Sissejuhatus - minu elamistingimused

Nonii, võtsin julguse võtta enda kohta laiemasse kasutusse Kaili pakutud termini "säästureisija".

Leipzig

Niisiis, säästureisija on tagasi (seekord täiesti omaette küberruumis) ja otsapidi Saksamaale Leipzigi nimelisse linna jõudnud. Turismiteatmikes seisab kirjas, et Leipzig on vana tööstuslinn. kui aga siia saabuda jääb esiotsa mulje, et pigem küll Bach'i (elas ja töötas siin) linn. Pool linna tänavaid on nime saanud kuulsate kunstnike ja kirjanike järgi. Aga nüüdseks olen tiba tutvunud ka linna ajaloolise tööstuskvartaliga, mida tänapäeval tuntakse vist bohheemlaste linnaosana. Siin asub ka ilmatu suur vanasse vabrikukombleksi rajatud ateljee-galeriide linnak - Spinnerei.
Minu kants

Elan siin 5 min jalutuskäigu kaugusel vanalinnast, mis pole küll päris meie Tallinna vanalinn, sest eeskätt on siin tegemist hilisema ajalookihistusega ning samuti ka teise ehitusmaterjaliga, aga esiotsa tundus linn oma barokkehitistega jõle kena küll (nüüd juba hakkan ära harjuma).

Minu elukoht asub teatrite ja kohvikute rajoonis, tänavate ääred ridamisi klassitsistlike ja vähemklassitsistlike ehitstega kaetud. Mitte ainult üks ja kaks maja, vaid ikka terved tänavad täis. Mitmeid päevi oli tunne, nagu oleks mingisse ajaloolisse filmi sattunud.
Ühes sellistest majadest asub kultuurikeskus die Villa (see keerdtrepiga maja, keerdtrepp on üks moodus meieni jõuda, kuid alt on värav lukus) - 3 korrust undeground stiilis ruume, kus toimuvad mitmesugused trennid ja kursused. Pluss veel keldrikorrus, kus asub kohvik. Kohvikus toimuvad õhtuti/öösiti peod.
Lift viib 3. korrusele (kahjuks esimesel päeval ma seda ei teadnud ning vinnasin oma raske koti käe otsas teisele korrusele). Ning mõnikord õhtuti on lift vist suletud, et rahvas maja peale möllama ei läheks. Siuke tunne, et see maja on öö-päev läbi lahti ning seega ka kõigile avatud.

Igatahes on 3. korruse lifti kõrval üks uks, kust läheb üles metalltrepp meie katusekorterisse.


Minu pesa ja muud loomad


Võrreldes ülejäänud majaga on meie korter euroremonditud.
Toas nr 1 elab Ingrid - vabatahtlik Norrast, töötab siin samas Villas. 18-19.-aastane. Räägib inglise keelt,oskab ka Saksa keelt, aga ütleb, et sakslased räägivad tema taseme jaoks liiga kiiresti. Peaks nagu kohviku pidudel abiks olema.

Minu nurgake
Siis nr 2 toas elan mina, ei tööta siin, töötan Spielkistes, ühes teises kultuurikeskuses. Meil on teatri, kunsti, meedia, street art kursused 3. eluaastast kuni teenageni. Ja siis üks kursus lastega emadele. Minu toal on 2 kutseakent, kolm kappi, laud, tool, tumba ja voodi. Oleks vaipa vaja.

Meil kõigil on oma toas ka lauatelefon ka, minu tel-number on
+49-(0)341-355204-42. Kel soovi minuga tasuta rääkida, siis saab helistada läbi internetilehekülje www.voipwise.com. +490 ei olnud siis vist vaja ette valida. Võite kohe eesti keeles rääkida, kui mind kodus ei ole, on mu toa uks lukkus, nii et alati vastan telefonile mina.
Siis toas nr 6 elab Akviliina vabatahtlik Leedust. Ta on siin olnud juba 10 kuud, töötab kusagil vanadekodus. Ingilse keelt ei räägi. Pursime vene keelt, sest saksa keelt ma veel ei räägi.
Ükspäev kolis vist tuppa nr 4 Ungari tüdruk ka sisse (või oli see tema mentor) ja täna öösel igatahes tuli tüdruk ise.
Öösel, kl 6 ajal keegi koputab, läksin lõpuks avama. Ingrid oli õhtul ukse kinni keeranud (sest maja uksed on ju pidevalt avatud) ja võtme ette jätnud. Lasksin ta sisse, rääkis midagi minule tundmatus keeles, naeratasin (nagu ma juba harjunud tegema olen kui keelest aru ei saa, kõige jubedam on see meil keskuses 3-5.-aastaste laste puhul, seletavad pikad jutud ära, kordavad küsimust, vaatavad sulle suurte silmadega otsa. Siis on ikka väga piinlik olla) ja läksin unesegasena tagasi oma tuppa. Hommikul oli ta juba Ingridiga jutule saanud, oskab ka inglise keelt. Nimeks on tal Anett, õpib saksa keele õpetajaks. Saksamaal au-pairina töötanud. 26-aastane. Andsin talle oma ratta võtme (tal ei olnud veel ühistranspordikaarti) et ta saaks linna peal ringi kolada. Siin jube palju sõidetakse ratastega ringi, ühistranspot on kallis. Ise otsustasin täna lõpuks bogiga algust teha.

Nii me siis siin oleme. Meil on elutuba, sellega ühendatud köök, kaks vannituba, üks aeglane arvuti ja suur rõdu, millelt avaneb vaade sisehoovi ja seega ka, kuna elame katusekorteris, naabermajade rõdudele. See aasta ühtegi poissi korteris ei ela. Muidu on ok, aga juba hakkab ilmnema see kortersüsteemi miinus - inimesed ei viitsi enda järelt nõusd ära pesta. Kapipealsed on juba musti nõusid täis:(