Seminar Weimaris

19. 11 saabusin Weimari, seminarile. Suhtliselt kiire on siin. Kl 7.30-8.30 on hommikusöök, mina saabun muiudgi mingi 8.30 paiku. Kl 9.00 hakkab seminar. 12.30 on lõuna ja siis kella 15-ni vaba aeg. Kl 14.30 pakutakse kohvi ja koogikesi. Siis kella 18.30-ni on jälle seminar, st õhtusöögini ning siis on vaba aja sisustamine mis on meie enda teha. Täna kl 21 plaanitkse hip-hop pidu keskuses üle vaadata, kuna see on kl 22-ni tasuta.

Aga muidu seminarist ma eriti vaimustuses pole. Esiteks keele pärest. Enamus vabatahtlikke räägivad saksa keelt. On juba varem saksa keelt koolis õppind ning tulnud siia oma saksa keelt täiendama. No ja kogu seminar on saksa keeles, soovijaile küll tõlgitakse, aga eks see võta ju teiste tempot kah alla, kui pidevalt tõlkima peab. Ja enamasti ma sellest, mida koolitajad räägivad, saan aru, st tööülesannetest. Nad räägivad aeglaselt ja selgelt. Aga keerulisem on teiste vabatahtlikega. Nad räägivad kiirelt ja või segaselt. Paljud neist ju väga õiget saksa keelt ei räägi. Aga jah, siis kui analüüsiks läheb, siis ma enamasti aru ei saa, siis tuleb tahvli peale nii palju uusi sõnu, et mul pole aega neid sõnaraamatust järgi vaadata või siis küsida. Ja siis rääkimisega on veel hullem. ise kah imestan, et enamasi saan koolitajate jutust täitsa hästi aru, aga üldse rääkida ei oska. Aga siin ei vaadata sellele hästi, pidevalt ikka surutakse peale, et proovi saksa keeles jne. Ja kui mõnikord mult küsiakse, kas ma sain aru, noogutan, mis on ka tõsi. Ja siis Andreas, kooliaja, täna, küsis, mik ma ikka saksa keelt ei räägi, et ma tegelt saan ju küll. Ma ikka seletasin, et ega ikka ei saa hakkama küll. Et aru saan selle tõttu kuna panen inka ja rootis kokku ja siis midagi vahest kujuneb. Siis ikka pani mulle südamale, et ma ikka rohkem saksa keeles räägiks siin.
Eile oli meil grupitöö, erinevae laudade ääres erinevad küsimused. Siis millagi sattusin gruppi, kus oli 3 Ungari tüdrukut, teemaks minu saksa keele kursus. Küsisin, kas ma võiks inglise keelles rääkida, et siis prantsuse tüdruk tõlgib neile, sest nad ei oska saksa keelt. muidu kogu aeg siin ikka rõhutatakse, et on oluline ükseisest aru saada, et tõlgime teineteisele. Ungari neiud aga pistsid kisama, et mis inglise keeles, nemad inglise keeltest aru ei saa ja ma olevat Saksamaal ja pean siin saksa keelt rääkima, et kui ma inglise keeles rääkida tahan, siis miks ma Inglismaale ei läind. Nagu see oleks nii lihtne. Ma läksins ellest paanikasse. Siis nad natsa arutasid seal omavahel ja leidsid, et prnatsuse neiu võiks ju tõlkida, mis oligi ju see, mida ma alguses välja pakkusin. Aga kõigepealt kukutakse siin ikka kisama, et ei saa Inglise keelest aru. Et ikkagi ei vaadata sellele hästi, kui tahan inglis keeles sõna võtta ja palun tõlget.
Täna üritasin nats sellel teemal sõna võtta, et kõik vabatahtlikest ei tule siia oma keelt täiendama ega sooviga siia elama või õppima tulevikus asuda. Et mõni tuleb ikka niismaa kultuuriga tutvuma ning huvitavat projekti teha. Et loomulikult, ma saan aru,e t ma siin kultuuris selle ma keelt õpina, aga on ikka tiba palju tahtetud, kui ma kahe kuuga juba rääkima peaks. Et kas ma tõesti pean õppima ära kõigi maade keele, kus ma tulevikus lühiajaliselt viibin.
Nii et osa rahvaga ma siin rääkida ei saa, kuna meil pole ühist keelt ja siis lisaks olen palju seminarides olnud ja ise ju olin laagrites kasvataja ning tean palju mänge ja meetodeid, seega see kah suht igav. See nagu ei paku pinget, tahaks just nagu aru saada, kuidas inimesed reageerivad sellele.
Aga täna oli huvitavam.
Oli üks uus mõtlemisharjutus ja simulatsioonimäng - kultuuriteema sissejuhatuseks. Põhines kaardimängul. Võistlus, kus rääkida ei tohtinud ja siis oma õpitud kaardimängureeglitega läksid uue laua juurde, kus olid uued reeglid ning siis tekkis konflikt loomulikult.
Ja siis täna sain Helinaga, oma nõoga lõunapausi ajal kokku. See oli kah tore. Tõenäoliselt kohtume siin veel. Aga tal kah kooliga ju kiire.

Siis vahepeal siin mõtlesin eile, et ütleks, et ma ei tunne end hästi ja niisama magaks toas, aga tundub, et Iisraeli noormees jõudis must ette. Ta kah ei räägi saksa keelt ja saab minust vähem aru, eile tundus tal ikka väga igav olevat. Nii et täna oli ta igal juhul haige.


Aga muidu Weimar on Goethe ja Schilleri linn. See väike majake, mille pidi siia üles riputasin, on Goethe prgimajake, kuhu ta läks oma töid kirjutama, kui inspiratsioon peale tuli. Naine elas tal linnamajas. Ja siis seal pargimajakese lähedal mäe otsas oli Goethe südamedaam ja kui tolle mees kodust ära läks, andis ta laternaga Goethele märku;) J aüldse palju kuulsaid inimesi on siin elanud. Ja Weinar oli üks Hitleri lemmiklinnu.

Ja ööbime siin vot sellises karbis.