Kuidas asjad Bulgaarias käivad

Täna ärkasin tohutus piimhappe ülekülluses - eile oli Rila mägedes pidurdamise päev. Kuid vaatamata sellele, et isegi paar trammiastet valmistasid mulle täna tohutut piina (lisaks piimahappele sain Rilast hõõrutud kannad), vedasin end kontakt improvisatsiooni trenni. Sylviale (poola erasmuslane, kes teiste erasmuslastega väga ei suhtle) pidid kaks briti kutti sohvale tulema. Kuna Sylvial oli aga kontakt impro, ootasid kutid paar tundi bussijaamas, tellisime nad kesklinna ja võtsime ühed õlled. Üks kuttidest oli tüüp, kes tuli kuu aega tagasi töölt ära ja külastab detsembri lõpuni suuremaid Euroopa linnu.

Ja millalgi jõudsime Sylviaga Bulgaaria eripära juurde. Saime kokku sellise nimekirja.

1. Aeg - enamus bulgaarlaste elust möödub (järjekorras) oodates. Pole ime, kui iga funktsiooni jaoks eksisteerib eraldi kaart või paber, mille kättesaamiseks tuleb omakorda koguda erinevast kohast pabereid ja allkirju.

2. Tohutu uimamine ja ebaefektiivsus - Meil on teist nädalat vannitoas remont. Töömehed tulead kell 9 hommikul, ajavad meid tohutu puurimisega ülesse ja lahkuvad kell 12, hakkame juba kahtlema, kas omaniku lubatud dušširuum selle nädalaga korda, ikka toimub.

Et midagi tehtud saaks, tuleb enda probleemist järeleandmatult teada anda, et see lõpukstehtud saaks. Kuna meie korter on tegelikult hostel, saadeti siia ühel päeval mustlasest koristaja, kes otsustas ahju pesema hakata, vajutas aga kogu raskusega ahjuuksele, mis eest ära kukkus. See juhtus rohkem kui kaks nädalat tagasi. Meie pideva vingumise tulemusena avastasime paar päeva tagasi oma köögist diivanilt Lena (hosteli üks töötajatest), kes seal lihtsalt istus. Küsimuse peale, mis tema siin teeb, vastas ta, et ootab töömeest, kes ahjuukse tagasi paneb. Läksime kooli, tagasitulles oli Lena kadunud ja ahjuuks vedeleb ikkagi ahjust eraldatult köögi põrandal.

3. Lahtised tänavakivid, mille alla koguneb vihmavesi. Peale astudes saad porise dušši osaliseks. See on üks põhjus, miks eelistan sõiduteel käia, mis arvestades siinset liiklust on aga üsna eluohtlik. Ise ma seda väga ei tunneta, kuid teised tirivad mind pidevalt liiklusest ära.

4. Kui vihma sajab, võib internet ära minna, sest kaablid jooksevad maja välisseina mööda.

3. Liiklusummikud veidratel kellaaegadel. Nt kell 10 hommikul ja kell 19 õhtul. Samas kuna siin kõik hilineb, on siin ehk loogika sees.

5. Üliõpilaskaardi asemel on meil õpinguraamat (Studenski knishka). Nagu meil kunagi matrikkel oli, ainult, et see peab ka üliõpilaskaardina toimima.

6. Nii suure linna kohta pole ööliine. Takso on aga odav. Tuleb võtta OK takso, mitte CK ja kõige kindlam on enne summa enam vähem välja uurida.

7. Segased taksojuhid. Viimati kui Mariliisiga Studentski Gradi läksime peatas taksojuht keset sõiduteed takso ja osutas tänavale, kus asub soovitud aadress. Arve oli 6 leva, andsime 10 ja selle eest, et ta meid maja ette viimise asemel pärapõrgus lahti lasi, võttis 1 leva jotsi. Pärast pikka seiklemist saime aru, et tüüp oli õigest aadressist mööda sõitnud. Sylvialt oli hakanud taksojuht elukoha kohta uurima ja tahtis kesklinnas ülisoodsat korterit pakkuda. Sylvia andku aga oma telefoninumber.

8. Keldripoed - mitte selles mõttes, et asutud keldrisse sisse, vaid keldris on ainult müüa ja kraam, keldrist avaneb aga aken tänavale, mille kaudu käivad siis tehingud, mis tähendab, et millegi ostmiseks peab ostja kõnniteele maha kükitama.

Leidsin Wilhelmi (üks erasmuslastest) Facebookist sobiva pildimaterjali.

9. Tohutult kiirsöögivõimalusi - tänavaääred on täis kohti, kus saab osta pitsalõike, dönerit või hamburgerit.

Tõenäoliselt unustasin mõned kõne alla tulnud punktid välja ja tegelikult saaks nimekirja vabalt pikemaks venitada ja eks ta aja jooksul venibki.

Kui tiba enne kella 1 koju jõudsin, leidsin oma toa tühjana, Mariliis on välja läinud. Facebookis seisis teade, et kõik on Studentski Gradi sakslaste korterisisse oodatud.