Lukus uks

Täna vedelesin kolm tundi keskuse tagaaias. Selle pärast, ke Kristina oli oma võtme majja unustanud ja Mattias oli Kunstiaias ning noorsootööametis ning naasis alles kolme tunni pärast. Ei minul ega Kristinal polnud Mattiase telefoninumbrit. Nii me seal siis istusime kahekesi kirsipuu all, Kristina luges muinasjutte ja lastelaule ning mina kudusin oma kunagi talvepoole poolikuks jäänud koti edasi ning võtsin jällegi päikest.
Muru on margariitadest lookas, kirsipuud, mille õides oleku ajal sinise mängumajaga aed Astrid Lindgreni "Vennad Lõvisüdameid" meenutas, on küll ära õitsenud, kuid siiski vaikne ja armas oma värskuses.