Vahepeal on mul üsna tegus nädal olnud

Laupäeva pubituur

Eelmine laupäev käisime Anetiga Lõuna-Leipzigi pubisid kammimas. Hakkasime mingi peale südaööd minema ja siis kõndisime piki pubidetänavat. See on pubisid täis. Lõpuks jäime ühte iiri pubisse. Sealne baaritöötaja oli väga suhtlemisaldis. Tuli kohe juttu puhuma. Lõpukskuuldes, et me ilma pelgata tööd teeme ja kuus ainult 300euri saame, lubas järgmine kord meile väikese õlle tasuta anda. Muuseas arvas ta, etoleme Erasmause programmiga, vabatahtlikest polnud ta kuulnud. Seal rajoonis elab palju tudengeid ja sealhulgas ka erasmuslasi. Kutsus meid ühele ersasmuste peole, kus pidavat 200 erasmuslast olema. Andis oma telefoninumbri, juhuks kui tahame sinna peole minna. Koju jõudsime mingi kl 7 paiku hommikul.

Esmaspäev tudengipeol

Siis esmaspäeval kutsusi Henari saksa sõbrad meid ühele tudengipeole. Läksime ratastega, see pidavat kiirem variant olema. Koha nimi oli "Four Rooms", sellel ajal, kui meie sinna jõudsime, oli tänaval mitmekümnete viisi jalgrattaid igale poole kinni haagitud. Clubi oli rahvast pungil. Mina ja Anett hakkasime lauajalgpalli mängima. Kunagi ei saanud aga kahekesi mängida, alati tulid mingid ässamad venna ja pakkusid endeid paarilisteks, no ja siis me seal hoovad käes passisimegi ja vatasime kuidas ässad tööd teevad. No eks sai ise kah tiba huupi tulistatud, ja vahel joppas isegi värvaga. Aga koht oli tore, tasuta piljard ja lauajalgpall, hea oldshool muusika. Ainult suitsu oli palju. Saksamaal Saksimaal vähemalt veel baarides suitsetamiskeeldu ei ole. Kohalikega ainult väga ei suhelnud, ainult mängu ajal. Lahkusime jällegi mingi kl 5 paiku hommikul, pubi oli peaaegu tühi mõned üksikud tantsisid veel. Teisipäev muidugi tööpäev.

Henar boikoteerib töö vastu

Aga Henar käib siis pea iga päev poole hommikuni väljas ja tööpäevadel igal pool väljasõitudel. Küsisin talt, kas ta siis võttis vaba päeva, ta vastas, et ega ta ei pea tööd tegema kui ei viitsi. Ja kui ta pea nädalaks nüüd Belgiasse läks, ei huvitanud teda, kas need tööpäevad, mis sinna sõitu sisse jäävad,lähevad ta puhkusest maha või mitte. Henar töötab Villas, samas kui Villa töötaja Elisabeth minu keskust käis üle vaatamas, siis küll uuris,e t kas kõik tunnid saavadtäis töötatud ja küsis töögraafikut näha.
Aga kuuldavasti olevat Henar hakanud protestima, selle vastu, et ta vabatahtlikuna baaris ettekandjatööd peab tegema. Et see ei ole vabatahtliku töö (mis on ka tõsi, sellele ei vaadata Youth in Action'is hästi) ju talle siis öeldi, et kui ei taha, ärgu siis tehku tööd.

Kaaluprobleemid

Aga üldiselt, ma ei tea, kas need õlled, mis ma siin Saksamaal joonud olen või hiline söömine on selle põhjuseks, igal juhul on hakanud kilod juurde tulema ja tagumik paisuma.
Ok, õllest tuleb kindlasti loobuda, kuigi Saksamaal on see raske, selleleei vaadata hästi.
Aga õhtuse söömisega on jube lugu, iga päev saan, mingi kell 19 töö juurest lahti, siis poodi, siis süüa tegema ja mingi kl 21 sööma. Aga töölt tulles on ju kõht nii tühi. Lõuna on seal mingi 13-14 paiku ja vaaritamiseks seal aega ei jää.
Aga tuleb jah õhtuti midagi kergemat sööma vist hakata. Eestis enamasti ikka sõin enne kl 19, vahel harva hiljem. Muidu ei ütleks, et siis märgatavalt rohkem sööks, magusat ehk isegi vähem, rohkem puuvilju. Ja ringi liigun ju tunduvalt rohkem kui ülikooli ajal, kui peamiselt raamatutelugemise ja söömisega tegelesin. Kas siis tõesti õhtune söömine, stress või siine keemiat täis toit.
Ja täna tegin esimest korda kõhulihased ja muid harjutusi.

Neljapäev ja reede Belgershainis

Belgershain on üks väike küla Leipzigi lähedal ja nendel päevadel käisin seal lastele õmblemist õpetamas. Ettevalmistuseks olin õmmelnud kaks kotti, ühe klapiga ja teise ilma, siis ühe kõhukoti poiste tarbeks ning ühe kummiga seeliku. Lisaks olin teinud koomiksilaadseid juhendeid, kuhu lisatud saksakeelseid õpetussõnu. Laused moodustasin ise sõnaraamatu abiga ning siis lasin Anetil üle vaadata. Oih, vigu oli palju.

Aga kuna eelmine ja see see nädal on Saksamaalkoolivaheaeg oli üks ettevõtlik naine juba aprillikuus hakanud oma projekti jaoks sponsoreid otsima. Aga üritus oli väga lahe. Ühte koolivõimlasse oli rajatud terve väike linnak. Võimla oli jagatud erinevateksboksideks nagu mingi messihall. Ja erinevates boksides asusid erinevad töökohad. Linnaksel olid oma tänavad, bussipeatud, kärust taksod ja oma raha isegi.
Nädala vältel igal hommikul kl 9 oli linnakese tööbüroo taga pikk järjekord. Linnakeses elavaid lapsi oli u 70. Sealt tööbüroost sai igaüks omale töö valida. Kaasaarvatud tööböroosse tööle tulla. Igal töökohal olid oma blanketid, minu õmblustöökojal näites 4, mis tähendas, et korraga sai meile tulla maksimum 4 last. Laps sai tööbüroost kaasa ühe blankettidest, kuhu oli peale pandud kellaaeg. Iga laps pidi mõnes töökojas päeva jooksul vähemalt tund aega töötama. Töötundidele vastavalt sai ta pangast raha. Tunnipalk oli 20 Belgat, seal 4 Belgat läks maksudeks, sest muidu poleks tööbüroo, pank ja linnavalitsus kusagilt raha teeninud ja siis mingi summa pidi laps maksma veel töökohale. Seda ma ei tea, kui palju see oli, aga näiteks koti õmblemsie ees küsisime tavaliselt 20 Belgat.
Töö lõppedes panime meie lapse kaasatoodud blanketile töö lõppemise aja ning sellega pidi laps panka minema, et oma teenitud raha kätte saada.

Igal lapsel oli ka pass ning vahepeal hüppas politsei töökodadesse sisse ja uuris, kas kõik on korras ning küsis töötajatel passi näha.

Töökohad olid aga järgmised: lisaks mainitud tööbüroole, bangale ja linnavalitsusele, ajaleht, jalgratta (ja ka muu) töökoda, puutöökoda, dekoratsioonide töökoda (nii värvid kui ka muu nikerdamine - unepüüdjaid, vildist käevõrusid, emailitud plekist ehteid ja korve sai punuda), juuksuritöökoda (enne diskot oli seal megapikk järjekord kliente), haigla, tuletõrje ja esmaabi, giid (kui lasteajalapsed ekskursioonile tulid, olid nad ohulindiga ümbritsetud - see oli buss - ja üks lastest rääkis neile linna kohta, siis keraamikatöökoda ja muidugi kohvik. Võib-olla unustasin mõne töökoja. Kovik oli megalahe, jube palju häid kooke, jooke, võileibu, abruusi ja vahvleid tegid kah kohapeal. Ja kõike sai Belgade eest osta, kook näiteks maksis 1 Belga. Mulle ainti iga hommik 50 Belgat. 15 Belgat oli lõunasöök. Ja kuigi ma neljapäeval käisin ka ise dekoratsioonide töökojas ehteid meisterdamas ja pidin selle eest maksma ning lisaks ostsin ühe piimapakist tehtud rahakoti, oli mul viimasel päeval ikkagi 49 Belgat alles. Ma lihtsalt pidin kogu aega töötama. polnud aega seda kuluada.
Aga piimapakist tehtud rahakotid olid lahedad, neid tehti jalgratta töökojas. Neil seal oli trukimasin. Kõigepealt volditi kuidagi kott valmis ja siis pandi trukk külge. Maksis 4 Belgat.
Aga muidu käisid töökoja omad meil masinaid parandamas, siis kui tahtsime mõnele õmmeldud kotile trukki ette panna, pidime töökotta minema ja selle eest maksma.
Ühesõnaga hull süsteem, kõik nagu päris elus. Ja kõik see oli ühe naise ettevõtmine. Kogu varustus oli saadud peamiselt annetuste teel. Meie õmblustöökoja kraam oli ka kõik kokku laenatud. Masinad, pudu ja kangad, peegel ja muu. Kangastest enamus oli muidugi sellest ajast kui Saksamaa veel kaheks jaotatud oli, aga samas midagi kena leidis sealt ikka.

Aga jah, tööd oli palju, tegime ma ei tea kui palju kotte koos lastega ja neljapäeval ka ühe seeliku. Kuigi mul oli üks saksa naine, kes ka tiba inglise keelt oskas abiks, vahepeal olin sunnitud ikkagi lastega ise kuidgi hakkama saama (ta pidi ju kah lastel õmmelda aitama ning oli vahel hõivatud). Ja kuidagi said igatahes kotid valmis kah. Isegi ühel poisil aitasin teha rohelist kotti, poisile meeldisid väga õmblusmasina erinevad funktioonid. Ta rääkis muga jube palju,aga kahjuks ei saanud ma sageli aru, millest ta rääkis. Siis ühe väga püsimatu poisi panime triikima ning lõpuks aitasin tal mööbliriidest salli õmmelda. Kuna tal olid materjali osas nii veidrad soovid, andsin lõiks järele ja poiss sai oma salli kätte (pigem küll vöö;). Ja reedeks oli lastel nii palju raha, et nad üritasid seda igati kututada. Saime kaks tellimust, üks tüdruk soovis oma 4-aastasele õele hõlmikseelikut. Selle õmbles Connie, kuna tal oli aega, ma olin lastega hõivatud. Siis pärastlõunat õmblesin tellimustööna ühe kahe sangaga ostukoti. Üks poiss tellis oma vanaemale. Aha ja, ühele väikesele tüdruku töökojas meisterdatud põdrale õmblesin mütsi kah;)

Siis vahepeal esinesidpeaväljakul laste tantsutrupid ja reedel toimus moeshow. Mis tähendas,e t mingi hetk hüppas kari plikasid meie töökotta sisse ning hakkas end kangastesse mässima. Pärast oli muidugi tereve põrand kangaid täis.

Aga jah kogu see lõbu lastele läks lapsevanematele maksma nädala eest 25 euri. Millegi eest tuli ju söögid osta.
Aga minule jättis küll kogu üritus võimsa ja toreda mulje ja paistis, et lastele ka väga meeldis.
Praegu pilte lisada pole, aga ehk kunagi midagi saab.