Mina kui õmblemisõpetaja ja rattaparandaja

Tulen just töölt, kolm minu kursuse tüdrukut sai oma koti valmis. Paistsid teised oma töö üle üsna uhked olevat. Tahtsin neist pilti teha, ühel oli kibekiie, ütles, et tuleb järgmine kord niikuinii selle kotiga. See vast näitab, et tüdruk plaanib oma kotti kanda kah, vähemalt rahakott, mille eelmise tööna tegime, oli tal küll täna kasutuses.
Ja see lehmakott ei olnud isegi mitte minu idee, kuigi olen karvast kah lehmakotte kunagi teinud. Tuli ise joonise ja kindla ideega see vildist teha minu juurde.

Rattaparandus

Olen vist siin blogis kunagi mainunud, et mu ratta kummid olid täiesti tühjad, kui ma teda ükspäev maja eest võtma läksin. Ja Max ütles, et nägi kedagi mu ratast lõhkumas. Eile siis küsisingi bossilt luba rattatöökota minna. See on meil Villas, selline iseparandustöökoda.
Sain mitmeid kordi töökoja juhatajalt Holgerilt kuulda, kuiad ta on vabatahtlikele ja Elizabethile öelnud, et me ei hoiaks oma rattaid maja ees. Mina pold seda kuulnud ja arvasin, et kuna kõigi rattad on pidevalt maja ees, käibki siin asi nii.
Igal juhul tegin siis käed mustaks ning õliseks ning keerasime rattad maha, võtsime kummi raamilt, Holger täitis selle õhuga, aga kumm ei läinud pauhti tühjaks nagu ühel seal oleval tüdrukul. Ka vees ei leidnud ma auku. Ka teine ratas püsis ilusti täis. Keegi oli vist lihtsalt nalja teinud ja kummid niisama õhust tühjaks lasknud ja kuna Max oli mulle öelnud, et nägi kedagi mu rattast lõhkumas, siis ma isegi ei vaevunud kumme pumpama, kuna arvasin sellel mitte mõtet olevat. Siis üks noormees aitas veel mu ratta disaini vähendada - käiguvahetaja, mis juba ratta minu kasutusse andes ei töötanud ja võib-olla ka siis kui Villa selle ratta kusagilt sai, nupud. Tüüp parandas isegi esipidureid, esialgu tundus, et asi töötab, aga paari surumise peale jookisis jälle üle võlli.
Aga töökojas oli inimesi palju, palju selliseid korraliku meigiga ilusaid nukukesi. Aga kuna ma iga kord nendest saksakeelsetest käsklusest aru ei saanud, tuli min vats isegi rohkem aidata kui neid neiukesi;)

Theater Non-Stop

Nii, eile oli siis lõpuks see päev, mil üks Spielkiste teatrikursustest Kunstiaias Theater Nonstop üritusel oma uue krimitükiga esnema pidi. Minusse puutus see asi nii palju, et trupi juhendaja Nadine palus mul näidendile kujundus teha. Sellega ma siis vähemalt kolm nädalat tegelesin. Nadine tahtis midagi koomiksilaadset - 2D paberkostüüme ja mustvalget kujundust. Igal tegelasel on üks atribuut.
Niisiis valmistasin paberist ühe kaabu Komissaarile, seeliku Asstistendile, kleidi Evale, päikeseprillid tema armastatule, paruka 70-aastasele Juliale, vuntsid tema kallimale ning boa Divale.
Ja siin ma olengi pärast kostüümidega ühele poole saamist.

Niisiis koos selle pagana isevalmistatud tapeediga, mille õhukesele libedale paberile trükkimisega ma omadega ämbrisse astusin, kuna paberi liimimisel värv tükke andma hakkas ning paber kortsu tõmbas, ning ekraaniga, mille taga noored varjuteatrit teha saaksid, olin mina esietenduseks valmis. Ainult, et trupil polnud seda, kus minu valmistatud asju kasutada. Neil oli ainult 5 stseeni valmis. Panime siis kambaga mustad kardinad ja kõik seinad üles ning vaimustuses trupijuht tegi kostüümidega fotosessiooni. Aga nagu arvata oligi ei piisanud 30-minutilisest proovist, et niigi Nadine poolt soovitud koomiksstiilis näitlemises ebakindlad noored kostüümidega, eriti veel 2D rõivastega harjuda jõuaksid. Esitusele läks vaid 2 stseeni. Arvan, et esimese stseeni jätsid nad selle pärast ära, et täispäiekese käes ei hakanud ekraan kahe väikese prožektori võimsusega tööle. Aga küll neil tulevikus neid minu valmistatud asju tarvis läheb.
Aga peale meie noorte esinesid üritusel veel kaks klouni - Trulla ja Mona. Kuigi ma erililine klounide fänn pole, olid klounid täitsa tasemel ning lastele läksid peale. Hiljem publiku keskmine vanuseiga tõusis ning laval luges üks kirjanik oma lühijutte. Ürituse lõptas üks improvisatsioonitrupp. Kuna nad väga palju keelt ei kasutanud, kui kasutasid, siis lihtsalt pudikeelt, oli see minu saksa keele jaoks väg sobilik. Paar päeva tagasi käisin teatris ning seal sai minu saksa keelest arusaamine küll suure hoobi kuklasse. Oleksin lavastusest vist ka siis kui see hiina keeles oleks olnud, sama palju aru saanud. Tõesti, ma ei suutnud dialoogidest ühtegi korralikku lauset tõlkida. Aga noh, teater on teater ja saab ka keeleta hakkama.

Aga vahelepõikena veel see, et seal teatris sain veel teisegi šoki osaliseks. Nimelt vaheajal müüdi sealses kohvikus, mis siis oli tegelt, ainult üks lett fuajees, ainult alkohoolseid jooke, mille seas domineeris õlle. Ei näinud ma ühtegi koogikest ega kohvikest, samuti mitte toole ja laudlinaga kaetud lauakesi, rääkimata diivanitest, vaid publikumi, kes metallist toru otsa asetatud kettakujuliste pukkide ääres õllet libistas. Mõni suurest kannust, aga enamus otse pudelitest. Vaid mõni vanem härrasmees oma daamiga jalutas ringi venipokaaliga. Ja see ei olnud mingi alternatiivteater, vaid meie mõistes linnateater.

Aga Kunstiaia improtrupis oli neli liiget ja üks mängujuht, kes publikule improvisatsiooni olemust seletas ja trupile ülesandeid andis - publik sai teema karjuda. Ja siis veel üks tüüp viiuliga, mängujuht ise improvisseris sündiga näitlejatele kaasa. Eriti tore oli mäng, mille teemaks valis publik ehitamise ja kus kaks liiget pidid tegema 5-10 min etüüdi, seejärel selle minutiga läbi mängima, siis 30 sekundiga, siis 10 sekundiga ja siis publiku erisoovil ka 5 sekundiga. Samuti oli kohapeal kokkukeeratud muusikal, mis publiku soovil pidi keerlema brokkoli ümber, üsna muljetavaldav.

Aga täna käisime Anetiga ratastega Cospudener See ääres. Sinna järve äärde oli eeviitade järgi vast 10 km, seega sõitsime täna 20 km, päris uhke olen enda üle. Aga terve teekond järve äärde meenutas rattarallit, niipalju oli pühapäeva jalgrattasõitjaid. Terve jõeäärne rajakene oli täis rattureid, jooksjaid, kõndijaid ja jalutajaid. Perekondade ja sõpruskondade kaupa.
Ja teel järvele nägime vat sihukest puud.
Ja järve ääres ei saanud aru, kus on nudistide osa ja kus tavaline rand, sest alasti päikesevõtjaid oli kohati igal pool.

Miks mu seltsielu nii kasin on

Minu toa põrand pärast mitmeid tunde linooplaadikese uuristamist:
Pärast harjamist:
Ja saadus:Ja kaubale lisaks:
Ja siis esimene äratrükk:
Ja siis hulgaliselt veel katsetusi:

Eelmine nädal

Kuna ema üritas meil kunagi aias rododenronit kasvatada, panen tema rõõmuks siia mõned minu lemmikpaigast - surnuaiast - rododendronitest tehtud pildid üles. Neid oli seal tohutult palju ja kõikvõimalikes värvitoonides, terve surnuaed lõhnas magusalt rododendronite järgi. Käisime seal eelmine kolmapäev pärast kohustuslikku Rahvastelahingu monumendi külastust (nagu muide ja Eestist külla sõitnud Kairi ja Liisagagi) koos Prantsuse vabatahtliku Antoninega, kes meile Berliinist külla sõitis.Keegi oli ühe põõsa alla käbidest südame ladunud. Kuigi mulle üldiselt ka meeldivad surnuaiad ja nende vanad sammaldunud raudristid, siis see surnuaed meenutab kohati rohkem inglise stiilis parki koos varemetekultusega.
Eelmine kolmapäev oli meil väike grillipidu rõdul, küll šašlõkita, millest ma nii puudust tunnen ja mille jaoks plaanin kunagi siin marinaadi teha, kui ma aga poest korraliku äädika leiaks (siiani olen vaid õunaäädikat näinud).Grillipuldis olid Yannick ja Cristina.
Neljapäeval oli mul vaba päev ja sõidsime Antoniniga Cospudenersee (järv) äärde. Enne seda avastasin veel ühe kurva uudise - keegi oli mu jalgratta kummid läbi torganud. Nüüd tuleb millagi töökotta minna ja loota, et asi väga kalliks maksma ei lähe. Kui ise töömehe juhendi järgi seal putitada, saab vast odavamalt, aga see töökoda on vaid esmaspäeviti ja teisipäeviti lahti ja see nädal mul sellel ajal küll aega pole.
Aga Cospuudenersee ääres kiskus ilm tuuliseks ja viluks ära ja tõenäoliselt vist seal peetud pikniku tagajärjel oli mul terve nädalavahetus kael nii kange, valus ja raske, et suutsin vaid seina najal elada. Õhtuks käis valu juba seljast läbi. Ja nüüd kui kael parem on, on nohu ilmunud - Janine ütles selle kohta, et kuidas ma siin Saksamaal nüüd nii külmetasin, kui meil Eestis ju külmem on ja peaksin külmaga harjunud olema. Üldse lähevad mul viimasel ajal nädalavahetused haiguse pärast lurri. Pärast Sitsiiliast tulekut ka (sain täna arve, lisaks 33 eurile rohtude eest, küsiti mult 2 visiidi ja ühe visiidil läbiviidud ülevaatsuse eest 43 euri. Nüüd peab mõtlema, kuidas see raha kõige otstarbekamalt üle kanda, et AXA pärast vinguma ei hakkaks ja mulle selle raha tagasi kannaks). Ja närv on see, et tööpäevadel olen suht ok, aga haigus tuleb just nädalavahetuseti või pühade ajal.

Nelipühad Berliinis

Najaa, see nädalavahetus just päris Hospitalityclubi laagris ei möödunud. Muuseas sai ka see üle tšekatud, aga esiaalgse 3 päeva asemel vast 3 tundi.
Sõitsime küll koos Henari, Helena ja tema kahe Slovakkia sõbrantsiga Berliini, kuid Berliin Grünau asemel võtsime suuna Neukölni Trifini korterisse. Trifin ja parasjagu külas olev nõbu olid just ärganud (kell oli vast 12). HTC cambis olid nad eile juba käinud, väga vaimustuses polnud. Seadime sammud hoopis Karneval der Kulturen' alale.

Karneval der Kulturen
Üritus on juba Berliinis igaastaseks traditsiooniks saanud. Lebotajate ja lavade poolest meenutas veidi Viljandi Folki, õlle ja grill-vorstiputkade poolest õllesummerit ja veiderdajate ning kribu-krabu putkade poolest laata. Eks ta oli nende kõigi segu. Aga kui mitmetes putkades müüdi juba varem valmis tehtud käsitöösaadusid siis nii mõneski neist sai koha peal enda maitse järgi eseme lasta valmistada (näiteks metallist käevõru või siis tüüp kes lastele pisikesi abaabia vaasikesi keerutas).
Tohutult palju putkasid -sealhulgas mitmete erinevate rahvusköökidega (nt "Naised Aafrikast"). Kolm lava, mis avatud erinevate kultuuride esindajate etteasteteks (õhtune araabia-elektomuusika oli muidugi omaette kogemus), pluss siis lisaks igast nn registreerimata esinejad põõsaste all
ja hästi palju tegevust lastele (kuivanud suurde puusse sisseehitatud mängumaja, suur ronimislaev, kiikuv korv, 3D trips-traps trull (pildil Trinfin, Anna, Trinini taga Henar ja tema vastas Trifini nõbu kätt valgeks tegemas),
rihmadega batuudil hüppamine.

Järgimisel päeval veeti meid Karnevalirongkäiku vaatama.

Paraad
Noh umbes selline nagu meil Leipzigis veebruaris oli, aga noh rohkem suvisem, mis tähendab siis bikiinides üritajaid - kusjuures väga palju korpulentseid lumivalgeid daame muusika taktis pekki väristamas, just nimelt daame mitte näitsikuid. Aga noh sellise Brasiilia sulgede ja bikiinide kõrval
oli palju rahvariiete ja -tantsudega gruppe (Hiina, Jaapan, India, Aafrika riigid jms) mink kuumuse käes sulamas ning näol peegeldumas rongkäigu veniv kulg.
Ilm oli tohutult kuum. Esiotsa sai küll raudaia otsas kõõlutud, aga see hakkas tagumikule mõjuma, siis sai proovitud tee ääres seismist ja lõpuks otsustasin hoida end rohkem puu alla, aga lõpuks suundusme Henariga siiski Berliini teise otse HTC-campi üle tšekkima (trotsides ohtraid kontrolle, hoidsime raha kokku ja sõitsime jänest (esimesel päeval jäime vahele kah, aga mängisme lolle turiste, kes piletisüsteemile pihta ei saand)).

Camp
Kuna ei tahtnud maksta 5 euri lihtsalt tšekkamise eest, ligeneime laagrile avaliku ranna poolt, aga siniste käepaeltata tundime end siiski outsideritena. Henar ei julgenud selle pärast isegi võrkpalli mängima minna. Lebotasime seal lihtsalt rannas, nii avaliku ranna kui laagri poole peal ja vaatasime võrkpalli. Väike ala oli telke täis kuhjatud, enamus inimestest vast linna peal või telkides magamas, mingi osa süüa vaaritamas või söömas (kõigi nnede grillvorstide ja toitu täis külmiku vaatamine oli minu jaoks täeilk piin, kuna pühade tõttu olid kõik poed suletud, kaasarvatud muidugi toidupoed, ainuke variant süüa saada, olid restod ja putkad). Terve näd vah seal telgiga olles oleks kindlasti tore üritus old.
Pärast paari tundi ühinesime teistega jälle Karneval der Kulturen' alal. Õhtu lõpus keerutasime koos hunniku vabatahtlikega jalga vene muusika saatel seljanka ja pelmeenide putka ülerahvastud esisel.

Tagasisõit
Otsustasime hääletada. Saksamaal on üks lehekülg, mille aadress mul meelde ei jäänd, kuhu saab panna koha, kust tahad hääletamist alustada ja koha, kuhu tahad hääletada ja siis programm annab sulle sissekanded, kus inimesed jagavad soovitusi, millisest kohast oma reisi alustada. Vastavaid näpunäiteid jälgides sõitsimegi pea metroo lõppu ühte parklasse, mille väljasõidu kohal avasime oma Kelloggsi tagakaanele kritseldatud "Leipzigi" sildi. Kuum oli ja parkla kõrval jällegi mingi laat. Varsti lisandus lühikesele väljasõidu rahale HTC laagrist tulev hollandi noormees Hamburgi sildiga. Kell oli mingi 16-17 ja tüüp oli alates kl 12 üritanud auto peale saada. Märkasime ühte Hollandi märgiga autot, tüüp jookis kohe küsima. "Ma vihkan hollandalsi," tuli tüüp kaasmaalasi kirudes tagasi. 5 meetrile lisandus veel neljas hääletaja, nahkrõivastes sell sildiga "Nürnberg". Siis tulid alale 3 suurte seljakottidega noort, kes arvasid, et parem on kohe mina autojuhtide käest küsima. Märkasin Leipsigi autot, Henar jooksis läbirääkimistele, juhheii, olime peal. 2 ha saksakeelset vestlust ning olime oma maja ette sõidutatud. Vanem meesterahvas oli Leipsigi linnavaitsuses kultuuriosakonna esimees. Andis oma sekretäri telefoninumbri, et ta räägib meist ja siis sekretär jagab infi Lepzigis toimuvate kutuurisündmuste kohta. Kuna kohe teisipäeval tuli Antonine Berliinist mulle külla, oli töönädal üsnagi sisustatud.

Wave Gothic Treff

Ametlik algus täna. Terve linn on täis gooti rõivastuses inimesi. Osa neist sellises vanaaegseis baroklikes rõivasteis, teine osa kergelt pungilik - must ja kärtsroosa või lilla. Aga igal juhul mustad juuksed ja tugev meik. Sagedad on ka platvormsaapad. Ja Leipzigi preguses kuumuses hõõguv valge keha latekskorsettide all. Lugesin lehest, et WGT-l on isegi oma lasteaed, esimene WGT oli 16. aastat tagasi ja toonaste noorukite musta rõivastatud lapsukesed saavad hoidajatädide silma all festivalist osa võtta.
Pärt tööd tegin kerge tiiru kesklinnas keskaja turul. Kuigi pidistamimaterjali on küllaga, ei julge avalikult kohe klõpsutama kukkuda, tundub nagu kellegi piiramisena. Sellegi pildi püüdsin zoomides.
Kui koju tulin, oli Villa suures saalis mingi Gooti kontsert hakkamas. Terve alumine korrus oli gooti rahvast täis, multki taheti koju pääsemiseks piletit küsida.
Aga eks tuleks täna veel linnapeal üks tiir teha.
Aga mina kahjuks pikalt sellest lõbust siin osa võtta ei saa, kuna loodetavasti sõidan homme Berliini Hospitalityclubi kokkutulekule järveäärsesse telklaagrisse. Ja nelipühad on siin riigipüha, esmaspäev vaba päev.

Lukus uks

Täna vedelesin kolm tundi keskuse tagaaias. Selle pärast, ke Kristina oli oma võtme majja unustanud ja Mattias oli Kunstiaias ning noorsootööametis ning naasis alles kolme tunni pärast. Ei minul ega Kristinal polnud Mattiase telefoninumbrit. Nii me seal siis istusime kahekesi kirsipuu all, Kristina luges muinasjutte ja lastelaule ning mina kudusin oma kunagi talvepoole poolikuks jäänud koti edasi ning võtsin jällegi päikest.
Muru on margariitadest lookas, kirsipuud, mille õides oleku ajal sinise mängumajaga aed Astrid Lindgreni "Vennad Lõvisüdameid" meenutas, on küll ära õitsenud, kuid siiski vaikne ja armas oma värskuses.

Võilillenukk ja kingad

Sylivia on jätkuval haige, mina ja Konrad läksime tema asemel Kunstiaeda. Aga nagu eelmine nädalgi, võtsime ka see nädal päikest, st Konrad luges raamatut ja mina kudusin oma poolelioleva koti jaoks sanga. Korra üks tüdruk kül käis, kuid ema kutsus ta ära. Ma arvan, et nende vastas-maja Türgi laste emadele ei meeldi, et lapsed Kunstiaias on. Pole ime, et nad kardavad, kui Anetti keskuses ringi käiv jutt tõesti tõele vastab - et seal lähedal olevat mingi keskus, kes lapsi kommidega pornofilmidesse meelitab. Kangesti linnalegendilaadne kumu, aga kes teab, selline veider kant. Ja isegi kui see tõsi ei ole ja jutt levind on, võib küll olla, et vanemad ei lase lastel meiega mängima ja meisterdama tulla. Konradi arust oleme me küll ohutu välimusega ja ta vist ei paistnud mu kartusi jagavat, aga kui tüdruk terve aia küljes kõõlub aga sisse ei julge tulla ja kui tuleb, avatakse vastasmaja aken ja tüdruk kutsutakse ära. Samas pole tal ikkagi midagi paremat teha kui aia vastas kõõluda ja meid passida.
Aga kui tüdruk meiega oli, joonistasime tiba kriitidega asfalidile ja ma näitasin talle, kuidas võilille-nukku tehakse. Õigemini selle nuku pidin juba üksi lõpetama, sest tüdruk kutsuti ära. Aga selliseid nukke tegime naabritüdruk Kadirga plikadena. Tegelikult tuleb veel nuku juuksed vette kasta, siis nad tõmbavad lahedalt krussi.

Ja siis asfalidile või kõnniteele saab kriidiga nukkudele terve korteri joonistada ja seal mängida või siis kruusateeäärde pisikestest kivikestest piirjoonega korteri ja lompides olevaid vihmausse saab väga edukalt madudena kasutada ning nukkudest saavadki maotaltsutajad või kirugid(see oli veel päris väikesena kui ma veel vihmausse ei katnud, sest neid ei oldud mulle veel krae vahele sokutatud).
Panin nuku selle aia vahele, kus tüdruk kõõlus.
Pärast kunstiaias veedetud kahte tundi saingi kohe koju ära. Läksin New Yorkerisse neid kingi proovima, mida mul laupäeval ei lubatud kuna mul olid vaid paljad jalad ja neil kah sokke polnud. Ostsingi siis omale 10 euri eest lihtsad balleriinad, et vanade päevitusjälge varvaste poole nihutada, on nnede rant kohe päris varvaste piirini. Pildil on mul heledamad sukad jalas, seepärast mu Sitsiilia päikest saanud jalad nii heledad tunduvadki.


Aga neil oli veel nunnusid mummudega variente kah, punased olid päris kenad, Sirilin tuli sellisete punaste mummuliste kingadega meelde. Aga kuna mul muud pole, siis mustad olid praktilisemad, eks kunagi vaata seda punaste asja. Loodan, et kingad liiga väikesed ei saanud, aga nr suuremad olid kuidagi liiga lodevad ja avatud. Eks alguses veritse, siis lähe ikka jala järgi ära. Tekstiilis ju. Kunagi tuleks aga ka midagi kobedamat vihmase ilma jaoks muretseda.
Ei suutnud eurisele jalaketile vastu panna, one size, imelik, kas mingi lastekas, mulle on küll jube jala ümber. Kas olen tõesti juba nii tüse. Aga mis sa ikka 1 euri aleka eest tahad. Ostsin 7 euri eest soliidsema pluusi kah, ikka praktilistel kaalutlustel, et teda külmemate ilmade puhul pulloveri või kleidi alla panna või siis niisama pükstega kanda. Noh selline, kus peal nagu pullover ja lat valge pluusi ääred paistmas.
Appi, olen paanikas, hiir on vist ära surnud, Arvuti oma.

Kevadkoristus

Olen omadega juba peaaegu terve, mingeid otseseid vaevusi enam polegi. Eile käisime Cristinaga linna peal shoppamas tema sõbrantsile sünnipäevakingitust ostmas. Ja täna lõpuks ometi jõudis järg toakoristamise kätte. Pesin pesu, sorteerisin oma talveriided kapist eest ära ja panin kohvrisse, et ehk saab ikka enne projekti lõppu Eesti ja osa asju siit eest ära viia. Viskasin isegi kõik oma vanad tšekid minema, mida olin siiatuleku alguses kogunud mõttega teha arvestused, kui palju mul kuus keskmiselt raha läheb ja kui palju on võimalik suvisteks reisideks kõrvale panna. Aga noh seda statistikat pole ma siiani teinud ja mõtlesin,et vaevalt ka tegema hakkan. Ja reisimsega on kah naidid lood, jälle see sama reisikaaslaste mure. Korterikaaslasele ei saa selles osas väga kindel olla, nende meel on üsnagi muutlik, vähemalt mõne neist. Tahaks Saksamaal ringi hääletada, sest rong on siin ju väga kallis. Et kui kellelgi Eesti tuttavatest oleks sama soov, siis saaks ju jõud ühendada.
Aga tagasi tänase päeva juurde.
Tõin isegi oma sünnipäevaks saadud väikese kase köögist enda tuppa ära. Seal on tal vist liiga palju päikest, viskab kohe õied ära ja muudkui joob.
Ja siis kokkasin kah. Tegin ahjus lõhe-kartuli vormi hapukoore, sibula, papika, hapukoore ja tiba juustuga. Wokipannil;) Ning pärast seda kui olin ka WC-ga ühele poole saanud ning kellegi hiilgava idee ära koristanud (keegi oli pannud bioprügikotiks paberprügikoti otse põrandale, mille põhi muidugi läbi oli mädanenud ja tõstmisel alt ära rebenes) - samas selle nädala köögi-koristaja (tegelt isegi üleeelmise, aga kuna see tal tegemata jäi, siis Cristina käskis tal see nädal ära teha) Helena vahib Henariga tolle toas filme - einestasin rõdul.
Soolapuudus
Aga kui me siin kõik lõuna paiku süüa hakkasime tegema, avastasime, et meil on sool otsas. Helenal on aga kohviku võtmed. Läksime siis koos helenaga kohvikust soola "laenama". Ühe ukse saime lahti, aga teise võtit tal ie olnud. Siis tuli Helenal pähe, et Jugendtrefis on kah köök ja sool. Läksime sinna. Villa Jugendtreff on ikka nii lahe, mitu ruumi noortele hängimiseks, kõik päikest täis ja särvavärvilised, mugavate diivanitega ja siis veel köök. Uurisn,e t noortel on iin küll palju võimalusi, Helena muigas selle peale, ütles, et teevad siin kõva muusika saatel muusikavideosid järgi ja üks paarike avastati voodisit peaaegu seksimas (neil on seal selline poolkorrus lae all). Ja siis uuris Helena mu käest,et ka ma oskan savi põletada ja glauurida, et ta tahaks seda teha, neilkõik materjalid olmas, aga kellelgi noortest pole huvi ja keegi ie oska kah vahenditega midagi peale hakata.
Aga igal juhul kui kõigil siin kenasti söögid tehtud oli, teatas Helena, et kohvikul oleva alarm peal olnud ja Villa töötajad kaasa arvatud bossiga olid kõik kohale sõitnud asja uurima. Helena olevat meie soolapuuduse ausalt üles tunnistanud.

Haige

See algas esmapäeva öösel vastu teisipäeva, kolmapäeval oli olukord nagu parem, eile nii ja naa, aga täna öösel väljus asi kontrolli alt. Enam ei saa tegemist olla lihtsalt kultuuridevahetusega tingitud organismi veidi segipaisatusega. Tunnen end juba päris nõrgana, viimasel ajal pole praktiliselt midagi söönud ja see vähenegi, kaasa arvatud vedelik, on kehast väljunud. Unistan vaid apelsiinide söömisest, mida mul hetkel aga pole. Sätin end arsti juurde minekuks valmis. Uhhuu ja kõike saksa keeles seletada, loodan et jõuan registratuuris arstini, ei tea üldse, kuidas selle arstile minekuga siin lood on. Aga eks siis näe, proovin lähimat üldarsti külastada.

Pärast arsti

Mu tuba on nagu üks suur voodi, mis antud hetkel mulle väga sobib. Saan pikutada enda voodis ja kui seal pikutamisest kopa ette viskab, siis madratsi peal, mis Liisa ja Kairi siinolekust saati ikka veel akna all asetseb. Peal hunnikus lisatekk, padi ja Sitsiiliareisist värskelt pestud padi.

Aga ega see arsi juures käik väga kerge polnud, läksin ühe arsti juurde, kelle aadress seisis meie vabatahtlike brožüüris, aga see tundus kinni olevat, uks oli lukus ja ma ei leidnud kuskilt lahtiolekukellaaegu. Valisin nimekirjast siis teise veidi kaugemal asuva arsti. Aga ka see oli kirjade järgi vaid kella 12-ni avatud. Mõtlesin,et lähen kontrollin ikkagi majast järgi. Aga see maja, see oli selline juugendstliilis kortermaja, ei mingeid suuri kirju uksel, lihtsalt uksekella juures elanike perekonnanimi. Lõpuks siiski leidin ka selle arsti nime kella juurest üles, helistasin ja uks avati. Selgus, et praksis ongi kinni. Aga arst võtti mu mu kurva näo peale ikkagi vastu. Üritas mu axakaarti oma haigekasamasinast läbi lasta, aga see loomulikult ei töödand, mina kah ei tead, mis nüüd teha, andisn talle axa-kirja, a tegi sellest koopia. 10 euri visiiditasu ei küsindki. iljem Henari käest kuulsin, et kui tema haige oli, siis käis koos Alexiga, see oli neile asja seletand ja Henar oli siis oma sinise Euroopa haigekassakaardi andnud ja 10 euri makst. Ütles, et ma oleks pidand ütlema, et tegemist on Privaatkindlsutusega, aga vast see arst sai ise kah aru, kuna ta rääkis inglise keel kah. Enamasti rääkisime siiski saksa keeles. Katsus tiba kõhtu, küsis, mis viga, mõõtis verrohtu, pani diagnoosi, millest ma aru ei saanud ja kirjutas kaks rohtu välja ning palus esmaspäeval tagasi tulla.
Kui ma seal siis kodu poole tagasi tulin, oli mul eriti halb, silme eest must, iga natukese aja pärast kükitasin maha. Tahtsin poodi minna, nii igatsesin värske ja apelsiinide järgi. Poes järjekorraspassimine oli täelik piin, tundsin, kuidas mul kõrvad punaseks lähevad ja peas suriseb, silme eest oli jällegi must kui kassiirile raha ulatasin. Siis istusin maha ja rüüpasin apelsiinimahla. Mu organism on ju toidust nii tühi, et pole ime et pildi tasku viskab. Apteeki minnes sõin kusagil trepilistudes veel ühe banaani. Aga kuigi see mulle nüüd ilge ringi tegi, otsustasin siiski mitte apteeki sisse estuda, kuna ehk peaks enne selle retsepi kohta uurima teiste käest, et raha axa-lt tagasi saada. See oli lihtsalt ühekordne sedel, mitte nagu Eesti, kus on koopia kah. Kartsin, et see võetakse mul ära ja siis axa ei taha mulle raha agasi maksta. Henar ja Helena soovitasid mul koopia teha.
Pärast seda koperdasingi apteeki, seal oli järgmine probleem, apteekrid ei lugenud ühte rohtu arsti käekirjast välja. Proovisid artsile helistada, aga see oli muidugi kinni. Küsisid, mille vastu rohi peaks olema. Panid esimesed arusaadavad tähed arvutisse aga ikkagi ei saanud mingit vastust. Soovitasid juba proovida seda apteeki, mis arstipraksise kõrval on, et ehk nemad on käekirjaga harjunud (teised laual lebavad retseptd nägid rohkem Eesti retseptide moodi välja, äkki minu oma, oli lihtsalt mingi käsimüügi sedel, kuigi pitsatid ja uha peal). Lõpuks üks apeeker leidis rohu suurest raamatukataloogist üles ja see tunduski minu vaevuste vastu olevat. Aga kätte saan selle alles pool kuus, kuna nad peavad seda tellima. Veel soovitasid mingit lahustuvat elektrolüütset pulbrit, mis aitab kah puhastuda, võtsin selle kah. Sain kingituseks veel apteegi pastapliitatsi ja ühe väiksese duššigeelipudelikese. Ja loomulikult arsti kirjutatud rohu kõhuvalu ja -keeramise vastu, mille kohe kätte sain ja 30min enne sööki jooki pean tilgutama. Kogu see kammajaa 33 euri. Nüüd saabki 30 min täis ja tuleb midagi hammustama minna.