Sain just kirju sõpradelt ja Maris kirjutas oma blogis minust terve eepose. Kõik imestavad, et kuidas ma siin ikka hakkama saan ja kui tubli või kui hulljulge ma olen, et tähen aastas Saksamaale oskamata saksa keel. Ja siis mu blogile toetuvalt leiavd,et mul on ikka ropult vedanud ja mul on väga põnev siin jne.
Eks ta ole muidugi, aga see saksa keel on saanud ikka väga suureks probleemiks. Arvasin, et mina küll mingit koduigatsust tundma ei hakka, et ma ei ole sellist tüüpi inimene. Aga hetkel olen ma sellele ikka nii lähedal. Liisa kirjutas, kuidas Tartus on, jälle uno-turniir tulekul. Kõik see kokku... Jah, no tegelt saan ju järgmine aasta ka kõigest uuesti osa võtta. See pole nii hull kui see pagana arusaamatu keel.
Aga jah, olen kohutavalt väsinud, iga päev. Juba terve päev inglise keeles suhelda on olnud minu jaoks kurnav, aga nüüd lisandub sellele veel see, et ma praktiliselt ei saa aru, mida inimesed mu ümber räägivad. See on midagi enamat kui lihtsalt see, et keegi sult midagi küsib ja sa vastata ei oska. Oled pidevalt ümbruskonnast ära lõigatud, see on vahepeal ikka nii masendav. Loomulikult ma lohutan end mõttega, et küll ma tasapisi õpin seda saksa keelt ja siis pole igapäevaelu nii kurnav. Esmaspäeval hakkab mul saksa keele kursus pihta ja puha. Aga ma ei pea end keeleliselt väga andekaks. Arvasin, et on ikka lihtsam keskkonnas keelt omandada. Inimesed teevad ju seda lausa kuuga. Aga praegu tundub asi küll lootusetu. Kõige hullem, et mul pole isegi soovi proovda rääkida saksa keeles.
Paar näidet keelega maadlemisest
Täna näiteks läksin Utega kunstiaia ümber käivale kohtumisele kaasa. Ja 2 h kuulata jälle saksakeelset juttu, see on hullem kui loeng. Kui eile enda keskuse miitingul meisterdasin voolimismassist kõrvarõngid, siis sellisel ametlikul miitingul midagi sellist teha pole ju viisakas. Tundin end nii väsinuna, et oleks peaaegu magama jäänud. Midagi taolist olen tihti hääletades tundnud. Siis kui autojuht eriti jutukas pole, on mitmeid kordi uni nii peale tulnud, et tõsti pane tikud silmade vahele.
Ja siis eelmine nädal, kui Inglismaalt siia elama tulevat teatriringi juhendajat polnud veel kohal, tegime Konradiga ise lastele kursuse. No eks kuidagi sai ikka hakkama, aga tundus, et need 14-aastased noored tahavad vaid mängida ja iga nende improvisatsioon lõppes kaosega. Ja improviseeriti muidugi saksa keeles. Üritasin mõnega ingilse keeles vestlust arendada, aga nad ei saanud ka lihtsamatele küsimustele vastamisega eriti hakkama. Konrad tõlkis mu juttu.
Aga täna, kui kunstiaia miitingult tagasi tulin, läksin koos Utega seda kursut vaatama, nüüd oli see Inglise Tom kohal. Tom ise oskab ka minimaalselt saksa keelt. Ja mis ma näen, lapsed räägivad inglise keelt ja tegelevad tõsiseltvõetavate asjadega. Läksin kah eelmine nädal tundi ideega, et teeme ikka mingeid arendavaid etüüde, aga kõik need lõppesid kaosega nagu ütlesin. Kuna ma ei saanud isegi aru, mida nad seal etüüdides rääksid, ei osanud ma ka etüüdi nooretega analüüsima hakata. Ja nüüd tundus, et sellel inglasel oli kõik see õnnestunud. Tunnen end väga saamatu ja nõrgana. Võib-olla lasin lastel omale pähe astuda.
Aga see inglise mees, tollel on tegelt ikka tohutult kogemusi, päris teatrite juures lavastajana töötanud ja puha. Kuulsin, kuidas ta Utele ütles, et pärast seda kui oli rääkinud noortele oma taustast, olid need tema vastu aukartust tundma hakanud. Ja tüüp on ikka väga elav. Oli noortest vaimustuses, eriti Konradist (uurisin pärast Konradi käst, kas plaanib grupiga liituda, too naeris ja ütles, et nemad on 14, mina ikkagi 18;)
Lisaks oli täna tunnis üks elav tüüp, keda eelmine kord pold ja kes rääkis täitsa arvestavalt inkat.
Aga ikkagi tunnen end nii saamatuna. Täna haletsen end. Isegi Hispaanlane suhtleb juba Akviliinaga, st inimesega, kellel pole ühist suhtluskeelt. Ja ma ei saa aru, kuidas mu korterikaaslased jõuavad pidevalt seal elutoas suhelda omavahel.
Ja Tom tuli veel minuga rääkima, kuna Ute oli mu välja reklaaminud kui potsensiaalse tantsutundide andja. Oih, seletasin talle ikka asja. Aga loomulikult võin proovida nende noortega midagi teha, ehk siis näeb, kas neile sobib või mitte.
Aga jah, lühidalt, väike masekas on nagu tulekul. Peaks puhkama, aga ei sa rahu. Homme õhtul vabatahtlikega barbeque, laup lähen mingile Hospitalityclubi rändurile linna näitama. Uuh. Ja ma veel mõtlesin, et mul jääb siin aeg iseenda jaoks, ostsin veel hunniku meisterdamiskraami kaasa;)
Killuke päikest
Aga jah, täna leidsisn ühe meisterdamisvahendite paradiisi, nagu tiimari, aga ikka hulga rohkem asju, nii põnevaid asju. Siukseid, mida ikka varem ei osanud ettegi kujutada ja paljude funktsioonist ei saanud aru. Aga noh, raha jne. Aga põnev ikka, saab ideid. Kahjuks ei leidnud ka sealt rohelist mohääri oma kampsuni lõpetamiseks. Olen kõikvõimalikud kohad läbi käinud.
No comments:
Post a Comment