Sächsische Schweiz

Eelmisel laupäeval, pärast Berliinis käiku sõitsime Sächsische Schweizi. Tegelikult oli küll plaanis reedel juba sõita, kuid ilm oli jube vihmane ja külm ning lisaks sellele olid kateloki tarbeks toidud kokku ostmata.
Niisiis laupäeval astusime Elbe äärses linnas nimega Wehlen rongilt maha ning ületsaime paadiga jõe ning asusime otsima teed Sylvia sõbranna juurde, kes pidi elama linna kohal mäel asuvas külas. Tee läks sõna otseses mõttes üle vana kindluse müüri ning ka metsaalune matkarada jätkus enam-vähem sama nurga all (hiljem Sylvia sõbranna Sabine käest kuulsime, et mäeostas asva küla lapsed käivad iga päev all linnas seda rada pidi koolis, njaah, õnneks on kooli minek allamäge.
Sabine suurde aeda pinime oma telgi üles ning lõkkepltatsil valmis tüüpiline katelokitoit - kiirnuudlid konservlihaga. Öösel nägime aias rododenronipõõsase vahel lendavaid jaaniussikesi. No tegelt küll mingid liblikad, aga helendavad nagu jaaniussikesed. Päeval koguvad päikest ja siis õhtl 22 piku paariks tunniks hakkavad helendama.
Hommikusöögi ajal jagas Sabine meile infi antud looduskaitse ala kohta. Kus asuvad kaljudes need augud, kus magada saab jne. Ken kardab meil ainult kõrgust, talle see eriti tore uudis polnud, et kaljuaukudes magamiseks tuleb enne mööda kaljut metallredelit mööda üles ronida ja siis seal kusagil taevassekõrguva kalju keskpaigus olevad koopas magamiskotiga mõnemeetrisel pinnal magada. Ja loomulikult on looduskaiste alal telkimine keelatud ja erilisel kaitsealal ka rajalt kõrvale asumine, kuna see võib loomi häirda. Üldse on Saksamaal looduses telkimine keelatud. Tegime plaanid juba teisel pool Tšehhi piiri asuval loodukaitse alal edasimatkamiseks.
Mürina ja vihmahoogude vaheajal asusime turistimagneti Bastai poole teele.
Sellised näeb siis välja vaade Bastai poole matkates, siis kui metsa alt juba avaramasse kohta jõutud.
Ja see on siis Bastai. 18. sajandil ehitatud sillake. Ja mina sellel asuvas tornikeses, kuhu minemiseks tuleb ületada sillake, millelt pilgu allaheitmine võtab ikka jalad tiba nõrgaks küll. Ainult silla kõrval praost avaneva vaate asemel jõele, oleks seal kukkumine olnud lihtsalt kaljusesse sügavikku.
Ja siin kui suurelt formaadilt hoolega vaadata on näha mägironijaid Bastai kõrval asuvat kajunukki vallutamas. Tüübid laskusid sealt kõrgelt kaljult köitega kaljuselt platoole.
Nagu ma aru sain on Bastai lihtsalt niisama üks barokiaja veidrus, mingit praktilist tähtsust tal olnud pole. Küll saab mööda silda keskaegse kindluse varemetesse, täpsem oleks vist öelda asupaika.
Valisime Bastailt edasi minekuks raskema allalaskuva tee. Raskema selle poolest, et tee, mis laskub alla, peab ju kunagi ka üles minema.
All orus oli võimalik muude suundade seas ka vabaõhuteatri poole minna, mis hetkel oli aga külastuseks suletud. Seevastu edasi asula poole, kuhu olime pannud oma marsruudi, et õhtuks kämpasse jõuda, minnes leidsime mägiojakese kõrvalt väikese kalakasvatuse ja paadisõiduks kõlblikuks paisutatud jõeosa.
Poolele ületõusuteele oli ehitatud väike romantiline majake, mis loomulikult teenis infokeskuse ja resto funktsioone mille hoovis väike koseke.
Edasitõusul võttis meid vastu järjekordne vihmasabin. Varjusime ühte kaljulõhesse, kust avanes vaade alla ojakesele, mis selle tunni jooksul, kui lõhes varjusime, üle kallaste paisus. Esialgsest väikesest nirest oli saanud mudane jõeke. Pole ka ime kogu see vihmavesi jookseb ju mööda kaljuseid seinu kohe alla jõkke. Ka meie ei saanud mitte oma kottide rasusest puhata, vaid pidime kotid seljas kaljulõhest alla jõe poole voolavaid niresid jalgadega ümber suunama.
Ja siin demonstreerib Ken kõnealuse jõekese kõrval meie tüüpilist Sächsische Schweizi matkaülikonda.Ja siis mets oma vihmajärgses värskuses.
Üldiselt üritasime me Saksimaa Šveitsis jälgida Malerwegi-nimelist rada. Rada on tegelikult üle 100 km pikk. Rada peaks läbima kõige maalilisemaid kohti ning om nime saanud kuulsate romantsismiaja maalijate järgi, kes seal maastikku maalimas käsisid. Mingi hetk jõudsime välja asulasse, seda läbides viis malerweg põldudele. uskumatu, millel pilku kaugusesse heites tundus uskumatu, et alles mõne tunni eest olime olnud keset neid kauguses sinavaid mägesid.
Järgmise asula kohta, mille kõrval pidi olema meile ööbimseks määratud kämping, hoiatas juba Sabine, et sinna jõudmiseks tuleb laskuda järku orgu ning pärast sealt üles tõusta. Peab tunnistama, et laskumine oli tõesti muljetavaldav ning tõusev rada hingemattev, seda küll enam mitte niivõrd oma maalilises ilus, kui läbi vihma pidevalt tõusvat metsarada hingelades toitu, vett, katelokki, telki, riideid ja muid tarbeid täis kotte tarides üle elades.
Ja kui me lõpuks väsinuina kämpingusse jõudsime, oli kämpingu vastuvõulaud juba suletud ning telgiplastis hind ei kutsunud väga töötaid otsima. Kõmpisime lihtsalt maanteele tagasi ning panime üle maanteeäärse kraavi hüpates metsa poole liduma.
Laskuva päike kumas läbi vihmamärja metsa, kui oma telki üles panime. Juba eelmine öö oli niisksuest raske ning rõske. Õhinal avasime oma paunad ning valasime piirituse kaeloki põletisse. Ainult piiritus ei tahtnud tööle minna ja oli täiesti lõhnavaba. Meie piiritus osutus veeks. Aga kuidas on selline metamorfoos võimalik? Nimelt tellisin oma vanematelt kateloki, lasin osta. Ütleisne emale, et kusagil rõdul peaks mul olema eelmisest reisist allesjäänud piiritust, mis limonaadipudelisse ümber valatud. Ema saatis mulle sms-i, et leidi selle üles. Nii jättiski Ken, kes mulle need asjad tooma pidi mu venna ostetud värkse liitrise piirituspudeli lennujaama. Aga see pudel,mille ema oli mulle denatureeritud piirituse pähe saatnud, oli lihtsalt mingi pudel veega, mille tõenäoliselt olin eelmine suvi kusalil heinamaal toimepandud päevitusretkele kaasa võtnud.
Ja nii me siis sõimegi pimedas metsas kott täis kuivtoitu paljast lihakoservi.
Järgmine päev enam nii armulik polnud. Terve päeva jooksul ei saanud me vihmakilesid seljast. Ning kui me näljastena natuke enne kella kolme niiskete ning higistena ühte külla jõudisme, olime jube õnnelikud, kui avastasime, et ainuke külapood avatakse täpselt kell kolm.
Kui me siis seal külaserval vaatega vihmast tumedate mägede poole vaatasime ning järjekorded tumedad vihmapilved meie poole sõudsid, otsustasime alla anda ning põgenesime bussipeatusesse, kust buss meid Elbe äärsesse kuurortlinna Bad Schandausse viis, kust rongiga edasi Köningsteini sõitsime, kuna mina tahtsin mäe otsas asutvat kindlust näha. Ken tundis enda aga jube halvasti, ta pea valutas kohtutavalt ning kaelas oli jube valu. Tal ei olnud mingit tahtmist end ülesse mäe otsa vedada, et seal kindluse sissepääs liiga kallina leida ja tagasi kõmpida. Linnast leidime isegi kateloki jaoks sobilikku piiritust, mille igaks juhuks ära ostime, äkki Keni enesetunne läheb paremaks ning me otsustame siiski jääda. Aga ei tabletid ega vein suutnud keni peavalu ravida ning kui enne viimast rongi taevas jälle pilvedega kattus, ostsime rongipileti ning sõitsime Dresdenis Zwingerist läbi põigates tagasi Leipzigi, ootama paremat ilma ja Keni enesetunde paranemist. Jõudsime vast üldjoontes katta u 1/3 Saksa poolsest rahvuspargist. Kaljuaukudeni me aga ei jõudnud, tõenäoliselt oleksid ülesronimiseks mõeldud metallredelid vihmaga ka üsna ohlikud olund. abine jutu järgi tihivadki aukudes tegelikult vaid mägironijad magada, aga keegi ei suuda ju tõendada,kas sa oled mägironija või mitte kui nad su sealt august magamast leiaksid.
Aga Leipzigis minu toa mugavustes jäime magama otsusega, et järgmisel hommikul lähen tööle ning palun oma järelejäänud puhkus hilisemaks ümber lükata. Ajaks kui ilm paremaks läheb.

Teadmised

Ülikoolis õpetatakse: inimene sünnib oma keskkonda, keskkond vormib inimest, inemene omandab teadmisi mitmel viisil. Üheks neist on sotsioaalne keskkond. Ei mäletagi enam, kogu seda psühholoogiat ja psühholooge, kes kõik inimese arengut lahanud on. Aga just hetk tagasi tundsin kuidagi eriti selgelt, mida sotsiaalse teadmise all mõeldakse. Teglet peaks kõik need terminid üle vaatma, kuidas psühholoogid seda kõike nimetavad, aga jah mingi osa meie teadmisest koosneb uskumusest, mida laps omandab oma vanematelt ja vanavanematelt. Mida millegi pärast isegi ei vaevuta verifitseerima, mille üleisegi ei mõelda, nad lihtsalt on nii sügavalt sees. Nii lihtsad ja igapäevased.
Ken ajas just oma pükstele veini peale. Soovitasin tal äädikaga pükse loputada. Hakkasin siis mõtlema,miks just äädikaga ja kas äädikas käis veiniplekkide vastu või mitte. Ütlesin,et võib-olla mitte äädikaga, aga vähemalt loputagu ükse enne külma veega, siis tuleb plekk paremini lahti. Tema vastas, et ikka sooja veega, miks inimesed siis pesu sooja veega pesevad. Tema loogika kohaselt peaks kõiki riideid automaatselt sooja veega pesema. Minus aga seisab kusagil nii sügavasti sees, et vereplekke tuleb enne külas vees loputada, siis tuleb veri paremini lahti. Ja mina millegipärast laiendasin selle ka veinile. Aga miks, miks tuleb verd algul külma veega loputada? Seda pole ma kunagi ju mõlenud. Iga kord panen lihtsalt automaatselt oma verised riideesemed esialgu küla vette likku. Ja siis kui keegi küsib, miks sa seda teed? Ma ei oska öelda, miks see hea on, ma ei oska seda keemilisel ära põhjendada, ma lihtsalt teen seda, kuna nii on teinud minu ema, vanaema ja võib-olla põlvkonnad naised enne mind. Traditsiooniga omandatud teadmised. Kusagilt on meeles, et ka traditsioon on üks määr, millele tuginetakse tõemääratlemisel.
Millegipärast tulevad mingitel banaalsetel hetkedel välgatused, kus tahaks, et tuleks meelde, ühe naispsühholoogi, keda tänapäeval ainult kirjandsmaailm kummardab, nimi ja teooria ning Popperi kirjutatu. Millegipärast tahaks läbi elada seda ahhaa-hetke, et näed, siin oleks selle teooria kinnitus, siin on nad mõtlema hakaund, võib-olla samasuguseste tobetate hetekede ajal mõtisklemisest inspiaratsiooni saanud oma tähtsate teooriate loomiseks. Kõik on kuidagi nii roostes. Vahepeal tundub, et ma ei saa kunagi ülikoolis omandatust lahti. Ja kui seal väljun, hakkan seda igatsema. Ei taha sellega tegeleda, olen unustanud, aga ometi on kusagil igatsus ja side.

Asjalik käik Berliini

Kolmapäeval sõitsin siis Kenile Berliini lennujaama vastu, vastu seepärast,et juba märtsikuust alates ootab mind Eesti saatkonnas uus pass ja ID-kaart.
Kuna aga lennuk Eestist pidi kohale jõudma mõned minutid enne kl 23, alustasin oma teekonda pärast tööd, et mitte liiga palju puhkust välja võtta.
Siis Saksamaal on üks veebileht, kus inimesed annavd nõu, millisest kohast on kõige parem oma hääeltusteekonda alustada, ei tahtnud nimelt liialt raha välja käia, kuna Berliini ühistransport minu jaoks juba piisavalt kallis. Igal juhul valid seal linna ja siis on seal erinevad postitused erinevate maanteede kohta. Valisin siis Leipzigist Berliini minekuks kõige enim kiitust saanud koha. Inimesed seal kiitsid, et hea tip, 5 mintsaga saab peale. Njaah, kuna tegemist on linna sees hääletamisega, sõidavad seal mööda vaid Leipzigist tulevad autod. Ja kolmapäeva õhtul kella 19 ja 20 vahel (unustasin töö juurest paberinoa kaasa võtta ja siis käisin veel seda poodidest otsimas) läks mul pea tund, et keegi peataks. Ja see keegi lubas mu esimese bensukani viia, mis asus kah linnas. Aga tore ja jutukas nagu ma olen, viis autojuht mind lõpuks heast südamest rohkem kui 50 km Berliini poole esimese kiirteel asuva puhkekohani välja. Ta oli mu lootusetust olukorrast nii kahju. Sealt sain siis oma Berliini sildiga u 10 mintsa pärast edasi lennujaama välja. Sain isegi lennujaamas tund aega oma kübarat heegeldada.
Ööbisime Trifini pool. Ken pidi korteris šoki saama, kuna see oli niivõrd must. Ööbisime ühes vabas toas, kus tegelikult peaks elama üks uus vabatahtlik Poolast. Neiu oli aga veidi aega seal elanud ning siis järsku ära kadunud. Jätnud korterikaaslastele kirja: "Sorry, mul tuli koduigatsus peale!" Sealjuures oli neiul veel nii kiire olnud, et tema suur matkakott seisis isegi avamata nurgas ja toas oli läptop, mida seal minu eelmise külaskäigi ajal polnud. Ja läptopi tuli vilkus, sellel oli lihtsalt kaas alla lükatud. Igal juhul jõle imelik.
Järgmisel hommikul sõitsime saatkonna poole. Selgus aga, et ma oleks pidanud omale saadikuga kohtumise määrama. Ma olin küll märganud seda kirjet, et peaksin enne oma tulekut helistama, aga mõtlesin, et see on niisama viisakuse pärast, linki mingil interneti teel registreerimisele ma küll ei märganud. Kirjutasin e-maili, millele ei saanud mingit vastus. Vastust ei saanud seepärast et saadik oli lähetusel. Ja kellelgi teisel selle kapi võtit polnudki. Niisiis olengi mõne päeva pärast aegunud passiga kodanik.
Ja lõpuks õnnestus mul ära käia kunstiajalooõpikutes nähtud Sanssoussi lossis. Mis tegelt jättis hinge suure pettumuse. Ala oli suur küll (ja mitte ainult Prantsuse pargi stiilis, vaid leidus ka heinamaid odava veini joomiseks),aga mõne lossikese ees oli muru oli suurest kuumaperioodist kuivanud. Mõtlesin, et maailmakuulus loss, et kas nad tõesti ei suuda seal siis muru niisutada. Zwingeri ees on küll muru alati roheline. Ja pärast pilte vaadates peab tõdema, et kuulus Sanssossi pargi väike lossike näeb piltidelt tõesti kenam välja kui reaalsuses (kuigi osa selle murust oli üsnagi ok). Ken ei suutnud aru saada, miks pagana pärast terassidele neid rohelisi väravaid vaja on. Klaasiga kaetud väravate taga olid aga mingid põõsad, arvasin, et ju siis algselt ehitati lihtsalt külmakaitseks.
Ja siin siis jupike Sanssoussi pargi uuest lossist.Igal juhul on nüüd see asi ära nähtud.

Paar sammukest rändamise teed

Täna, kui olin juba lootuse kaotanud, saabus mulle lõpuks pakike 50 erineva matkarajaga üle Saksamaa. Nii, et see ikkagi toimis. Ja kõigepealt saadeti veel otse pakike koos arvega ja siis kui kaup käes, pead alles maksma. Mõtlesin, et saan enne ikka mingi väikese teadise ja pean kuhugi maksma minema ja siis saan paki.
Aga siin nad siis lõpuks on. Pole veel jõudnud hoolega vaadatagi, nii uued. Ja kohe oli pakis teadis, et käekella ja muud pudi tellides, saad 20 lisa, klade nende köitmiseks (nagu kunagi emale postkasti retseptid saabusid) ja veel mingeid regioonide kaupa põhjalikumaid raamatuid. Nii, et võib-olla ei olegi need 50 routi mitte kõige-kõigemad, mida Saksamaal külastama peaks. Ja võib-olla kui otsustan midagi külastama minna, oleks seal lähedal veel teinegi kena kohake, mille teavikut aga pregu minu valdustes pole.
Aga noh, midagi ikka.

Halles

Tegimegi siis eile Halles väikese tiiru. Stiilinäide vahvärkstiilis majast.
Muuhulgas käsime ka ühel lahedal näitusel, kus üks kunsnik oli teinud igasugu heliseadeldisi.

Helimehhanismid
Hoovi peal seisis üks torudest moodustatud ring. Sisse minnes ja torusid katsudes tegid torud häält, samuti siis kui ringi sees olevad inimesed üksteist katsusid. Ma tobu muidugi unustasin ära, et ma ei oska videosid pöörata ja tegin videod pikkupidi.


Siis galerii välisseinal oli rida käejälgi, sinna kätt asetades sai samuti muusikat teha. Iga käejälg tegi erinevat heli.
Galeriis oli aga üks mustade karbikestega kaetud laud, karbi kaant avades, tuli sealt jällegi mingi heli. Mõnest muusika, mõnes oli kasset ja kaant tõstes hakkas tööle kassetilolev tekst, mõnest tuli niisma müra või kolinat. Siis oli mingi seadeldised, kuhu oma häält sai lindistada ja siis masin hakkis su häält ja moodustas sellest mingei muid helisid lisades uue helidejada. Siis oli veel mingi lint, st mingi nöör, kus rippisid puujupid, plekiribad ja torud ning kõrvalolevale nupule vajutades hakkas mööda seda rippivat koli üks plekitükk jooksma, põrutas üles ja siis alla tagasi. Kuigi ma muusikas suuremat asi kala pole, sain aru, et tegemist on heliredeliga. Siis oli veel üks pikk laud, mis kaetud igasugu vanakraamiga. aga iga notsiku juurest jooksis läbi lauas oleva augu jõhv, mis lõppes jällegi mingi seadeldisega. Nii, et iga eset tõstes kaasnes sellega mingi heli. Tihtipeale võis helis ära tunda seost selle esemega, mida tõstsid: näiteks kui tõstad pudelit, tuleb sealt pudelisse puhumise hääl, erinevad harjad teevad erinevat nühkimishäält jne.


Taga pimedas ruumis oli rida lampe, mis erineval ajal põlema süttisid ja siis häält tegid. Siis oli veel üks kiik, kus said istuda ja siis näpuga nendest peenikestest jõhvidest, millega kiik üleval seisis, tõmmates, tuli jälle heli kuudavale. Pildil testib Sylvia 17-aastne tütar Laura kiike.
Siis oli saalis veel kaks muruniidukimoodi masinat, millega sai ruumis ringi kärutada ja mõlemad masinad tegid erinevat häält. Ja siis veel üks kahest vanast kandlest ja ringi käivast ratast kokku keeratud mehhanisim. Nuppu vajutades hakkas rattake ringi käima, rattas võttis peale marmorkuulikesed ja siis kui kuulike üles jõudis kukkus ta kanneldele ja hakaks seal põrkuma, kuni jõudis alla tagasi ja jäi ootama oma järge, et uuesti lifiga üles sõita.

Ja siis kirjutas Laura külalisteraamatusse, et eriti toreon kui vanemad naised selle muruniidukimoodi kastiga saali mööda ringi jooksevad.
Seejärel sõitsime jõe äärde, kus tegime väikese pikniku. Silvia oli lõhe-makaronisalatit teinud ja mina tõin oma kringli lagedale.egime veel laeval olevas kohvikus tiba aega parajaks ja siis oligi aeg juba etendusele minna. Volkspark oli kohe seal jõe ääres, aga see ei olnud üldse mitte park, vaid suur tiba barokkstiilis kontserdimaja. Aeda oli kaubaalustest ehitatud kollase kattega kaetud istumisalused, mingid nööridel lendelvad ribad ja ühte templimoodi nišši oli veetud ekraan. Siseruumide seintele oli projekteeritud barokkstiilis mustrid.Alcina Fragmente einer Sprache der Liebe
Etendus aga asus hoopis üleval suures saalis, rahvast oli vast 500. Nendes alumistes ruumides hakkas pärast etendust kallite rahvusvaheliste DJ-de muusika saatel pidu. Ka etendus ise oli külluslik. Suur noorte sünfooniaorkester mängis Händelit, ja kaks naissolisti laulsid kordamööda. Üks neist oli Itaaliast sisse ostetud. Ja siis tantsupõrandal oli kolm noort ja kaks vana pensjonil tantsijat. Horst, üks meie keraamikaõpetajatest, sai just hiljuti 65 ja tantsijanna pidavat üle 80 olema. Väike ja õbluke, tiba küürakas. Aga tantsuetendust ennast ma heaks ei hindaks. Selline poolik tunne. Saan aru, et kõik see muusika ja siis veel ekraanil jooksev foto-story, aga ikkagi jäi mulje, et kogu see tants on liiga nõrk ja oleks olnud tarvis midagi tugevamat ja siduvamat, vahepeal ikkagi ei toimunud midagi ja mul oli igav. Nagu koreograaf oleks katnud tantsijaid ning nende võimalused kasutamata jätnud. Seda vana naist nad kah siis tõstsid nagu nukku, nagu ta olekski juba surnud ja kõlbakski vaid mängimiseks. Ja lavastuse teemaks oli veel "armastuse keel". Ja Horst päras kurtis, et taloli enne hulga lahedam ja võimsam osa, kus oli ikka powerit ja siis koreograaf oli tal vahetult enne etendust keelanud seda esitada, kuna see tema arust olevat ikka liiga palju old. Ja siis Horst improviseeris midagi koha peal kokku. Aga see minu jaoks nauke liiga klišeelik ja pateetiline. ja kui Horst küsis, kuidas mulle etendus meeldis, ütlesingi üritasin põigelda, siis ta küsis, et kuidas ta ise meeldis ja lõpuks ma siis vastasingi, et ei saanud aru, mida koreograaf ölda tahab, mis on idee ja minu arust oli tantsijatele liiga vähe ülesandeid antud. Lisasin, et ehk järgmine kord läheb paremini ja ta saab rohkem tantsida. Horst väitis, et järgmist korda ei tule.
Pärast etendust pimedas oli hoov ilus, oli näha, et ka terve majafassaad on mustrit täis projekteeritud. Ning üleval voluutidega kaunistatud majaseinal läks arvutiga loodud muster sujuvalt üle kõrvaloleva puu lehtede varjudeks. Ka sellel nišši asetatud ekraanil jooksis nüüd muster. DJ-d mängisid rahulikku elektromuusikat. Aga kella 23 paiku meie lahkudes oli discopõrand veel tühi.

Tore nädal

Teisipäeval kiskus meil ilma korraks vihmale, jube umbne oli ja mu selg valutas. Pärast mu õmbluskursust kutsus Sylvia mu massaaži. Sylvia oli mulle kaks kinkekaarti 40.minutile seljamassaažile kinkinud. Aga nagu selgus, ei olnud tegemist mitte inimesega, vaid spetsiaalse lauaga. Mingi rull käis all, päris tugevasti rullis selga ja eriti tugevasti tagumikku. Voodi peal on rätik, ilma rätikuta pidavat üsnagi valus olema. Siis sai veel lõhna valida: sidrun, apelsiin, lavendel, eukalüpt. Sylvia võttis sidruni ja mina siis apelsiini. Mingi väikese kupli alt tuli kerget lõhna. Siis muidugi veel meditatiivne muusika. Ei noh, tore oli ikka. Muidu maksab 40 mintsa 5 euri (u 75 kr), mis pidavat siin ikka väga odav olema.

Siis kui Sylviaga sinna sõitsime rääkis ta, et läheb homme vanemate juurde maasikaid sööma. Poetasin siis moka otsast, et tahaks kah ja saingi kolmapäevaks kutse tema vanemate juurde. Loodetavasti ei olnud ma väga ebaviisakas.
Pärast tööd sõitsimegi siis välja. Sylvia isal on mesilased, olin aru saanud,et vanemad elavad tal maal, noh maasikad ja mesilased. Tegelikult oli tegmsit ikkagi linnalähedase asulaga ja vanemad ei elanud tal mitte talus, vaid tavalises majas, millel oli küll suur aed. Aga selline eramajade rajoon, kõik majad pidavat samasugused olema.
Sylvia näitas mulle põõsaid, kus lapsena õdedega kodu oli mänginud, Laura, Sylvia tütar näitas mulle aeda, kohta, kus kunagi jänesed elasid, igasugu peenarid ja marjapõõsaid ja lilli. Vanaisa grillis vorstikesi ja balkonile kaetud laud kattus igasugu toitudega. Mul oli seepäev aint tiba veider olla, kõht pold tühi ja olin töö juures just söönud kah. Balkoni kõrval oli laud meekärjega, kust linnukesed aeg-ajalt mesilasvastseid otsimas käisid.
Vanaisa kurvastas et oli unustanud õllet osta, Sylvia pakkus talle kaastoodud sidruniõllet, aga see ei olnud ikka see, siis tulid aeda ülenaabrid. U 10.-aastasel poisil oli koolis kirbuturg, tuli selle tarbeks oma keskooli lõpetava õe ja suure käruga taimi küsima. Jäid kah istuma. Vahepeal saatis vanaisa poisi tolle isa käest õlle küsima.
Olin kaasa võtnud Vana Tallina koorelikööri, mis kõigile maitses. Vanaisa jõi veel viina ja segas seda koorelikööriga.
Kui pime ja sääsed väljas, sõitsime Sylvia juurde. Laura näitas tiba perepilte ja oma lemmiknäitlejaga saksa filmi, mille talt laenuks küsisin. Lustakas perefilm konnaks nõiutud 1000-aastasest printsist. Mind pandi Sylvia tuppa magama.

Ma vist muutun Sylviale juba väga tüütuks. Nüüd ta uuris veel oma mägedes elava sõbrantsi käest, kas saame Keniga seal ööbida, kui mägedesse matkama lähme. Sõbrants rääkis, et kui tuleme, siis ta teab koopaid, kus saab ööbida ja lõket teha, et võib nende asukohta meile näidata.
Igal juhul jään ootama.
Siis täna kell 15 sõidame välja: jälle mina Sylvia, Laura ja Sylvia sõber. Lähme Hallesse Händeli pidistustele. Päeval tuleb siis piknik ja õhtul etendus.

Tegin kringlit

Ja ise kah imestan, et tõesti elus esimest korda. Tavaliselt on seda ikka ema teinud või siis Tartus Mirru oma korteripidudele. Pole endal tarvis old. Aga nüüd plaanin seda siin all kohvikus Eesti õhtul pakkuda vist. Niisama prooviks tegin. Homem sõidan Sylvia, tema türte ja Sylvia sõbraga Hallesse Händeli pidustustele üht etendust vaatma. Lähme varem kohale, vaatame linna ja teeme jõe ääres pikniku, mõtlesingi siis, et teen kringlit kaasa.

Weißwasser

Selleks nädalavahetuseks oli meil planeeritud trip siia samma kõrvale väikelinna Hallesse Maria juurde. Maria pidi meile linna näitma, natuke ümbruses matkama ning loomulikult pidu. Aga see oli vist kolmapäev, kui Sylvia pakkus mulle võimalust Weißwasserisse sõita - väikelinn maakonnapiiril, mõneteistkümne kilomeetri kaugusel Poola piirist - kus toimub maakonna noorte kultuuripäev. Ühe osana sellest antakse välja ka maakonna kunstiauhind. Tööde teemaks oli "Kikuria - näita mulle maad" ehk siis unistuste ja fantsaasiamaa. Ka meie keskuse kunstiateljeed olid sinna oma töid saatnud. Nüüd oli aga noorteametist tulnud teade, et kui keegi keskusest sinna ei lähe, pole neil lootust auhinda saada, vms. Kellelgi ei olnud aega, Ute ei tahtnud Sylviat saata, kuna too alles haiglast tuli. Niisiis mulle tasuta võimalus 3 ha kaugusele bussiga sõita. Anett ja Cristina otsutasid Halle kasuks, seega, kui valin Weißwasseri, pean üksi sinna minema. Valisin Weißwasseri. Kuigi Sylvia lubas mu kunagi Hallesse viia ja seal matkata, sellele ma lootma ei jää. Tal omal pere ja muud tegemised ju kah. Aga ka Anett ja Cristina ei jõudnud see ndalavahetus mitte Hallesse Maria juurde, vaid tutvusid Leipzigis aset leidvate tänavaüritustega. Maria oli nimelt saatnud sms-i, et on metsa ära eksinud. Sellel ajal olin aga mina juba Weißwasseri poole teel.
Niisiis laupäeva hommikul pärast seda kui Laura ja tema õde ning terve volleyballi meeskond meie juures oma pidu kella 2-ni pidasid, olin kl 7.30 raudejaamas, valmis bussile minema.

Linnas oli püsti pandud suur lava, kusagil kaugemal oli üle terve koolimaja u 20 erinevat workshoppi: hip-hop, kehamaalingud, pärliehted, tants, muusika, jooga, puutöö, paberist loomade meisterdamine jne Oleks tahtnud korvipunumisest osa võtta, aga samas käisid Teluxi saalis teatri ja tantskukategooria etteasted kunstiauhinnale ning peale selle kartsin, et äkki kehtib minu lõunasöögi kupong ainult lõuna paiku ja hiljem öeldakse, sorry, lõuna läbi, süüa ei saa. Niisiis tegin ruumidele tiiru peale, osalema ei jäänud.

Saksimaa laste kunstiauhind
Enamasti viibisin Teluxi saalides, kus olid 6-11.aastaste laste etteasted ja kujutava kunsti näitus kunstiauhinnale.
Kujutav kunst
Meie keskus osales näitusel kahe kunstigrupiga: Katrini kursuse tööd ja Sylvia grupi mobiliTöid oli igat laadi, küll joonistusi, küll kollaaze, skulptuure, linnamudel, maske jne. Mõne side rohkem unistustemaa teemaga äratuntav, mõnel jälle vähem.
Ja siin siis võidugrupi tööde näited. Kuidagi väga Chagalli-laadsed. Isegi pealkiri oli "Mina ja minu küla". Ju siis teadlikult eesmärgiks võetud.Eriauhinna sai üks minu lemmiktöid. Lapsed olid teinud terved voldikud nende unistustemaast. Kõik legendidega kaart, ühel poisil oli kaardil isegi veealune maa, siis oli voldikul veel salakiri (tähestik selgitustega ja väike tekstike salakirjas). Ja kuna volidik oli mõeldud sõbrale informatsiooniks saatmiseks, seis voldikul ka saatja unistustemaa aadress ning unistustemaa mark.
Etenduskunstid
Neid oli kah igat laadi. Päris draamat ma isegi nägema ei juhtunud, rohkem oli tegu selliste muusikalilaadsete tööde või tantsuetendustega.

Või siis hoopis tants, tekst ja joonistused üheskoos.Njaa, mõned tööd ei olnud väga tugevad, üsna tüüpilised: kõhutantsijad, igat sorti cowboid jne, aga noh suhteliselt väikesed lapsed ju kah. Igal juhul oldi kostüümidega enamasti vaeva nähtud. Aga ühte suht igavat Oklahoma-käsitlust juhtusin lausa kolm korda nägema - saalis, tänaval, ja suurel laval. Üldiselt tulid meelde kunagi Järva-Jaanis onutütre kutsel nähtud kevadpeod laste karaktertantsudega, ainult et seal oli tegemist vaid ühe aleviku lastega, kes samuti õhtut täitva programmi kokku said. Tol ajal jättis see mulle igal juhul kustumatu mulje.
Aga mõnede muusikalide puhul oli heliga ikka väga suuri probleeme. Ühes muusikalis oli ainult ühel lapsel isiklik mikrofon ja teoreetilselt kandis ainult tema kogu etendust, sest teiste laule ja tekste polnud absoluutselt kuulda.
Seda näitekunsti preemia tööd ma nägema ei juhtunud, tantsukunsti võidutöö oli juba varem autasusid saanud.
Tantsupreemia
Kogu lugu keerles tüdruk valges rõivastuses ümber. Tüdruk kohtus punase, kollase, rohelise ja sinisega ning pani seda imeks. Seejärel kohtus ta tantsijannaga, kes kandis nelja erinavat värvi aplikatsioonidega valget kleiti ja torbikukujulist peakatet. Igal kohtumisel tantsijannaga ulatas tantsijanna varrukast ühte värvi rätiku ning valge tüdruk õppis tundma ühte värvi ja tema tantsu. Tulid punased tantsijannad ning nendega tantsdes korjas ta nende küljest punaseid killukesi ning riputas enda külge, kollastelt tantsijatelt sai ta kollast värvi, rohelistelt rohelist, sinistelt sinist. Lõpuks oli ka tema kollaaž, kes võis oma õpetajannale erinevat värvi tantsida.
Kuigi oli ka teisi täitsa toredaid ja tervikliku ideega töid, oli võidutöö tõesti läbimõeldum ja ühtsema liikumisega kui teised tööd. Igal tantsijagrupil oli nende oma liikumiskeel, mis ei jäänud paljalt erinumbriteks. Lihtsam, aga ka selgem ja ütlasem kui kõik need eri maailma otsast pärit karaktertansud oma matrioškade, hispaanlannade, kõhutansijate, mehhiklaste, kauboide, hobuste, lillekeste ja muudega.
Lasteooper
Programmi Teluxi saalis lõpetas mitme maakonna kooli ühendprojekt - väidetavalt täiesti laste isetehtud ooper (pigem küll muusikal), lugu, laulud, muusika, kostüümid, kujundus.
Täitsa tore töö oli.
Orvust printsess läheb oma printsi otsima, kohtub aga röövlitega, kes ta paljaks röövivad ning vangi panevad. Ülejäänud etenduse veetiski printsess esialgse roosa kleidikese asemel aluskleidis. Vangis on aga ka imesulgedega lind. Lind õpetab, kui tal sulg võtta ja võlusõnad öelda, saab midagi soovida. Printsess imestab aga, et miks siis lind ammu põgenenud pole, lind aga seletab, et ta ise ei saa oma sulgi kasutada. Prinsess proovib, midagi aga ei juhtu. Lind lisab, et enne tuleb sulega põrandal kolm ringi teha. Nõnda saadakse võti ning minnakse surnuaeda, kuna röövlid olid öelnud, et nad on printsi tapnud. Surnuaias jalutab ringi aga nõid, kes linnu keeldu kuulmata nõiaga rääkima jooksnud imelinnust vadistava printsessi (printsess oli üldse naiivitar ja heausklik, ka röövlitega, ise end printsessina esitledes, tegi ta ise tutvust) loitsuga kinni püüab ning selle kaudu imelindu peidust välja tulema sunnib. Nõid röövib linnult sulgi, printsessi appihüüdu kuulevad aga surnuaiakassid ning tulevad printsessile ja linnule appi, nõial ei ole ka sulgedest kasu, sest kuigi ta loitsu tunneb, ei tea ta kogu sulgede saladust ning kassidest tagaaetuna jookseb nõid minema. Kassid annavad teada, et siin surnuaias küll ühegi printsi hauda ei leidu ning need maagilised kassid annavad neile mingi joogi, mis magama paneb. Ärgates leiavad printsess ja lind end ühest lossist. Aga see loss ei vasta mitte printsessi unistustele. Lossi on hõivanud must maag oma lögarullidest pahade unenägudega. Printess jookseb end jällegi maagile esitlema, seekord aga linnust ei räägi. Maag on head unenäod kinni pannud ning soovib neilt mingit eliksiiri kätte saada. Unenägusid tahetakse hukata ning printsessi vangi panna. Mingist vahepealsest diilist ma aru ei saanud, igal juhul vabastatakse unenäod ning need laulavad ja maag saab oma eliksiiri kätte seob unenäod uuesti kinni nind jookseb pahategusid sooritama. See aga oligi printsessi plaan, nüüd kui pahad lossist väljas, saab lind kõik vabastada. Maagi tagasi tulles, too koos käsilastega vangistatakse.
Printsess on aga ikkagi üksi ning pole oma printsi leidnud. Unenäod hakkavad printsi unistuste kaudu otsima. Prints aga ei vasta nende laulule. Äkki prints ei maga, aga võib-olla ei olegi teda olemas, aga võib-olla on võimsamat laulu vaja. Seejärel laulavad kõik koos ning lõpuks prints vastab.

Maakonna noorte kultuuripäev
Kohvipauside ajal heitsin pilgu linnas toimuvale.
Leidsin pisikesed lasteaialapsed tänavalt tantsimas.
Ja natuke suuremad väikesed lapsed valssi ja tangot tantsimas, pisemad neist suuremate pealt samme piilumas. Kõik ümerringi kilkamas: "Oi, kui armas!"
Teismelised proovisid matil hoojooksuga saltosid ja hüppekal jalgrattatrikke.Raekojaplatsil suurel laval esinesid noored:Eestis olen tähedanud, et sellistesse tantsutruppidesse trullakad lapsed ja noored minna ei julge, aga siin Saksamaal nad oma kehakaalu ei häbene. Pea igas trupis oli mõni tüsedam laps. Ja siis võiski näha, kuidas musta minikostüümiga neiu Shakkira stiili järgi aimates pekke väristabvõi siis ühel nabatantsijatest nabapluusi asemel täispikkuses pluus kõhtu varjamas. Mõnes mõttes muidugi tore, et nad ei põe ja tantsuga tegelevad.
Meeldis ühe punases kleidis tüdruku ja kottitegelase duett.Tagasisõit polnud väga meeldiv ja mitte selle pärast, et poole tee peal äikesevihma hakkas sadama, vaid selle pärast, et bussi tagaots oli täis kiljuvaid teismilisi. Ja kui mu kõrvatropid, mis ma ettenägelikult kaasa olin võtnud, aitavad Villa ukse ees lärmavate kohvikupeokülastajate vastu, siis nende laste vastu olid nad suht nadid. Igal juhul olin ikkagi endaga väga rahul, kuna õnnekombel suutsin õige bussi üles leida (tulin tagasi teise bussiga, kui läksin) ja olin õhtul kell üksteist kenasti jälle Leipzigi rongijaamas tagasi.