Täna trammis kohtasin Silviat (pildil koos mänguautoga sõitva poisiga)- üks Spielkiste ringijuhendajatest, annab mudilastele mängu- ja teatrikursust. Räägib väga vähe inglise keelt. Tegin edusamme, rääkisin talle paari lausega saksa keeles oma nädalavahetusest:)
Retk ümbruskonna lasteaedadesse
Järgmine kolmapäev toimub 4-6.-aastastele lastele meie majas muinasjututuba. Silvia kutsus mind endaga kaasa ümbruskonna lasteaedadesse, rääkima tollest üritusest. Tundub, et Silvia ise on nendes lasteaedades juba tuttav nägu.
Asi nägi välja nii, et Silvia jutustas seal kasvatajate ning isegi vist vanematega ja jagas neile infolehti. Mingil hetkel kui ma oma töllerdamisega jutustajatele liiga lähedale jõudsin (no kui sa täiskasvanutest liiga kaugel oled, tähendab see, et oled laste alal ja sinuga tullake suhtlema ja nagu ütlesin, on mul väga piinlik laste ees, kui ma neile midagi vastata ei oska), tutvustati ka mind (stiilis nagu juba harjunud olen):
"Vabatahtlik/praktikant Eestist - Agni (surun kätt, naeratan)- tuli siia üheks aastaks" Ja nagu ikka kombeks lisati lõppu, et ma ei räägi saksa keelt (teen selleise näo "paha lugu küll, aga juhtub), minuga võib suhelda inglise keeles. Siis mõnikord küsitakse midagi saksa keeles Eesti kohta.
Mõnes rühmas jooksid lapsed juba Silviale vastu. Mõned neist on olnud tema näiteringis. Silvia ise rääkis, et
on juba 15 aastat ümbruskonna lastele lugemisklubi teinud. Nii et, nii mõnigi toonane laps on juba vahepeal täiskasvanuks saanud.Kant ise oli väga kena, ilusad korras pereelamud s
uurte ja lopsakate aedadega. 1930-ndate stiilis, pakuks. Ka esimene lasteaed, mida külastasime oli sellises armsas kahepereelamus. Tõenäoliselt seest umbes samasuguse põhimõttega nag
u meie Spielkiste. Teine lasteaed oli suurem, selline nagu nõukogude aja lastelaagrid. Madalad vagunelamutelaadsed piklikud karbid ümbritsemas mänguväljakuteala. Kolma
s oli jälle armsas ja koduses eramajas. Seinal rippuvate piltide järgi võis näha, et igaühes neist lasteaedadest on lastel olemine igati huvitavaks tehtud. Mõned lastest olid alles nii väikesed, et suutnud oma samme väga hästi veel suunata, vast 1.5 aastat.I kursus
Tuurilt tagasitulles suunati mind ühe freelance kunstniku korraldavasse kunstiringi 9-10.-aastastele (nagu hiljem selgus) lastele. Kursused hakkavad siin u kl 16.00 ning toimuvad paralleelselt.
Juhendaja ise oli u 40 ja kuidagi lõunamaise käitumisega pikajuukseline meesterahvas, mis tähendab siis üsna rohket füüsilist kontakti. Patsutas õlale,
võttis käest või ümbert kinni. Paistis, et lastele ta meeldis. Käisime pargis lehti korjamas. Mees uuris, kas ma juba Napoleoni Rahvastelahingu monumenti olen näinud. Ma ei olnud. Niisiis läksime seda vaatama. Pidavat olema Euroopa suurim monument. Oli küll väga võimas, eelkõige massiivne ja kangelaslik. Pilti mul juurde lisada ei ole, sest kaamera oli keskusest nädalavahetuseks laenutatud ja hommikul küsiti see tagasi. Siis kui tagasi läksime jagas Karl lastele ja mulle küpsiseid ja me mängisime saksa keeles telefoni. Pärast seda jõudsime kunstilise osani. tegime lehtedest trükivärvi ja pressiga pilte.Kooner nagu ma olen, üritasin lasta mitte värvil ja värviga kaetud lehtedel raisku minna, tegin viimase hetkeni teiste jääkidest pilte. Karlile tundus vist, et sattusin tehnikast erilisse vaimustusse, ürita mind rahustada, et järgmine nädal saame asja uuesti teha;)
II kursus
Teatrikurus u 15-aastastele. Kolm poissi (üks neist üsnagi lõhnastatud) ja kaks tüdrukut. Alguse stegime igasuguseid improvisatsioonilisi mänge. Näiteks idin ma ühe poisiga aeg-luubis võitlema. Algul kõik korraga ja siis paarid ükshaaval, nii et teised vaatavad pealt. Siis tehti veel mingit maskimängu, kus kasutati rohkem saksa keelt, sellest ma osa ei tahtnud võtta. Ja ei saanud lõpuni poinitle pihta kah.
Ja selle mütsimängu käigus rebis lõhnastatud poiss oma püksid lõhki. See oli nii kummaline, seal oli ainult üks puust kuubik, ta rabelemise käigus libises sealt alla ja kuidagi nurgaga tõmbas vist tagumiku peale pika triibu. Kui avastas, tahtis midagi ümber panna, aga minu arust vahet ju pole, niikuinii noored käivad selliste rebitud pükstega;)
Kursuse teisel poolel võisin ära minna, sest nad hakaksid näidendiga tegelema - loomulikult saksa keeles. Näidendiks oli, üllatus-üllatus "Roomeo ja Julia". Lahkusin veidi enne kursuse lõppu. Kell oli 20.00 kui trammi peale sain
Siis veel poeskäik, väike vaaritamine, söök ja pea kohustuslik vestlus korterikaaslastega oma korteri elutoas. Lühidalt, igal õhtul olen rampväsinud. Juba rongis mõtlesin, et see oli ju ainult poolik päev (tavaliselt hakkab mu päev töö juures kl 11)
Ja ongi jälle kell üks saamas. Homme kl 11 pean juba tööl olema.
No comments:
Post a Comment