Täna oli mul siis esimene saksa keele kursus

Jube naljaks.
Esiteks pidin kursuse eest tasuma minema. Teadsin kabineti numbrit, läksin sisse ja ütlesin: "Tahaks maksta (saksa keeles)!" ja siis viskasin oma mentori kirjutatud saksakeelse kirja letti. Ja kusagil ütlesin ka: "Kein Deutsch". Mentorile oli juba telefonitsi öeldud, et ega keegi seal inglise keelt ei räägi. Tädi seal kõlbistas arvutiga ja seletas midagi, et pean kuhugile teise ruumi kassasse kursuse eest maksma minema, aga käskis vist tiba oodata, kui selle jutu peale arusaamatu näo pähe tegin. Mõtlesin, et loodetavasti ta ikka sai sellest aru, et peab mulle kursuse 30% odavamalt andma (EVS-i eelis) ning ka tšeki selle kohta. Õnneks viis ta mu käekõrval kõrvalruumi, kus too mainitud kassa asuski. Sain oma protsendid ja arve. Saksa keeles küsisin veel näpuga ühte kohta osutades: "Kas see on tuba?". Sain jaatava vastuse.

Aga kursus ise oli ka ikka jube naljaks.
Tervelt kaks tundi õppisime, kust me pärit oleme, kõigepealt, mis mandrilt, siis riigist.
Väga jabur, miks peab Iraani ees dem olema, Šveitsi ees der, no olgu, sellest saan veel aru, et USA ette nad den panevad, aga no mõned on küll lambikad ja nad ei pane seda ju iga riigi ette. No eks see muidugi traditsioonis ole kinni, aga ikkagi. Õps ise jäi ka hätta kui pidi Venetzueelast naissoost venetzuelalane moodustama. Ja loomulikult olid ka keeled kavas.
Seega Ich komme aus Estland, Ich bin Estin või siis Europäerin. Ich spreche Estnisch.
Siis loomulikult õppisime mõne sõna näitel pööramist ja tegime ühe dioloogi. Õigemini õppisime seda lugema. Ja kõige selle peale läks 2 tundi. Tihti olin naerukrampidesse suremas. Nüüd saan aru küll, kuidas me novebri lõpuks õpikus 4. peatükini jõuame. Jätkukursus algab nimelt 4. peatükist. Aga ongi tore, mulle meeldis, saigi rohkem aega, et inimesi jälgida ja kuulata.
Ma olen küll saksa keeles väga jobu, aga vaesed jaapanlased ja koreakad, no ma usun, et vähemalt minu hääldus on küll saksapärasem.
Aga jah kõige toredam ongi selle kursuse puhul see, et inimesi on meil igalt poolt üle maailma. Palju asiaate: Jaapan, Korea, Vietnam. Minu paremal käel istus noormees Jaapanist, kelle nime ma küll enam ei mäleta ja vasakul käel mees Venemaalt. Siis Lõuna-Ameerikast oli päris palju, 3 tükki Mehhikost, üks Venetzuelast. Siis veel üks kurt Süüriast, üks või oli kaks noormeest Iraanist, kaks poolakat, üks ukrainakas. Ja siis üks neiu USA-st (väga kena oli, üldse mitte ülesöönud), üks noormees UK-st ja üks Indiast ning üks noormees Nigeeriast (ja kui pidime ütlema, mis keelt me räägime, nimetas nigeerlane inglise keele, mitte mingit Aafrika keelt, samas aga ütles, et on pärit Nigeeriast, veider). Tõenäoliselt jäi mõni maa nimetamata.

Aga tunni lõpus tegelesime siis ühe lühikese koridoris aset leidva dialoogiga, mis suures osas baseerus just keeltel ja maadel ning verbidel rääkima, otsima, tulema, olema, kutsuma (nimetama). Jaa, ma sain teada, kuidas nad selle saksakeelse tsauka kirjutavad - Tschüs (tžüüüs).
Ja siis me moodustasime kaks ringi, sisemine oli A ja välimine B ning siis vahetasime partnereid vastupäeva liikudes. Ja mingi hetk ütles Herr Fricke stop ja käskis kõigil istuda. Olime parajasti inglasega poole dialoogi peal. Ja meil käskis ta püsti jääda ning üllatus, üllatus, võttis lehed ära ja me pidime selle dialoogi peast esitama. Alguses võtis kinni, mul ei tulnud meelde, olin A, pidin alustama. Ja siis läksin omadega sõnal suche (otsima) segi, aga lõpp läks kenasti.
Aga jah Herr Gerd Fricke on tore vana, tema jutust saab isegi aru, ta žestikuleerib juurde ja räägib väga aeglaselt.

Ja töö juurde oli mul tulnud kiri, sian omale Euro 26 EVS kaardi. Sinna peab pidi kah panema, kleepkile, mis üle selle pildi tõmmatakse, oli juba pooledi kaardi küljes. Aga ühtegi passipilti endast ma küll kaasa ei võtnud.