Šoppamine. Rahaasjad. Ja jõuluks kodumaale

Täna olen vihane.

Hommik läks hästi, sain kaks kleiti allahindluselt 5.9o euri eest, kumbki 2.95 euri. Ühel neist oli tegelt veel silt 4.95, aga kassaaparaat ütles odavama hinna, mulle sobis. Hea, et ikka just selle algselt kallima kleidi otsustasin võtta, mitte ühte teist mustvalge mustriga alternatiivi;) Nii, et mõnikord tuleb ikka kasuks, kui koonerdamismõtteid peas pole (mis on isenesest ju väga naljakas, sest see juba ise oli selline ale, et anna olla, 78 kr eest korralik kehakattev kleit ja jus minu maiste järgi kah).
Mõlemad uued kleidid on mustriga, üks on rohekam, geom mustrid, suvisem, varrukateta; teine mustvalge geometriseeritud lillemustriga, soojemast kangast, jaapanipärase väljanägemise ja varrukatega (ainult, et küünarnukini aint). Tõesti jube ok kleidid, sellised, nagu neid nüüd pükste peal kantakse.

Üks pood annab kingituse ja teine võtab selle tagasi
Aga õhtul, kui läksin siinsesse Virusse oma pooleloleva kampsuni jaoks lõnga ostma (tõesti, olen sobivat tooni otsides vähemalt 5 sedalaadi poodi läbi käind ja enamuse neist mitu korda) sain ikkagi toreda üllatuse osaliseks.
Seal lõngad riiulis (väikeste vaheseintega erinevad mudelid üksteisest eraldatud), iga sahtlikese juures silt hinnaga. Selle juures seisis 2.50 euri. Pärast paar päeva järlemõtlemist, olin leidnud, et see on siiani ikkagi sobivaim mohäär, mis leidnud olen ja tahaks ikkagi kampsunit valmis saada. Ostsin ta ära.
Kassas küsiti mult kliendikaarti, mida mul muidugi polnud, aga hinnaks öeldi 5 euri. Nojah, vaevalt et puuduva kliendikaardi tõttu 50% juurdehinldust tehti. Ju siis ikkagi tegemist sama nähtusega, mida meil comarketis võib leida - hinnad ja esemed ei pruugi riiulitel väga lähestikku asuda.
Tänu comarketi kogemustele vaatan väga hoolikalt hindu, tihtipeale just koodi, sest see on kindlam kui eseme nimetus. Aga siin Saksamaal pole ma mingit töötavat koodi-asjandust leidnud, mitte selliseid numbreid, mis vastaksid triipkoodile. Hinnasedelile nad vist seda triipkoodi numbrit ei pane, igatahes pole ma sellele veel pihta saanud. Igal juhul olin eelnevalt ikka väga hoolikalt muidu hindu uurinud. Aga ega need pagana toote- ja mudelinimetused asja selgemaks ka ei olnud teinud. Seal sedelil küll selliseid sõnu polnud, mis lõngatokkil kirjas, aga samas ei suutnud ma neid ka kusagilt mujalt leida.

Aga mis ma siis selle jutuga öelda tahan, olin väga vihane, et Leipzigi eliitpoe töötajad ei leia aega, et asju ja hinnasedeleid riiulitel vastavusse viia. Saaks aru, et mingi soodusmarketi väljapanek, aga Leipzigi Viru.

No ja proovida müüjaga inglise keeles õiendama jääda polnud kah tahtmist. Nii ma siis ostsingi täna pea 80 krooni eest 50 grammi mohäärlõnga.

Ja teine asi, mis mind kah väga õnnelikuks ei tee, on minu saksa keele kursus. Jäin täna 15 min hiljaks ja tüübid olid ikka veel nende samade 5 lause kallal, mis eelmine kord. Põhimõtteliselt täna erilist uut ei õppinudgi. Lugeisme neid samu Ich bin.., Ich komme... Ich heisse... lauseid ja tegime nende kohta küsimusi. Ja loomulikult lugesime raamtust mitmeid neil samadel lausetel põhinevaid dialooge (suurimaks vaheks oli nime, riigi või tervitusviisi muutus).
Ühe dialoogi käik on järgmine: algul õpetaja loeb paar korda, seejärel kuulame ja kordame u 3 korda lindi järgi ning siis mõni paar loeb dialoogi kõvasti teistele ette. Ah jaa, seekord olid lisaks eesnimedele ka perekonnanimed mängus.
Ja u tund aega pühendasime alfabeedile. Lugesime tähti ja õppisime nende hääldusi, mis on pea samad mis eesti keeles, ainult "v" kohta ütlevad nad "vau". Kuulasime lindilt nende kohta lausa laulukestki (aga ei, uusi sõnu pold, lihtsalt viisistatud tähestiku lugemine). Ning juba oma eesti keele ja kirjanduse tundidest tean, et sakslased kasutavad h-tähte pikendusmärgina. No ok, ega see tähekombinatsioonide (nt -ich, -ach) häälduse meeldetuletamine mööda külgi maha ei jooksnud, aga kes selle juhendi järgi ikka toimida jõuab.
Vahepeal on sellest nii naljakas, et me igavuseni asju läbi korrutame. Natuke kiiremini võiks ikkagi midagi uut kah õppima hakata. Homme jälle töö juures küsitakse, mida uut ma siis õppisingi. Mis ma siis ütlen?
Ah ja, ühes dialoogis oli saksakeelne "vabandust", mida ma siia peast üles ei oska kirjutada (niipalju siis soovitud uutest sõnadest, ise ei ole suuteline neid meeldegi jätma), pikk ja naljakas sõna. See oli uus. Ja siis tööülesannetest leiab kah uusi sõnu.

Aga lood on nii, et mulle projekti kaudu võimaldatakse 200 euri eest keelekursusi. Intensiivkursus, mis hakkab novembris, aga maksab 308 euri, mis tähendab seda, et ülejäänu tuleb omast taskurahast juurde panna. Ja vabatahtlikud saavad iseenesest ka 30 % allahindlust. Aga siis veel õpik (CD ka kaasas) ja töövihik, mis kokku maksid u 27 euri. Ise sain Akvilinalt tema vanad endale. Plaati küll vahel polnud ja töövihikus tuleks kustukummi tantsitada või oleks kursusel veel eriti lebo (mitte et mul töövihiku täitmiseks aega palju oleks, vaba tundub siin ikka väheks jäävat).
Praegune kursus maksis 81 euri, mina sain selle 56 euri eest. Seega on mul kursuste jaoks 144 euri järgi jäänud. Intensiivkursuse saaksin ma mingi 215 euri eest kätte. 71 euri tuleks omast rahast juure panna, seega 1115 kr.
Mis on sama palju kui praeguse seisuga minu lend 19.12 Berliinist Tallinna ja 30.12 tagasi Berliini. Kuigi pole veel pileteid bookinud, võib mind tõen sellel ajavahemikul jälle Eestisse oodata. Nii, et äkki saame mingi ühise jõulu-uno kah korraldada?
Ära pean küll enne aastavaheust sõitma, sest jaanuari alguse hinnad olid juba päris kõvad ja tahan puhkuse suvisemaks ajaks jätta. Meie keskus aga avatakse juba 3. jaanuaril.

Kuus antakse 200 euri toiduraha ja 105 euri taskuraha. Teoreetiliselt peaksin 100 euriga kuus üsna hästi söönuks saama. Praeguste kalkulatsioonide järgi isegi u 80 euriga. Nii et 150 euri kuus peaks saama kenasti kõrvale panna. Noh, aga samas kulutaks seda palju parema meelega teatri, reiside ja fotoka ostmisele.