Barokk-kursuse ettevalmistused II

Nonii, tulin just shoppamast. Ostsin homse kursuse jaoks 6 liimipulka, ühe läbipaistva liimi, et minu õpilased saaksid oma valmivaele barokikolaažidele soovi korral sädelust liimida. Ja siis muidugi kuldse ja hõbedase geelpliitasi, millega mustrit saaks kangale joonistada. Kuna 7.-ne pakk geelpliiatseid oli sama hinnaga, mis kaks eraldi, läks muidugi see 7.-ne loosi.
Nii, et loodetavasti valmivad homme minu juhendusel umbes taolised barokkmoest inspireeritud kollaažid.
Ja täna olid orkutisse ilmunud väikese Oti pildid. Ja ta ongi olemas. Enam ei ole abstraktne beebi Merle kõhus. Täiesti roosa ja terve poisslaps.

Barokk-kursuse ettevalmistused

Täna lõpetasin oma barokk-nukule kostüümi tegemise. Eile alustasin. Nukk on plastiliinist, 16 cm kõrgune. Ja roosa seepärast, et see oli ainuke värv, mis meil keskuses oli. Riided ei ole otseselt barokk, pigem sellest mõjutatud.

Üritasin barokkmoodi pisut kantavamaks teha. Pitsidega lõppevate põlvpükste ja ringrave (selline puhvis miniseeliku moodi asjandus, mida Louis XIV ajal kanda armastati) asemel on tüübil jalas kitsad mustad teksad. Ja samuti olen jaki alt vesti ära jätnud. Ja jakk kah muidugi lihtsustatud.
Varrukad on kah juste-au-corps jaoki jaks liiga laiad, aga noh, kuna mul oli jakki töödelda vaja ja seljas on seda raske teha, oleks kitsate varrukatega jaki selga panemine ja ära võtmine suht raskendaud olnud. ja ega seda ornamentikat sellises suuruses kah väga lõbus teha polegi.

Aga ega ma siis täna töö juures ainult selle nukuga ei tegelend, natuke ikka lõin mökerdamiskursuse juures kah kaasa. Istusin väga jutuka väikese poisi kõrval. Poiss rääkis mulle väga fantaasiarikkaid lugusid. Joonistas vildist tehtud loomadele urge ja pani nad sinna sisse. Ma siis ikka kah õhutasin teda takka, et vat kui kena kodu ikka hiirtel on. Vastuseks sain: "Ega need hiired pole, need on karud!" (tegelikult, nendele lastele, kes vildist loomi olid teinud oligi tööülesandeks karu antud) Ja siis edasi jätkus pikk lugu ema ja isakarust, pikitud naljadega, millest ma mõnikord küll aru ei saand. Mu saksa keel lihtsalt ei ole nii arenenud.
Poiss hakkas paberist pisikesi tükikesi lõikuma -lumi. Viimaks andsin talle helesinise paberi ja näitasin, et ta võtku tükike, katku see pulgaliimiga ja pangu paberile. Vastus: " Sedasi ei tee me lasteaias kunagi! Vot nii teeme! " Ja ta võttis pulgaliimi, pani selle helesinise paberi vastu ning liimiga kokkusaanud kohale asetas paberitükikese.

Kõik lapsed ronisid laua alla, ka Sylvia läks nendega laua alla ning hakkas lugema lugu loomade kodust. Seejärel tegid lapsed karule savist uru. Mõni lausa mitme sissekäigu ja akendega.
Aga ega lapsed seal laua all niisama lugu ei kuulanud. Pärast kursust nägi lauaalune nõnda välja.

Täna oli ensetunne juba täitsa ok, kui välja jätta see, et kl 3 või hiljem magama sain ja ka siis suhteliselt halvasti magasin. Natuke tundsin end juba loodrina, et hommikult kooli ei viitsind minna ja end tööl vabaks küsisin.
Mõtlesin, et lähen hingan (värsket) õhku, käin toiduvarusid täiendmas. Tagumik on juba valus arvuti taga istumisest ja ajalooliste piltide vaatamisest. Veider ja kuidagi valus oli isegi käia.
Tulin koju, kuidagi vaidi nõrk tunne oli. Terve päev ju toas kah istund. Kraadisin huvi pärast ning kraad näitas 34,7. Veidi hiljem oli temperatuur juba 35,4 tõusnud.
Natuke teeb juba murelikuks.

Unistamisest

Lõpetasin just "Marie Antoinette" vaatamise.
Kas naisolevuste osaks on unistada? Unistada printsist valgel hobusel, unistada millestki fantastilisest, millesti erakordsest?
Aga kui seda erakordset ei tulegi, kui muinasjutt jääb reliseerimata. Kas siis nii igaks juhuks jätta ära erakordne ning minna muinasjutu lõppu. Sinna argipäeva, mis jääb selle ühe lause sisse "Ja siis nad elasid õnnelikult edasi". Luua endale see kauaigatsetud lõpp, mis peaks ühtlasti tähistama õnnelikku elu; tüdrukusse maast madalast sisse süstitavat stereotüüpi ja loomulikult erakordsest tavalisse tagasisuundumist. Muinasjutt on erakordsus, enne seda olevat prakiliselt ei käsitleta (ainult võrdlusena) ja muinasjutu lõpus nagu ei olekski midagi. Milleks kogu see erakordsus? Ainult selleks, et jõuda lauseni "Ja siis nad elasid elu lõpuni õnnelikult edasi". Tüdrukust sai naine. Initsatsioon ise ongi see erakordne.
Peaaegu iga naine elab läbi muinasjutu. Mõni isegi mitu. Ja võib-olla leitaksegi mingil hetkel, et see, millest unistati, ei olnudki nii oluline, vaid oli samuti üks stereotüüp, mis oleks viinud selle sama lõpuni. Ja võib-olla leiab mõni, et muinasjutu lõpulause jäigi lahti kirjutamata, sest meelde jäi vaid ootus ja mälestus. Kas igaüks peab endale ise muinasjutu lõpu lahti kirjutama. Kas seda kirjutamist on võimalik suunata või ainult edasi lükata?

2006. aasta rändurielule tagasimõeldes

Täna on Sirilinil sünnipäev ja tema blogi jäi mulle ette, lugesin seda veidi. See pani mind jälle tabuteema üle mõtlema. See on teema, mille üle mõtlemine on keelatud, sest ilma selle mõtisklemiseta on kergem. Kui ei mõtle, pole probleemi, ei ole minevikku ega tulevikku, on ainult olevik ning lähitulevik. See tabueema toob aga masinavärgist välja ning teeb meele kurvaks. Ja alati jõuab ühe ja sama äratundmiseni.
See tuletas meelde minu 2006 aasta suve unistusi, kõiki neid reise. Temal tundusid need unistused kuidagi veel värsked ja jõulised olevat. Mitte, et mul neid enam pole, ikka on, ja vast alati jäävad, aga nad on kuidagi roiskunud, neis ei ole enam uskumisjõudu, tõelisust, nad on vaid unenägu.
Nüüd jälle 2006. aasta suvele mõeldes (aastale, millel ma vaimselt murdusin, millel ma ühelt poolt mõistsin oma lootusetut olukorda, aga mis samas, andis tõuke suvisteks reisideks) näen seda kui "kuldaega", nagu midagi väga kauget, mis ei tundu enam reaalne ega minu olevat, midagi, mis on vaid jutustus. See on üks suvi, mis tundub mitte kunagi enam tagasi tulevat. Pärast seda on tulnud langemine. Mitte nüüd selline otseselt kuhugi sügavikku, aga kuidagi nagu mingi limbo, nagu aeg, mis ei kuulu ei ühte ega teise, aga millest ometi kunagi välja jõutakse, aega, kus tuleb teha otsus. Ja tegelikult tundub ka pragune aeg olevat juba paratamatu leppimine normidega.
Kui on olemas vanadusefoobia, siis mina põen seda kohe täiega. Ma näen, kuidas eelmisest suvest alates kohe täiega vananema hakkasin.
Rahulolematus oma ostsusega magistratuuri astuda, pidevad püüded elule eesmärki leida ning lõpuks suutmatus koolis olla ning asendusaine leidmine töös noortega. Töö noortega tundus olevat kompromiss, midagi, mis asub otsapidi süsteemist väljas, mis lubab suuremat vabadust, mis võimaldab "erilist aega" - projektid ja noosoovahetused, koolitused välisriikides.

Terve suve töötasin. Tegelikult võimalik, et paari aasta pärast mõtlen ka sellele heldimusega tagasi.
Laagrikasvataja töö ei olnud kerge, programmi ettevalmisamine nõuab palju energiat ning noorte kaasamine ning nende ohjes hoidmine on veelgi suurem töö kui programmi välja mõtlemine. Mis on kasu programmist, kui sa ei suuda panna noori sellest osa võtma.
Siis ootused seoses oma vabatahtliku teenistusega. Lootused vabale ajale, et siin on mul aega iseenda jaoks, et siin saab minu keha alati pärast dušši kreemitatud ning jalad pidevalt värskelt vahatatud. Et siin istun ma õhuti arvutis ja õpin kujundusprogrammide võimalusi. Seda viimast olen küll pisut teinud, kuid mitte sinnapoolegi kui lootsin. Samti olen õppinud uusi tehnikaid (viltimine, linollõige). Ja see põhiline, et peale kõige selle on ikkagi nii palju vaba aega, et saab paljudes kohtades reisida.

Aga peab tunnistama, et vaba aega on veelgi vähem kui Tartus. Ülikool ei olnud siiski nii suurel määral põhjus, miks mingile üritusele mitte minna. Aga kui saksa keele kursuse peale on määratud vaid 200 euri, mis on ainult intensiivkursus I, siis olen sunnitud seal kahe kuu vältel igal tööpäeva hommikul kl 8.30 kohal olema. Ja kui boss pakub välja võimaluse, et võiksin samuti barokinädalast osa võtta ning kahel päeval 6-tunnise barokimoe kursuse saksa noortele anda, siis ei saa ju sellest tegelikult keelduda. Ja kui keelduksingi, mis ma siis teeksin kogu oma tööaeg (mu boss peab väga täpselt sellest kinni, et ma oma 35 tundi nädalas seal keskuses kohal toimetaksin, isegi kui mul tegelt kodus mugavam asja ette valmistada oleks). Kas lihtsalt aitaksin mudilastel värvivett vahetada ja pissil käia? Ja kui esialgsele kahele päevale lisandus veel kolmandaks päevaks just minu kursusele eritellimus, ei saa ka sellest ära öelda, isegi siis, kui olen sunnitud 3-päeva on kallihinnaliselt saksa keele kursuselt ära olema. Kui mul juba materjal koos, siis pole ju vahet, kas teha sama kursust kahel või kolmel päeval.
Aga milline metsik töö selle kõigega kaasneb. Ma ei ole ju suuteline 6-tundi jutti saksa keelt rääkima. OK, 9-klass ei viitsi ka 6-tundi ajalugu kuulata. Aga siiski endale ajastu meeldetuletamine (päris mula ei saa ju neile ajada), neile käelisteks tegevusteks ülesannete ja materjali otsimine, võtab rohkem, aega kui tegelt mu vabatahtliku töötunnid ette näevad (saksa keele kursus on ju nädalas u 20 h, siis 15 h nädalas jääb tööle). Ja siis veel talvevaheaja pärlikursused, need ka vaja ette valmistada ja ära pidada.
Aga kogemused? Kas see ei olegi siis see, mida ma reisimine ja kultuuri kõrval vabatahtlikult teenistuselt otsima tulin. Üha enam ja enam tundub, et valmistun oma tulevaseks tööeluks. Pärast nii paljut kogemust on ju kahju seda kõike mitte kasutada. Kas minust tõesti saab noorsootöötaja? Vahel isegi mõtlen, et mul endal võiks olla väike huvikeskus, kus on täista minu reeglid. Hiline tööleminekuaeg, hiline kojutuleku aeg, kodus surmväsinud. Aga kas see pole mitte kõigi tööde puhul?
Aga ikkagi ei taha mõleda endale kui töölkäijale.

Iga päev olen nii väsinud, mul ei ole tahtmistki eriti korterirahvaga suhelda, tahaks vaid magada ja pekki koguda. Ja jälle mõtlen, et kunagi tuleb aeg, kui mul on rohkem aega ja siis läheb vahepal kogutud pekk ära. Kui ainult lõppeks see saksa keele kursus, siis oleks rohkem jõudu, tuleks kevad, läheks Dresdeni lähedale mägedesse matkama, läheks Lõuna-Saksamaale, nii palju on kevadel näha. Aga ups, üks väike asi, minu vabatahlik töö. Kui bossile läksin oma Sitsiilia reisi kuupäevi teatama, tuletas ta mulle meelde, et neid päevi maha arvestades on mul 9. päeva puhkust jäänud. Minu vabatahlik teenistus tundub olevat nagu proov tulevaseks tööeluks. Tööpäevad ja puhkusepäevad, millest rangelt kinni peetakse.
Kas see ongi tulevik, oma puhkusepäevade ootamine, et siis kuhugi reisima minna?

Aga siiski, kui ennast kätte võtaks ja kõiki selle limbo võimalusi maksimaalselt ära kasutaks, oleks ju ikkagi päris tore. Mul on ju mu Barcelona ja Sitsiilia reis, kevadesse on plaanitud matk Dresdeni lähedal mägedes. Kui ma vaid suudaks tööasju veidi rohkem ülepõlve teha. Ikka see sama probleem, projektidega liiga põhjalikuks minek. Võib-olla ei olegi see kõik vaid minu halb õnn, et minule alati sellised vaevanõudvad projektid satuvad ja teised vabalt lulli saevad ning oma aja lihtsalt ära istuvad, võib-olla mina lihtsalt ise sisustan oma aja nii kinni. Või peaksin olema õnnelik, et mu aeg nii sisustaud on, sest ootus ja mitteidagitegemine on ju veel hullemad. Ja kui ma peaksingi terve päev noortega lauajalgpalli mängima või korteris vedelema, kas ma teeksin seda? Arvan et mitte. Ikkagi oleks mul projekte ja elutoas youtube ma kah päev otsa ei vahiks.

Loodetavasi on see vaid talv, mis meid nii roiskunuiks teeb. Talv, millele järgneb kevad, töö, millele järgneb üürike, kuid seiklusrohke puhkus.

Olen vist haigeks jäänud. Eile magasin 12 tundi, pea ikka valutas, õhtul pani Ibumaks mind higistama. Täna on ikka veel jõuetus. Plaanitud mantlivoodrivahetusest ei paisa midagi välja tulevat. Siin arvui taga istudes tunnen, kuidas mu keha kuumama on hakanud. Ja kraadi kah pole. Tõenäoliselt tuleb hommikul bossile kiri, et ma esmaspäeval koju jään.
Ja kraadiklaasi kah pole.
Ja mida see tõendab. Haige, nagu eelmisel talvelgi, enne mida polnud aastaid haige olnud. Rasva olen läind, organism on nõrgaks jäänud, vajab rohkem karastust ja liikumist.

Puhkepäev

Täna tegin käharpead, kohe ise küpsetasin, kõik algusest peale, sest siin pole tavalisi küpsiseid saada. Muidu ühikas ikka tegin küpsistega - alumine kiht pruune küpsiseid, siis purustatud küpsised segasin haukoore ja banaanitükkidega ning peale kakaoglasuur. Ja hapukoort ma kah ei leidnud, mõtlesin, et ehk saab siis tükeldatud biskviittaigna naturaal- või vaniljejogurtiga segada, aga ka seda polnud poes täna näha. Väikestes topsikutes muidugi oli, aga nii rikas ma nüüd kah pole. Nii ma siis ostsingi kilose vaniljepudinguämbri. Banaanitükid tegid magua pudingu värksemaks, nii et pold väga vigagi.

Aga kuigi eile töö juurest õmblusmasina koju vedasin, pole oma mantli voordit veel parandama jõudnud hakata. Magasin u 12 tundi ning olen ikka väsinud.

Wash

Aga eile kui töölt koju tulin ja oma toa uks avasin, leidsin seal unise näoga Wash'i endale ukse peale vastu tulevat. Wash on Jean Pauli must emane kass, kes meie korteris mõnda aega elab ja Washile meeldib minu voodi minu pleedi peal lamada. Toast lahkudes olin unustanud Washi enda voodist ära tõsta. Nii ta siis jäigi nii 4-5 tunniks minu tuppa. Teda enda toast leides mõtlesin veel, et huvitav, kas keegi tast puudust kah jõudis tunda.
Hiljem enda oas arvutis istudes kuulsin, kuidas Jean Paul Henarile rääkis, kuidas oli päeval kassi kräunumist kuulnud ja mõtles algul, et see tuleb Ingridi toast.
Nii et Wash ei olnud mitte kogu see aeg mõnusalt põõnanud, vaid toidu või seltskonna järgi igatsema hakanud. Ja tema kadumist märgati küll, isegi püüti teda minu toast välja lasta, aga noh, uks oli lukus ju;)
Eile õhtul enam Wash minu tuppa ei kippinud, aga see eest oli ta täna hommikul platsis. Ei tea, kas tal oli ka mingi väike trauma või kui oli, siis on tema mälu küll lühike;)
Täna hommikul tuli Wash minuga dušširuumi kaasa, sealt lahkuda tahtes ütlesin Washile, et kas ta tahab jälle luku taha jääda. Ja kas ta sai mu inglisekeelsest lausest aru või reageeris lihtsalt liigutusele, igal juhul pani nagu tuulispask dušširuumist minema;)

Paar päeva tagasi

Tulin töölt ja Alexanderplazi peatuses (mis on trammide üks läbisõidetavamaid peatusi) kukkus üks vanem meesteravas trammist välja astudes pikali.
Tramm oli uus, mis tähendab, et madalapõhjaline. Aga see kukkumine oli niiviisi sirgelt, pots maha nagu kusagilt kõrgelt. Ei tea, kas trammijuht ei märganud või lihtsalt mõtles ära sõita, sest mees lamas ju kõnniteel, mitte trammiteel. Trammil ju ikkagi oma graafik ja tagant järgmised trammid peale tulemas. Keegi mees tänavalt aga koputas trammiuksele ja ütles, et mees on seal maas, peab teda aitama vms. Sest mõlemad trammijuhid (üks vist praktikant) läksid välja asja uurima. Mees tõesti ei liigutanud ennast. Ma olin kohe selle akna juures ja minu arust ei saand see kukkumine väga hull olla, mees nagu oleks lihtsalt seal lamada tahtnud ja nautis möödujate abivalmidust (siin Saksamaal muidu sama probleem, et pensionärid vaevlevad kommunikatsioonipuuduse käes ning kompenseerivad seda ohtra arstilkäimisega. Sellest tulenevalt pani riik arstidele esmakordse külastuse visiiditasu, et siis ei minda vast niisama jutu puhumise pärast - seda rääkis meie saksa keele õpetaja). Tõenäoliselt oli mees lihtsalt šokiseisundis. Aga tegelt, noh vanem meesterahvas, äkki võis tõesti midagi murda või hoopis rabandus.
Igatahes askeldas seal peale trammijuhtide veel kaks meesst. Helistati koos kiirabisse, mehele tõmmati soojust peegeldav kile peale, räägiti pidevalt temaga, hakati mingit blaketti täitma. Vahepeal rääkis üks trammijuhtidest kellegiga trammist, et nad on juba 11 min siin seisnud. Kiirabi polnud tulnud veel, aitajad hakkasid meest istuvasse asendisse tõstma, mille nad minu arust küll tegemata oleks võinud jätta, sest äkki mehel tõesti juhtus midagi tõsist ja siis pole kasulik abivajajat nii palju liigutada, pigem lamama jätta.
Ja kogu see 15 min, mis ma seal olin, seisis tramm peatuses, üks teine tramm meie taga ja seda trammiliikluse sõlmpunktis. Tõenäoliselt olid järgnevad trammid juba ümber suunatud. Selle aja jooksul, kui järgmisse peatusesse - raudteejaama - ostlema jalutasin, ei näinud trammi endast mööduvat.
Vot, selline ühiskond on siin Saksamaal. Tramm seisab vähemalt 20 min peatuses, et aidata pikalikukkunud vanemat meesterahvast ja samal ajal ei saa kurta, et ka teised möödujad külmaks oleks jäänd, seal trammijuhtidetagi aitajaid.
Aga kuidas oleks Eestis reageeritud? Vaevalt, et trammijuht Hobujaama peatuses mahakukkunud meesterahvast aitama oleks jäänud ja trammi sinna seisma jätnud.

Raudteejaamas on üleval näitus parimatest pressifotodest. Enamus neist sõjatandri koledusi kajastavad: jäsemed, surnukehad, raskete põleushaavadega ohvitseri ja tema kihlatu paraadportre, varemed ja nendel liikuvad kohalikud, pommitabamuse saanud linnas lõbusõitu tegevad kohalikud noored jne. Aga seal on ka spordižanr. Higi ja vere (nt sõjas oleva maa puujalgse jalgpallimeeskonna matš) on ka tuntud jalgpallurite portreed, ühest neist ei suutnud Maria pilti tegemata mööduda.

Juhhei, aprillis Sitsiiliasse!

Lisaks juba novembris ostetud piletitele (26.02 - 1.03 Anette'ga koos Barcelonasse), otsime eile Keniga lõpuks ära pilteid Sitsiiliasse. Läbi Milaano. 15-18. aprill on Milaanos suur disanimess, kuhu Tartu Kunstikooli mööblidisaini üliõpilased sõita otsustasid. Niisiis mõtlesime K-ga omale väikese puhkuse teha. Mina lendan siis 15. aprillil Milaanosse. Meie korteris elav Itaalia tüdruk elab Milaano lähedal ning õpid tootedisaini nagu selgus ja plaanib ka ise sinna messile minna. Lubas meile enda juures öömaja. Elab Como linna lähedal. Comos pidava väga kuulus ja turistide poolt armastatud järv olema.
17. aprillil sõidame Milanost lennukiga edasi Sitsiiliasse Catania nimelisse linna ning tagasi lendame 26. aprillil. 27. aprilli hommikul läheb lennuk Berliini. Otselende Berliini pole, ainult läbi Milaano või mõni muu ümberistumine. Aga ka koos ümberistumistega läks edasi-tagasi pilet maksma tiba alla 1500 kr. Loodame, et käsipagasiga joppab ning meil lastakse telk kaasa võtta. Tallinna lennujaamast öeldi, et nende arust võib, aga paluti turvakontrollist üle küsida, turvakontroll jälle ei lubanud. Aga siinne Hispaania neiu ütles, et temal pole küll varem probleeme olnud. Eks näis, kui ei lasta, jätame vaiad koju ning üritame telgi nahaga midagi kohapeal leiutada;)
Aga meie lennujaam Catania asub üsna Etna vulkaani lähedal, mitte, et sinna raha eest üles jõuaks minna, aga eks ümbruskonnas ikka saa luusida. Eile raamatukogus heitsin kerge pilgu brošüüridele - palju antiikehitisi, ma ise tahaks veel varakristlikke katakombe ja mõnda väikesaart näha. Natuke olen foorumeid lugenud, aga eks uurin veel, mida külastada tasub ning kuidas transpordi ja muuga lood on.





Täna oli K mulle mailile sellise tekstijupi saatnud:

"April: the wild flowers begin to truly explode all
over Sicily and on the coast the first bathers
start taking to the waters (though the water is
still bracing). The interior is now warming up
fast and the array of colours is spectacular.
It’s well worth making a trip just to experience
the Easter processions, bringing together folklore
and tradition in an incredibly mystic way."

"April in Sicily is the Spring season. It can vary easily.
You should most likely bring with you lighter clothing like,
cotton pants, cotton sweaters, short and
long sleve shrits, raincoat, light jacket, umbrella,
even shorts and a swimsuit could be used, because
sometimes a very warm African breeze called Scirocco
brings in high tempertures."


Nojah, lihavõtted
on see aasta juba
märtsis ära, aga
loodetavasi siis
ilmaga ikka
joppab.

Külalisterohke nädalavahetus

Sellel nädalavahetusel on meil teised vabatahtlikud külas. Parasjagu valmistatakse Prantsuse õhtusööki, koos traditsioonilise kolmekuningapäeva mandlikoogiga, mille sees võib väikese kujukese leida ja kes selle leiab, on kuningas või kuninganna ning võib omale kaaslase valida ja õhtut valitseda.
Loomulikult Maria (Hisp) Hallest, Vanessa (Pr) Berliinist, Rodrigo (Portugal) ja Pascal (Pr) Hamburgi lähedalt. Õhuks oli meie korteris vast mingi 20 in söömas. Meie uus kaasvabatahtlik Helena (Slovakkia) koos teistega valmistasid suure hunniku pannkooke. Niisiis peale meie 7 ja veel 4 külalise voolas kohale vabatahlikke Leipzigi lähedalt ning kohalikke Saksa noori, kelledest mõnda nägin esimest korda.
Pärast sööki lksime edasi Brasiilia peole. See oli siis u kl 24. Mina, Henar ja Anette jalgratastega, et teised meie sõidukaarte kasutada saaks. Pidu maksis 3 euri, parasjagu esinesid elava muusika saatel Capoeira tantsijad. Nendest aga palju ei näinud, sest rahvas ümbritses neid päris tugeva kaarena. Pärast kah meie kambal erilist peotuju pold. Anette ja Helena olid eelmine päev Moritzbastei's Depeche Mode gothic elementidega peol käinud.

Aga jah, töö juuhes mässan edasi lastega. Nüüd juba sunnitakse mind saksa keeles lasega rääkima. Eelmine nädal asenduskursuse ülesannet tahis Sylvia nüüd ka teiste lastega teha, aga kuna ülesanne olevat minu oma, pidavat mina seda ka lastele seletama:)
Ja jaanuari lõpus tuleb mul anda u 15-aasastele noorele baroki moest kursus. Ühe kooliga koostöös on meil barokinädal, kus meie keskusesse erinevatele barokiteemalistele kursustele saadetakse mitmel päeval klassi täis kooliõpilasi. Pole veel selle probleemiga tegelema hakata jõudnud.
Eelmine nädal tellisin Eeesti infostendi koostamisega, mmille boss mult tellinud oli. Kasutasin Eesti Instituud brošüüri, et mitte ise saksa keeles teksti välja mõtlema hakata. Valisin tekstid ja otsisin teksti iseloomustavad pildid, mis aga stendil pregu segi seisavad. Lapsed peavad märgistatud kohale õige pildi leidma. Ehk siis, milline tekst kuulub millise tekstijupi kohta.

Aga tegelelt tahtsin teile ühest toredast juhtumist rääkida.
Tulin reedel koju, vajutasin lifti nupule ning see tuli kohe lahti, ei pidanudgi ootama, milla lift kusagilt teiselt korruselt alla loivab. Aga liftis seisis ihuüksi üks u 2-3-aastane poiss, naeratas mulle ja ütles "Hallo" ning tuli liftist välja. Vanemaid polnud kusagil läheduses näha. Astusin lifti sisse, laps lehvitas mulle, enne kui lifti uksed sulguda jõudsid "Tšüüs".
Imelik, laps seisab ihuüks liftis, ei tea, kui kau ta seal juba passinud oli, enne kui ma uksed avasin. Tõenäoliselt mite nii kaua, et paanikasse sattuda. Võib-olla ta vanemad olid kusagil ülemisel korrusel, poiss asutus lifti ja vajutas suvalisele nupule ning sõitis alla ja mina jätsin ta sinna alumisele korrusele ihuüksi, vanemad võib-olla teda kusagil otsimas.

Üle pika aja

Täna peaks olema veel viimane päev, millal uut aastat saab soovida. Uusaastatervitused kõigile minu blogikülastajatele.

Uus aasta on väga kiire olnud. Vana aasta lõpp Berliinis, koos Keniga Leipzigi sõit ning siin igal tööpäeval 4,5 h saksakeelekursust, algusega 8.30, mis on minu jaoks selgelt ikka väga kurnav. Neljapäeval pärast kooli läksin siis tööle, 4,5 h kursust ning kuna kursus läheb töö arvele, siis rõõmustasin, et jee, 2.5 h veel tööd teha ja siis koju. Aga jah, siis paluti mind kella 15.30-sse kursusesse appi mudilasi ohjes hoidma. Sellel päeval olin ma ikka vihane, mul on külaline ja mina pean ärkama kl 7.30 ning jõuan koju tagasi umbes samal ajal 12 h pärast. Kuigi vabatahtlik peaks päevas töötama vast 7h, kui 35 h 5 päeva peale ära jagada. Reedel olin juba targem ega näidand enne kl 15 oma nägu tööle. Oleks muidu vast isegi hiljem läind, aga Sylvia oli ära ning ma pidin tema kursust andma. Kohal oli üks u 9-10 a poiss - Jasper. Tegin talle ühe kompositsiooniülesande ning siis ehitasime papist tema tulevikumaja.
Ja kl 19 võttis Mattias mind ja Keni Belgashaini kaasa. Seal toimus selle lastelinnaku projekti lõpuõhtusöök, näidati videot, pilte ning jagati mitut sorti pitsat ja jooke.
Nii, et Kairi, nüüd mul on sellest lastelinnaku projektist väga palju pilte, saime DVD-i.
Aga esmaspäeval tuleb boss tagasi ja siis tuleb ikka töötunde arutada.

Aga tegelikult plaanisin kirjutada aastavahetusest Berliinis. Naljakas, meil on praegu elutoas nii palju rahvast, vabatahtlik Hallest on isegi külas ning üleeile saabus meile uus vabatahtlik Slovakkiast, Helena, siis veel üks vabatahtlik Prantsusmaalt, kes kuulub Villa organiseeringutesse, kuid elab mujal. Aga mina olen päevasest shoppingust ning õhtusöögist nii väsind, et mõtlesin siin puhata ja nats pilte üles panna. Seda enam, et rahvas plaanib alla kohvikusse pittu minna, peab tiba jalgu puhkama.

Aastavahetus Berliinis

Tiba pettusime Berliinis.
Elukoht oli ok, Alexanderplatzi lähedal vanas kortermajas. Läbi kahe korruse kulgev korter, omanik elas ülemisel korrusel, meie tuba ja vannituba oli all. Vannitoas oli vann kah, see sai muidugi ära proovitud.
Meie koreri läheduses asus hiina restoran Bankok (täpsemalt vist Tai), kus õhtuti söömas käisime.
Hiinakad on ju söögi suhtes kindel koht, tead, et saad söönuks. Toidud olid head ja taskukohased. Koht täisa kena. Natuke meist eemal oli Döner-bar. Türgi kiirtoit. Proovisin kah esimest korda selle kuulsa Döneri ära, millest meil isegi keeleõpikus pilt oli. Täpsemalt kebab-döner. Nagu burger, aga kotleti asemel on kebab (need pisikesed liharibad, mis suurelt lihavardalt pannile kraabitakse) ning mitut sorti salatit. Sai on kah tiba teistsugune, suurem kah. Ikka korralik amps, mitte nagu Maci burks, mida 4 tükki pead sööma, enne kui midagi kõhus tunned.
Niisiis oli meil hommikusöögiks döner, millel Ken ühel hommikul minu jaoks järgi käis.
31. detsembril, kui oma esimese öö magatud saime ning metroopeatusesse läksime uurima sobivaimat sõidukaarti, naeratas meile õnn ning üks väikese tütrega mees andis meile tasuta päevase väikese grupi kaardi, mis muidu maksab üle 15 euri. Sõitsime siis kohe Zoo juurde seda pooliku torniga kirikut vaatama - Keiser Wilhelmi Gedächtniskirche (mälestuskirik, nagu ma aru saan). Kiriku juures oli veel jõuluturgki avatud. Teine kõrge hoone mälestuskiriku kõrval peaks samuti mingi modernne kirik olema. Nagu kahhelkiviplaatidega kaetud.
Jõluluturul nagu ikka oli igasugu atraktsioone lastele ning ma ei suutnud ilma pilti tegemata parditiigist mööda minna. Lapsed saavad magnetõngega pisikesi pardikesi püüda, milledest mõndade all on auhind. Parte oli seal vees küll tohutult palju;)

Edasi hakkasime jalutama mingi kõrge monumendi poole, mis asub 17. juuni tänava ringil. Sellel tänava, kus toimub kuulus Freedom Parade. Meie tee möödus Zooloogia-aiast ning Aquariumist. Zologischer Garteni värav oli kujundatud aasiapäraselt. Aquariumi sissekäigust möödudes, ühest tänavapoolsest seinast leidime väikese kaladega akvaariumi.


17. juuni tänav võttis meid vastu politseipartulliga. Vaatasime, et mingi üritus seal toimumas, tänav kõik suletud, tundus tasuta olevat. Lasin oma koti sisule politseinikul pilgu heita ning sisenesime vana-aasta turule. 17. juuni tänav viib Brandenburgi väravateni. Terve pikk tänav oli täis putkakesi. Paljud neist muidugi kordusid. Mitmed inimesed kandsid vilkuvaid märgikesi, mida asi 1 euri eest osta. Ken ostis endale Käsna-Kalle kujulise ning oma väikesele õetütrele mingi Delma-laadse roosa eluka kujulise vilkuva märgi. Veel meeldisid mulle pisikesed biidermeyer stiilis lambikesed, mille sai otse pistikupesasse pista. Ilma juhtmeta, nagu Air-Wicki lõhnapudelike, aga väike porstelanist lambikupliga pirnike.
Kuna kell oli u 19, mõtlesime vahepeal poes ja kodus puhkamas käia ning õhtul Brandenburgi väravate juures uut aastat vastu võtta. S-bahni peatusesse jalutades tegime ringi Riigipäeva hoone ümber.
Aga võta näpust, avatud toidpoodi andis leida, jalutasime mitmes s-bahn peatuses ning Alexanderplatzil, kus jäädvustasime teletorni ja kuulsate ilusate purskakaevudega pargiga Punase raekoja. No pargi ilu oli muidgugi talvel tunduvalt kahvatum, kui võrrelda postkaartidega. Ma ei saand siis arugi, et seal mingi uhke park peaks olema, pärast voldikust lugesin, et vot, mis uhkes kohas käisime.
Lõpuks läksime aga rongijaama ja leidsime sealt ühe avatud poe. Pärast pikka seiklemist jõudime enda öömajja tagasi.

Vana-aasta trall

Tagasiminekuga jäime tiba hiljapeale. Pidime päris pikalt poisikeste raketitule all (paigutasid mõned otse sõiduteele) ootama Alexanderplatzile minevat trammi. Lõpuks leidsime end koos karja sakslasega u 10-15 min enne aastavahetust Friedrichstrasse metroopeatusest ootamas rongi, mis viiks meid Brandenburgi väravate juurde, kuhu oli vaid 1 peatus veel jäänd. Aga see suund oli vist suletud, nagu hiljem teada saime. Läksime esimese metroo peale, msi ette tuli, see viis meid Potsdamer Platzile. ei saa küll aru, miks seda kohta siiai platziks nimetatakse. Metroost väljudes nägime enda ümber vaid kõrghooneid. Aastavahetuseni oli jäänud vaid 5 mind. Hakkasime paerma vaateplatsi poole rahvamassist läbi tungima. Olin nii ametis, et ei kartnud isegi igal pool jalgade juures lõhkevaid rakette. Inimesed panid rakette igale poole, need lõhkesid inimassi keskel ning otsisid teed taeva poole, mis oli täis paksu tossu. Maa oli täis tühju raketipadruneid. Kõrghoonete nurgal, kust paistsid juba Brandenburgi väravad ning avanes parem vaade ilutulestikule oli rahvamaasi nii paks, et sellest polnud enam võimalik läbi tungida. Meist ühele poole jäid Potsdamer Platzi lõppevad kõrgkooned, teisele poole kõrge särav vaateratas, vaatevälja Brandenburgi väravad ning otse ette politsei poolt taraga suletud allee. Inimesed tunglesid ja rabelesid tara taga, nii mõnigi ronis üle tara lahedamasse ruumi. Päeval sai küll vabalt sinna aiaga piiraud alasse sisse, ei tea, kas see tropp oli tekkinud sellest, et politsei ei suutnud kõigi sisenejate kotte nii kiiresti üle vaadata või oli neil seal sees mingi rahvalimiit. Igal juhul oli sees küll lahedalt ruumi. Igatahes kästi valjuhääldist rahval alalt väljujaid läbi lasta.
Lõpuks kui politsei väravad avas, tormasid massid nagu mingis revolutsioonis mööda alleed Brandenburgi väravate ja putkade poole. Terve Brandendburgi väravate alune park oli täis hädal käivaid inimesi. Inimesed otsisid igat sorti vorste ja jooke ning lärmasid. Suure vaateratta järjekord oli hinnast olenemata meeletu. Päevane 6-eurine pilet oli nüüd 8 euri. Ka meie olime oma kaasavõtud hõõgveinist pisut ülemeelikus tujus ning otsustasime teha tiiru suure vaaterattaga.



Aga jah, hõõgvein oli meil külmal ilmal hea idee. Meie toas oli metallpõhjaga veekeetja (pliiti meil pold), kus ajasime pudeli hõõgveni soojaks, valasime selle klaaspudelisse tagasi ning panime pudeli suurde karvasesse roosasse sokki. Sokk käis kinni minu juuksekummiga. Hõõgvein püsis kenasti soe;) Ja tavalise 2 eurise tassi eest, nagu seda putkades avaliselt juuakse, jõime meie 1 euri eest ostetud liitrisest pudelist sooja hõõgveini.
Kui Ken ühel hommikul Dönerite järel käis ning need fooliumisse mässiti, saime oma pudelile isegi fooliumist soojustpeegeldava ümbrise:)Uus aasta

Mingi hetk viskas purjakil sakslaste vaatamine kopa ette, hakkasime kodu poole minema, siis saimegi aru,et Unter den Linden metroopeatus on suletud. No tühja kah, mõtlesime, lähme siis jalgsi Alexandeplatzile. Putkadealalt väljudes leidime end kuulsa Holocausti mälestusmärgi juurest. Mälestusmärk on suur väljak, kus erinevas kõrguses graniidist lihvitud kuubikud. Tol õhtul see koht mälestusmärgi moodi välja küll ei näinud. Kuna mälestumärk meenutab labürinti ning mõnes kohas ulatub üle inimkõrguse, oli see osutunud sobivaks WC-ks või teab veel milleks.
Aga niisiis jalutasime me Alexanderplazile Unter den Lindenit mööda. Allee ise oli hetkel muidugi jubedalt prahti täis. Teel kakerdasid purkalik inimesed nagu poppirünnaku üle elanud šokis ellujäänud.
Teele jäi aga tohutult palju kenasid bakokk ja klassisistlike hooneid. Muuseumid, ülikool, Berliner Dom.
Kas ajaloomuusemui või Berliner Domi juures pisikeses pargis nägime kahte rebast nagu kodut koera ringi kondamas. Rebased linna peatänavaval.
1. jaanuar oli Berliinis surnud päev. Poed olid kinni, väljas sadas lörtsi ja vihma, märg ja külm ja pime oli linnapeal olla. 2. jaanuaril, meie lahkumise päeval oli pisut lund sadanud.