Kuna aga lennuk Eestist pidi kohale jõudma mõned minutid enne kl 23, alustasin oma teekonda pärast tööd, et mitte liiga palju puhkust välja võtta.
Siis Saksamaal on üks veebileht, kus inimesed annavd nõu, millisest kohast on kõige parem oma hääeltusteekonda alustada, ei tahtnud nimelt liialt raha välja käia, kuna Berliini ühistransport minu jaoks juba piisavalt kallis. Igal juhul valid seal linna ja siis on seal erinevad postitused erinevate maanteede kohta. Valisin siis Leipzigist Berliini minekuks kõige enim kiitust saanud koha. Inimesed seal kiitsid, et hea tip, 5 mintsaga saab peale. Njaah, kuna tegemist on linna sees hääletamisega, sõidavad seal mööda vaid Leipzigist tulevad autod. Ja kolmapäeva õhtul kella 19 ja 20 vahel (unustasin töö juurest paberinoa kaasa võtta ja siis käisin veel seda poodidest otsimas) läks mul pea tund, et keegi peataks. Ja see keegi lubas mu esimese bensukani viia, mis asus kah linnas. Aga tore ja jutukas nagu ma olen, viis autojuht mind lõpuks heast südamest rohkem kui 50 km Berliini poole esimese kiirteel asuva puhkekohani välja. Ta oli mu lootusetust olukorrast nii kahju. Sealt sain siis oma Berliini sildiga u 10 mintsa pärast edasi lennujaama välja. Sain isegi lennujaamas tund aega oma kübarat heegeldada.
Ööbisime Trifini pool. Ken pidi korteris šoki saama, kuna see oli niivõrd must. Ööbisime ühes vabas toas, kus tegelikult peaks elama üks uus vabatahtlik Poolast. Neiu oli aga veidi aega seal elanud ning siis järsku ära kadunud. Jätnud korterikaaslastele kirja: "Sorry, mul tuli koduigatsus peale!" Sealjuures oli neiul veel nii kiire olnud, et tema suur matkakott seisis isegi avamata nurgas ja toas oli läptop, mida seal minu eelmise külaskäigi ajal polnud. Ja läptopi tuli vilkus, sellel oli lihtsalt kaas alla lükatud. Igal juhul jõle imelik.
Järgmisel hommikul sõitsime saatkonna poole. Selgus aga, et ma oleks pidanud omale saadikuga kohtumise määrama. Ma olin küll märganud seda kirjet, et peaksin enne oma tulekut helistama, aga mõtlesin, et see on niisama viisakuse pärast, linki mingil interneti teel registreerimisele ma küll ei märganud. Kirjutasin e-maili, millele ei saanud mingit vastus. Vastust ei saanud seepärast et saadik oli lähetusel. Ja kellelgi teisel selle kapi võtit polnudki. Niisiis olengi mõne päeva pärast aegunud passiga kodanik.
Ja lõpuks õnnestus mul ära käia kunstiajalooõpikutes nähtud Sanssoussi lossis. Mis tegelt jättis hinge suure pettumuse. Ala oli suur küll (ja mitte ainult Prantsuse pargi stiilis, vaid leidus ka heinamaid odava veini joomiseks),
aga mõne lossikese ees oli muru oli suurest kuumaperioodist kuivanud. Mõtlesin, et maailmakuulus loss, et kas nad tõesti ei suuda seal siis muru niisutada. Zwingeri ees on küll muru alati roheline. Ja pärast pilte vaadates peab tõdema, et kuulus Sanssossi pargi väike lossike näeb piltidelt tõesti kenam välja kui reaalsuses (kuigi osa selle murust oli üsnagi ok).
Ken ei suutnud aru saada, miks pagana pärast terassidele neid rohelisi väravaid vaja on. Klaasiga kaetud väravate taga olid aga mingid põõsad, arvasin, et ju siis algselt ehitati lihtsalt külmakaitseks.Ja siin siis jupike Sanssoussi pargi uuest lossist.
Igal juhul on nüüd see asi ära nähtud.
No comments:
Post a Comment