Ja jällegi sai lõputuna tunduvatest imekitsastest treppidest üles minna, jeppiii. Seekord kasutasin veelgi vähem lifti. Ei mäleta kui kõrge see monument oli, aga mingil vaheplatvormil näitas üle 60 meetri. Igatahes see keerdtrepp paneb küll mõtlema. Saan muidugi aru, et 20. sajandi algus oli rahvaspordi sünd, tolle aja piltide sage teema on ju noormehed-neiud sporti tegemas. Aga peale selle rahvastemonumendi ehitusinsener tiba ennetas (monument valmis 1912 aastal) 20. sajandi 20-ndae spordihullust, hindas ta minu arust ikka inimsaledust kõvasti üle. Kogukamatel inimestel pole mitte ainult poolde kõrgusesse viiva lifti tõttu tippu jõudmine raskendatud, vaid veelgi enam vast keerdtrepi kitsuse tõttu. Õnneks toimib enamuses keerdtrepistikus ühesuunaline liiklus, üles ja alla viivad suunad kasutavad erinevaid treppe. Ainult viimane korrus on ühine. Ideaalis peaks vist viimasel korrusel töötama valgusfoor. Üleval nägin ma aga kogu aeg rohelist tuld põlemas.
Kloostriga surnuaed
Pärast monumendi sulgemist kl 18, suundusime veel minu lemmiksurnuaeda. Jalutasime seal tunnikese ringi. Otsisime puude alt pähkleid, aga pagana oravad oskavad vist tühjad pähklid täis pählitest ära eristada, kõik pähklid, mis puu alt nii hilja sügisel veel leida õnnestus, olid tühjad. Supermarketi avatud letist on täis pähklit märksa kergem tasku pista;)
Läks pimedaks ning külmas. Sadas jällegi seenevihma.
Thomaskirche
Enne USA-sse minekut andis boss mulle esmaspäevase päeva vabaks, ilma, et see minu puhkuse arvelt maha läheks. Esmaspäev on niigi poolik tööpäev ning kl 17-st mul niikuinii keeltekooli tee jalge all. Aga jah, üles, et mul külaline;)
Käisime siis tiba vanalinnas ringi. Sealhulgas ka Thomaskirches - see kirik, kus Bach töötas. Ken tegi oma kunstiajaloo õppejõule näitamiseks pilte.
Käisime veel jalgsi kusagil raudteejaama taga arvutipoes, kus peaks odavat fotokat saama. Aga kohapela selgus,et see fotokas tuleks tellida ning sellega läheks nädal aega. Ja siis tuli Kenile meelde, et ta nägi just ülemstes seda sama mudelit ja seal oli see isegi 200 kr odavam. Siis tegimegi nii, et tema jättis oma fotoka mulle siia ja ostis mulle Eestist uue. Jõuluni on siis aparaadid sedapidi.
Aga jah, ilm oli nii külm ja vist tänu sellele jalutuskäigule õnnestus Kenil tiba haigeks jääda ning ülejäänud päevad oli ta sunnitud kandma seda salli, mille ma talle vahepeal trammis, tööle ja töölt tuleku säästlikult ära kasutades, kudunud olin. Muidu talle ei meeldi salle kanda.
Enamus ööst vastu teisipäeva oli sisustatud minu tulevase õmbluskursuse tarbeks flaieri tegemisega. Olin lubanud selle teisipäevaks valmis teha, et siis saak neid Konradi vanasse kooli jagama minna. Flaieri tekst muidugi Anetti tõlgitud ja töökaaslaste poolt tiba parandatud.
Aga kolmapäeva hommikul kl 6.30 pidime raudteejaamas olema, olin Kenile tagasisõidu Berliini ka kaasasõiduna orgunninud. Aga meie lõikasime vähemalt kella 2-ni öösel teineteise juukseid. Minu omi lihtsalt kärbiti, aga mina lõikasin tema õlgadeni juuksed lõuani, kui mite lühemaks, ning sälgutasin ära kah. Ken ise magas toolil ega ta muidu poleks mul vist nii palju sälgutada lasknud;)
No comments:
Post a Comment