Ikka veel saab siis kohati imestada

Kuna mu korterikaaslane Gesche läks hiljuti oma Erasmuse kutist lahku, olen püüdnud tema aega natuke sisustada. Eile käisime koos kinos iiri filmi "Ondin" vaatamas. Täna läksime läbi vihma (nüüd siis tuli vihm tagasi ja 25 kraadiseid päevi ma niipea enam ei näe) teatrisse tantsuetendust vaatama ja meil õnnetus oma tudengiraamatutega tudengipilet välja kaubelda. Isegi Gianfranco (minu teine korterikaaslane) tuli kaasa. Ta lubas järgmine esmaspäev kontaktimprovisatsiooni kaasa tulla. Pidavat lihtne tunduma.

Gianfranco teadis meie lähedal ühte pererestorani. Läksime sinna istuma. Siin siis ülesvõte selle restorani menüüst.

Arve oli loomulikult käsitsi täidetud.

Alessandro tehtud pildikesi naisteturult

Samas võib selliseid pilte saad pea igalt poolt linnas, lihtsalt naisteturult saab nad ühest kohast konsentreeritult kätte ja tõenäoliselt on ka sedelitelolevad numbrid väiksemad.

Pühapäev

Halloweeni õhtul tahtsime Alessandroga (Cousurfer) Vitosha mäele päikeseloojangut pildistama minna, kuid jäime 15 min hiljaks. Mitte päikeseloojanguks, vaid lifiks. See suleti kell neli.

Mõtlesime, et jalutame siis põllul ringi, äkki avaneb mõn

i hea vaade. Teist korda liftijaamast tühade kätega lahkuda oleks ju eriti nõme. Ronisime üle aedade ja kohasime üht meest, kes saksa keelt rääkis, ta viis meid oma džiibiga üle põldude ja kraavide järgmisse külla.

Mõtlesime, et kui me siia juba tulnud oleme, võtame kohaliku bussi ja vaatame, kuhu see sõidab. Tegime tiiru mägikülade vahel ja pimedas saabusime linna. Alessandro küsis ühelt bussis olnud naiselt teed ja selle asemel, et meid juhatada, sõidutas ta mees meid Alessandro hosti ukse ette. Külastasime kohalikku poodi, millel oli päris hea veinivalik.

Liitusin õhtusöögiga - pasta loomulikult.

Alessandro ei viitsinud linna tulla, meie Sylviaga tahtsime Couchurfingu Halloweeni pidu kaema minna, kuid kui me pärast südaööd baari jõudsime, ei olnud seal ühtegi couchsurferit. Kuna meil polnud infi ülejäänud erasmuslaste kohta, lõpetasme oma õhtu candle-baris, mis oli juba täis wasted inimesi, seega rääkisime omavahel.

Tahtsime homme, seega juba täna, Belgradi hääletada, kuid kuna jäime omale hosti leidmisega hiljaks ja ei leidnud kedagi kindlat, otsustasime selle tripi järgmisse nädalasse lükata.

Eks näeb, mis nädalavahetus toob, üks plaan on Rhodopi mägesid külastada,tahaks sealseid väikeseid külasid näha.

Üllatus

Eile ostsin naisteturult mingi ahjupanni laadse asja, sest meil pole mingit ahjuplaati. Täna siis küpsetan mina siin ja korraga keeratakse korteriukse võtit. Mõtlesin, et küll Gesche ja Henning on ikka vara kohal. Kööki kargab aga mingi kutt ja hakkab pesu masinasse toppima. Tervitasin üllatunult. Siis tuli meelde, et kutt on ju meie landlady poeg. Seejärel sadas ka ülejäänud kamp sisse ja patseeris siin ringi. Nojah, kui pesu on masinas, tähendab, et keegi tuleb sellele millagi ka järgi.No see sissesadamine väga mõnus just pole ja see pole ka mõnus, et ööd-päevad läbi tuleb kõva araabia muusikat kuulata. Aga siiski on koht äga.

Eile nägin lõpuks kuulsa candel-light baari ära. Eile tuli üks itaalia couch-surfer Sofiasse, olin temaga kirjutanud, ta ei ööbi minu juures, aga sain tema ja teiste co

uchsurfaritega vana korteri lähedal rahvuslikus restos kokk

u. Seal isegi muusikud käisid ruumis ringi ja mängisid rahvuslikku m

uusikat. Sofia kohta kallis koht.

Alessandro pole suitsue ruumiga harjunud (siin pole suitsuvaba seadust veel) ja teised läksid koju ära, kuna pidid töötama, meie siis hängasime ringi. Oleks peaaegu ühte mojito-baari jäänud,s est kohtasime tee peal saksa tüdrukuid, kes sinna teel, kuid otsustasime ikkagi selle candle- light bari üle vaadata. Asub nuka taga, zavoodi ja küüni segu. Sissepäärs asus totaalselt nurga taga ja nägi välja selline.

Elektrit seal ei kasutata. Ainult küünlad põlevad, ka wc-s. Jube suitsu täis,

aga muidu lahe koht.

Oma tuba, oma luba

Nii, kell on 15:34 ja olen nüüd lõpuks uude kohta kolinud. Oma tuppa.

Olen väga rõõmus ja loodan, et nüüd sujub õppimine ladusamalt.

Mille üle ma aga eriti rõõmus olen, on dušš, kuna meil on paar nädalat vannitoas remont. Ja dušš, mida saab riputada, mitte ei pea käega hoidma. Täna läheb juuste värvimiseks.

Teiseks meeldib mulle tepikoja põrandal olev number 1929.

Armastan vanu maju. Usun, et minu toas olev keraamiline ahi on samast ajast. Ahi küll ei tööta, kuid siia tulles ootas mind meeldiv üllatus. Keegi on ahju asetanud elektrispiraali. See oli seinas, ahjusuust paistab punast valgust ja ahi ise on soe. Küsin Geshe käest millagi fotokat, siis saab pilte ka teha.

Kui viimati tuba käsin vaatamas, oli minu toas kaks voodit, pluss nari. Nüüd on nari ära veetud ja keset tuba ilutsevad kaks voodit. Ma ei tea, mis ma küll selle teisega teen, kuidagi imelik on magada tühja voodi kõrval.

Siis on mul oma riidekapp, kus palju riidepuid. See on küll hõbedaste usega, aga mis sellest. Pidin oma suure kohhriga kaks korda käima, pluss veel sel

jakott. Ma siiralt loodan, et mul õnnestub kuidagi oma suveriietest lahti saada. Nii, et palun sõbrad, tulge mulle kerge pagasiga külla. Siis on mul veel riiulitega kapp, kirjutuslaud, tool ja väike öökapp ning vee üks naljakas plastmassist riiulitega kummut. Koridoris on küll üks nunnu tumedast puidust kummut, aga reaalselt pole mul seda ju tarvis ja sellest plastmassist asjandusest võiks ju ka ehk lahti saada. Nt dušširuumi.

Minu toast avaneb vaade tohutu suurele verandale, kus on teoreetiliselt võimalik jalgpalli mängida. Suvel oleks ikka väga perfekto siin grillipidusid korraldada.

Täna aga sajab esimest päeva lund, maha see ei jää, aga sajab noh.

Köögis on külmakapis ruumi, sain oma asjad eraldi riiulile panna, meil on pliit, mille uks ees ja uus pesumasin, mis tõesti peseb pesu,mitte ei teeskle, et peseb pes

u. Ja jube nunnu vana laud, mis ohtlikult ragises, kui tahtsin sahtlit avada, et vaadata, mis seal sees on.

Asume ladies marketi kõrval, st meie ümbruskonnas on tohutult huvitavaid kribu-krabu poekesi.

Ja ladies marketilt saab kõik, mida soovid. Meie tänav on ääristatud pesu- ja sukapoodidega. Vaateaknad täis tussikutes, bokserites ja body'des mannekene. Billa-toidupood asub mõne meetri kaugusel.

Ja meil on suur elutuba, kus samuti üks voodi, kummutid ja isegi klaver.

Ja wifi on meil ka, vähemalt praegu töötab. Vanas korteris läks just nett jäll

e ära, ei tea, kas lume tõttu. Kuuldavasti pidi probleeme elektriga olema, see läheb ettehoiatamata mõneks tunniks ära.

Nii et jään külalisi ootama. Mul on siin ideaalsed tingimused külaliste vastuvõtuks.

Panen nüüd muusika mängima ja hakkan oma asju lahti pakkima.

Õhtul on vana korteri väikesel Arminal sünna, saab 3-aastaseks. Aisha (Armina ema teeb kooki ja õhtusöögi). Armina kutsub mind oma õeks. Pidi Bulgaaria komme olema, noori tädisid kutsutakse õdeteks, vanemad on täidid. Mulle sobib. Kui ta ema ei näe, sööme alati koos, siis ta küsib, iga asja kohta mitu korda, et mis asi see on ja proovib vargsi. Kui ema tuleb, annab ruttu asja tagasi ja teeb süütu näo pähe. Armina ema on mustanahaline moslem. Arminale maitsevad eriti tomatid ja kurgid. Aga arvan, et teen talle sõrmenuku ja kui aega on, siis vast fimost käeehte.

Kuidas asjad Bulgaarias käivad

Täna ärkasin tohutus piimhappe ülekülluses - eile oli Rila mägedes pidurdamise päev. Kuid vaatamata sellele, et isegi paar trammiastet valmistasid mulle täna tohutut piina (lisaks piimahappele sain Rilast hõõrutud kannad), vedasin end kontakt improvisatsiooni trenni. Sylviale (poola erasmuslane, kes teiste erasmuslastega väga ei suhtle) pidid kaks briti kutti sohvale tulema. Kuna Sylvial oli aga kontakt impro, ootasid kutid paar tundi bussijaamas, tellisime nad kesklinna ja võtsime ühed õlled. Üks kuttidest oli tüüp, kes tuli kuu aega tagasi töölt ära ja külastab detsembri lõpuni suuremaid Euroopa linnu.

Ja millalgi jõudsime Sylviaga Bulgaaria eripära juurde. Saime kokku sellise nimekirja.

1. Aeg - enamus bulgaarlaste elust möödub (järjekorras) oodates. Pole ime, kui iga funktsiooni jaoks eksisteerib eraldi kaart või paber, mille kättesaamiseks tuleb omakorda koguda erinevast kohast pabereid ja allkirju.

2. Tohutu uimamine ja ebaefektiivsus - Meil on teist nädalat vannitoas remont. Töömehed tulead kell 9 hommikul, ajavad meid tohutu puurimisega ülesse ja lahkuvad kell 12, hakkame juba kahtlema, kas omaniku lubatud dušširuum selle nädalaga korda, ikka toimub.

Et midagi tehtud saaks, tuleb enda probleemist järeleandmatult teada anda, et see lõpukstehtud saaks. Kuna meie korter on tegelikult hostel, saadeti siia ühel päeval mustlasest koristaja, kes otsustas ahju pesema hakata, vajutas aga kogu raskusega ahjuuksele, mis eest ära kukkus. See juhtus rohkem kui kaks nädalat tagasi. Meie pideva vingumise tulemusena avastasime paar päeva tagasi oma köögist diivanilt Lena (hosteli üks töötajatest), kes seal lihtsalt istus. Küsimuse peale, mis tema siin teeb, vastas ta, et ootab töömeest, kes ahjuukse tagasi paneb. Läksime kooli, tagasitulles oli Lena kadunud ja ahjuuks vedeleb ikkagi ahjust eraldatult köögi põrandal.

3. Lahtised tänavakivid, mille alla koguneb vihmavesi. Peale astudes saad porise dušši osaliseks. See on üks põhjus, miks eelistan sõiduteel käia, mis arvestades siinset liiklust on aga üsna eluohtlik. Ise ma seda väga ei tunneta, kuid teised tirivad mind pidevalt liiklusest ära.

4. Kui vihma sajab, võib internet ära minna, sest kaablid jooksevad maja välisseina mööda.

3. Liiklusummikud veidratel kellaaegadel. Nt kell 10 hommikul ja kell 19 õhtul. Samas kuna siin kõik hilineb, on siin ehk loogika sees.

5. Üliõpilaskaardi asemel on meil õpinguraamat (Studenski knishka). Nagu meil kunagi matrikkel oli, ainult, et see peab ka üliõpilaskaardina toimima.

6. Nii suure linna kohta pole ööliine. Takso on aga odav. Tuleb võtta OK takso, mitte CK ja kõige kindlam on enne summa enam vähem välja uurida.

7. Segased taksojuhid. Viimati kui Mariliisiga Studentski Gradi läksime peatas taksojuht keset sõiduteed takso ja osutas tänavale, kus asub soovitud aadress. Arve oli 6 leva, andsime 10 ja selle eest, et ta meid maja ette viimise asemel pärapõrgus lahti lasi, võttis 1 leva jotsi. Pärast pikka seiklemist saime aru, et tüüp oli õigest aadressist mööda sõitnud. Sylvialt oli hakanud taksojuht elukoha kohta uurima ja tahtis kesklinnas ülisoodsat korterit pakkuda. Sylvia andku aga oma telefoninumber.

8. Keldripoed - mitte selles mõttes, et asutud keldrisse sisse, vaid keldris on ainult müüa ja kraam, keldrist avaneb aga aken tänavale, mille kaudu käivad siis tehingud, mis tähendab, et millegi ostmiseks peab ostja kõnniteele maha kükitama.

Leidsin Wilhelmi (üks erasmuslastest) Facebookist sobiva pildimaterjali.

9. Tohutult kiirsöögivõimalusi - tänavaääred on täis kohti, kus saab osta pitsalõike, dönerit või hamburgerit.

Tõenäoliselt unustasin mõned kõne alla tulnud punktid välja ja tegelikult saaks nimekirja vabalt pikemaks venitada ja eks ta aja jooksul venibki.

Kui tiba enne kella 1 koju jõudsin, leidsin oma toa tühjana, Mariliis on välja läinud. Facebookis seisis teade, et kõik on Studentski Gradi sakslaste korterisisse oodatud.

Kreeka: Meteora

Kreetalt sõitsime jälle öise praamiga tagasi Ateenasse. Seekord ööbisime täitsa dekil. Leidsime omale tuulevarjulise koha. Olime muud söögi hulgas kohalikust supermarketsist kaks pooleliitrise õllepudeli laadses pudelis ja ka õllepudleli korgiga valget veini ostnud. Esimest lonksu võttes sain oma elu unustamatuma veinielamuse osaliseks. Esiotsa kerkis minu pähe mõte, et kas üks vein saab tõesti hallitama minna. Maitse oli niivõrd rõve. D pani panused teise pudeli peale, mis hoolimata teisest disainist maitsest täpselt sama moodi. Järelikult ei olnud me siiski poolt liitrit hallitama läinud veini omale sisse kallanud, vaid tegemist oli siiski teatavate ürtidega. Teise pudeli lõpuks hakkasime maitsega juba harjuma. Hommikupoole hakkas küll jahe, kuid ei viitsinud enam sisse minna.

Kuna rongide sagedus oli enam-vähem teada, otsustasime bussiga Meteosasse sõita. Bussijaama leidmine ilma kaardita polnud väga lihtne ülesanne. Jooksin nimelt esimesel päeva üle sebra ja meie Lonely Planeti Ateena kaart kukkus maha. D arvas, et teame linna juba piisavalt hästi ning meil pole enam tarvis jälle terve igaviku foori taga passida.

Usun, et Ateenast Meteorasse sõitis mingi 5-6 tundi.

Panime Meteorale oma lootused. D rääkis, et kui oli Kreekat googledanud, sattus Meteora otsa ja tahtis seda kindlasti külastada, ülejäänu oli selline nö kohustuslik osa, eriti Ateena. Mina olin juba ammu oodanud, millal nendest suuretest linnadest minema saab. Minu varasemad reisid on ju enamasti seljakoti ja telgiga nn külavaheteedel möödunud ning oleme meelega suurematest linnadest hoidunud, kuna seal on telgiga ikka suhteliselt raske (ma ei ütle võimatu) ööbida ja välja saamine nõuab tohutult energiat, eriti kui keelt ei räägi.

Igal juhul jõudsime mingi kella 3 või 4 paiku Meteora jalamil asuvasse külla. Tundus maagiline koht. Olime mõlemad nõus seal kaks päeva veetma, mis tähendas aga külakeses ööbimist ja kuna seal ühikatube ei tundunud olevat, olime sunnitud 30€ eest eraldi toa võtma. Mitte et varem hostelitoad väga ülerahvastatud oleks olnud. Maksime küll varasema 10 € eest 15€ ja meil oli küll privaatkülmkapp, dušš, rõdu ja käterätid, kuid ei pliiti ega toidunõusid.

Jätsime oma kotid tuppa ning asusime mägede ja kloostrite poole teele.

Avastasin, et olen ootamatult nõrk. Matkarada oli küll kohati ikka kividel ronimine, kuid pettusin oma võimetes. Kuidagi paganama ruttu võttis hingeldama ja vajasin pidevaid peatusi. Palusin D-l end isegi maha jätta, kuid ka tema tunnistas et ega temalgi kerge pole, ilm oli kuidagi lämbe ja D pani süü ka selle peale, et me kumbki pole enam esimeses nooruses (ja ise ta ei tahtnud enne kui oli mu dokumenti näinud, päriselt mu vanust uskuda - itallased oma komplimentidega). Kogu oma keel vestil oleku juures, ei saanud ma muidugi ikkagi hoiduda pioneeritsemisest. See hoiduda ronimast kohtadesse, kust pärast võib-olla väga lihtne tagasi tulla pole. Nagu alloleval pildil juhtus.

Igal juhul jõudsime millagi maanteeni välja ning ei suutnud avanevaid vaateid ära imetleda.

Kokkuvõttes külastasime ainult ühte kloostrit, sest enamus klosstreid suletakse 17-19 paiku. See oli tagasihoidlik St Roussenau nunnaklooster ning sain omale D abiga oma enam-vähem valgest (D sõnul reisi jooksul kõige enam pestud ese) kampsunist pika seeliku, et kloostrisse siseneda. Pükstes naisi sisse ei lasta. Kohapeal oleks sanaud tegelikutl ka seelikuid laenutada, noh aga see pole ju pooltki nii kena kui kampsun ümber sääremarjade ringi tuterdada.

Alloleval pidil olev klooster kandis nime Varlaam.

Kella 19 paiku jõudsime Grande Megaroni kloostri juurde ning kuna ei tahtnud päris pimeda peale jääda, tegime kloostri juurest julma shorcuti alla kõrvalasuvasse külla. Ja kogu selle tripi jooksul saime hakkama 0.5 l veega. Mingi hetk hakkas sadama. Kõmpisime pimedas vihmas oma küla poole ning tegime oma viimase mugava õhtu nii mugavaks kui võimalik. Otsime mingit kreemjat salatit, mida sõime kuivatatud saiaga, lisaks konservi peajalgseid ja minu eesti õhtusöögist ülejäänud sibul. Kuna tõenäoliselt oli meie energiatase üsna madal, tundime vajadust koola järele, mida me endale loomulikult ka lubasime. Minu pealekäimisel ostsime ka valget veini. Seekord igaks juhuks korralikud pudelis, kuna kreetalt ostetud õllepudeli veini järgi meil hoolimata unustamatust maitseelamusest mingit soovi polnud. Hommikul võtsime dušši ja otsustasime tänast päeva väga kergelt võtta ja end mitte mägedes ronimisega higiseks teha.

Hommikul avanes külast Meteorale selline vaade.

Vaatasime omale rongi, mis tähendas, et meil jäi Meteoras terve päev aega. Mina tahtsin tingimata kaljusse rajatud kloostreid näha. Nood aga polnud turistidele avatud, nägime neid vaid kaugelt, mis ei vähendanud aga muljet. Uskumatu, inimene tuleb ja rajab omale kalju sisse kloostri.

Siinkohal vahepalana näide munkade grillipeo jäänustest. Et tegemist on siis palveküünaldega grillilaadsel alusel, mille leidsime kaljukloostrite esisel väljal oleva väikese maja aia nurgast palvekapikese kõrvalt.

Ja siinkohal üks vähestest minu tehtud piltidest. Ei saanud ju jätta võtmata pilti nendest väikestest looduslikest alpikannidest, mida terve Meteora täis oli. Alati tundub kuidagi eriline näha looduses lilli, mida meil potililledena sünnipäevakingiks tuuakse.

Alloleva samba jalamile saamiseks pidina ma tegelikutl ikka üsna suure kivi otsa ronima ja kui see kivi ka pildil oleks, siis saaksite vast aru, et see käe lehvitamine seal kivinukal polnud mitte väga ohutu ja iseenesestmõistetav tegevus. Ja lõpuks istusime me kahekesi seal samal väikesel kaljunukil.

Kõik hommikused vaikselt võtmise plaanid läksid aga meelest, kui kaotasime märgistatud matkaraja käest. Äkki prooviks hoopis mõne kaljumüraka otsa saada? No loomulikult. Mingi maa peale kaob ära seegi kidur taimestik ning ees ootab pea vertikaalis kõrgustesse suunduv kaljusein. Ronisime nii kaugele, kuhu taimestik meid ronis, sest mujalt meil kinni ju haarata polnud. Ronisin käed konstantselt taimestikus ja kitsepabulates. Senini kui kohtasin ühes puhmas vaskussi laadset elukat. Lõpuks õnnestus meil ronida ühe platvormini, mis jäigi meie laeks. Proovisin küll kas üles või allaminekuks testida mööda kaljut jooksvat lõhet, mis lõppes sellega, et ma ei saanud enam ei edasi ega tagasi. Edasi minna tundus ohtlik, tagasi ronimiseks oli kivi liiga sile ja libe. Lõpuks õnnestus D-l leida enam vähem stabiilne koht, kust ta mind käete jõul saatuslikus sanaud kohast mööda kivi uuesti üles tõmbas.

Üritasin allolevale pildile ära märkida, kuhu me siis lõpuks jõudsime.

Ja minu kaljuplatool poseeritud hüpe.

Ja see peaks nüüd olema selle platvormi servalt tehtud pilt. Kõrguste paremaks tunnetamiseks oleks muidugi paremat kaamerat tarvis. Kuna siit ülevalt tundus vastasolev kaljulõhe nii ideaalne läbimiseks, laskusime tagasi orgu ja asusime siis järgmist mäge vallutama.

Ja kohati nägi see niimoodi välja. Seekord testis D kaljuprao läbimahtuvust. Mina jäin tema kott hoidma. Kui ta lõpuks seal üleval siis oli, mis tähendas, et pragu on läbitav, tähendas see mulle seda, et mina pean kahe õlakotiga läbi ma selle sama kitsuse, kust on võimalik end ainult käte jõudu kasutades mööda veest nirisvaid seinu üles tõmmata. Asi lõppes jällegi sellega, et mingi maa pealt õngitses D mu sealt praost kättpidi välja.

Ja te ei kujuta ette, missugune mu roosa kotikene seal mägedes välja nägi. Oma riietest ma ei räägigi.

Seal kahe kalju vahel oli olukord aga järgmine...

Mis tähendas siis seda, et kui tahame seda teed alla minna, tuleb meil seda teha läbi okkaliste põõsaste. Tagasiminek tundus nüüd ka totrusena ja võib-olla oligi see tee meie ainuke võimalus, kui mõtlen tagasi sellele kaljulõhele, kust D mind välja õngitses.

Igal juhul võttis allatee meil aega ning kogu selle tripi jooksul olems ma end peaaegu puu otsa üles poonud. Mul oli nimelt väga raske oma roosa käekotiga liikuda, kuna see igal pool töllerdades asja tasakaalust välja viis. D soovitas koti kaks korda ümber kaela keerata, siis on kott rinnal ja ei jää igale poole ette. Raskemates kohtades ma seda ka tegin. Ja siis oli kusagil koht, kus pidime kugagi suure kivimüraka pealt alla saama. Kivisele pinnale ma hüpata väga ei tahtnud. Märkasin kivi kõrval üht puukest, mille najal end kivilt alla libistada plaanisin. Juhtus aga nii, et mu maika särk ja puu külge kinni. Ja nii ma seal siis rippusingi ja tundsin, et igat pidi puu külge kinni aheldatud olevat. Kartsin, et ka mu kott on kusagil kinni, mis käsi lahti lastes tähendaks aga minu üles poomist. D, kes oli õnneks kivilt alla hüppamisega hakkama saanud õngitses mu seekord puu otsast ära.

Ja siis kui olime juba nö kindla maa peal. Täiesti tühja koha pealt kukkus D loodust imeteledes pikali. Arvatavasti mitte ainult vaatest vaimustusest olles, vaid pinnas oli siiski mingil määral libe, sest niipea kui D püsti oli tõusnud, kukkusin mina sama moodi istuli ja kuna D seisis minu ees, sõitsin ma talt jalad alt ning tema langes minu sülle. Nii me siis seal täiesti mõttetus kohas istusimegi kõhud kõveras maas ja naersime oluko

rra üle.

Pärast ronimist nägid minu jalad sellised välja.

Kuna kandsin alt laienevaid pükse, mis pidevalt jalus töllerdades ronimise eluohtlikuks oleks teinud, olin sunnitud oma püksisääred üles keerama. Ka minu käed olid kriimulised. Ja praegu veel nädal hiljem näeb üks käe peal olev arm üsna veider välja. Aga ma ei kurda, kogu see kogemus oli asja väärt.

Õhtul võtsime rongi Volosesse, kust hommikul kell 11 D lennud Itaaliasse pidi minema. Lennujaama laupäeval bussi üldse ei läinud, rongijaam suleti, ka väljas olevalt ootealalt peksti meid välja. Ja meil ei jäänudki muud üle kui bussijaama pingiga leppida.

Bussijaamas Thessaloniki busse uurides sattusin jällegi kolme kuti osta,kes meiega sama rongiga Meteorast Volosesse olid tulnud. Selgus, et tegemist oli Thessalonikis õppivate Erasmuslastega, kes Volosesse sooja ilma otsima olid tulnud. Kuna nad Voloses tuttava juurde põrandale öömaja olid saanud, üritasin neilt nende telki meile kaubelda. Kui ma D-le plaanist rääkisin, tundus ta vihaseks saavat. Tema jaoks ei esksisteerinud võimalust telgiga linnas magada. Tundus üsna pahane olevat mu peale, et sellise plaaniga välja tulin. Ja nii me seal veetsimegi viimase öö pargipingi. Kutid oleks mulle põrandal magamiskoha saanud, tulid veel seda hiljem, kui bussijaama pingil magasime, peole minnes pakkuma. Mulle tundus nõ

me D nõnda nüüd maha jätta, niigi olin Volosesse solidaarsusest tulnud. Mina magasin oma magamsikotis, D aga niisama pingil, katsin ta oma riietega, kuid tal oli ikkagi tohutult külm.

Kella 5 paiku kolisime kohvikusse ja vist 6:40 saatsin D lennujaama bussile ning asutasin end rongijaama poole teele, et Thessalonikisse sõita. 12 paiku olin Thessalonkis, rong Sofiasse läks 17:36. Läksin Thessalonikit avastama. Ega sealmidagi kena poldki ja üksi oli väga igav. Jalutasin mereäärset promenaadi mööda, ostsin souwalkit (nagu šašlõki-döner), ilm oli soe, nägin ära linna suurima vaatamisväärsuse - antiikaegse torni ja kuna ikka veel oli aega, külastasin jällegi tasuta bütsantsi-muuseumit.

Umbes südaööks olin tagasi Sofias. Üritasin hispaania kuttidest turistidele seletada, et nad peaksid kindlasti ok. mitte ck takso võtma, kuna ok on ametlik takso ning ütlema, et nad ei ole nõus maksma sõidu eest sedrikasse üle 5 leva (seletasin, et seegi on üsna ülehinnatud hind). Näitasin neile isegi takso kätte. Kutid ei saaund ikkagi asjale vist pihta. Ei viitsinud nendega mässata ja läksin jalgsi läbi linna koju. Mariliis rakustuseks võtsin kotist noa ja pipragaasi välja.

Kogu see nädal Kreekas läks mulle maksma üle poole kuu üürist, st üle 200€ (põhiliselt transport). Loodetavasti saadud kogemused tasuvad end ka tulevikus, kui pean hakkama siin Sofias äraelamiseks mingeid lisanippe leiutama, ära ja saan veel mitmegi vapustava kogemuse osaliseks nagu selle nädalavahetuse trip Rilasse.

Ja koju jõudes tabas mind nagu naelapea pihta uudis, et meil vahetatakse vannitoa torusid, kuna alumine mutt kurtvata, et meie vesi voolab tema tuppa. Ja neid torusid vahetavad nad veel ka nüüd nädal aega hiljem ja ka järgmine nädal, mis tähendab seda, et käime teiste juures ja Vitosha hostelis (meie landlady) pesemas. Ka täna Rila mägedest tulles saime midagi toredat kogeda. Vitosha hostelis ei vastanud keegi. Claire ja mariliis läksid belgia tüdrukute juurde küla dušši võtma (neil on väike boiler) ja mina oma tulevasse elukohta.

Kreeka: Ateena, Kreeta

Alustasin selle sissekande kirjutamist juba kümme päeva tagasi Kreetal, kui oli tarvis bussi ootamisega aega surnuks lüüa. Saab ehk lõpuks sisestatud.

Hetkel mil seda teksti kirjutan, on 14. sept 11:25, mis t2hendab et veel u 20 min bussini, mis viib meid Heraklioni. J2ime nimelt paari minutise hilinemisega bussist maha ja pidime tunnikese j2rgmist bussi ootama. Seega viidan aega ja kirjutan tulevikule m6eldes natuke oma reisist.

Juba tuleb kurbus hinge kui m6tlen, et tegemist on juba neljanda p2evaga ning j22nud veel kolm p2va. Ei tohiks muidugi oma ja seega ka oma reisikaaslase tuju rik

kuda, kuid siin Kreetal, kus praegu viibin, on 32 kraadi ja Sofias, kus peaksin hakkama l6puks 6ppimisega tegelema, oli mingi 12 kraadi, pluss vihm.

I p2ev

Bussisõit oli üsna mugav, vaatasime netbookist Videviku saaga tähe Robert Pattinsoni kaasosalusega filmi "Remember me". Kusagil kohas peksti keset ööd buss pooleks tunniks tühjaks, kõik pidid väljas kükitama seni kuni bussijuhid einestasid.

Sofia buss j6udis pärast 12-tunnist sõitu kella 9 paiku Ateenasse. Tohutult autosid, vaibumatu vool. Reisime Lonely Planeti tekstide ja kaartide abil (D on oma hostelis leiduvast raamatust Kreeka kohta k2ivad lehekyljed v2lja l6iganud), lisaks turvamata internetiv6rgud.

Paari tunni p2rast olime yles leidnud yhe linna odavamatest hostelitest. D s6nul, kes on hosteliasjanduse spetsialist, yhe ysna kehvakese. D sai kylmadussi, sest ei m2rganud, et sooja vee saamiseks tuleb kusagil nurgas pesitsevatesse masinatesse 50-sendine visata. Mina pidin selleks minema oma 20€ lahti vahetama (mulle visati lihtsalt kaks myndist, juhhei s22st).

Meie toas elas veel kamp Brasiilia noori, kes oli siin Euroopa-tuuril.

Mis t2hendas pea k6ikide suuremate L22ne-Euroopa linnade kylastamist.

Kylastasime loomulikult suurimat Ateena vaatamisv22rsust – Akropoli. Kreeka juures on yks hea asi, kuigi nad bussides v2lismaa tudengitele soodustusi ei tee, olen siiani saanud k6ikidele vaatamisv22rsustele mitte ainult hinnaalandust,vaid tasuta sisse

kui olen 6elnud, et tulen Eestist. Ma ei tea, mis eriline diil neil Eestiga on.

Akropol ise v2ga unustamatut m2lestust ei j2tnud. Sealt ylevalt aveneb vaade tohutule hunnikule majadele.

All-linnas asuval rooma agoraal, saab v2hemalt suure v2ljaku tunnetuse, kuid Akropolis j2ikuidagi kylmaks.

Akropolist tegime väikesid ronimisvõtteid kaasates shortcuti alla kreeka agoraale.

Terve mägi oli täis kollaseid krookuseid. Need kasvasid välja isegi prügihunnikutest.

Muuseumite jaoks olime öisest bussisõidust veel liiga väsinud.

6htul tegi D meile pastat, mis valmis ylimalt kiiresti (ta teeb k6ik sihip2raselt ja kiiresti). Mina olin v2hese une t6ttu too 6htu t2ielik kapsas. D k2skis mul pasta keetmise aeg 2ra fikseerida, mille ma loomulilkult teha unustasin. Kuna vihma sadas vaatasime 8ise linnatuuri asemel yht ylimalt campi Cameron Diazi ja Tom Cruise filmi, mille l6puni ma kahjuks või 6nneks ei suutnud vastu pidada.

II p2ev

Kuna Atheena linnana v2ga huvi ei pakkunud j2 meil enne sadamasse minekut kylastada parlamendihoone ees toimuv vahtkonnavahetus, kuhu j2ime m6ned minutid hiljaks. Ei teagi, kas see seal tol p2val toimuski või oli asendatud millegi tähtsamaga, kuna kohal oli orkester ja mingid t2htsad ninad ja tund aega passiti ja siis mindi laiali.

Kuna tahtsime raha kokkuhoiu m6ttes 6htust praami m6nele saarele v6tta, lubasime omale pargi k2rarikkamas kohas (papagoi puurid) uneka, misj2rel kylastasime Zeusi templit, millest on loomulikult j2rel vaid k6rged sambad.

Kuna l2hemad saared maksavad sama palju ning olekime sinna niikunii vastu 66d j6udnud, otsustasime Kreeta kasuks. Yhe h22le andis Kreetale juurde muidugi ka lootus veelgi soojemale ilmale. Atheenas oli soe,kuid vahepeal tibutas, mis vahepeal on seljakotireisija jaoks isegi värksendav.

Praamil oli vaatamata hilisele kellajale (21:00) soe. Enamuse 6htust istusime dekil. Kella 6-st olime Hanias, kuna oli veel pime ja tundsime end v2sinuna – magame yldse palju, sest D-le on see p2rast suvist hooaega hostelis, puhkuseks – ning magasime m6ned tunnid pingil. D s6nul olevat kassipojad ta jalgadega m2nginud. Magamiskott on nimelt ainult minul.

III p2ev

Hanias oli meil planeeritud veeta hommikupoolik, jalutasime vanalinna kitsastel t2navatel ning mere 22res, muuli m66da polnud tahtmist oma kottidega jalutada.

Kuna isegi 88 praami p6randal oli v2ga kuum, r22kimata seljakotiga bastionide otsas ronimisest, tundsin tohutut vajadust ujumise j2rgi. Muuli k6rval vette minna polnud t6n2oliselt parim paik, kuna merep6hi oli kaetud kivikestega ning ei v6tnud v2ga kiiresti sygavust.

Ps! Ma ei uju tegelikult poolalasti, mul on tegelt ka ülemine osa seljas.

Kuna ma tagasi enam jalutada ei tahtnud, yritasin ujuda, mis t2hendas vastu kive p6rkamist ning k2te j6ul k6ht m88da kive lohisemas end p6hja m88da edasi lohistamist. D minuga selles aktsioonis muidugi ei liitunud. Vesi iseenesest oli v2ga soe ja soolane. Edasi v6tsime bussi Rethimoni linna, mis on Heraklioni ja Hania vahel. Hosteli yles leidmisega oli raskusi, sest Lonely Planeti kaart ei anna k6iki t2navaid ning me ei leidnud linna pealt tasuta netti, et uurida soodsamaid v6imalusi. Aga ega seal muud midagi polnudki. Hostel oli ysna nunnu. Kuna ilm oli soe, saime pesugi pesta. Linnas on kindlus vaatega merele, kuhu mina oma Eesti yli6pilaspiletiga j2llegi tasuta sisse sain.

6htul otsustasin D-le kartulit ja hakklihakastet teha. Unustasin jahu osta ja hostelis seda ka polnud, nii et esimest korda tegin hakklihakastet potis (panni polnud) ja lihtsalt piimaga. Pipart ka polnud. Nii et ysna kehv v2rk.

IV p2ev

S6ime hommikus66giks seda sama kartulit ja hakklihakastet. Tibutas, kuigi ilm oli kuum.

Heraklionis ostsime pileti tagasi Atheenasse, j2tsime kotid pagasisse ja s6itsime Knossosesse. Palee oli tohutusuur. N2ha seal oli, mis siis, et suurem osa on 19. saj l6pu ahritektide rekonstruktsioon paleest. Sildid on siin yldse ysna kehvad. Akropolises sai lugeda ainult rekonstueerimise kohast infot, mitte s6nagi hoone olemuse ja t2henduse kohta. Knossoses oli asi tiba parem, kui ysna kuiv inf. Nii et ega v2ga eisaanudki aru, mis seal siis orginaal oli ja mis hilisem rekonstrueering. D tegi küll Knossosest ka palju pilte, kuid need kadusid kuhugi ta telefoni ära. Nii et alles on vaid nn trooniruumi pilt. Ja minu lemmiksissekäik.

Siinkohal minu D arvutisse sisestatud ülestähendused lõppevad. Et mul endal piltide lisamisega pea päris halliks ei läheks, teen reisi teisest osast eraldi sissekande.