Euro-scene

Heipa

Mul siin vahepeal oli kõvasti tegemist. Eelmine nädaloli Leipzigis kaasaegse teatri festival, millele ma ei suutnud muidugi vastu panna ja ostsin 5-piletise paketi pluss veel ühe pileti. Seega käisin vaatamas 6. etendust pluss veel festivalikohvikus tasuta videosid vaatamas ja tasuta suppi söömas (teatripileti ettenäitamsiel sai väikese kausi suppi).
No festival oli nagu oli, aga alasti näitlejaid nägi küll palju.
Esimene etendus oli surnud lastest Compagngnie DACM "Kindertotenlieder" (Songs of the death of children) Prantsusmaalt, laval pidi olema black metal band ja puha. Saali sissetulles jagati puha kõrvatroppe. Pidi olema otsetõlkes "kehateater", meil nimetatakse seda tõenäoliselt füüsiliseks teatriks. Aga kokkuvõttes pettis kogu see eelinfo mu ootusi.Muusika oli suhteliselt vaikne, näitjejad olid küll riietatud suht "gothic", aga liigutused olid väga vaiksed ja rahulikud, rohkem seisid kui liikusid laval. Teemaks noorte omavahelise vägivald ning tapmine aga ka (seksuaalne) ärakasutamine. Ja loomulikult võeti alasti ja mehed suudlesid omavahel.
Kuna tegemist oli Leipzigi suurima teatriga ja festivali avaetendusega oli publiku hulgas väga palju keskealisi ja vanemaid inimesi, lavastuse järelkaja oli pigem negatiivne, ei saadud aru, miks selline avangardne etendus oli valitud avaetenduseks. Linnapea kommentaar: "See siis ongi kunst!" Aga jah, lubatu järgi, oleksin oodanud midagi enamat, füüsilisemat jõulisemat, samas ei saa öelda, et lavastsuses midagi valesti oleks olnud, see aeglus, korduvad vähesed liigutsed ja melanoolia iseenesest sobisid teema ja kontseptsiooniga.
Teiseks piletiks oli Poola tanstukompanii Teatr Okazjonalny kaks tantsuetendust. Esimene oli duett "Alchemik Halucynacji", ok, aga et mõni duett mulle meeldiks, peaks ta väga eriline olema.
Teine aga quartett "D-KOD-R" - see meeldis mulle rohkem. Tunud, et üritati inimkonna ajalugu läbi tantsida. Alguses olid tantsijad pimeduses põrandal kägaras. Helideks veetilade langemine. Nagu kusagil rõskes hämaras koopas. Tantsijad tõmblesid vahetevahel. Mingil hetkel nagu kogusid jõudu ja said hakkama rituaalse tantsuga. Keskmine osa oli suhtleliselt väheütlev, duetid ja soolod. Aga lõpupoole muutusidliigutused robotlikemaks ja taha ekraanile ilmusid maatriksilaadsed rohelised numbrijadad. Tantsijad ei puutunud enam teineteisega kokku. Seisid nagu joone taga nagu liikuvad mannekeenid, kellelegi vaatamiseks välja pandud, igal ühel oma kindel ruum. Ehk siis meie praegune või tuleviku arvutimaailm.

Pea kogu reedese päeva veetsin festivalikohvikus, kus näidati Societas Raffaello Sanzio, Itaalia kunstniku Romeo Castellucci 11. tööst koosneva tsüklist põhjal valminud filmi. Nood videosalvestused olid minu jaoks festivali tipp. Tüüp on ikka väga hull tegelane, tema tööd nii sürrid, et raske on öelda, millest nad räägivad. Üldisemalt rituaalidest, initsasiooniriitustest, kasutades ja luues tugevaid sümboleid. Paljudes etendustes kasutatakse verd (tõen mitte reaalset) ja muid vedelikke, vana ja rasvunud inimkeha. Üsna läbivaks tegelaseks on kits laval või kitse sümbol. Palju etendusi näeb publik läbi pool-läbipaistva kanga või klaasi. Etenduse algus ja lõpp erinevad nii palju, et tegemist oleks nagu kahe erineva etendusega. Etenduse käigus muudetakse ruumi välimust, tuuakse kohale ja viiakse ära seinu, nööripööningult langevad alla kogu ruumi täitvad kangad jne. Üheks läbivaks tegelaseks on ka valge, punane või must pikajuukseline sihvakas mees, kes kannab kontsi ja kaabut ning kehasse töödeldud mantlit.

Ühes episoodis istub vana naine reformvoodil ja pumpab oma rindadest kujutletavat piima välja. Lava keskel seisab mees, kes näeb välja nagu oksakrooniga pärjatud Kristus. Ühes lava seinas on auk, kust paistab välja valge hobuse tagaosa (see, ei ole mulaaž, episood varem nägi publik seda hobust kapjade kõlades sealt august lavaruumi tagurdavat). Ja korraga lendab e nööripööningult alla auto, päris auto. Amortid panevad auto maaga kokkupuutel pisut vetruma ja vast summutavad kolinat. Seejärel lendavad tollele järgi veel kaks autot. Ja august väljapaistev hobune ei iitsatagi

Ühes teises lavastuses aga on laval must hobune, tuleb tegelane, kes kallab hobuse üle 4 u 10 l kanistris oleva piimaga. Hobune seisab liikumatult u 5-cm äärtega ümmarguse basseini keskel. Bassein valgub piima täis. Lavale tuleb vanaaegses koheva seelikuga kleidis pikkade kollaste juustega naine, nägu mustaks võõbatud (see sama tegelane oli ka ühes tema varasemas töös, kus publik lausa tema sisemisi suguelundeid näha võis). Võtab end alasti ja läheb basseini äärde nägu pesema. must tavott valgub valgsesse piima. Seejärel tulevad lavale mustades Hispaania kleitides naised (eelneva episoodi järgi vähemalt tundub, et tegemist on kas Hispaania või Itaalia naistega, miljöö meenutas Gazia Marquesi "Sada aastat üksindust" atmosfääri). Üks naine vaatab pealt, kuidas teised tolle blondi alasti naise rihmadega kinni seovad, igat pidi seovad kinni. Seejärel eelnevalt publikut mänginud - 19 saj lõpu rõivastes mehed tulevad kordamööda lavale ning poseerivad tooli ja kinniseotud naisega dagerrotüüpiamasinat kasutavale fotograafile.

Ühes etenduses on lava täidetud kruusaga, kruus moodustab lausa hunnikuid. Laval on armeerõivatuses ja relvadega tegelased nagu sõjas. Tundub nagu etendus oleks inspireeritud Iraagi sõjast. Etenduse lõpus sõidab lavale tank, sõidab nagu vaenlast otsides uurivalt ringi, vahepeal kahuritoru publiku poole suunates. Vaenlast leidmata aga suundub uut ala otsima.

Reede õhtul läksin suurde gooti katedraali selle sama kunstniku tööd vaatama. "Hey Girl!".
See ei olnud nii pöörane nagu mõned videolt nähtud tööd. Etenduse alguses sünnib pingil olevast ning pinki mööda alla voolavast plasikmassist neiu. Osa plastikmassi on tõenäoliselt lõhki lõigatud mannekeen, voolav osa aga (jääb kogu etenduse vältel pingilt alla voolama) mingi veider materjal, mida mul kui kiirel reageerijal õnnestus etenudsuse lõpus kah oma käega katsuda. See jäi käte külge kinni nagu pasta. Neiu on nõrk ja nutab.
Mingil hetkel tuleb neiu mõõga suure põrandal lebava mõõga juurde, mõõk seisab elektrivoolus ning on kuumaks köetud. Neiu värvib oma huuli ning seejärl ka kuuma mõõka, vähemalt esimesed read saavad tunda sulava huulepulga lõhna, seejärel valab ta mõõgale lõhnahõli, mille lõhn täidab vähemalt osa kirikust. Siis asetab mõõgale kangatüki, kangas kakkab kõrbema. Neiu tõstab kanga üles ja voldib selle lahti, nõnda et kõrbnud jälgedest moodustub rist. Neiu hüüab: "Ma vihkan sümboleid" (kui ma õigesti aru sain tõlkest).
Mingil hetkel saabub lavale tohutult palju mehi, kes neiut patjadega peksma hakkavad. Kui neiu nende hulgast välja tuleb, kannab ta normaalmõõtmetest suuremat naisenäo maski.
Mingil hetkel saabub lavale veelgi suurema naisenäoga maskiga mustanahaline neiu, kes maskist ja riietest esimese neiu poolt vabastatakse ja mingi hetk mantlisse riietatud meestegelane aheldab neiu ketiga ning müüb selle kookonist tulnud naisele. Tolle huvi aga kaob pärast neiu mustanahalise neiu ostmist, läheb tegeleb oma asjadega. Ei mäleta, kas mustanahaline neiu vabastas ise end ahelatest või too esimene neiu, igatahes mingi hetk on ta vaba ning too esimene neiu määrib teda hõbedase võidega sisse.
Mustanahaline neiu hakkab tantsima, ning esimene neiu tuleb lava ette, kus seisab juppi aega laserkiire käes. Mingi hetk lõhkevad ruumi riputatud rõngastes olevad klaasid ning pööratakse ümber suur taustaks olnud valge lõuend, millel nüüd seisab renessanssiaegse mehe nägu.

Laupäeval olin jälle suures teatris, kus vaatasin Itaalias sündinud aga Amsterdamis töötava Emio Greco tantsuetendust "Hell". Ka see ei vasanud väga ootustele. Brožüüris öeldi, et töö on inspireeritud Dante "Jumalikust komöödiast". Etendus algas nagu popmuusikaga kabaree. Ülejäänud etendus oli klassikalisel balletil baseeruvale moderntantsule üles ehitatud. Tantsijad tatsisid, seejärel tantsisid aluspükste väel, siis vahetasid kõik riided ära, aluspesuni välja. Mõne naise riided läksid nüüd mehe selga ja vastupidi või siis mehed vahetasid omavahel. Siis tantsisid nendes riietes ning lõpuks alasti. Vahetevahel tantsis nende hulgas musta riietatud kaabuga tegelane ja ka üks tantsijatest, kes seisis teisets pisut eraldi meenutas toda musta tegelast.

Kl 22 algas "Das beste deutsche tanzsolo"II õhtu. Iga registreerunud artisil on aega maksimum 5 minutit, et esitada oma soolo. Pühapäeval valiti kahe eelneva õhtu voorudest finaali pääsenute hulgast välja ürituse võitja. Ka publik sai anda ühele lemmikule oma hääle. See, kellele mina oma hääle andsin, sai laupäeva õhtu publikulemmikuks. Seda ma küll ei tea, miks seda parimaks Saksa sooloks nimetatakse, kui osavõtjaid oli üle maailma.

Pühapäeval käisin vanas raudeejaamas, kust kaudu kunagi juute koonduslaagrisse saadeti Poola kompanii Farma v jeskyni tantsuetendust "Cekarna" (Ootesaal) vaatamas. Lavastus oli pühendatud neile juutidele, kes koonduslaagritesse saadeti. Lavastus ise, kui mina tantu looks peaks ümber tõlkima, vaatas asjale tänapäevast. Oli neiu, kes soovis seda teemat uurida, tegelane, kes tõenäoliselt oli tema noormees ja ametnikud polnud aga asjast huvitatud ning üritasid asja takistada. Neiu üritas minevikuvarjudelt tunnistusi kätte saada, nood aga ei teahtnud temaga rääkida või siis kui tahtsid, asus keegi neid takistama.
Vana raudteehoone oli tsementpõrandaga ja jube külm. Publik oli välisrõivastes, tantsijad aga kandsid õhukesi kleidikesi ning vahepeal lamasid päris tükk aega tsementpõrandal.

Aga jah, valisin omale, kui ma juba valima pidin, sest kõik kokku oleks liiga kalliks läinud, vaatamiseks just tantsuetendused või perfonksid, kuna arvasin, et draama oleks liiga keeruline. Võõrkeel ja saksakeelne tõlege kõrvaklappidest poleks kah asja vist paremaks teinud.

NB! Osa lavastuse pilte netist otsitud