Unistamisest

Lõpetasin just "Marie Antoinette" vaatamise.
Kas naisolevuste osaks on unistada? Unistada printsist valgel hobusel, unistada millestki fantastilisest, millesti erakordsest?
Aga kui seda erakordset ei tulegi, kui muinasjutt jääb reliseerimata. Kas siis nii igaks juhuks jätta ära erakordne ning minna muinasjutu lõppu. Sinna argipäeva, mis jääb selle ühe lause sisse "Ja siis nad elasid õnnelikult edasi". Luua endale see kauaigatsetud lõpp, mis peaks ühtlasti tähistama õnnelikku elu; tüdrukusse maast madalast sisse süstitavat stereotüüpi ja loomulikult erakordsest tavalisse tagasisuundumist. Muinasjutt on erakordsus, enne seda olevat prakiliselt ei käsitleta (ainult võrdlusena) ja muinasjutu lõpus nagu ei olekski midagi. Milleks kogu see erakordsus? Ainult selleks, et jõuda lauseni "Ja siis nad elasid elu lõpuni õnnelikult edasi". Tüdrukust sai naine. Initsatsioon ise ongi see erakordne.
Peaaegu iga naine elab läbi muinasjutu. Mõni isegi mitu. Ja võib-olla leitaksegi mingil hetkel, et see, millest unistati, ei olnudki nii oluline, vaid oli samuti üks stereotüüp, mis oleks viinud selle sama lõpuni. Ja võib-olla leiab mõni, et muinasjutu lõpulause jäigi lahti kirjutamata, sest meelde jäi vaid ootus ja mälestus. Kas igaüks peab endale ise muinasjutu lõpu lahti kirjutama. Kas seda kirjutamist on võimalik suunata või ainult edasi lükata?