Šoppamine. Rahaasjad. Ja jõuluks kodumaale

Täna olen vihane.

Hommik läks hästi, sain kaks kleiti allahindluselt 5.9o euri eest, kumbki 2.95 euri. Ühel neist oli tegelt veel silt 4.95, aga kassaaparaat ütles odavama hinna, mulle sobis. Hea, et ikka just selle algselt kallima kleidi otsustasin võtta, mitte ühte teist mustvalge mustriga alternatiivi;) Nii, et mõnikord tuleb ikka kasuks, kui koonerdamismõtteid peas pole (mis on isenesest ju väga naljakas, sest see juba ise oli selline ale, et anna olla, 78 kr eest korralik kehakattev kleit ja jus minu maiste järgi kah).
Mõlemad uued kleidid on mustriga, üks on rohekam, geom mustrid, suvisem, varrukateta; teine mustvalge geometriseeritud lillemustriga, soojemast kangast, jaapanipärase väljanägemise ja varrukatega (ainult, et küünarnukini aint). Tõesti jube ok kleidid, sellised, nagu neid nüüd pükste peal kantakse.

Üks pood annab kingituse ja teine võtab selle tagasi
Aga õhtul, kui läksin siinsesse Virusse oma pooleloleva kampsuni jaoks lõnga ostma (tõesti, olen sobivat tooni otsides vähemalt 5 sedalaadi poodi läbi käind ja enamuse neist mitu korda) sain ikkagi toreda üllatuse osaliseks.
Seal lõngad riiulis (väikeste vaheseintega erinevad mudelid üksteisest eraldatud), iga sahtlikese juures silt hinnaga. Selle juures seisis 2.50 euri. Pärast paar päeva järlemõtlemist, olin leidnud, et see on siiani ikkagi sobivaim mohäär, mis leidnud olen ja tahaks ikkagi kampsunit valmis saada. Ostsin ta ära.
Kassas küsiti mult kliendikaarti, mida mul muidugi polnud, aga hinnaks öeldi 5 euri. Nojah, vaevalt et puuduva kliendikaardi tõttu 50% juurdehinldust tehti. Ju siis ikkagi tegemist sama nähtusega, mida meil comarketis võib leida - hinnad ja esemed ei pruugi riiulitel väga lähestikku asuda.
Tänu comarketi kogemustele vaatan väga hoolikalt hindu, tihtipeale just koodi, sest see on kindlam kui eseme nimetus. Aga siin Saksamaal pole ma mingit töötavat koodi-asjandust leidnud, mitte selliseid numbreid, mis vastaksid triipkoodile. Hinnasedelile nad vist seda triipkoodi numbrit ei pane, igatahes pole ma sellele veel pihta saanud. Igal juhul olin eelnevalt ikka väga hoolikalt muidu hindu uurinud. Aga ega need pagana toote- ja mudelinimetused asja selgemaks ka ei olnud teinud. Seal sedelil küll selliseid sõnu polnud, mis lõngatokkil kirjas, aga samas ei suutnud ma neid ka kusagilt mujalt leida.

Aga mis ma siis selle jutuga öelda tahan, olin väga vihane, et Leipzigi eliitpoe töötajad ei leia aega, et asju ja hinnasedeleid riiulitel vastavusse viia. Saaks aru, et mingi soodusmarketi väljapanek, aga Leipzigi Viru.

No ja proovida müüjaga inglise keeles õiendama jääda polnud kah tahtmist. Nii ma siis ostsingi täna pea 80 krooni eest 50 grammi mohäärlõnga.

Ja teine asi, mis mind kah väga õnnelikuks ei tee, on minu saksa keele kursus. Jäin täna 15 min hiljaks ja tüübid olid ikka veel nende samade 5 lause kallal, mis eelmine kord. Põhimõtteliselt täna erilist uut ei õppinudgi. Lugeisme neid samu Ich bin.., Ich komme... Ich heisse... lauseid ja tegime nende kohta küsimusi. Ja loomulikult lugesime raamtust mitmeid neil samadel lausetel põhinevaid dialooge (suurimaks vaheks oli nime, riigi või tervitusviisi muutus).
Ühe dialoogi käik on järgmine: algul õpetaja loeb paar korda, seejärel kuulame ja kordame u 3 korda lindi järgi ning siis mõni paar loeb dialoogi kõvasti teistele ette. Ah jaa, seekord olid lisaks eesnimedele ka perekonnanimed mängus.
Ja u tund aega pühendasime alfabeedile. Lugesime tähti ja õppisime nende hääldusi, mis on pea samad mis eesti keeles, ainult "v" kohta ütlevad nad "vau". Kuulasime lindilt nende kohta lausa laulukestki (aga ei, uusi sõnu pold, lihtsalt viisistatud tähestiku lugemine). Ning juba oma eesti keele ja kirjanduse tundidest tean, et sakslased kasutavad h-tähte pikendusmärgina. No ok, ega see tähekombinatsioonide (nt -ich, -ach) häälduse meeldetuletamine mööda külgi maha ei jooksnud, aga kes selle juhendi järgi ikka toimida jõuab.
Vahepeal on sellest nii naljakas, et me igavuseni asju läbi korrutame. Natuke kiiremini võiks ikkagi midagi uut kah õppima hakata. Homme jälle töö juures küsitakse, mida uut ma siis õppisingi. Mis ma siis ütlen?
Ah ja, ühes dialoogis oli saksakeelne "vabandust", mida ma siia peast üles ei oska kirjutada (niipalju siis soovitud uutest sõnadest, ise ei ole suuteline neid meeldegi jätma), pikk ja naljakas sõna. See oli uus. Ja siis tööülesannetest leiab kah uusi sõnu.

Aga lood on nii, et mulle projekti kaudu võimaldatakse 200 euri eest keelekursusi. Intensiivkursus, mis hakkab novembris, aga maksab 308 euri, mis tähendab seda, et ülejäänu tuleb omast taskurahast juurde panna. Ja vabatahtlikud saavad iseenesest ka 30 % allahindlust. Aga siis veel õpik (CD ka kaasas) ja töövihik, mis kokku maksid u 27 euri. Ise sain Akvilinalt tema vanad endale. Plaati küll vahel polnud ja töövihikus tuleks kustukummi tantsitada või oleks kursusel veel eriti lebo (mitte et mul töövihiku täitmiseks aega palju oleks, vaba tundub siin ikka väheks jäävat).
Praegune kursus maksis 81 euri, mina sain selle 56 euri eest. Seega on mul kursuste jaoks 144 euri järgi jäänud. Intensiivkursuse saaksin ma mingi 215 euri eest kätte. 71 euri tuleks omast rahast juure panna, seega 1115 kr.
Mis on sama palju kui praeguse seisuga minu lend 19.12 Berliinist Tallinna ja 30.12 tagasi Berliini. Kuigi pole veel pileteid bookinud, võib mind tõen sellel ajavahemikul jälle Eestisse oodata. Nii, et äkki saame mingi ühise jõulu-uno kah korraldada?
Ära pean küll enne aastavaheust sõitma, sest jaanuari alguse hinnad olid juba päris kõvad ja tahan puhkuse suvisemaks ajaks jätta. Meie keskus aga avatakse juba 3. jaanuaril.

Kuus antakse 200 euri toiduraha ja 105 euri taskuraha. Teoreetiliselt peaksin 100 euriga kuus üsna hästi söönuks saama. Praeguste kalkulatsioonide järgi isegi u 80 euriga. Nii et 150 euri kuus peaks saama kenasti kõrvale panna. Noh, aga samas kulutaks seda palju parema meelega teatri, reiside ja fotoka ostmisele.

Mis oleks kui...

Täna tuli Euroopa Noorte listi vabatahtliku pakkumine Inglismaale, laste päevakeskusesse ja eelduseks oleks lastega töötamise kogemus. Vaatasin kaardilt puha järgi kah, kuskohas Inglismaal täpsemalt. Lõuna-Inglismaal kohe mere ääres.
Oih, peab tunnistama, et natuke pani kahetsema küll. Inglise keel ja puha, arendaks seda edasi ja kõik see praegune jama keelega oleks olemata. Ja niikuinii on praeguses keskuses kah enamasti 4-5-aastased lapsed (täna panid mu mängumajakesse kinni, et ma ei näeks, kuidas nad naaberaiast lilli tahavad pätsata. Siis üritasid saksa keeles mingit mängu seletada ja lõpuks üks Lotte-nimeline tüdruk tahtis mind endale koju kaasa võtta, viis mu käe otsas oma ema autoni ning hakkas mind sissepoole tõmbama).
Aga ega enam saa siin midagi muuta, siis kui mina otsisin, Inglismaale arvestatavaid pakkumisi pold. Ning tahtsin ju septembris minna (see projekt hakkaks detsembris) ega kooliga muud moodi poleks välja vedanud kah. Nõnda oli mul kalkuleeritud, et september ja aastaks. Ja noh, pole ju üldse kindel, kas nad mind oleks valinud.

Ja tegelt on mul ju mõnus keskus, teeme igast toredaid asju.
Ja paljud neist on ikka kunstiga seotud, igal juhul loovust arendavad tegevused ja minu jaoks palju uusi tehnikaid.

Täna joonistasime pliiatsiga vahtplasti pehmesse pinda (jäävad kanalid) ning seejärel trükkisime sellel oleva joonistuse paberile (tulemus umbes sama, mis ülemise korruse kunstiklassi uksel võib näha - laste kritseldatud jukud).

Siis ma tegin täna selle koolivaheajal asetleidva õmbluskursuse jaoks sinisest väga odavat riidest koti lastele näidismaterjaliks. Panin aplikatsioonid ka peale - laeva ja kajakad ning sik-sakiga tegin merd kah.
Ja töökaaslased on ju ka muidu toredad. Täna Silvia kutsus mind enda ja oma tütre Lauraga keskusesse einestama jääma. Kartul, kala sibulatega, porgandid.

Jaah, ja loomulikult pidin kõik eile kursusel õpitu töökaaslastele ette kandma;) Ohkasin ja rääkisin Silviale, et kogu selle 2. kuuga, mille vältel kursus kestab, jõuame õpikust ainult 3 peatükki läbi võtta, sest jätkukursus hakkab 4. peatükist. Lubasid mind jälle igati aidata. Silvia rääkis, kuidas ta ema oli tema jaoks ajakirjadest pilte välja lõiganud ja siis nad õppisid nende järgi, ta tõi isegi ühe loomapiltidega lasteraamatu välja. Ütlesin, et loomad ei ole mitte mu kõige suurem probleem.
Homme on jälle kursus.

Täna oli mul siis esimene saksa keele kursus

Jube naljaks.
Esiteks pidin kursuse eest tasuma minema. Teadsin kabineti numbrit, läksin sisse ja ütlesin: "Tahaks maksta (saksa keeles)!" ja siis viskasin oma mentori kirjutatud saksakeelse kirja letti. Ja kusagil ütlesin ka: "Kein Deutsch". Mentorile oli juba telefonitsi öeldud, et ega keegi seal inglise keelt ei räägi. Tädi seal kõlbistas arvutiga ja seletas midagi, et pean kuhugile teise ruumi kassasse kursuse eest maksma minema, aga käskis vist tiba oodata, kui selle jutu peale arusaamatu näo pähe tegin. Mõtlesin, et loodetavasti ta ikka sai sellest aru, et peab mulle kursuse 30% odavamalt andma (EVS-i eelis) ning ka tšeki selle kohta. Õnneks viis ta mu käekõrval kõrvalruumi, kus too mainitud kassa asuski. Sain oma protsendid ja arve. Saksa keeles küsisin veel näpuga ühte kohta osutades: "Kas see on tuba?". Sain jaatava vastuse.

Aga kursus ise oli ka ikka jube naljaks.
Tervelt kaks tundi õppisime, kust me pärit oleme, kõigepealt, mis mandrilt, siis riigist.
Väga jabur, miks peab Iraani ees dem olema, Šveitsi ees der, no olgu, sellest saan veel aru, et USA ette nad den panevad, aga no mõned on küll lambikad ja nad ei pane seda ju iga riigi ette. No eks see muidugi traditsioonis ole kinni, aga ikkagi. Õps ise jäi ka hätta kui pidi Venetzueelast naissoost venetzuelalane moodustama. Ja loomulikult olid ka keeled kavas.
Seega Ich komme aus Estland, Ich bin Estin või siis Europäerin. Ich spreche Estnisch.
Siis loomulikult õppisime mõne sõna näitel pööramist ja tegime ühe dioloogi. Õigemini õppisime seda lugema. Ja kõige selle peale läks 2 tundi. Tihti olin naerukrampidesse suremas. Nüüd saan aru küll, kuidas me novebri lõpuks õpikus 4. peatükini jõuame. Jätkukursus algab nimelt 4. peatükist. Aga ongi tore, mulle meeldis, saigi rohkem aega, et inimesi jälgida ja kuulata.
Ma olen küll saksa keeles väga jobu, aga vaesed jaapanlased ja koreakad, no ma usun, et vähemalt minu hääldus on küll saksapärasem.
Aga jah kõige toredam ongi selle kursuse puhul see, et inimesi on meil igalt poolt üle maailma. Palju asiaate: Jaapan, Korea, Vietnam. Minu paremal käel istus noormees Jaapanist, kelle nime ma küll enam ei mäleta ja vasakul käel mees Venemaalt. Siis Lõuna-Ameerikast oli päris palju, 3 tükki Mehhikost, üks Venetzuelast. Siis veel üks kurt Süüriast, üks või oli kaks noormeest Iraanist, kaks poolakat, üks ukrainakas. Ja siis üks neiu USA-st (väga kena oli, üldse mitte ülesöönud), üks noormees UK-st ja üks Indiast ning üks noormees Nigeeriast (ja kui pidime ütlema, mis keelt me räägime, nimetas nigeerlane inglise keele, mitte mingit Aafrika keelt, samas aga ütles, et on pärit Nigeeriast, veider). Tõenäoliselt jäi mõni maa nimetamata.

Aga tunni lõpus tegelesime siis ühe lühikese koridoris aset leidva dialoogiga, mis suures osas baseerus just keeltel ja maadel ning verbidel rääkima, otsima, tulema, olema, kutsuma (nimetama). Jaa, ma sain teada, kuidas nad selle saksakeelse tsauka kirjutavad - Tschüs (tžüüüs).
Ja siis me moodustasime kaks ringi, sisemine oli A ja välimine B ning siis vahetasime partnereid vastupäeva liikudes. Ja mingi hetk ütles Herr Fricke stop ja käskis kõigil istuda. Olime parajasti inglasega poole dialoogi peal. Ja meil käskis ta püsti jääda ning üllatus, üllatus, võttis lehed ära ja me pidime selle dialoogi peast esitama. Alguses võtis kinni, mul ei tulnud meelde, olin A, pidin alustama. Ja siis läksin omadega sõnal suche (otsima) segi, aga lõpp läks kenasti.
Aga jah Herr Gerd Fricke on tore vana, tema jutust saab isegi aru, ta žestikuleerib juurde ja räägib väga aeglaselt.

Ja töö juurde oli mul tulnud kiri, sian omale Euro 26 EVS kaardi. Sinna peab pidi kah panema, kleepkile, mis üle selle pildi tõmmatakse, oli juba pooledi kaardi küljes. Aga ühtegi passipilti endast ma küll kaasa ei võtnud.

Ära surnuaeda inimestest puhkama

Eile käisin ühe itaallasega (Hospitalyticlubi liige, tuli nädalavahetuseks Leipzigi ja vajas seltskonda - täitsa siivas tegevus, mitte mingi eskort-teenus) siin Leipzigis Rahvastemonumendi juures. Seekord läksin üles kah, aga sellest räägin kunagi hiljem, siis kui Carlo mulle seal tehtud pildid saadab. Aga monumendi vaateplatvormidelt nägin suurt metsaala ja kloostrit selle keskel. Kaarti vaadates tuli meelde, et tegemist on surnuaiaga, kuhu mul soovitati minna ja mis mul endal oli ka niikuinii plaanis üle vaadata.

Niisiis läksin täna sinna. Üksi, sest tahtsin inimestest eemale. Tahtsin vaikust ja ei tahtnud kõneleda.
Ala on uskumatult suur ja minu kogemuste järgi vaid kahe avatud väravaga, just rahvastemonumendi kõrval.
Aga täna ma tõesti kahetsesin, et mul fotokat veel polnud. Ilm oli imekena, nagu eilegi. Päike paistis nii palavasti nagu ühel kenal Eesti suvepäeval. Olin oma mummulise topi väel, loomulikult püksid ka jalas.
Aga surnuaed ise. Tegemist on sellise park-surnuaiaga. Ei ole nii, et haud haua kõrval kinni ja vahel väikesed rajad. Mõned muidugi on ka sellsied uuemad hauaplatsid, aga palju haudu on sellised, kus kusagil võsas või puude vahel suur perekonnakivi või -monument, mis pooleldi luuderohuga kaetud. Luuderohtu on siin Leipzigis üldse tohutult palju, kõik upub luuderohtu.

Aga mõned neist hauamonumentidest olid vapustavad, kunstilise meisterlikkuse mõttes mitte nii väga, aga romantilisest vaatepunktist küll. Ühe suure kivi taha oli kunagi mingi roniv põõsas istutatud, nüüd oli põõsas kivi mööda üles roninud ja pooleldi isegi vast kivi sisse kasvanud. Oksad nagu köied kivi mööda üles päikese poole suundumas. Peaegu et sama värvi kui graniidikamakas ise. Oma lehestiku , mis lagas seal, kus kivi lõppes lasi põõsas kaarduda üle perekonna hauaplatsi. Nagu väike lehtla, mis kummargil nagu palvetades valvab surnute und.

Siis oli neil seal surnuaias mingi okaspuulaadne taim, tõenäoliselt lehis (katsudes oli pehme), tollel olid praegu imeilusad erepunased marjad küljes. Ja veel mingi põõsa ja puu vahepealne taim, mille olid valged imetillukesed kobarõied, või olid need juba viljad, sest kuidagi hilja tundub õitsemise jaoks, mis lõhnasid.

Peaväravate juurest kloostini (kirikuga kompleks tundus nagu olevat kloostriks ehitatud) viis kena hooldatud allee, mille keskel olid roosiväljad ja roosivälja ääres hauaplaadid (tõenäoliselt vapratele II ms-st osavõtjatele). Ühes kohas peatee äärest veidi kõrval asus suur betoonplaatidega sillutatud ala, mis Rahvastemonumendi otsast oli paistnud kui suur otstarbetu pruunikas betoonväljak keset metsa. Betoonväljakut ääristasid samuti plaadid sõjaslangetute nimedega. Ja kõikjalt peatee äärest hargneisd rajad perekonnahaudadele. Mõnele ei viinud isegi otsest rada, vaid see tundus olevat justkui mingi unustusse jäetud monument.

Ja klooster ise. Seda ümbritses pikk kaaristuga sammaskäik. Oi kui ilusa pildi oleks sealt saanud. Koostrisse endasse vähemalt hetkel küll sisse ei pääsenud. Kloosti tagant kahelt poolt alla tiigini viis kaarduv trepp ning trepi haarade vahele, kloosti alla näitasid suletud väravad. Kogu see ruum paistis olevat täis üksteiseotsas asetsevaid mahajäetud hauasahtleid. No selliseid nagu katakombides.
Inimesi ei olnud õnneks palju, enamasti paarikesed, nii vanad kui noored ja siis tõenäoliselt pereliikmed, kes kadunute hauaplatsi hooldama tulnud. Üht vana paarikest vaadates tekkis kohe küsimus, kas nad mõtlevad praegu sellele, et võiksid kunagi siia ilusasse surnaeda maetud saada.
Surnaed on ikka kasutuses. Nägin ka selleaastaseid haudu. Sissepääsu juures olevat silti mõistsin nõnda (oli teine muidugi jälle ainult saksa keeles), et surnuaed loodi alles 1880-ndatel ja kloosti peal oli mitme ukse kohal aastaarv 1909. Aga jah, eks see surnuaed kannab jah rahvusromantismi vaimu, nagu ka suur Rahvastemonument ise.

Valisin omale koha tiigi ääres, ühe paju all. Paju võrestik langes nagu vihmavari alla, moodustades tiigi äärde justkui groti. Paju alla oli paigutatud pingike, kuid eelistasin istuda murule, jalatsid jalast võtta ja päikesel omale näkku paista. Kl 18.00 helisesid pikalt kloosrikellad. Päike hakkas puude taha vajuma (st teie aja järgi kl 19.00)

See surnuaed assotsieerus mulle Arnold Böcklini (1827-1901) "Surnute saarega" (no aga eks lange ka kunstniku tegevusaeg kokku selle surnuaia minu poolt oletatava rajamisajaga). Kuna mul fotokat polnud, panen selle siia üles. Hiljem netis seda pildi otsides sattusin veel teisegi sama kunstniku töö peale, mis seda surnaeda illustreerima sobiks. Nimeks "Püha hiis"

Surnaias elab tohutult oravaid, sellised ilusa läikiva karvaga (nagu sööksid mõnd telekas reklaamitud spetsiaalselt oravatele mõeldud toitu), päris oranžikad. Ja sarapuid ja tammepuid on siin ka palju. Sellised tugevamates taskutes asuvad pähklid on siin sarapuudel, sellised nagu nägin Pariisis Notre Dame' taga. Mitu taskut üksteise kõrval tugevasti koos. Mõnd pähklit välja kangutades võib lausa näppe vigastada. Nii kõvasti olid nad üksteise kõrval ja pähklid taskutes kinni.

Aga kl 19.00 pidime nagu eilegi korterikaaslastega koos pitsat tegema, nii et seadsin end tagasiteele.

Korterikaaslaste pühapäev

Anett ja Henar käisid aga ratastega lähedalasuva järve ääres. Ja kui ma tagasi tulin, siis ossa pulli, nad olid nudistide randa sattunud. Tegelikult nagu ühe saksa neiu käest kuulsin ei kasuta sakslased sõna nudist nudistide ranna puhul. Neil on mingi teine sõna. Nudisti all mõtlevad nad lipuajat. Vähemalt nii mulle u 15-aastane tüdruk seletas.
Aga Anett oli jah avastusest väga šokeeritud. Kirjeldas, et igal pool paljad mehed. Lähevad šortsides vette, seal võtavad need ära ja siis jalutavad niisama ringi. Rannas olevat palju ka riietes inimesi olnud ja üks alasti naine. Henar ja Anett üritasid seal frisbit mängida, aga Henari sõnul oli Anett nii šokeeritud olnud, et pidevalt kordas: "Ma ei saa, ma pean silmad kinni panema!"

Ingrid aga käis plaaditäikal ja tõi sealt 7 euri eest kaasa Bluri plaadi (ise ei ole selle bändiga veel kursis)

Nii, et selline tore suvine päev oli meil siis

Hallo, masendus kuuldel

Sain just kirju sõpradelt ja Maris kirjutas oma blogis minust terve eepose. Kõik imestavad, et kuidas ma siin ikka hakkama saan ja kui tubli või kui hulljulge ma olen, et tähen aastas Saksamaale oskamata saksa keel. Ja siis mu blogile toetuvalt leiavd,et mul on ikka ropult vedanud ja mul on väga põnev siin jne.
Eks ta ole muidugi, aga see saksa keel on saanud ikka väga suureks probleemiks. Arvasin, et mina küll mingit koduigatsust tundma ei hakka, et ma ei ole sellist tüüpi inimene. Aga hetkel olen ma sellele ikka nii lähedal. Liisa kirjutas, kuidas Tartus on, jälle uno-turniir tulekul. Kõik see kokku... Jah, no tegelt saan ju järgmine aasta ka kõigest uuesti osa võtta. See pole nii hull kui see pagana arusaamatu keel.
Aga jah, olen kohutavalt väsinud, iga päev. Juba terve päev inglise keeles suhelda on olnud minu jaoks kurnav, aga nüüd lisandub sellele veel see, et ma praktiliselt ei saa aru, mida inimesed mu ümber räägivad. See on midagi enamat kui lihtsalt see, et keegi sult midagi küsib ja sa vastata ei oska. Oled pidevalt ümbruskonnast ära lõigatud, see on vahepeal ikka nii masendav. Loomulikult ma lohutan end mõttega, et küll ma tasapisi õpin seda saksa keelt ja siis pole igapäevaelu nii kurnav. Esmaspäeval hakkab mul saksa keele kursus pihta ja puha. Aga ma ei pea end keeleliselt väga andekaks. Arvasin, et on ikka lihtsam keskkonnas keelt omandada. Inimesed teevad ju seda lausa kuuga. Aga praegu tundub asi küll lootusetu. Kõige hullem, et mul pole isegi soovi proovda rääkida saksa keeles.

Paar näidet keelega maadlemisest

Täna näiteks läksin Utega kunstiaia ümber käivale kohtumisele kaasa. Ja 2 h kuulata jälle saksakeelset juttu, see on hullem kui loeng. Kui eile enda keskuse miitingul meisterdasin voolimismassist kõrvarõngid, siis sellisel ametlikul miitingul midagi sellist teha pole ju viisakas. Tundin end nii väsinuna, et oleks peaaegu magama jäänud. Midagi taolist olen tihti hääletades tundnud. Siis kui autojuht eriti jutukas pole, on mitmeid kordi uni nii peale tulnud, et tõsti pane tikud silmade vahele.

Ja siis eelmine nädal, kui Inglismaalt siia elama tulevat teatriringi juhendajat polnud veel kohal, tegime Konradiga ise lastele kursuse. No eks kuidagi sai ikka hakkama, aga tundus, et need 14-aastased noored tahavad vaid mängida ja iga nende improvisatsioon lõppes kaosega. Ja improviseeriti muidugi saksa keeles. Üritasin mõnega ingilse keeles vestlust arendada, aga nad ei saanud ka lihtsamatele küsimustele vastamisega eriti hakkama. Konrad tõlkis mu juttu.
Aga täna, kui kunstiaia miitingult tagasi tulin, läksin koos Utega seda kursut vaatama, nüüd oli see Inglise Tom kohal. Tom ise oskab ka minimaalselt saksa keelt. Ja mis ma näen, lapsed räägivad inglise keelt ja tegelevad tõsiseltvõetavate asjadega. Läksin kah eelmine nädal tundi ideega, et teeme ikka mingeid arendavaid etüüde, aga kõik need lõppesid kaosega nagu ütlesin. Kuna ma ei saanud isegi aru, mida nad seal etüüdides rääksid, ei osanud ma ka etüüdi nooretega analüüsima hakata. Ja nüüd tundus, et sellel inglasel oli kõik see õnnestunud. Tunnen end väga saamatu ja nõrgana. Võib-olla lasin lastel omale pähe astuda.
Aga see inglise mees, tollel on tegelt ikka tohutult kogemusi, päris teatrite juures lavastajana töötanud ja puha. Kuulsin, kuidas ta Utele ütles, et pärast seda kui oli rääkinud noortele oma taustast, olid need tema vastu aukartust tundma hakanud. Ja tüüp on ikka väga elav. Oli noortest vaimustuses, eriti Konradist (uurisin pärast Konradi käst, kas plaanib grupiga liituda, too naeris ja ütles, et nemad on 14, mina ikkagi 18;)
Lisaks oli täna tunnis üks elav tüüp, keda eelmine kord pold ja kes rääkis täitsa arvestavalt inkat.
Aga ikkagi tunnen end nii saamatuna. Täna haletsen end. Isegi Hispaanlane suhtleb juba Akviliinaga, st inimesega, kellel pole ühist suhtluskeelt. Ja ma ei saa aru, kuidas mu korterikaaslased jõuavad pidevalt seal elutoas suhelda omavahel.

Ja Tom tuli veel minuga rääkima, kuna Ute oli mu välja reklaaminud kui potsensiaalse tantsutundide andja. Oih, seletasin talle ikka asja. Aga loomulikult võin proovida nende noortega midagi teha, ehk siis näeb, kas neile sobib või mitte.

Aga jah, lühidalt, väike masekas on nagu tulekul. Peaks puhkama, aga ei sa rahu. Homme õhtul vabatahtlikega barbeque, laup lähen mingile Hospitalityclubi rändurile linna näitama. Uuh. Ja ma veel mõtlesin, et mul jääb siin aeg iseenda jaoks, ostsin veel hunniku meisterdamiskraami kaasa;)

Killuke päikest

Aga jah, täna leidsisn ühe meisterdamisvahendite paradiisi, nagu tiimari, aga ikka hulga rohkem asju, nii põnevaid asju. Siukseid, mida ikka varem ei osanud ettegi kujutada ja paljude funktsioonist ei saanud aru. Aga noh, raha jne. Aga põnev ikka, saab ideid. Kahjuks ei leidnud ka sealt rohelist mohääri oma kampsuni lõpetamiseks. Olen kõikvõimalikud kohad läbi käinud.

Väsimus

Kuidagi väsinud olen, absoluutselt iga päev.
Enamuse päevast istun ja nokitsen laua taga.
1
Täna näiteks sidusin knopkadele nööriga sedeleid taha, et lapsed sinna oma nime saaksid kirjutada ja siis torgata sinna kohta kaardil, kus nad reisimas on käinud. Siis kirjutasin juurde selleteemalise saksakeelse sildi ja joonistasin sinna mudilasi täis bussi, suurte autokatusele asetatud pakkidega pikapiga sõitva pere, mootorraturi ja lennuki. Natuke puid ka. Ning lisasin veel, et nad kirjutaksid-joonistaksid, kuidas seal oli. No või midagi sarnast, sest ega ma ise väga ju saksa keelt ei oska.

2
Siis tuli üks keskooli neiu mind intervjueerima. Et miks ma tulin vabatahtlikuks ja mis ma siis keskuses teen jne. Läheb kohalikku lehte. Mingi hetk tuli veel fotograaf ka ja must tehti maja ees pilti kah.
3
Siis jätksin oma poolelioleva tööga, riputasin kirja ja knopkad varem koos Konradiga (saksa vabatahtlik, nad saavad valida, kas 10 kuud sõjaväge või 12 kuud ühiskondlikult kasulikku tööd) meisterdatud kaardile (sinna Türgi peale) ning voltisin juurde tasku paberite ja pliiatsite tarbeks. Teipisin tasku kahepoolse teibiga kaardi kõrvale seinale (hehee, karm teip, kontrollisin juba, tuleb koos värviga maha;) Nagu ka seinanäts minu toa seinalt).
4
Siis 15.30 hakkas Silvia (too naine eilsest jutust) tund mudilastele. 4 poissi. Kaks 3-aastased, kaksikud. Kusjuures jummala erineva välimusega, üks blond, siniste silmadega (Heinrich), teine tumedamate juustega, pruunide silmadega (Konrad). Anton ja ... (hetkel ei tule nimi enam meelde) 5-sed. Tunni teema oli kõrvitsatõmbamise lugu. Mängisime selle mitmel viisil läbi, nii oma kehade kui ka nukkudega. Siis veel mitmed fantaasiat ja mäluarendavad mängud.
5
Kui mudilaste juurest tulin, märkasin, et vähemalt üks sildike oli juba kasutust leidnud. Pandud Prantsusmaa peale, kahe tüdruku nimi peal (Jasmin ja ...) ;)
Õnneks toimusid kõik tänased kursused samal ajal ning olid17.30 läbi. Mul lubati koju ära minna.
Lisatud knopka Saksamaale - Marin
Tulin vanalinnas maha, et kontrollida paari soovitatud kangapoodi, et ehk leiab rohelist mohääri poolelioleva kampsuni lõpetmiseks. Üks pood oli päris suur, aga ei midagi minule sobivat.
Ja kui ma u kl 19 paiku koju jõudsin olin sama väsinud kui iga päev.
Kahetsen tiba, et intervjuul ei rääkinud kui läbi ikka see terve päev võõras keskkonnas elamine võtab (tüdruk ise plaanib ka vabatahtlikuks minna, Hispaaniasse, aga ta õpib koolis hispaania keelt ka). Kogu aeg inglise keeles rääkimine, saksa keele kuulamine.
Aga kõige imelikum on veel see, et mul ei ole õrna aimugi, millest mul jalad väsinud on. Nagu näha on, eriti palju ringi ei tammunud.

Üks minu tööpäevadest

Täna trammis kohtasin Silviat (pildil koos mänguautoga sõitva poisiga)- üks Spielkiste ringijuhendajatest, annab mudilastele mängu- ja teatrikursust. Räägib väga vähe inglise keelt. Tegin edusamme, rääkisin talle paari lausega saksa keeles oma nädalavahetusest:)

Retk ümbruskonna lasteaedadesse
Järgmine kolmapäev toimub 4-6.-aastastele lastele meie majas muinasjututuba. Silvia kutsus mind endaga kaasa ümbruskonna lasteaedadesse, rääkima tollest üritusest. Tundub, et Silvia ise on nendes lasteaedades juba tuttav nägu.
Asi nägi välja nii, et Silvia jutustas seal kasvatajate ning isegi vist vanematega ja jagas neile infolehti. Mingil hetkel kui ma oma töllerdamisega jutustajatele liiga lähedale jõudsin (no kui sa täiskasvanutest liiga kaugel oled, tähendab see, et oled laste alal ja sinuga tullake suhtlema ja nagu ütlesin, on mul väga piinlik laste ees, kui ma neile midagi vastata ei oska), tutvustati ka mind (stiilis nagu juba harjunud olen): "Vabatahtlik/praktikant Eestist - Agni (surun kätt, naeratan)- tuli siia üheks aastaks" Ja nagu ikka kombeks lisati lõppu, et ma ei räägi saksa keelt (teen selleise näo "paha lugu küll, aga juhtub), minuga võib suhelda inglise keeles. Siis mõnikord küsitakse midagi saksa keeles Eesti kohta.
Mõnes rühmas jooksid lapsed juba Silviale vastu. Mõned neist on olnud tema näiteringis. Silvia ise rääkis, et on juba 15 aastat ümbruskonna lastele lugemisklubi teinud. Nii et, nii mõnigi toonane laps on juba vahepeal täiskasvanuks saanud.
Kant ise oli väga kena, ilusad korras pereelamud suurte ja lopsakate aedadega. 1930-ndate stiilis, pakuks. Ka esimene lasteaed, mida külastasime oli sellises armsas kahepereelamus. Tõenäoliselt seest umbes samasuguse põhimõttega nagu meie Spielkiste. Teine lasteaed oli suurem, selline nagu nõukogude aja lastelaagrid. Madalad vagunelamutelaadsed piklikud karbid ümbritsemas mänguväljakuteala. Kolmas oli jälle armsas ja koduses eramajas. Seinal rippuvate piltide järgi võis näha, et igaühes neist lasteaedadest on lastel olemine igati huvitavaks tehtud. Mõned lastest olid alles nii väikesed, et suutnud oma samme väga hästi veel suunata, vast 1.5 aastat.

I kursus
Tuurilt tagasitulles suunati mind ühe freelance kunstniku korraldavasse kunstiringi 9-10.-aastastele (nagu hiljem selgus) lastele. Kursused hakkavad siin u kl 16.00 ning toimuvad paralleelselt.
Juhendaja ise oli u 40 ja kuidagi lõunamaise käitumisega pikajuukseline meesterahvas, mis tähendab siis üsna rohket füüsilist kontakti. Patsutas õlale, võttis käest või ümbert kinni. Paistis, et lastele ta meeldis. Käisime pargis lehti korjamas. Mees uuris, kas ma juba Napoleoni Rahvastelahingu monumenti olen näinud. Ma ei olnud. Niisiis läksime seda vaatama. Pidavat olema Euroopa suurim monument. Oli küll väga võimas, eelkõige massiivne ja kangelaslik. Pilti mul juurde lisada ei ole, sest kaamera oli keskusest nädalavahetuseks laenutatud ja hommikul küsiti see tagasi. Siis kui tagasi läksime jagas Karl lastele ja mulle küpsiseid ja me mängisime saksa keeles telefoni. Pärast seda jõudsime kunstilise osani. tegime lehtedest trükivärvi ja pressiga pilte.
Kooner nagu ma olen, üritasin lasta mitte värvil ja värviga kaetud lehtedel raisku minna, tegin viimase hetkeni teiste jääkidest pilte. Karlile tundus vist, et sattusin tehnikast erilisse vaimustusse, ürita mind rahustada, et järgmine nädal saame asja uuesti teha;)

II kursus
Teatrikurus u 15-aastastele. Kolm poissi (üks neist üsnagi lõhnastatud) ja kaks tüdrukut. Alguse stegime igasuguseid improvisatsioonilisi mänge. Näiteks idin ma ühe poisiga aeg-luubis võitlema. Algul kõik korraga ja siis paarid ükshaaval, nii et teised vaatavad pealt. Siis tehti veel mingit maskimängu, kus kasutati rohkem saksa keelt, sellest ma osa ei tahtnud võtta. Ja ei saanud lõpuni poinitle pihta kah.
Ja selle mütsimängu käigus rebis lõhnastatud poiss oma püksid lõhki. See oli nii kummaline, seal oli ainult üks puust kuubik, ta rabelemise käigus libises sealt alla ja kuidagi nurgaga tõmbas vist tagumiku peale pika triibu. Kui avastas, tahtis midagi ümber panna, aga minu arust vahet ju pole, niikuinii noored käivad selliste rebitud pükstega;)
Kursuse teisel poolel võisin ära minna, sest nad hakaksid näidendiga tegelema - loomulikult saksa keeles. Näidendiks oli, üllatus-üllatus "Roomeo ja Julia". Lahkusin veidi enne kursuse lõppu. Kell oli 20.00 kui trammi peale sain

Siis veel poeskäik, väike vaaritamine, söök ja pea kohustuslik vestlus korterikaaslastega oma korteri elutoas. Lühidalt, igal õhtul olen rampväsinud. Juba rongis mõtlesin, et see oli ju ainult poolik päev (tavaliselt hakkab mu päev töö juures kl 11)
Ja ongi jälle kell üks saamas. Homme kl 11 pean juba tööl olema.

Täna hommik on tore, pean tööle minema alles kl 2-ks. Hommikusöök rõdul, päike paistab, päris soe.
No tegelt see ei olnud tore, et pidin unesegasena mingi muusika peale üles ärkama. Mul ei ole vaikse muusikaga ärkamise vastu midagi, aga kui ei ole minu aeg ärgata ja makk on just minu toa kõrval, siis ma eelistaksin küll,et see seniajani, kui on minu aeg ärgata, kinni on.
Eile käisime Ingridi ja kahe uue vabatahtlikuga kohvikus - Anett Ungarist ja Henar Hispaaniast.
Eile õhtul tulid Akviliinale kaks prantsuse neidu külla. Bussiga Berliini, siis sealt häälega siia, edasi häälega Prahasse. Minu arust tiba hilja telgiga hääletada, aga nojah...Peaks kunagi ära proovima.
Siis mängiime mingit prussaka pokkerit, kaartidega, kus olid lahedad pildid. Sa ei tohi omale nelja ühte liiki kaarti saada või siis 8 erinevat liiki,siis oled kaotanud. Bluffimise mäng
Aga jah, täna pean veel offisis paberitele allkirju viskama, mis tähendab vestlemist naisega, kes räägib ainult saksa keel. Aga eks näe. Ja siis tahaks enne tööle minekut ühe poe üle vaadata, kust on lootust lõnga saada. Mul üks kampsun poleli, aga lõng sai otsa;(
Aga nüüd tegutsema!

Screenshot on jumala kingitus

Tänud Kenile, kes rääkis mulle screenshotist ning õpetas seda kasutama. Tänu sellele sain nüüd lisatud hunniku linke toredatele blogidele. Ja sama palju tänusid ka Mirrule, kes saatis mulle screenshoti oma blogi arvutikeelest. Oi, mulle meeldivad õnnestumised.
Nii et tegelikult ma progeda ei oska:[

Eluoas on meil ropult rahvast: leedukas, norrakas, uued vabatahtlikud Ungarist ja Hispaaniast ning kaks pliksi Prantsusmaalt, kes on poolel teel Prahasse hääletamisega (Leedu neiu sõpsid). Käib hull vaaritamine.
Mina aga ei saanud vastu panna enda harimisele arvutikeele alal.

Sissejuhatus - minu elamistingimused

Nonii, võtsin julguse võtta enda kohta laiemasse kasutusse Kaili pakutud termini "säästureisija".

Leipzig

Niisiis, säästureisija on tagasi (seekord täiesti omaette küberruumis) ja otsapidi Saksamaale Leipzigi nimelisse linna jõudnud. Turismiteatmikes seisab kirjas, et Leipzig on vana tööstuslinn. kui aga siia saabuda jääb esiotsa mulje, et pigem küll Bach'i (elas ja töötas siin) linn. Pool linna tänavaid on nime saanud kuulsate kunstnike ja kirjanike järgi. Aga nüüdseks olen tiba tutvunud ka linna ajaloolise tööstuskvartaliga, mida tänapäeval tuntakse vist bohheemlaste linnaosana. Siin asub ka ilmatu suur vanasse vabrikukombleksi rajatud ateljee-galeriide linnak - Spinnerei.
Minu kants

Elan siin 5 min jalutuskäigu kaugusel vanalinnast, mis pole küll päris meie Tallinna vanalinn, sest eeskätt on siin tegemist hilisema ajalookihistusega ning samuti ka teise ehitusmaterjaliga, aga esiotsa tundus linn oma barokkehitistega jõle kena küll (nüüd juba hakkan ära harjuma).

Minu elukoht asub teatrite ja kohvikute rajoonis, tänavate ääred ridamisi klassitsistlike ja vähemklassitsistlike ehitstega kaetud. Mitte ainult üks ja kaks maja, vaid ikka terved tänavad täis. Mitmeid päevi oli tunne, nagu oleks mingisse ajaloolisse filmi sattunud.
Ühes sellistest majadest asub kultuurikeskus die Villa (see keerdtrepiga maja, keerdtrepp on üks moodus meieni jõuda, kuid alt on värav lukus) - 3 korrust undeground stiilis ruume, kus toimuvad mitmesugused trennid ja kursused. Pluss veel keldrikorrus, kus asub kohvik. Kohvikus toimuvad õhtuti/öösiti peod.
Lift viib 3. korrusele (kahjuks esimesel päeval ma seda ei teadnud ning vinnasin oma raske koti käe otsas teisele korrusele). Ning mõnikord õhtuti on lift vist suletud, et rahvas maja peale möllama ei läheks. Siuke tunne, et see maja on öö-päev läbi lahti ning seega ka kõigile avatud.

Igatahes on 3. korruse lifti kõrval üks uks, kust läheb üles metalltrepp meie katusekorterisse.


Minu pesa ja muud loomad


Võrreldes ülejäänud majaga on meie korter euroremonditud.
Toas nr 1 elab Ingrid - vabatahtlik Norrast, töötab siin samas Villas. 18-19.-aastane. Räägib inglise keelt,oskab ka Saksa keelt, aga ütleb, et sakslased räägivad tema taseme jaoks liiga kiiresti. Peaks nagu kohviku pidudel abiks olema.

Minu nurgake
Siis nr 2 toas elan mina, ei tööta siin, töötan Spielkistes, ühes teises kultuurikeskuses. Meil on teatri, kunsti, meedia, street art kursused 3. eluaastast kuni teenageni. Ja siis üks kursus lastega emadele. Minu toal on 2 kutseakent, kolm kappi, laud, tool, tumba ja voodi. Oleks vaipa vaja.

Meil kõigil on oma toas ka lauatelefon ka, minu tel-number on
+49-(0)341-355204-42. Kel soovi minuga tasuta rääkida, siis saab helistada läbi internetilehekülje www.voipwise.com. +490 ei olnud siis vist vaja ette valida. Võite kohe eesti keeles rääkida, kui mind kodus ei ole, on mu toa uks lukkus, nii et alati vastan telefonile mina.
Siis toas nr 6 elab Akviliina vabatahtlik Leedust. Ta on siin olnud juba 10 kuud, töötab kusagil vanadekodus. Ingilse keelt ei räägi. Pursime vene keelt, sest saksa keelt ma veel ei räägi.
Ükspäev kolis vist tuppa nr 4 Ungari tüdruk ka sisse (või oli see tema mentor) ja täna öösel igatahes tuli tüdruk ise.
Öösel, kl 6 ajal keegi koputab, läksin lõpuks avama. Ingrid oli õhtul ukse kinni keeranud (sest maja uksed on ju pidevalt avatud) ja võtme ette jätnud. Lasksin ta sisse, rääkis midagi minule tundmatus keeles, naeratasin (nagu ma juba harjunud tegema olen kui keelest aru ei saa, kõige jubedam on see meil keskuses 3-5.-aastaste laste puhul, seletavad pikad jutud ära, kordavad küsimust, vaatavad sulle suurte silmadega otsa. Siis on ikka väga piinlik olla) ja läksin unesegasena tagasi oma tuppa. Hommikul oli ta juba Ingridiga jutule saanud, oskab ka inglise keelt. Nimeks on tal Anett, õpib saksa keele õpetajaks. Saksamaal au-pairina töötanud. 26-aastane. Andsin talle oma ratta võtme (tal ei olnud veel ühistranspordikaarti) et ta saaks linna peal ringi kolada. Siin jube palju sõidetakse ratastega ringi, ühistranspot on kallis. Ise otsustasin täna lõpuks bogiga algust teha.

Nii me siis siin oleme. Meil on elutuba, sellega ühendatud köök, kaks vannituba, üks aeglane arvuti ja suur rõdu, millelt avaneb vaade sisehoovi ja seega ka, kuna elame katusekorteris, naabermajade rõdudele. See aasta ühtegi poissi korteris ei ela. Muidu on ok, aga juba hakkab ilmnema see kortersüsteemi miinus - inimesed ei viitsi enda järelt nõusd ära pesta. Kapipealsed on juba musti nõusid täis:(