Üle pika aja

Täna peaks olema veel viimane päev, millal uut aastat saab soovida. Uusaastatervitused kõigile minu blogikülastajatele.

Uus aasta on väga kiire olnud. Vana aasta lõpp Berliinis, koos Keniga Leipzigi sõit ning siin igal tööpäeval 4,5 h saksakeelekursust, algusega 8.30, mis on minu jaoks selgelt ikka väga kurnav. Neljapäeval pärast kooli läksin siis tööle, 4,5 h kursust ning kuna kursus läheb töö arvele, siis rõõmustasin, et jee, 2.5 h veel tööd teha ja siis koju. Aga jah, siis paluti mind kella 15.30-sse kursusesse appi mudilasi ohjes hoidma. Sellel päeval olin ma ikka vihane, mul on külaline ja mina pean ärkama kl 7.30 ning jõuan koju tagasi umbes samal ajal 12 h pärast. Kuigi vabatahtlik peaks päevas töötama vast 7h, kui 35 h 5 päeva peale ära jagada. Reedel olin juba targem ega näidand enne kl 15 oma nägu tööle. Oleks muidu vast isegi hiljem läind, aga Sylvia oli ära ning ma pidin tema kursust andma. Kohal oli üks u 9-10 a poiss - Jasper. Tegin talle ühe kompositsiooniülesande ning siis ehitasime papist tema tulevikumaja.
Ja kl 19 võttis Mattias mind ja Keni Belgashaini kaasa. Seal toimus selle lastelinnaku projekti lõpuõhtusöök, näidati videot, pilte ning jagati mitut sorti pitsat ja jooke.
Nii, et Kairi, nüüd mul on sellest lastelinnaku projektist väga palju pilte, saime DVD-i.
Aga esmaspäeval tuleb boss tagasi ja siis tuleb ikka töötunde arutada.

Aga tegelikult plaanisin kirjutada aastavahetusest Berliinis. Naljakas, meil on praegu elutoas nii palju rahvast, vabatahtlik Hallest on isegi külas ning üleeile saabus meile uus vabatahtlik Slovakkiast, Helena, siis veel üks vabatahtlik Prantsusmaalt, kes kuulub Villa organiseeringutesse, kuid elab mujal. Aga mina olen päevasest shoppingust ning õhtusöögist nii väsind, et mõtlesin siin puhata ja nats pilte üles panna. Seda enam, et rahvas plaanib alla kohvikusse pittu minna, peab tiba jalgu puhkama.

Aastavahetus Berliinis

Tiba pettusime Berliinis.
Elukoht oli ok, Alexanderplatzi lähedal vanas kortermajas. Läbi kahe korruse kulgev korter, omanik elas ülemisel korrusel, meie tuba ja vannituba oli all. Vannitoas oli vann kah, see sai muidugi ära proovitud.
Meie koreri läheduses asus hiina restoran Bankok (täpsemalt vist Tai), kus õhtuti söömas käisime.
Hiinakad on ju söögi suhtes kindel koht, tead, et saad söönuks. Toidud olid head ja taskukohased. Koht täisa kena. Natuke meist eemal oli Döner-bar. Türgi kiirtoit. Proovisin kah esimest korda selle kuulsa Döneri ära, millest meil isegi keeleõpikus pilt oli. Täpsemalt kebab-döner. Nagu burger, aga kotleti asemel on kebab (need pisikesed liharibad, mis suurelt lihavardalt pannile kraabitakse) ning mitut sorti salatit. Sai on kah tiba teistsugune, suurem kah. Ikka korralik amps, mitte nagu Maci burks, mida 4 tükki pead sööma, enne kui midagi kõhus tunned.
Niisiis oli meil hommikusöögiks döner, millel Ken ühel hommikul minu jaoks järgi käis.
31. detsembril, kui oma esimese öö magatud saime ning metroopeatusesse läksime uurima sobivaimat sõidukaarti, naeratas meile õnn ning üks väikese tütrega mees andis meile tasuta päevase väikese grupi kaardi, mis muidu maksab üle 15 euri. Sõitsime siis kohe Zoo juurde seda pooliku torniga kirikut vaatama - Keiser Wilhelmi Gedächtniskirche (mälestuskirik, nagu ma aru saan). Kiriku juures oli veel jõuluturgki avatud. Teine kõrge hoone mälestuskiriku kõrval peaks samuti mingi modernne kirik olema. Nagu kahhelkiviplaatidega kaetud.
Jõluluturul nagu ikka oli igasugu atraktsioone lastele ning ma ei suutnud ilma pilti tegemata parditiigist mööda minna. Lapsed saavad magnetõngega pisikesi pardikesi püüda, milledest mõndade all on auhind. Parte oli seal vees küll tohutult palju;)

Edasi hakkasime jalutama mingi kõrge monumendi poole, mis asub 17. juuni tänava ringil. Sellel tänava, kus toimub kuulus Freedom Parade. Meie tee möödus Zooloogia-aiast ning Aquariumist. Zologischer Garteni värav oli kujundatud aasiapäraselt. Aquariumi sissekäigust möödudes, ühest tänavapoolsest seinast leidime väikese kaladega akvaariumi.


17. juuni tänav võttis meid vastu politseipartulliga. Vaatasime, et mingi üritus seal toimumas, tänav kõik suletud, tundus tasuta olevat. Lasin oma koti sisule politseinikul pilgu heita ning sisenesime vana-aasta turule. 17. juuni tänav viib Brandenburgi väravateni. Terve pikk tänav oli täis putkakesi. Paljud neist muidugi kordusid. Mitmed inimesed kandsid vilkuvaid märgikesi, mida asi 1 euri eest osta. Ken ostis endale Käsna-Kalle kujulise ning oma väikesele õetütrele mingi Delma-laadse roosa eluka kujulise vilkuva märgi. Veel meeldisid mulle pisikesed biidermeyer stiilis lambikesed, mille sai otse pistikupesasse pista. Ilma juhtmeta, nagu Air-Wicki lõhnapudelike, aga väike porstelanist lambikupliga pirnike.
Kuna kell oli u 19, mõtlesime vahepeal poes ja kodus puhkamas käia ning õhtul Brandenburgi väravate juures uut aastat vastu võtta. S-bahni peatusesse jalutades tegime ringi Riigipäeva hoone ümber.
Aga võta näpust, avatud toidpoodi andis leida, jalutasime mitmes s-bahn peatuses ning Alexanderplatzil, kus jäädvustasime teletorni ja kuulsate ilusate purskakaevudega pargiga Punase raekoja. No pargi ilu oli muidgugi talvel tunduvalt kahvatum, kui võrrelda postkaartidega. Ma ei saand siis arugi, et seal mingi uhke park peaks olema, pärast voldikust lugesin, et vot, mis uhkes kohas käisime.
Lõpuks läksime aga rongijaama ja leidsime sealt ühe avatud poe. Pärast pikka seiklemist jõudime enda öömajja tagasi.

Vana-aasta trall

Tagasiminekuga jäime tiba hiljapeale. Pidime päris pikalt poisikeste raketitule all (paigutasid mõned otse sõiduteele) ootama Alexanderplatzile minevat trammi. Lõpuks leidsime end koos karja sakslasega u 10-15 min enne aastavahetust Friedrichstrasse metroopeatusest ootamas rongi, mis viiks meid Brandenburgi väravate juurde, kuhu oli vaid 1 peatus veel jäänd. Aga see suund oli vist suletud, nagu hiljem teada saime. Läksime esimese metroo peale, msi ette tuli, see viis meid Potsdamer Platzile. ei saa küll aru, miks seda kohta siiai platziks nimetatakse. Metroost väljudes nägime enda ümber vaid kõrghooneid. Aastavahetuseni oli jäänud vaid 5 mind. Hakkasime paerma vaateplatsi poole rahvamassist läbi tungima. Olin nii ametis, et ei kartnud isegi igal pool jalgade juures lõhkevaid rakette. Inimesed panid rakette igale poole, need lõhkesid inimassi keskel ning otsisid teed taeva poole, mis oli täis paksu tossu. Maa oli täis tühju raketipadruneid. Kõrghoonete nurgal, kust paistsid juba Brandenburgi väravad ning avanes parem vaade ilutulestikule oli rahvamaasi nii paks, et sellest polnud enam võimalik läbi tungida. Meist ühele poole jäid Potsdamer Platzi lõppevad kõrgkooned, teisele poole kõrge särav vaateratas, vaatevälja Brandenburgi väravad ning otse ette politsei poolt taraga suletud allee. Inimesed tunglesid ja rabelesid tara taga, nii mõnigi ronis üle tara lahedamasse ruumi. Päeval sai küll vabalt sinna aiaga piiraud alasse sisse, ei tea, kas see tropp oli tekkinud sellest, et politsei ei suutnud kõigi sisenejate kotte nii kiiresti üle vaadata või oli neil seal sees mingi rahvalimiit. Igal juhul oli sees küll lahedalt ruumi. Igatahes kästi valjuhääldist rahval alalt väljujaid läbi lasta.
Lõpuks kui politsei väravad avas, tormasid massid nagu mingis revolutsioonis mööda alleed Brandenburgi väravate ja putkade poole. Terve Brandendburgi väravate alune park oli täis hädal käivaid inimesi. Inimesed otsisid igat sorti vorste ja jooke ning lärmasid. Suure vaateratta järjekord oli hinnast olenemata meeletu. Päevane 6-eurine pilet oli nüüd 8 euri. Ka meie olime oma kaasavõtud hõõgveinist pisut ülemeelikus tujus ning otsustasime teha tiiru suure vaaterattaga.



Aga jah, hõõgvein oli meil külmal ilmal hea idee. Meie toas oli metallpõhjaga veekeetja (pliiti meil pold), kus ajasime pudeli hõõgveni soojaks, valasime selle klaaspudelisse tagasi ning panime pudeli suurde karvasesse roosasse sokki. Sokk käis kinni minu juuksekummiga. Hõõgvein püsis kenasti soe;) Ja tavalise 2 eurise tassi eest, nagu seda putkades avaliselt juuakse, jõime meie 1 euri eest ostetud liitrisest pudelist sooja hõõgveini.
Kui Ken ühel hommikul Dönerite järel käis ning need fooliumisse mässiti, saime oma pudelile isegi fooliumist soojustpeegeldava ümbrise:)Uus aasta

Mingi hetk viskas purjakil sakslaste vaatamine kopa ette, hakkasime kodu poole minema, siis saimegi aru,et Unter den Linden metroopeatus on suletud. No tühja kah, mõtlesime, lähme siis jalgsi Alexandeplatzile. Putkadealalt väljudes leidime end kuulsa Holocausti mälestusmärgi juurest. Mälestusmärk on suur väljak, kus erinevas kõrguses graniidist lihvitud kuubikud. Tol õhtul see koht mälestusmärgi moodi välja küll ei näinud. Kuna mälestumärk meenutab labürinti ning mõnes kohas ulatub üle inimkõrguse, oli see osutunud sobivaks WC-ks või teab veel milleks.
Aga niisiis jalutasime me Alexanderplazile Unter den Lindenit mööda. Allee ise oli hetkel muidugi jubedalt prahti täis. Teel kakerdasid purkalik inimesed nagu poppirünnaku üle elanud šokis ellujäänud.
Teele jäi aga tohutult palju kenasid bakokk ja klassisistlike hooneid. Muuseumid, ülikool, Berliner Dom.
Kas ajaloomuusemui või Berliner Domi juures pisikeses pargis nägime kahte rebast nagu kodut koera ringi kondamas. Rebased linna peatänavaval.
1. jaanuar oli Berliinis surnud päev. Poed olid kinni, väljas sadas lörtsi ja vihma, märg ja külm ja pime oli linnapeal olla. 2. jaanuaril, meie lahkumise päeval oli pisut lund sadanud.