Sächsische Schweiz

Eelmisel laupäeval, pärast Berliinis käiku sõitsime Sächsische Schweizi. Tegelikult oli küll plaanis reedel juba sõita, kuid ilm oli jube vihmane ja külm ning lisaks sellele olid kateloki tarbeks toidud kokku ostmata.
Niisiis laupäeval astusime Elbe äärses linnas nimega Wehlen rongilt maha ning ületsaime paadiga jõe ning asusime otsima teed Sylvia sõbranna juurde, kes pidi elama linna kohal mäel asuvas külas. Tee läks sõna otseses mõttes üle vana kindluse müüri ning ka metsaalune matkarada jätkus enam-vähem sama nurga all (hiljem Sylvia sõbranna Sabine käest kuulsime, et mäeostas asva küla lapsed käivad iga päev all linnas seda rada pidi koolis, njaah, õnneks on kooli minek allamäge.
Sabine suurde aeda pinime oma telgi üles ning lõkkepltatsil valmis tüüpiline katelokitoit - kiirnuudlid konservlihaga. Öösel nägime aias rododenronipõõsase vahel lendavaid jaaniussikesi. No tegelt küll mingid liblikad, aga helendavad nagu jaaniussikesed. Päeval koguvad päikest ja siis õhtl 22 piku paariks tunniks hakkavad helendama.
Hommikusöögi ajal jagas Sabine meile infi antud looduskaitse ala kohta. Kus asuvad kaljudes need augud, kus magada saab jne. Ken kardab meil ainult kõrgust, talle see eriti tore uudis polnud, et kaljuaukudes magamiseks tuleb enne mööda kaljut metallredelit mööda üles ronida ja siis seal kusagil taevassekõrguva kalju keskpaigus olevad koopas magamiskotiga mõnemeetrisel pinnal magada. Ja loomulikult on looduskaiste alal telkimine keelatud ja erilisel kaitsealal ka rajalt kõrvale asumine, kuna see võib loomi häirda. Üldse on Saksamaal looduses telkimine keelatud. Tegime plaanid juba teisel pool Tšehhi piiri asuval loodukaitse alal edasimatkamiseks.
Mürina ja vihmahoogude vaheajal asusime turistimagneti Bastai poole teele.
Sellised näeb siis välja vaade Bastai poole matkates, siis kui metsa alt juba avaramasse kohta jõutud.
Ja see on siis Bastai. 18. sajandil ehitatud sillake. Ja mina sellel asuvas tornikeses, kuhu minemiseks tuleb ületada sillake, millelt pilgu allaheitmine võtab ikka jalad tiba nõrgaks küll. Ainult silla kõrval praost avaneva vaate asemel jõele, oleks seal kukkumine olnud lihtsalt kaljusesse sügavikku.
Ja siin kui suurelt formaadilt hoolega vaadata on näha mägironijaid Bastai kõrval asuvat kajunukki vallutamas. Tüübid laskusid sealt kõrgelt kaljult köitega kaljuselt platoole.
Nagu ma aru sain on Bastai lihtsalt niisama üks barokiaja veidrus, mingit praktilist tähtsust tal olnud pole. Küll saab mööda silda keskaegse kindluse varemetesse, täpsem oleks vist öelda asupaika.
Valisime Bastailt edasi minekuks raskema allalaskuva tee. Raskema selle poolest, et tee, mis laskub alla, peab ju kunagi ka üles minema.
All orus oli võimalik muude suundade seas ka vabaõhuteatri poole minna, mis hetkel oli aga külastuseks suletud. Seevastu edasi asula poole, kuhu olime pannud oma marsruudi, et õhtuks kämpasse jõuda, minnes leidsime mägiojakese kõrvalt väikese kalakasvatuse ja paadisõiduks kõlblikuks paisutatud jõeosa.
Poolele ületõusuteele oli ehitatud väike romantiline majake, mis loomulikult teenis infokeskuse ja resto funktsioone mille hoovis väike koseke.
Edasitõusul võttis meid vastu järjekordne vihmasabin. Varjusime ühte kaljulõhesse, kust avanes vaade alla ojakesele, mis selle tunni jooksul, kui lõhes varjusime, üle kallaste paisus. Esialgsest väikesest nirest oli saanud mudane jõeke. Pole ka ime kogu see vihmavesi jookseb ju mööda kaljuseid seinu kohe alla jõkke. Ka meie ei saanud mitte oma kottide rasusest puhata, vaid pidime kotid seljas kaljulõhest alla jõe poole voolavaid niresid jalgadega ümber suunama.
Ja siin demonstreerib Ken kõnealuse jõekese kõrval meie tüüpilist Sächsische Schweizi matkaülikonda.Ja siis mets oma vihmajärgses värskuses.
Üldiselt üritasime me Saksimaa Šveitsis jälgida Malerwegi-nimelist rada. Rada on tegelikult üle 100 km pikk. Rada peaks läbima kõige maalilisemaid kohti ning om nime saanud kuulsate romantsismiaja maalijate järgi, kes seal maastikku maalimas käsisid. Mingi hetk jõudsime välja asulasse, seda läbides viis malerweg põldudele. uskumatu, millel pilku kaugusesse heites tundus uskumatu, et alles mõne tunni eest olime olnud keset neid kauguses sinavaid mägesid.
Järgmise asula kohta, mille kõrval pidi olema meile ööbimseks määratud kämping, hoiatas juba Sabine, et sinna jõudmiseks tuleb laskuda järku orgu ning pärast sealt üles tõusta. Peab tunnistama, et laskumine oli tõesti muljetavaldav ning tõusev rada hingemattev, seda küll enam mitte niivõrd oma maalilises ilus, kui läbi vihma pidevalt tõusvat metsarada hingelades toitu, vett, katelokki, telki, riideid ja muid tarbeid täis kotte tarides üle elades.
Ja kui me lõpuks väsinuina kämpingusse jõudsime, oli kämpingu vastuvõulaud juba suletud ning telgiplastis hind ei kutsunud väga töötaid otsima. Kõmpisime lihtsalt maanteele tagasi ning panime üle maanteeäärse kraavi hüpates metsa poole liduma.
Laskuva päike kumas läbi vihmamärja metsa, kui oma telki üles panime. Juba eelmine öö oli niisksuest raske ning rõske. Õhinal avasime oma paunad ning valasime piirituse kaeloki põletisse. Ainult piiritus ei tahtnud tööle minna ja oli täiesti lõhnavaba. Meie piiritus osutus veeks. Aga kuidas on selline metamorfoos võimalik? Nimelt tellisin oma vanematelt kateloki, lasin osta. Ütleisne emale, et kusagil rõdul peaks mul olema eelmisest reisist allesjäänud piiritust, mis limonaadipudelisse ümber valatud. Ema saatis mulle sms-i, et leidi selle üles. Nii jättiski Ken, kes mulle need asjad tooma pidi mu venna ostetud värkse liitrise piirituspudeli lennujaama. Aga see pudel,mille ema oli mulle denatureeritud piirituse pähe saatnud, oli lihtsalt mingi pudel veega, mille tõenäoliselt olin eelmine suvi kusalil heinamaal toimepandud päevitusretkele kaasa võtnud.
Ja nii me siis sõimegi pimedas metsas kott täis kuivtoitu paljast lihakoservi.
Järgmine päev enam nii armulik polnud. Terve päeva jooksul ei saanud me vihmakilesid seljast. Ning kui me näljastena natuke enne kella kolme niiskete ning higistena ühte külla jõudisme, olime jube õnnelikud, kui avastasime, et ainuke külapood avatakse täpselt kell kolm.
Kui me siis seal külaserval vaatega vihmast tumedate mägede poole vaatasime ning järjekorded tumedad vihmapilved meie poole sõudsid, otsustasime alla anda ning põgenesime bussipeatusesse, kust buss meid Elbe äärsesse kuurortlinna Bad Schandausse viis, kust rongiga edasi Köningsteini sõitsime, kuna mina tahtsin mäe otsas asutvat kindlust näha. Ken tundis enda aga jube halvasti, ta pea valutas kohtutavalt ning kaelas oli jube valu. Tal ei olnud mingit tahtmist end ülesse mäe otsa vedada, et seal kindluse sissepääs liiga kallina leida ja tagasi kõmpida. Linnast leidime isegi kateloki jaoks sobilikku piiritust, mille igaks juhuks ära ostime, äkki Keni enesetunne läheb paremaks ning me otsustame siiski jääda. Aga ei tabletid ega vein suutnud keni peavalu ravida ning kui enne viimast rongi taevas jälle pilvedega kattus, ostsime rongipileti ning sõitsime Dresdenis Zwingerist läbi põigates tagasi Leipzigi, ootama paremat ilma ja Keni enesetunde paranemist. Jõudsime vast üldjoontes katta u 1/3 Saksa poolsest rahvuspargist. Kaljuaukudeni me aga ei jõudnud, tõenäoliselt oleksid ülesronimiseks mõeldud metallredelid vihmaga ka üsna ohlikud olund. abine jutu järgi tihivadki aukudes tegelikult vaid mägironijad magada, aga keegi ei suuda ju tõendada,kas sa oled mägironija või mitte kui nad su sealt august magamast leiaksid.
Aga Leipzigis minu toa mugavustes jäime magama otsusega, et järgmisel hommikul lähen tööle ning palun oma järelejäänud puhkus hilisemaks ümber lükata. Ajaks kui ilm paremaks läheb.