Täna on Sirilinil sünnipäev ja tema blogi jäi mulle ette, lugesin seda veidi. See pani mind jälle tabuteema üle mõtlema. See on teema, mille üle mõtlemine on keelatud, sest ilma selle mõtisklemiseta on kergem. Kui ei mõtle, pole probleemi, ei ole minevikku ega tulevikku, on ainult olevik ning lähitulevik. See tabueema toob aga masinavärgist välja ning teeb meele kurvaks. Ja alati jõuab ühe ja sama äratundmiseni.
See tuletas meelde minu 2006 aasta suve unistusi, kõiki neid reise. Temal tundusid need unistused kuidagi veel värsked ja jõulised olevat. Mitte, et mul neid enam pole, ikka on, ja vast alati jäävad, aga nad on kuidagi roiskunud, neis ei ole enam uskumisjõudu, tõelisust, nad on vaid unenägu.
Nüüd jälle 2006. aasta suvele mõeldes (aastale, millel ma vaimselt murdusin, millel ma ühelt poolt mõistsin oma lootusetut olukorda, aga mis samas, andis tõuke suvisteks reisideks) näen seda kui "kuldaega", nagu midagi väga kauget, mis ei tundu enam reaalne ega minu olevat, midagi, mis on vaid jutustus. See on üks suvi, mis tundub mitte kunagi enam tagasi tulevat. Pärast seda on tulnud langemine. Mitte nüüd selline otseselt kuhugi sügavikku, aga kuidagi nagu mingi limbo, nagu aeg, mis ei kuulu ei ühte ega teise, aga millest ometi kunagi välja jõutakse, aega, kus tuleb teha otsus. Ja tegelikult tundub ka pragune aeg olevat juba paratamatu leppimine normidega.
Kui on olemas vanadusefoobia, siis mina põen seda kohe täiega. Ma näen, kuidas eelmisest suvest alates kohe täiega vananema hakkasin.
Rahulolematus oma ostsusega magistratuuri astuda, pidevad püüded elule eesmärki leida ning lõpuks suutmatus koolis olla ning asendusaine leidmine töös noortega. Töö noortega tundus olevat kompromiss, midagi, mis asub otsapidi süsteemist väljas, mis lubab suuremat vabadust, mis võimaldab "erilist aega" - projektid ja noosoovahetused, koolitused välisriikides.
Terve suve töötasin. Tegelikult võimalik, et paari aasta pärast mõtlen ka sellele heldimusega tagasi.
Laagrikasvataja töö ei olnud kerge, programmi ettevalmisamine nõuab palju energiat ning noorte kaasamine ning nende ohjes hoidmine on veelgi suurem töö kui programmi välja mõtlemine. Mis on kasu programmist, kui sa ei suuda panna noori sellest osa võtma.
Siis ootused seoses oma vabatahtliku teenistusega. Lootused vabale ajale, et siin on mul aega iseenda jaoks, et siin saab minu keha alati pärast dušši kreemitatud ning jalad pidevalt värskelt vahatatud. Et siin istun ma õhuti arvutis ja õpin kujundusprogrammide võimalusi. Seda viimast olen küll pisut teinud, kuid mitte sinnapoolegi kui lootsin. Samti olen õppinud uusi tehnikaid (viltimine, linollõige). Ja see põhiline, et peale kõige selle on ikkagi nii palju vaba aega, et saab paljudes kohtades reisida.
Aga peab tunnistama, et vaba aega on veelgi vähem kui Tartus. Ülikool ei olnud siiski nii suurel määral põhjus, miks mingile üritusele mitte minna. Aga kui saksa keele kursuse peale on määratud vaid 200 euri, mis on ainult intensiivkursus I, siis olen sunnitud seal kahe kuu vältel igal tööpäeva hommikul kl 8.30 kohal olema. Ja kui boss pakub välja võimaluse, et võiksin samuti barokinädalast osa võtta ning kahel päeval 6-tunnise barokimoe kursuse saksa noortele anda, siis ei saa ju sellest tegelikult keelduda. Ja kui keelduksingi, mis ma siis teeksin kogu oma tööaeg (mu boss peab väga täpselt sellest kinni, et ma oma 35 tundi nädalas seal keskuses kohal toimetaksin, isegi kui mul tegelt kodus mugavam asja ette valmistada oleks). Kas lihtsalt aitaksin mudilastel värvivett vahetada ja pissil käia? Ja kui esialgsele kahele päevale lisandus veel kolmandaks päevaks just minu kursusele eritellimus, ei saa ka sellest ära öelda, isegi siis, kui olen sunnitud 3-päeva on kallihinnaliselt saksa keele kursuselt ära olema. Kui mul juba materjal koos, siis pole ju vahet, kas teha sama kursust kahel või kolmel päeval.
Aga milline metsik töö selle kõigega kaasneb. Ma ei ole ju suuteline 6-tundi jutti saksa keelt rääkima. OK, 9-klass ei viitsi ka 6-tundi ajalugu kuulata. Aga siiski endale ajastu meeldetuletamine (päris mula ei saa ju neile ajada), neile käelisteks tegevusteks ülesannete ja materjali otsimine, võtab rohkem, aega kui tegelt mu vabatahtliku töötunnid ette näevad (saksa keele kursus on ju nädalas u 20 h, siis 15 h nädalas jääb tööle). Ja siis veel talvevaheaja pärlikursused, need ka vaja ette valmistada ja ära pidada.
Aga kogemused? Kas see ei olegi siis see, mida ma reisimine ja kultuuri kõrval vabatahtlikult teenistuselt otsima tulin. Üha enam ja enam tundub, et valmistun oma tulevaseks tööeluks. Pärast nii paljut kogemust on ju kahju seda kõike mitte kasutada. Kas minust tõesti saab noorsootöötaja? Vahel isegi mõtlen, et mul endal võiks olla väike huvikeskus, kus on täista minu reeglid. Hiline tööleminekuaeg, hiline kojutuleku aeg, kodus surmväsinud. Aga kas see pole mitte kõigi tööde puhul?
Aga ikkagi ei taha mõleda endale kui töölkäijale.
Iga päev olen nii väsinud, mul ei ole tahtmistki eriti korterirahvaga suhelda, tahaks vaid magada ja pekki koguda. Ja jälle mõtlen, et kunagi tuleb aeg, kui mul on rohkem aega ja siis läheb vahepal kogutud pekk ära. Kui ainult lõppeks see saksa keele kursus, siis oleks rohkem jõudu, tuleks kevad, läheks Dresdeni lähedale mägedesse matkama, läheks Lõuna-Saksamaale, nii palju on kevadel näha. Aga ups, üks väike asi, minu vabatahlik töö. Kui bossile läksin oma Sitsiilia reisi kuupäevi teatama, tuletas ta mulle meelde, et neid päevi maha arvestades on mul 9. päeva puhkust jäänud. Minu vabatahlik teenistus tundub olevat nagu proov tulevaseks tööeluks. Tööpäevad ja puhkusepäevad, millest rangelt kinni peetakse.
Kas see ongi tulevik, oma puhkusepäevade ootamine, et siis kuhugi reisima minna?
Aga siiski, kui ennast kätte võtaks ja kõiki selle limbo võimalusi maksimaalselt ära kasutaks, oleks ju ikkagi päris tore. Mul on ju mu Barcelona ja Sitsiilia reis, kevadesse on plaanitud matk Dresdeni lähedal mägedes. Kui ma vaid suudaks tööasju veidi rohkem ülepõlve teha. Ikka see sama probleem, projektidega liiga põhjalikuks minek. Võib-olla ei olegi see kõik vaid minu halb õnn, et minule alati sellised vaevanõudvad projektid satuvad ja teised vabalt lulli saevad ning oma aja lihtsalt ära istuvad, võib-olla mina lihtsalt ise sisustan oma aja nii kinni. Või peaksin olema õnnelik, et mu aeg nii sisustaud on, sest ootus ja mitteidagitegemine on ju veel hullemad. Ja kui ma peaksingi terve päev noortega lauajalgpalli mängima või korteris vedelema, kas ma teeksin seda? Arvan et mitte. Ikkagi oleks mul projekte ja elutoas youtube ma kah päev otsa ei vahiks.
Loodetavasi on see vaid talv, mis meid nii roiskunuiks teeb. Talv, millele järgneb kevad, töö, millele järgneb üürike, kuid seiklusrohke puhkus.
Olen vist haigeks jäänud. Eile magasin 12 tundi, pea ikka valutas, õhtul pani Ibumaks mind higistama. Täna on ikka veel jõuetus. Plaanitud mantlivoodrivahetusest ei paisa midagi välja tulevat. Siin arvui taga istudes tunnen, kuidas mu keha kuumama on hakanud. Ja kraadi kah pole. Tõenäoliselt tuleb hommikul bossile kiri, et ma esmaspäeval koju jään.
Ja kraadiklaasi kah pole.
Ja mida see tõendab. Haige, nagu eelmisel talvelgi, enne mida polnud aastaid haige olnud. Rasva olen läind, organism on nõrgaks jäänud, vajab rohkem karastust ja liikumist.
No comments:
Post a Comment