Väsimus

Kuidagi väsinud olen, absoluutselt iga päev.
Enamuse päevast istun ja nokitsen laua taga.
1
Täna näiteks sidusin knopkadele nööriga sedeleid taha, et lapsed sinna oma nime saaksid kirjutada ja siis torgata sinna kohta kaardil, kus nad reisimas on käinud. Siis kirjutasin juurde selleteemalise saksakeelse sildi ja joonistasin sinna mudilasi täis bussi, suurte autokatusele asetatud pakkidega pikapiga sõitva pere, mootorraturi ja lennuki. Natuke puid ka. Ning lisasin veel, et nad kirjutaksid-joonistaksid, kuidas seal oli. No või midagi sarnast, sest ega ma ise väga ju saksa keelt ei oska.

2
Siis tuli üks keskooli neiu mind intervjueerima. Et miks ma tulin vabatahtlikuks ja mis ma siis keskuses teen jne. Läheb kohalikku lehte. Mingi hetk tuli veel fotograaf ka ja must tehti maja ees pilti kah.
3
Siis jätksin oma poolelioleva tööga, riputasin kirja ja knopkad varem koos Konradiga (saksa vabatahtlik, nad saavad valida, kas 10 kuud sõjaväge või 12 kuud ühiskondlikult kasulikku tööd) meisterdatud kaardile (sinna Türgi peale) ning voltisin juurde tasku paberite ja pliiatsite tarbeks. Teipisin tasku kahepoolse teibiga kaardi kõrvale seinale (hehee, karm teip, kontrollisin juba, tuleb koos värviga maha;) Nagu ka seinanäts minu toa seinalt).
4
Siis 15.30 hakkas Silvia (too naine eilsest jutust) tund mudilastele. 4 poissi. Kaks 3-aastased, kaksikud. Kusjuures jummala erineva välimusega, üks blond, siniste silmadega (Heinrich), teine tumedamate juustega, pruunide silmadega (Konrad). Anton ja ... (hetkel ei tule nimi enam meelde) 5-sed. Tunni teema oli kõrvitsatõmbamise lugu. Mängisime selle mitmel viisil läbi, nii oma kehade kui ka nukkudega. Siis veel mitmed fantaasiat ja mäluarendavad mängud.
5
Kui mudilaste juurest tulin, märkasin, et vähemalt üks sildike oli juba kasutust leidnud. Pandud Prantsusmaa peale, kahe tüdruku nimi peal (Jasmin ja ...) ;)
Õnneks toimusid kõik tänased kursused samal ajal ning olid17.30 läbi. Mul lubati koju ära minna.
Lisatud knopka Saksamaale - Marin
Tulin vanalinnas maha, et kontrollida paari soovitatud kangapoodi, et ehk leiab rohelist mohääri poolelioleva kampsuni lõpetmiseks. Üks pood oli päris suur, aga ei midagi minule sobivat.
Ja kui ma u kl 19 paiku koju jõudsin olin sama väsinud kui iga päev.
Kahetsen tiba, et intervjuul ei rääkinud kui läbi ikka see terve päev võõras keskkonnas elamine võtab (tüdruk ise plaanib ka vabatahtlikuks minna, Hispaaniasse, aga ta õpib koolis hispaania keelt ka). Kogu aeg inglise keeles rääkimine, saksa keele kuulamine.
Aga kõige imelikum on veel see, et mul ei ole õrna aimugi, millest mul jalad väsinud on. Nagu näha on, eriti palju ringi ei tammunud.