Niisiis laupäeva hommikul pärast seda kui Laura ja tema õde ning terve volleyballi meeskond meie juures oma pidu kella 2-ni pidasid, olin kl 7.30 raudejaamas, valmis bussile minema.
Linnas oli püsti pandud suur lava, kusagil kaugemal oli üle terve koolimaja u 20 erinevat workshoppi: hip-hop, kehamaalingud, pärliehted, tants, muusika, jooga, puutöö, paberist loomade meisterdamine jne
Oleks tahtnud korvipunumisest osa võtta, aga samas käisid Teluxi saalis teatri ja tantskukategooria etteasted kunstiauhinnale ning peale selle kartsin, et äkki kehtib minu lõunasöögi kupong ainult lõuna paiku ja hiljem öeldakse, sorry, lõuna läbi, süüa ei saa. Niisiis tegin ruumidele tiiru peale, osalema ei jäänud.Saksimaa laste kunstiauhind
Enamasti viibisin Teluxi saalides, kus olid 6-11.aastaste laste etteasted ja kujutava kunsti näitus kunstiauhinnale.
Kujutav kunst
Meie keskus osales näitusel kahe kunstigrupiga: Katrini kursuse tööd
ja Sylvia grupi mobili
Töid oli igat laadi, küll joonistusi, küll kollaaze, skulptuure, linnamudel, maske jne. Mõne side rohkem unistustemaa teemaga äratuntav, mõnel jälle vähem.
Ja siin siis võidugrupi tööde näited. Kuidagi väga Chagalli-laadsed. Isegi pealkiri oli "Mina ja minu küla". Ju siis teadlikult eesmärgiks võetud.
Eriauhinna sai üks minu lemmiktöid. Lapsed olid teinud terved voldikud nende unistustemaast. Kõik legendidega kaart, ühel poisil oli kaardil isegi veealune maa, siis oli voldikul veel salakiri (tähestik selgitustega ja väike tekstike salakirjas). Ja kuna volidik oli mõeldud sõbrale informatsiooniks saatmiseks, seis voldikul ka saatja unistustemaa aadress ning unistustemaa mark.
Etenduskunstid
Neid oli kah igat laadi. Päris draamat ma isegi nägema ei juhtunud, rohkem oli tegu selliste muusikalilaadsete tööde või tantsuetendustega.
Või siis hoopis tants, tekst ja joonistused üheskoos.
Njaa, mõned tööd ei olnud väga tugevad, üsna tüüpilised: kõhutantsijad, igat sorti cowboid jne, aga noh suhteliselt väikesed lapsed ju kah. Igal juhul oldi kostüümidega enamasti vaeva nähtud. 
Aga ühte suht igavat Oklahoma-käsitlust juhtusin lausa kolm korda nägema - saalis, tänaval, ja suurel laval. Üldiselt tulid meelde kunagi Järva-Jaanis onutütre kutsel nähtud kevadpeod laste karaktertantsudega, ainult et seal oli tegemist vaid ühe aleviku lastega, kes samuti õhtut täitva programmi kokku said. Tol ajal jättis see mulle igal juhul kustumatu mulje.Aga mõnede muusikalide puhul oli heliga ikka väga suuri probleeme. Ühes muusikalis oli ainult ühel lapsel isiklik mikrofon ja teoreetilselt kandis ainult tema kogu etendust, sest teiste laule ja tekste polnud absoluutselt kuulda.
Seda näitekunsti preemia tööd ma nägema ei juhtunud, tantsukunsti võidutöö oli juba varem autasusid saanud.
Tantsupreemia
Kogu lugu keerles tüdruk valges rõivastuses ümber. Tüdruk kohtus punase, kollase, rohelise ja sinisega ning pani seda imeks. Seejärel kohtus ta tantsijannaga, kes kandis nelja erinavat värvi aplikatsioonidega valget kleiti ja torbikukujulist peakatet. Igal kohtumisel tantsijannaga ulatas tantsijanna varrukast ühte värvi rätiku ning valge tüdruk õppis tundma ühte värvi ja tema tantsu. Tulid punased tantsijannad ning nendega tantsdes korjas ta nende küljest punaseid killukesi ning riputas enda külge, kollastelt tantsijatelt sai ta kollast värvi,
rohelistelt rohelist, sinistelt sinist. Lõpuks oli ka tema kollaaž, kes võis oma õpetajannale erinevat värvi tantsida.
Kuigi oli ka teisi täitsa toredaid ja tervikliku ideega töid, oli võidutöö tõesti läbimõeldum ja ühtsema liikumisega kui teised tööd. Igal tantsijagrupil oli nende oma liikumiskeel, mis ei jäänud paljalt erinumbriteks. Lihtsam, aga ka selgem ja ütlasem kui kõik need eri maailma otsast pärit karaktertansud oma matrioškade, hispaanlannade, kõhutansijate, mehhiklaste, kauboide, hobuste, lillekeste ja muudega.
Lasteooper
Programmi Teluxi saalis lõpetas mitme maakonna kooli ühendprojekt - väidetavalt täiesti laste isetehtud ooper (pigem küll muusikal), lugu, laulud, muusika, kostüümid, kujundus.
Täitsa tore töö oli.
Orvust printsess läheb oma printsi otsima, kohtub aga röövlitega,
kes ta paljaks röövivad ning vangi panevad. Ülejäänud etenduse veetiski printsess esialgse roosa kleidikese asemel aluskleidis. Vangis on aga ka imesulgedega lind. Lind õpetab, kui tal sulg võtta ja võlusõnad öelda, saab midagi soovida. Printsess imestab aga, et miks siis lind ammu põgenenud pole, lind aga seletab, et ta ise ei saa oma sulgi kasutada. Prinsess proovib, midagi aga ei juhtu. Lind lisab, et enne tuleb sulega põrandal kolm ringi teha. Nõnda saadakse võti ning minnakse surnuaeda, kuna röövlid olid öelnud, et nad on printsi tapnud. Surnuaias jalutab ringi aga nõid, kes linnu keeldu kuulmata nõiaga rääkima jooksnud imelinnust vadistava printsessi (printsess oli üldse naiivitar ja heausklik, ka röövlitega, ise end printsessina esitledes, tegi ta ise tutvust) loitsuga kinni püüab ning selle kaudu imelindu peidust välja tulema sunnib. 
Nõid röövib linnult sulgi, printsessi appihüüdu kuulevad aga surnuaiakassid ning tulevad printsessile ja linnule appi, nõial ei ole ka sulgedest kasu, sest kuigi ta loitsu tunneb, ei tea ta kogu sulgede saladust ning kassidest tagaaetuna jookseb nõid minema. Kassid annavad teada, et siin surnuaias küll ühegi printsi hauda ei leidu ning need maagilised kassid annavad neile mingi joogi, mis magama paneb. Ärgates leiavad printsess ja lind end ühest lossist. Aga see loss ei vasta mitte printsessi unistustele. Lossi on hõivanud must maag oma lögarullidest pahade unenägudega. Printess jookseb end jällegi maagile esitlema, seekord aga linnust ei räägi. Maag on head unenäod kinni pannud ning soovib neilt mingit eliksiiri kätte saada. Unenägusid tahetakse hukata ning printsessi vangi panna. 
Mingist vahepealsest diilist ma aru ei saanud, igal juhul vabastatakse unenäod ning need laulavad ja maag saab oma eliksiiri kätte seob unenäod uuesti kinni nind jookseb pahategusid sooritama. See aga oligi printsessi plaan, nüüd kui pahad lossist väljas, saab lind kõik vabastada. Maagi tagasi tulles, too koos käsilastega vangistatakse.Printsess on aga ikkagi üksi ning pole oma printsi leidnud. Unenäod hakkavad printsi unistuste kaudu otsima. Prints aga ei vasta nende laulule. Äkki prints ei maga, aga võib-olla ei olegi teda olemas, aga võib-olla on võimsamat laulu vaja. Seejärel laulavad kõik koos ning lõpuks prints vastab.
Maakonna noorte kultuuripäev
Kohvipauside ajal heitsin pilgu linnas toimuvale.
Leidsin pisikesed lasteaialapsed tänavalt tantsimas.
Ja natuke suuremad väikesed lapsed valssi ja tangot tantsimas, pisemad neist suuremate pealt samme piilumas. Kõik ümerringi kilkamas: "Oi, kui armas!"
Teismelised proovisid matil hoojooksuga saltosid ja hüppekal jalgrattatrikke.
Raekojaplatsil suurel laval esinesid noored:
Eestis olen tähedanud, et sellistesse tantsutruppidesse trullakad lapsed ja noored minna ei julge, aga siin Saksamaal nad oma kehakaalu ei häbene. Pea igas trupis oli mõni tüsedam laps. Ja siis võiski näha, kuidas musta minikostüümiga neiu Shakkira stiili järgi aimates pekke väristab
või siis ühel nabatantsijatest nabapluusi asemel täispikkuses pluus kõhtu varjamas. Mõnes mõttes muidugi tore, et nad ei põe ja tantsuga tegelevad.Meeldis ühe punases kleidis tüdruku ja kottitegelase duett.
Tagasisõit polnud väga meeldiv ja mitte selle pärast, et poole tee peal äikesevihma hakkas sadama, vaid selle pärast, et bussi tagaots oli täis kiljuvaid teismilisi. Ja kui mu kõrvatropid, mis ma ettenägelikult kaasa olin võtnud, aitavad Villa ukse ees lärmavate kohvikupeokülastajate vastu, siis nende laste vastu olid nad suht nadid. Igal juhul olin ikkagi endaga väga rahul, kuna õnnekombel suutsin õige bussi üles leida (tulin tagasi teise bussiga, kui läksin) ja olin õhtul kell üksteist kenasti jälle Leipzigi rongijaamas tagasi.
No comments:
Post a Comment