Ära surnuaeda inimestest puhkama

Eile käisin ühe itaallasega (Hospitalyticlubi liige, tuli nädalavahetuseks Leipzigi ja vajas seltskonda - täitsa siivas tegevus, mitte mingi eskort-teenus) siin Leipzigis Rahvastemonumendi juures. Seekord läksin üles kah, aga sellest räägin kunagi hiljem, siis kui Carlo mulle seal tehtud pildid saadab. Aga monumendi vaateplatvormidelt nägin suurt metsaala ja kloostrit selle keskel. Kaarti vaadates tuli meelde, et tegemist on surnuaiaga, kuhu mul soovitati minna ja mis mul endal oli ka niikuinii plaanis üle vaadata.

Niisiis läksin täna sinna. Üksi, sest tahtsin inimestest eemale. Tahtsin vaikust ja ei tahtnud kõneleda.
Ala on uskumatult suur ja minu kogemuste järgi vaid kahe avatud väravaga, just rahvastemonumendi kõrval.
Aga täna ma tõesti kahetsesin, et mul fotokat veel polnud. Ilm oli imekena, nagu eilegi. Päike paistis nii palavasti nagu ühel kenal Eesti suvepäeval. Olin oma mummulise topi väel, loomulikult püksid ka jalas.
Aga surnuaed ise. Tegemist on sellise park-surnuaiaga. Ei ole nii, et haud haua kõrval kinni ja vahel väikesed rajad. Mõned muidugi on ka sellsied uuemad hauaplatsid, aga palju haudu on sellised, kus kusagil võsas või puude vahel suur perekonnakivi või -monument, mis pooleldi luuderohuga kaetud. Luuderohtu on siin Leipzigis üldse tohutult palju, kõik upub luuderohtu.

Aga mõned neist hauamonumentidest olid vapustavad, kunstilise meisterlikkuse mõttes mitte nii väga, aga romantilisest vaatepunktist küll. Ühe suure kivi taha oli kunagi mingi roniv põõsas istutatud, nüüd oli põõsas kivi mööda üles roninud ja pooleldi isegi vast kivi sisse kasvanud. Oksad nagu köied kivi mööda üles päikese poole suundumas. Peaegu et sama värvi kui graniidikamakas ise. Oma lehestiku , mis lagas seal, kus kivi lõppes lasi põõsas kaarduda üle perekonna hauaplatsi. Nagu väike lehtla, mis kummargil nagu palvetades valvab surnute und.

Siis oli neil seal surnuaias mingi okaspuulaadne taim, tõenäoliselt lehis (katsudes oli pehme), tollel olid praegu imeilusad erepunased marjad küljes. Ja veel mingi põõsa ja puu vahepealne taim, mille olid valged imetillukesed kobarõied, või olid need juba viljad, sest kuidagi hilja tundub õitsemise jaoks, mis lõhnasid.

Peaväravate juurest kloostini (kirikuga kompleks tundus nagu olevat kloostriks ehitatud) viis kena hooldatud allee, mille keskel olid roosiväljad ja roosivälja ääres hauaplaadid (tõenäoliselt vapratele II ms-st osavõtjatele). Ühes kohas peatee äärest veidi kõrval asus suur betoonplaatidega sillutatud ala, mis Rahvastemonumendi otsast oli paistnud kui suur otstarbetu pruunikas betoonväljak keset metsa. Betoonväljakut ääristasid samuti plaadid sõjaslangetute nimedega. Ja kõikjalt peatee äärest hargneisd rajad perekonnahaudadele. Mõnele ei viinud isegi otsest rada, vaid see tundus olevat justkui mingi unustusse jäetud monument.

Ja klooster ise. Seda ümbritses pikk kaaristuga sammaskäik. Oi kui ilusa pildi oleks sealt saanud. Koostrisse endasse vähemalt hetkel küll sisse ei pääsenud. Kloosti tagant kahelt poolt alla tiigini viis kaarduv trepp ning trepi haarade vahele, kloosti alla näitasid suletud väravad. Kogu see ruum paistis olevat täis üksteiseotsas asetsevaid mahajäetud hauasahtleid. No selliseid nagu katakombides.
Inimesi ei olnud õnneks palju, enamasti paarikesed, nii vanad kui noored ja siis tõenäoliselt pereliikmed, kes kadunute hauaplatsi hooldama tulnud. Üht vana paarikest vaadates tekkis kohe küsimus, kas nad mõtlevad praegu sellele, et võiksid kunagi siia ilusasse surnaeda maetud saada.
Surnaed on ikka kasutuses. Nägin ka selleaastaseid haudu. Sissepääsu juures olevat silti mõistsin nõnda (oli teine muidugi jälle ainult saksa keeles), et surnuaed loodi alles 1880-ndatel ja kloosti peal oli mitme ukse kohal aastaarv 1909. Aga jah, eks see surnuaed kannab jah rahvusromantismi vaimu, nagu ka suur Rahvastemonument ise.

Valisin omale koha tiigi ääres, ühe paju all. Paju võrestik langes nagu vihmavari alla, moodustades tiigi äärde justkui groti. Paju alla oli paigutatud pingike, kuid eelistasin istuda murule, jalatsid jalast võtta ja päikesel omale näkku paista. Kl 18.00 helisesid pikalt kloosrikellad. Päike hakkas puude taha vajuma (st teie aja järgi kl 19.00)

See surnuaed assotsieerus mulle Arnold Böcklini (1827-1901) "Surnute saarega" (no aga eks lange ka kunstniku tegevusaeg kokku selle surnuaia minu poolt oletatava rajamisajaga). Kuna mul fotokat polnud, panen selle siia üles. Hiljem netis seda pildi otsides sattusin veel teisegi sama kunstniku töö peale, mis seda surnaeda illustreerima sobiks. Nimeks "Püha hiis"

Surnaias elab tohutult oravaid, sellised ilusa läikiva karvaga (nagu sööksid mõnd telekas reklaamitud spetsiaalselt oravatele mõeldud toitu), päris oranžikad. Ja sarapuid ja tammepuid on siin ka palju. Sellised tugevamates taskutes asuvad pähklid on siin sarapuudel, sellised nagu nägin Pariisis Notre Dame' taga. Mitu taskut üksteise kõrval tugevasti koos. Mõnd pähklit välja kangutades võib lausa näppe vigastada. Nii kõvasti olid nad üksteise kõrval ja pähklid taskutes kinni.

Aga kl 19.00 pidime nagu eilegi korterikaaslastega koos pitsat tegema, nii et seadsin end tagasiteele.

Korterikaaslaste pühapäev

Anett ja Henar käisid aga ratastega lähedalasuva järve ääres. Ja kui ma tagasi tulin, siis ossa pulli, nad olid nudistide randa sattunud. Tegelikult nagu ühe saksa neiu käest kuulsin ei kasuta sakslased sõna nudist nudistide ranna puhul. Neil on mingi teine sõna. Nudisti all mõtlevad nad lipuajat. Vähemalt nii mulle u 15-aastane tüdruk seletas.
Aga Anett oli jah avastusest väga šokeeritud. Kirjeldas, et igal pool paljad mehed. Lähevad šortsides vette, seal võtavad need ära ja siis jalutavad niisama ringi. Rannas olevat palju ka riietes inimesi olnud ja üks alasti naine. Henar ja Anett üritasid seal frisbit mängida, aga Henari sõnul oli Anett nii šokeeritud olnud, et pidevalt kordas: "Ma ei saa, ma pean silmad kinni panema!"

Ingrid aga käis plaaditäikal ja tõi sealt 7 euri eest kaasa Bluri plaadi (ise ei ole selle bändiga veel kursis)

Nii, et selline tore suvine päev oli meil siis