Kreeka: Meteora

Kreetalt sõitsime jälle öise praamiga tagasi Ateenasse. Seekord ööbisime täitsa dekil. Leidsime omale tuulevarjulise koha. Olime muud söögi hulgas kohalikust supermarketsist kaks pooleliitrise õllepudeli laadses pudelis ja ka õllepudleli korgiga valget veini ostnud. Esimest lonksu võttes sain oma elu unustamatuma veinielamuse osaliseks. Esiotsa kerkis minu pähe mõte, et kas üks vein saab tõesti hallitama minna. Maitse oli niivõrd rõve. D pani panused teise pudeli peale, mis hoolimata teisest disainist maitsest täpselt sama moodi. Järelikult ei olnud me siiski poolt liitrit hallitama läinud veini omale sisse kallanud, vaid tegemist oli siiski teatavate ürtidega. Teise pudeli lõpuks hakkasime maitsega juba harjuma. Hommikupoole hakkas küll jahe, kuid ei viitsinud enam sisse minna.

Kuna rongide sagedus oli enam-vähem teada, otsustasime bussiga Meteosasse sõita. Bussijaama leidmine ilma kaardita polnud väga lihtne ülesanne. Jooksin nimelt esimesel päeva üle sebra ja meie Lonely Planeti Ateena kaart kukkus maha. D arvas, et teame linna juba piisavalt hästi ning meil pole enam tarvis jälle terve igaviku foori taga passida.

Usun, et Ateenast Meteorasse sõitis mingi 5-6 tundi.

Panime Meteorale oma lootused. D rääkis, et kui oli Kreekat googledanud, sattus Meteora otsa ja tahtis seda kindlasti külastada, ülejäänu oli selline nö kohustuslik osa, eriti Ateena. Mina olin juba ammu oodanud, millal nendest suuretest linnadest minema saab. Minu varasemad reisid on ju enamasti seljakoti ja telgiga nn külavaheteedel möödunud ning oleme meelega suurematest linnadest hoidunud, kuna seal on telgiga ikka suhteliselt raske (ma ei ütle võimatu) ööbida ja välja saamine nõuab tohutult energiat, eriti kui keelt ei räägi.

Igal juhul jõudsime mingi kella 3 või 4 paiku Meteora jalamil asuvasse külla. Tundus maagiline koht. Olime mõlemad nõus seal kaks päeva veetma, mis tähendas aga külakeses ööbimist ja kuna seal ühikatube ei tundunud olevat, olime sunnitud 30€ eest eraldi toa võtma. Mitte et varem hostelitoad väga ülerahvastatud oleks olnud. Maksime küll varasema 10 € eest 15€ ja meil oli küll privaatkülmkapp, dušš, rõdu ja käterätid, kuid ei pliiti ega toidunõusid.

Jätsime oma kotid tuppa ning asusime mägede ja kloostrite poole teele.

Avastasin, et olen ootamatult nõrk. Matkarada oli küll kohati ikka kividel ronimine, kuid pettusin oma võimetes. Kuidagi paganama ruttu võttis hingeldama ja vajasin pidevaid peatusi. Palusin D-l end isegi maha jätta, kuid ka tema tunnistas et ega temalgi kerge pole, ilm oli kuidagi lämbe ja D pani süü ka selle peale, et me kumbki pole enam esimeses nooruses (ja ise ta ei tahtnud enne kui oli mu dokumenti näinud, päriselt mu vanust uskuda - itallased oma komplimentidega). Kogu oma keel vestil oleku juures, ei saanud ma muidugi ikkagi hoiduda pioneeritsemisest. See hoiduda ronimast kohtadesse, kust pärast võib-olla väga lihtne tagasi tulla pole. Nagu alloleval pildil juhtus.

Igal juhul jõudsime millagi maanteeni välja ning ei suutnud avanevaid vaateid ära imetleda.

Kokkuvõttes külastasime ainult ühte kloostrit, sest enamus klosstreid suletakse 17-19 paiku. See oli tagasihoidlik St Roussenau nunnaklooster ning sain omale D abiga oma enam-vähem valgest (D sõnul reisi jooksul kõige enam pestud ese) kampsunist pika seeliku, et kloostrisse siseneda. Pükstes naisi sisse ei lasta. Kohapeal oleks sanaud tegelikutl ka seelikuid laenutada, noh aga see pole ju pooltki nii kena kui kampsun ümber sääremarjade ringi tuterdada.

Alloleval pidil olev klooster kandis nime Varlaam.

Kella 19 paiku jõudsime Grande Megaroni kloostri juurde ning kuna ei tahtnud päris pimeda peale jääda, tegime kloostri juurest julma shorcuti alla kõrvalasuvasse külla. Ja kogu selle tripi jooksul saime hakkama 0.5 l veega. Mingi hetk hakkas sadama. Kõmpisime pimedas vihmas oma küla poole ning tegime oma viimase mugava õhtu nii mugavaks kui võimalik. Otsime mingit kreemjat salatit, mida sõime kuivatatud saiaga, lisaks konservi peajalgseid ja minu eesti õhtusöögist ülejäänud sibul. Kuna tõenäoliselt oli meie energiatase üsna madal, tundime vajadust koola järele, mida me endale loomulikult ka lubasime. Minu pealekäimisel ostsime ka valget veini. Seekord igaks juhuks korralikud pudelis, kuna kreetalt ostetud õllepudeli veini järgi meil hoolimata unustamatust maitseelamusest mingit soovi polnud. Hommikul võtsime dušši ja otsustasime tänast päeva väga kergelt võtta ja end mitte mägedes ronimisega higiseks teha.

Hommikul avanes külast Meteorale selline vaade.

Vaatasime omale rongi, mis tähendas, et meil jäi Meteoras terve päev aega. Mina tahtsin tingimata kaljusse rajatud kloostreid näha. Nood aga polnud turistidele avatud, nägime neid vaid kaugelt, mis ei vähendanud aga muljet. Uskumatu, inimene tuleb ja rajab omale kalju sisse kloostri.

Siinkohal vahepalana näide munkade grillipeo jäänustest. Et tegemist on siis palveküünaldega grillilaadsel alusel, mille leidsime kaljukloostrite esisel väljal oleva väikese maja aia nurgast palvekapikese kõrvalt.

Ja siinkohal üks vähestest minu tehtud piltidest. Ei saanud ju jätta võtmata pilti nendest väikestest looduslikest alpikannidest, mida terve Meteora täis oli. Alati tundub kuidagi eriline näha looduses lilli, mida meil potililledena sünnipäevakingiks tuuakse.

Alloleva samba jalamile saamiseks pidina ma tegelikutl ikka üsna suure kivi otsa ronima ja kui see kivi ka pildil oleks, siis saaksite vast aru, et see käe lehvitamine seal kivinukal polnud mitte väga ohutu ja iseenesestmõistetav tegevus. Ja lõpuks istusime me kahekesi seal samal väikesel kaljunukil.

Kõik hommikused vaikselt võtmise plaanid läksid aga meelest, kui kaotasime märgistatud matkaraja käest. Äkki prooviks hoopis mõne kaljumüraka otsa saada? No loomulikult. Mingi maa peale kaob ära seegi kidur taimestik ning ees ootab pea vertikaalis kõrgustesse suunduv kaljusein. Ronisime nii kaugele, kuhu taimestik meid ronis, sest mujalt meil kinni ju haarata polnud. Ronisin käed konstantselt taimestikus ja kitsepabulates. Senini kui kohtasin ühes puhmas vaskussi laadset elukat. Lõpuks õnnestus meil ronida ühe platvormini, mis jäigi meie laeks. Proovisin küll kas üles või allaminekuks testida mööda kaljut jooksvat lõhet, mis lõppes sellega, et ma ei saanud enam ei edasi ega tagasi. Edasi minna tundus ohtlik, tagasi ronimiseks oli kivi liiga sile ja libe. Lõpuks õnnestus D-l leida enam vähem stabiilne koht, kust ta mind käete jõul saatuslikus sanaud kohast mööda kivi uuesti üles tõmbas.

Üritasin allolevale pildile ära märkida, kuhu me siis lõpuks jõudsime.

Ja minu kaljuplatool poseeritud hüpe.

Ja see peaks nüüd olema selle platvormi servalt tehtud pilt. Kõrguste paremaks tunnetamiseks oleks muidugi paremat kaamerat tarvis. Kuna siit ülevalt tundus vastasolev kaljulõhe nii ideaalne läbimiseks, laskusime tagasi orgu ja asusime siis järgmist mäge vallutama.

Ja kohati nägi see niimoodi välja. Seekord testis D kaljuprao läbimahtuvust. Mina jäin tema kott hoidma. Kui ta lõpuks seal üleval siis oli, mis tähendas, et pragu on läbitav, tähendas see mulle seda, et mina pean kahe õlakotiga läbi ma selle sama kitsuse, kust on võimalik end ainult käte jõudu kasutades mööda veest nirisvaid seinu üles tõmmata. Asi lõppes jällegi sellega, et mingi maa pealt õngitses D mu sealt praost kättpidi välja.

Ja te ei kujuta ette, missugune mu roosa kotikene seal mägedes välja nägi. Oma riietest ma ei räägigi.

Seal kahe kalju vahel oli olukord aga järgmine...

Mis tähendas siis seda, et kui tahame seda teed alla minna, tuleb meil seda teha läbi okkaliste põõsaste. Tagasiminek tundus nüüd ka totrusena ja võib-olla oligi see tee meie ainuke võimalus, kui mõtlen tagasi sellele kaljulõhele, kust D mind välja õngitses.

Igal juhul võttis allatee meil aega ning kogu selle tripi jooksul olems ma end peaaegu puu otsa üles poonud. Mul oli nimelt väga raske oma roosa käekotiga liikuda, kuna see igal pool töllerdades asja tasakaalust välja viis. D soovitas koti kaks korda ümber kaela keerata, siis on kott rinnal ja ei jää igale poole ette. Raskemates kohtades ma seda ka tegin. Ja siis oli kusagil koht, kus pidime kugagi suure kivimüraka pealt alla saama. Kivisele pinnale ma hüpata väga ei tahtnud. Märkasin kivi kõrval üht puukest, mille najal end kivilt alla libistada plaanisin. Juhtus aga nii, et mu maika särk ja puu külge kinni. Ja nii ma seal siis rippusingi ja tundsin, et igat pidi puu külge kinni aheldatud olevat. Kartsin, et ka mu kott on kusagil kinni, mis käsi lahti lastes tähendaks aga minu üles poomist. D, kes oli õnneks kivilt alla hüppamisega hakkama saanud õngitses mu seekord puu otsast ära.

Ja siis kui olime juba nö kindla maa peal. Täiesti tühja koha pealt kukkus D loodust imeteledes pikali. Arvatavasti mitte ainult vaatest vaimustusest olles, vaid pinnas oli siiski mingil määral libe, sest niipea kui D püsti oli tõusnud, kukkusin mina sama moodi istuli ja kuna D seisis minu ees, sõitsin ma talt jalad alt ning tema langes minu sülle. Nii me siis seal täiesti mõttetus kohas istusimegi kõhud kõveras maas ja naersime oluko

rra üle.

Pärast ronimist nägid minu jalad sellised välja.

Kuna kandsin alt laienevaid pükse, mis pidevalt jalus töllerdades ronimise eluohtlikuks oleks teinud, olin sunnitud oma püksisääred üles keerama. Ka minu käed olid kriimulised. Ja praegu veel nädal hiljem näeb üks käe peal olev arm üsna veider välja. Aga ma ei kurda, kogu see kogemus oli asja väärt.

Õhtul võtsime rongi Volosesse, kust hommikul kell 11 D lennud Itaaliasse pidi minema. Lennujaama laupäeval bussi üldse ei läinud, rongijaam suleti, ka väljas olevalt ootealalt peksti meid välja. Ja meil ei jäänudki muud üle kui bussijaama pingiga leppida.

Bussijaamas Thessaloniki busse uurides sattusin jällegi kolme kuti osta,kes meiega sama rongiga Meteorast Volosesse olid tulnud. Selgus, et tegemist oli Thessalonikis õppivate Erasmuslastega, kes Volosesse sooja ilma otsima olid tulnud. Kuna nad Voloses tuttava juurde põrandale öömaja olid saanud, üritasin neilt nende telki meile kaubelda. Kui ma D-le plaanist rääkisin, tundus ta vihaseks saavat. Tema jaoks ei esksisteerinud võimalust telgiga linnas magada. Tundus üsna pahane olevat mu peale, et sellise plaaniga välja tulin. Ja nii me seal veetsimegi viimase öö pargipingi. Kutid oleks mulle põrandal magamiskoha saanud, tulid veel seda hiljem, kui bussijaama pingil magasime, peole minnes pakkuma. Mulle tundus nõ

me D nõnda nüüd maha jätta, niigi olin Volosesse solidaarsusest tulnud. Mina magasin oma magamsikotis, D aga niisama pingil, katsin ta oma riietega, kuid tal oli ikkagi tohutult külm.

Kella 5 paiku kolisime kohvikusse ja vist 6:40 saatsin D lennujaama bussile ning asutasin end rongijaama poole teele, et Thessalonikisse sõita. 12 paiku olin Thessalonkis, rong Sofiasse läks 17:36. Läksin Thessalonikit avastama. Ega sealmidagi kena poldki ja üksi oli väga igav. Jalutasin mereäärset promenaadi mööda, ostsin souwalkit (nagu šašlõki-döner), ilm oli soe, nägin ära linna suurima vaatamisväärsuse - antiikaegse torni ja kuna ikka veel oli aega, külastasin jällegi tasuta bütsantsi-muuseumit.

Umbes südaööks olin tagasi Sofias. Üritasin hispaania kuttidest turistidele seletada, et nad peaksid kindlasti ok. mitte ck takso võtma, kuna ok on ametlik takso ning ütlema, et nad ei ole nõus maksma sõidu eest sedrikasse üle 5 leva (seletasin, et seegi on üsna ülehinnatud hind). Näitasin neile isegi takso kätte. Kutid ei saaund ikkagi asjale vist pihta. Ei viitsinud nendega mässata ja läksin jalgsi läbi linna koju. Mariliis rakustuseks võtsin kotist noa ja pipragaasi välja.

Kogu see nädal Kreekas läks mulle maksma üle poole kuu üürist, st üle 200€ (põhiliselt transport). Loodetavasti saadud kogemused tasuvad end ka tulevikus, kui pean hakkama siin Sofias äraelamiseks mingeid lisanippe leiutama, ära ja saan veel mitmegi vapustava kogemuse osaliseks nagu selle nädalavahetuse trip Rilasse.

Ja koju jõudes tabas mind nagu naelapea pihta uudis, et meil vahetatakse vannitoa torusid, kuna alumine mutt kurtvata, et meie vesi voolab tema tuppa. Ja neid torusid vahetavad nad veel ka nüüd nädal aega hiljem ja ka järgmine nädal, mis tähendab seda, et käime teiste juures ja Vitosha hostelis (meie landlady) pesemas. Ka täna Rila mägedest tulles saime midagi toredat kogeda. Vitosha hostelis ei vastanud keegi. Claire ja mariliis läksid belgia tüdrukute juurde küla dušši võtma (neil on väike boiler) ja mina oma tulevasse elukohta.