Teadmised

Ülikoolis õpetatakse: inimene sünnib oma keskkonda, keskkond vormib inimest, inemene omandab teadmisi mitmel viisil. Üheks neist on sotsioaalne keskkond. Ei mäletagi enam, kogu seda psühholoogiat ja psühholooge, kes kõik inimese arengut lahanud on. Aga just hetk tagasi tundsin kuidagi eriti selgelt, mida sotsiaalse teadmise all mõeldakse. Teglet peaks kõik need terminid üle vaatma, kuidas psühholoogid seda kõike nimetavad, aga jah mingi osa meie teadmisest koosneb uskumusest, mida laps omandab oma vanematelt ja vanavanematelt. Mida millegi pärast isegi ei vaevuta verifitseerima, mille üleisegi ei mõelda, nad lihtsalt on nii sügavalt sees. Nii lihtsad ja igapäevased.
Ken ajas just oma pükstele veini peale. Soovitasin tal äädikaga pükse loputada. Hakkasin siis mõtlema,miks just äädikaga ja kas äädikas käis veiniplekkide vastu või mitte. Ütlesin,et võib-olla mitte äädikaga, aga vähemalt loputagu ükse enne külma veega, siis tuleb plekk paremini lahti. Tema vastas, et ikka sooja veega, miks inimesed siis pesu sooja veega pesevad. Tema loogika kohaselt peaks kõiki riideid automaatselt sooja veega pesema. Minus aga seisab kusagil nii sügavasti sees, et vereplekke tuleb enne külas vees loputada, siis tuleb veri paremini lahti. Ja mina millegipärast laiendasin selle ka veinile. Aga miks, miks tuleb verd algul külma veega loputada? Seda pole ma kunagi ju mõlenud. Iga kord panen lihtsalt automaatselt oma verised riideesemed esialgu küla vette likku. Ja siis kui keegi küsib, miks sa seda teed? Ma ei oska öelda, miks see hea on, ma ei oska seda keemilisel ära põhjendada, ma lihtsalt teen seda, kuna nii on teinud minu ema, vanaema ja võib-olla põlvkonnad naised enne mind. Traditsiooniga omandatud teadmised. Kusagilt on meeles, et ka traditsioon on üks määr, millele tuginetakse tõemääratlemisel.
Millegipärast tulevad mingitel banaalsetel hetkedel välgatused, kus tahaks, et tuleks meelde, ühe naispsühholoogi, keda tänapäeval ainult kirjandsmaailm kummardab, nimi ja teooria ning Popperi kirjutatu. Millegipärast tahaks läbi elada seda ahhaa-hetke, et näed, siin oleks selle teooria kinnitus, siin on nad mõtlema hakaund, võib-olla samasuguseste tobetate hetekede ajal mõtisklemisest inspiaratsiooni saanud oma tähtsate teooriate loomiseks. Kõik on kuidagi nii roostes. Vahepeal tundub, et ma ei saa kunagi ülikoolis omandatust lahti. Ja kui seal väljun, hakkan seda igatsema. Ei taha sellega tegeleda, olen unustanud, aga ometi on kusagil igatsus ja side.