

Üritasin barokkmoodi pisut kantavamaks teha. Pitsidega lõppevate põlvpükste ja ringrave (selline puhvis miniseeliku moodi asjandus, mida Louis XIV ajal kanda armastati) asemel on tüübil jalas kitsad mustad teksad. Ja samuti olen jaki alt vesti ära jätnud. Ja jakk kah muidugi lihtsustatud.
Varrukad on kah juste-au-corps jaoki jaks liiga laiad, aga noh, kuna mul oli jakki töödelda vaja ja seljas on seda raske teha, oleks kitsate varrukatega jaki selga panemine ja ära võtmine suht raskendaud olnud. ja ega seda ornamentikat sellises suuruses kah väga lõbus teha polegi.
Aga ega ma siis täna töö juures ainult selle nukuga ei tegelend, natuke ikka lõin mökerdamiskursuse juures kah kaasa. Istusin väga jutuka väikese poisi kõrval. Poiss rääkis mulle väga fantaasiarikkaid lugusid. Joonistas vildist tehtud loomadele urge ja pani nad sinna sisse. Ma siis ikka kah õhutasin teda takka, et vat kui kena kodu ikka hiirtel on. Vastuseks sain: "Ega need hiired pole, need on karud!" (tegelikult, nendele lastele, kes vildist loomi olid teinud oligi tööülesandeks karu antud) Ja siis edasi jätkus pikk lugu ema ja isakarust, pikitud naljadega, millest ma mõnikord küll aru ei saand. Mu saksa keel lihtsalt ei ole nii arenenud.
Poiss hakkas paberist pisikesi tükikesi lõikuma -lumi. Viimaks andsin talle helesinise paberi ja näitasin, et ta võtku tükike, katku see pulgaliimiga ja pangu paberile. Vastus: " Sedasi ei tee me lasteaias kunagi! Vot nii teeme! " Ja ta võttis pulgaliimi, pani selle helesinise paberi vastu ning liimiga kokkusaanud koh

Kõik lapsed ronisid laua alla, ka Sylvia läks nendega laua alla ning hakkas lugema lugu loomade kodust. Seejärel tegid lapsed karule savist uru. Mõni lausa mitme sissekäigu ja akendega.
Aga ega lapsed seal laua all niisama lugu ei kuulanud. Pärast kursust nägi lauaalune nõnda välja.

No comments:
Post a Comment