Halles

Tegimegi siis eile Halles väikese tiiru. Stiilinäide vahvärkstiilis majast.
Muuhulgas käsime ka ühel lahedal näitusel, kus üks kunsnik oli teinud igasugu heliseadeldisi.

Helimehhanismid
Hoovi peal seisis üks torudest moodustatud ring. Sisse minnes ja torusid katsudes tegid torud häält, samuti siis kui ringi sees olevad inimesed üksteist katsusid. Ma tobu muidugi unustasin ära, et ma ei oska videosid pöörata ja tegin videod pikkupidi.


Siis galerii välisseinal oli rida käejälgi, sinna kätt asetades sai samuti muusikat teha. Iga käejälg tegi erinevat heli.
Galeriis oli aga üks mustade karbikestega kaetud laud, karbi kaant avades, tuli sealt jällegi mingi heli. Mõnest muusika, mõnes oli kasset ja kaant tõstes hakkas tööle kassetilolev tekst, mõnest tuli niisma müra või kolinat. Siis oli mingi seadeldised, kuhu oma häält sai lindistada ja siis masin hakkis su häält ja moodustas sellest mingei muid helisid lisades uue helidejada. Siis oli veel mingi lint, st mingi nöör, kus rippisid puujupid, plekiribad ja torud ning kõrvalolevale nupule vajutades hakkas mööda seda rippivat koli üks plekitükk jooksma, põrutas üles ja siis alla tagasi. Kuigi ma muusikas suuremat asi kala pole, sain aru, et tegemist on heliredeliga. Siis oli veel üks pikk laud, mis kaetud igasugu vanakraamiga. aga iga notsiku juurest jooksis läbi lauas oleva augu jõhv, mis lõppes jällegi mingi seadeldisega. Nii, et iga eset tõstes kaasnes sellega mingi heli. Tihtipeale võis helis ära tunda seost selle esemega, mida tõstsid: näiteks kui tõstad pudelit, tuleb sealt pudelisse puhumise hääl, erinevad harjad teevad erinevat nühkimishäält jne.


Taga pimedas ruumis oli rida lampe, mis erineval ajal põlema süttisid ja siis häält tegid. Siis oli veel üks kiik, kus said istuda ja siis näpuga nendest peenikestest jõhvidest, millega kiik üleval seisis, tõmmates, tuli jälle heli kuudavale. Pildil testib Sylvia 17-aastne tütar Laura kiike.
Siis oli saalis veel kaks muruniidukimoodi masinat, millega sai ruumis ringi kärutada ja mõlemad masinad tegid erinevat häält. Ja siis veel üks kahest vanast kandlest ja ringi käivast ratast kokku keeratud mehhanisim. Nuppu vajutades hakkas rattake ringi käima, rattas võttis peale marmorkuulikesed ja siis kui kuulike üles jõudis kukkus ta kanneldele ja hakaks seal põrkuma, kuni jõudis alla tagasi ja jäi ootama oma järge, et uuesti lifiga üles sõita.

Ja siis kirjutas Laura külalisteraamatusse, et eriti toreon kui vanemad naised selle muruniidukimoodi kastiga saali mööda ringi jooksevad.
Seejärel sõitsime jõe äärde, kus tegime väikese pikniku. Silvia oli lõhe-makaronisalatit teinud ja mina tõin oma kringli lagedale.egime veel laeval olevas kohvikus tiba aega parajaks ja siis oligi aeg juba etendusele minna. Volkspark oli kohe seal jõe ääres, aga see ei olnud üldse mitte park, vaid suur tiba barokkstiilis kontserdimaja. Aeda oli kaubaalustest ehitatud kollase kattega kaetud istumisalused, mingid nööridel lendelvad ribad ja ühte templimoodi nišši oli veetud ekraan. Siseruumide seintele oli projekteeritud barokkstiilis mustrid.Alcina Fragmente einer Sprache der Liebe
Etendus aga asus hoopis üleval suures saalis, rahvast oli vast 500. Nendes alumistes ruumides hakkas pärast etendust kallite rahvusvaheliste DJ-de muusika saatel pidu. Ka etendus ise oli külluslik. Suur noorte sünfooniaorkester mängis Händelit, ja kaks naissolisti laulsid kordamööda. Üks neist oli Itaaliast sisse ostetud. Ja siis tantsupõrandal oli kolm noort ja kaks vana pensjonil tantsijat. Horst, üks meie keraamikaõpetajatest, sai just hiljuti 65 ja tantsijanna pidavat üle 80 olema. Väike ja õbluke, tiba küürakas. Aga tantsuetendust ennast ma heaks ei hindaks. Selline poolik tunne. Saan aru, et kõik see muusika ja siis veel ekraanil jooksev foto-story, aga ikkagi jäi mulje, et kogu see tants on liiga nõrk ja oleks olnud tarvis midagi tugevamat ja siduvamat, vahepeal ikkagi ei toimunud midagi ja mul oli igav. Nagu koreograaf oleks katnud tantsijaid ning nende võimalused kasutamata jätnud. Seda vana naist nad kah siis tõstsid nagu nukku, nagu ta olekski juba surnud ja kõlbakski vaid mängimiseks. Ja lavastuse teemaks oli veel "armastuse keel". Ja Horst päras kurtis, et taloli enne hulga lahedam ja võimsam osa, kus oli ikka powerit ja siis koreograaf oli tal vahetult enne etendust keelanud seda esitada, kuna see tema arust olevat ikka liiga palju old. Ja siis Horst improviseeris midagi koha peal kokku. Aga see minu jaoks nauke liiga klišeelik ja pateetiline. ja kui Horst küsis, kuidas mulle etendus meeldis, ütlesingi üritasin põigelda, siis ta küsis, et kuidas ta ise meeldis ja lõpuks ma siis vastasingi, et ei saanud aru, mida koreograaf ölda tahab, mis on idee ja minu arust oli tantsijatele liiga vähe ülesandeid antud. Lisasin, et ehk järgmine kord läheb paremini ja ta saab rohkem tantsida. Horst väitis, et järgmist korda ei tule.
Pärast etendust pimedas oli hoov ilus, oli näha, et ka terve majafassaad on mustrit täis projekteeritud. Ning üleval voluutidega kaunistatud majaseinal läks arvutiga loodud muster sujuvalt üle kõrvaloleva puu lehtede varjudeks. Ka sellel nišši asetatud ekraanil jooksis nüüd muster. DJ-d mängisid rahulikku elektromuusikat. Aga kella 23 paiku meie lahkudes oli discopõrand veel tühi.