Igal tegelasel on üks atribuut.Niisiis valmistasin paberist ühe kaabu Komissaarile, seeliku Asstistendile, kleidi Evale, päikeseprillid tema armastatule, paruka 70-aastasele Juliale, vuntsid tema kallimale ning boa Divale.
Ja siin ma olengi pärast kostüümidega ühele poole saamist.
Niisiis koos selle pagana isevalmistatud tapeediga, mille õhukesele libedale paberile trükkimisega ma omadega ämbrisse astusin, kuna paberi liimimisel värv tükke andma hakkas ning paber kortsu tõmbas, ning ekraaniga, mille taga noored varjuteatrit teha saaksid, olin mina esietenduseks valmis. Ainult, et trupil polnud seda, kus minu valmistatud asju kasutada. Neil oli ainult 5 stseeni valmis. Panime siis kambaga mustad kardinad ja kõik seinad üles ning vaimustuses trupijuht tegi kostüümidega fotosessiooni.
Aga nagu arvata oligi ei piisanud 30-minutilisest proovist, et niigi Nadine poolt soovitud koomiksstiilis näitlemises ebakindlad noored kostüümidega, eriti veel 2D rõivastega harjuda jõuaksid. 
Esitusele läks vaid 2 stseeni. 
Arvan, et esimese stseeni jätsid nad selle pärast ära, et täispäiekese käes ei hakanud ekraan kahe väikese prožektori võimsusega tööle. Aga küll neil tulevikus neid minu valmistatud asju tarvis läheb.Aga peale meie noorte esinesid üritusel veel kaks klouni - Trulla ja Mona. Kuigi ma erililine klounide fänn pole, olid klounid täitsa tasemel ning lastele läksid peale.
Hiljem publiku keskmine vanuseiga tõusis ning laval luges üks kirjanik oma lühijutte. Ürituse lõptas üks improvisatsioonitrupp. Kuna nad väga palju keelt ei kasutanud, kui kasutasid, siis lihtsalt pudikeelt, oli see minu saksa keele jaoks väg sobilik. Paar päeva tagasi käisin teatris ning seal sai minu saksa keelest arusaamine küll suure hoobi kuklasse. Oleksin lavastusest vist ka siis kui see hiina keeles oleks olnud, sama palju aru saanud. Tõesti, ma ei suutnud dialoogidest ühtegi korralikku lauset tõlkida. Aga noh, teater on teater ja saab ka keeleta hakkama.Aga vahelepõikena veel see, et seal teatris sain veel teisegi šoki osaliseks. Nimelt vaheajal müüdi sealses kohvikus, mis siis oli tegelt, ainult üks lett fuajees, ainult alkohoolseid jooke, mille seas domineeris õlle. Ei näinud ma ühtegi koogikest ega kohvikest, samuti mitte toole ja laudlinaga kaetud lauakesi, rääkimata diivanitest, vaid publikumi, kes metallist toru otsa asetatud kettakujuliste pukkide ääres õllet libistas. Mõni suurest kannust, aga enamus otse pudelitest. Vaid mõni vanem härrasmees oma daamiga jalutas ringi venipokaaliga. Ja see ei olnud mingi alternatiivteater, vaid meie mõistes linnateater.
Aga Kunstiaia improtrupis oli neli liiget
ja üks mängujuht, kes publikule improvisatsiooni olemust seletas ja trupile ülesandeid andis - publik 
sai teema karjuda. Ja siis veel üks tüüp viiuliga, mängujuht ise improvisseris sündiga näitlejatele kaasa. Eriti tore oli mäng, mille teemaks valis publik ehitamise ja kus kaks liiget pidid tegema 5-10 min etüüdi, seejärel selle minutiga läbi mängima, siis 30 sekundiga, siis 10 sekundiga ja siis publiku erisoovil ka 5 sekundiga. Samuti oli kohapeal kokkukeeratud muusikal, mis publiku soovil pidi keerlema brokkoli ümber, üsna muljetavaldav.Aga täna käisime Anetiga ratastega Cospudener See ääres. Sinna järve äärde oli eeviitade järgi vast 10 km, seega sõitsime täna 20 km, päris uhke olen enda üle. Aga terve teekond järve äärde meenutas rattarallit, niipalju oli pühapäeva jalgrattasõitjaid. Terve jõeäärne rajakene oli täis rattureid, jooksjaid, kõndijaid ja jalutajaid. Perekondade ja sõpruskondade kaupa.
Ja teel järvele nägime vat sihukest puud.
Ja järve ääres ei saanud aru, kus on nudistide osa ja kus tavaline rand, sest alasti päikesevõtjaid oli kohati igal pool.
No comments:
Post a Comment