Tramm oli uus, mis tähendab, et madalapõhjaline. Aga see kukkumine oli niiviisi sirgelt, pots maha nagu kusagilt kõrgelt. Ei tea, kas trammijuht ei märganud või lihtsalt mõtles ära sõita, sest mees lamas ju kõnniteel, mitte trammiteel. Trammil ju ikkagi oma graafik ja tagant järgmised trammid peale tulemas. Keegi mees tänavalt aga koputas trammiuksele ja ütles, et mees on seal maas, peab teda aitama vms. Sest mõlemad trammijuhid (üks vist praktikant) läksid välja asja uurima. Mees tõesti ei liigutanud ennast. Ma olin kohe selle akna juures ja minu arust ei saand see kukkumine väga hull olla, mees nagu oleks lihtsalt seal lamada tahtnud ja nautis möödujate abivalmidust (siin Saksamaal muidu sama probleem, et pensionärid vaevlevad kommunikatsioonipuuduse käes ning kompenseerivad seda ohtra arstilkäimisega. Sellest tulenevalt pani riik arstidele esmakordse külastuse visiiditasu, et siis ei minda vast niisama jutu puhumise pärast - seda rääkis meie saksa keele õpetaja). Tõenäoliselt oli mees lihtsalt šokiseisundis. Aga tegelt, noh vanem meesterahvas, äkki võis tõesti midagi murda või hoopis rabandus.
Igatahes askeldas seal peale trammijuhtide veel kaks meesst. Helistati koos kiirabisse, mehele tõmmati soojust peegeldav kile peale, räägiti pidevalt temaga, hakati mingit blaketti täitma. Vahepeal rääkis üks trammijuhtidest kellegiga trammist, et nad on juba 11 min siin seisnud. Kiirabi polnud tulnud veel, aitajad hakkasid meest istuvasse asendisse tõstma, mille nad minu arust küll tegemata oleks võinud jätta, sest äkki mehel tõesti juhtus midagi tõsist ja siis pole kasulik abivajajat nii palju liigutada, pigem lamama jätta.
Ja kogu see 15 min, mis ma seal olin, seisis tramm peatuses, üks teine tramm meie taga ja seda trammiliikluse sõlmpunktis. Tõenäoliselt olid järgnevad trammid juba ümber suunatud. Selle aja jooksul, kui järgmisse peatusesse - raudteejaama - ostlema jalutasin, ei näinud trammi endast mööduvat.
Vot, selline ühiskond on siin Saksamaal. Tramm seisab vähemalt 20 min peatuses, et aidata pikalikukkunud vanemat meesterahvast ja samal ajal ei saa kurta, et ka teised möödujad külmaks oleks jäänd, seal trammijuhtidetagi aitajaid.
Aga kuidas oleks Eestis reageeritud? Vaevalt, et trammijuht Hobujaama peatuses mahakukkunud meesterahvast aitama oleks jäänud ja trammi sinna seisma jätnud.
Raudteejaamas on üleval näitus parimatest pressifotodest. Enamus neist sõjatandri koledusi kajastavad: jäsemed, surnukehad, raskete põleushaavadega ohvitseri ja tema kihlatu paraadportre, varemed ja nendel liikuvad kohalikud, pommitabamuse saanud linnas lõbusõitu tegevad kohalikud noored jne. Aga seal on ka spordižanr. Higi ja vere (nt sõjas oleva maa puujalgse jalgpallimeeskonna matš) on ka tuntud jalgpallurite portreed, ühest neist ei suutnud Maria pilti tegemata mööduda.
No comments:
Post a Comment