Tegus laupäev

Neljapäeva õhtul jõudis Ken mulle siia külla. Tuli easy-jetiga Berliini ja sealt siis autoga Leipzigi. Kasutasime seda mitfahren võimalust - otsid netist autojuhi pakkumise ja helistad talle ning küsid, kas tal on vabu kohti. Viimasel hetkel leidsime selle neiu. Muidu oleks pidanud rongiga tulema - odavaim mingi 30 euri, kaasasõidu võimalus aga 9-10 euri. Jah, ega see väga lihtne kogemus polnud, mul endal ju raskse helistada, ei oska saksa keelt nii hästi. Aga õnneks Ken leidis neiu ikka Berliinist üles. Lisaks temale oli autos veel 2 kaasasõitjat, kõik kutid. Neiu tõi Keni kohe Villa ette ära.
Ken kinkis mulle suure enda valmistatud unepüüdja. Isegi rõngad on ta ise valmistanud. Tõi puuriidast kaks pakku, tegi laastudeks ja seejärel liimis need kokku. Siis lõikas plaadist rõngad välja ning töötles need ning lõpetuseks punus võrgu ja lisas kaunistused. See oli kindlasti väga lihtsutatud ülevaade

Rahvastelahing

Kui me reedel tööl olime, rääkis Silvia meile Leipzigi lähedal toimuvast simulatsioon-lahingust, kus 1813 aasta 19-20. oktoobril peetud Rahvatselahingu
mälestuseks kogu rõivastuse, sõjavarustuse ja laagriga see lahing ette mängitakse.

Laupäeval tahtsimegi siis sinna minna, aga ma ei suutnud kuidagi selle ürituse täpset asukohta tuvastada. Helistasin Silviale, et järgi uurida. Silvia oli oma türte Laurga parasjagu linnas ning pakkus välja võimaluse sinna koos minna. Nii me siis saimegi autoga Makkleebergi, isegi 5 eurise pileti tegi meile kummalegi välja.




Ilm oli jahe. Esialgu läbisime laagrivööndi - põhuga täidetud pisikesed telgid - alal askeldamas mõned lapsed. Kuuldavasti olevat näitlejad päriselt siin öö mööda saatnud. Kiirustasime lahinguväljale, sest etendus oli juba jupp aga tagasi alanud. Suur heinamaa oli ümbritsetud pealtvaatajate sõõriga. Väli oli täis erinevas mundris inimesi, ühes osas paugutati püsse, teises osas aga tegeles mõni rood parasjagu püsside või kahurite laadimisega. Siin-seal ratsutasid väeosad hobustel. Iga väeosa kandis erinevat mundrit. Kõikjal oli tossupilvi. Väljale oli asetatud paar ajastukohast ehitisemulaaži.


Üks mundrisse rõivastud tüüp jagas mikrofonist informatsiooni lahingu kohta. Tegelikkuses olevat väli olnud täielikult tossuga täidetud. Selle tõttu olidki mundrid nii kirjud, et omasid tossu seest ära tunda.
Ürituses osaleijad oli kas 300 või 600hinge (enam ei mäleta) pärit maailma eri paigust. Näiteks Saksimaalt pärit asjaosalised kandisd hoopis Austria vorme. Tegemist olevat ühinguga, kus kõik oma sõjariistad ja rõivad ise valmistavad. Lühidalt: tõelised fännid.










Pärast lahingu lõppu asutusime läbi vene putkast, vene rahvarõivastesse rõivastatud inimesed müüsid vene stiilis katusealusest seljankat, pelmeene bošši ja muud. Ostsin seljankat.



Teisel pool laagrit soojendasime end veel hõõgveiniga. Keni arust pidavat see siin paremini maitsetsatud olema, pole nelgiga üle pakutud. Hea oli küll.













Silva ja Laura tahtsid vana messikeskuse alale ühte kaarhalli kirbuturule minna. Siin on taolised vanade asjade kirbuturud väga popid. Pakkusime end kaasa, aga kui nägime, et peame juba sissepääsu eest kumbi 2 euri välja köhima, ostsustasime selle pigem kooreliköörile kulutada.






Bimbotown


Õhtul käisime Bimbotownis. Bimbotown asub Spinnerei's, vanas õmblusvabrikukompleksis, mis nüüd kuntsnike linnakuks on saanud. Kirjutasin sellest kunagi siia. Bimbotown olevat rahalistes raskustes ning peale laupäevast etendust, kus meie olime, suletakse see 3. novembril suure peoga.
Aga Bimbotown oli lahe. Mitu ruumi on täidetud vana mööbli ja muu kribu-krabuga, aga mitte ainult suvalise vana träniga, vaid liikuva mööbli ja kribu-krambuga. Mingi lintsüsteemi abil liikuvates voodites saad avatud alal ja risust moodustunud koobastes ringi sõita. Sellel ajal kui teised ruumides ringi kõnnivad ja muid aktrakstioone, muusikat ja etendusi naudivad, saab mingi osa inimesi ringisõitvates voodites pikutada.
Ühes kohas ripub kolm paari jalgu, mida külastajad pultidega juhtida saavad. Kogu ruumi mööda sõidavad trossil ringi riideesemed.
Kusagil pikka aega seistes, jooksevad pintsakud, kleidid, öösärgid libamisi sust üle. Lae alla on ehitatud sillakesed, kus külastajad istuda saavad. Baarileti äärde pukile istudes hakkab pukk üles alla hüppama. Veidrused ja väkesed ootamatused.
Läbi värvikireva autopesula harjaste pääseb sauna. Saun on publikule avatud, klaasseintega ruum, kus kolme terassina asuvad vannid. Ülemistest vannidest voolab vesi alumistele tasanditele. Vannid on täis vahust voolavat vett ja õllekannudega alasti noormehi. Lisandub ka üks neiu.
Mitmel pool alal leidub (tugi)toole, mida üks külastajatsest kusagilt puldiga juhtida saab. Nii et kui keegi kaaskülastajatsest toolile isub, vajutab puldiomanik nuppe ja toolilistuja saab sõltuvalt puldikäsitleja osavusest toreda rodeosõidu. Üks toolidest hüppab koos sinuga vedrul korraks õhku. Saad ise küll nupule vajutada, aga samas ei saanud vähemalt mina pihta, millal see tool päriselt õhku hüppama peaks.

Üks kahest diivanist tugitoolist ja lauakesest koosnev komplekt tõuseb õhku nõnda, et tugiooli käsitoed keeravad end tugitoolil istuja ümber kinni ning tool ise hakkab koos selle kõrval oleva pisikese vedrulambiga lauaksega õhku tõusma, selle kõrval olev diivan õuseb diagonaalis, samuti tugitooli vastas olev diiivan.Nõnda hakkab esialgu mõnusalt juttu ajav seltskond üksteise otsa libisema. Ülevamal pool olijad üritavad küll tõusva diivani käsitoest kinni hoida, kuid tihtipeale libisevad siiski alumistele otsa.
Siis on alal veel sellised väikesed pool-toad lauakese, selle ümber olevate toolide-diivanite ja raamaturiiuliega, mida on võimalik lauakest keertes roolida ning kogu seltskond saab ruumis oma asukohta vahetada.
Kõige enam meeldis mulle aga üks sohvaga komplekt, mis pealeistujad ära sööb. Kõigepealt istud peale, maksimum 2 in, siis vahepeal hakkab põrandalambike kõikuma ja põlema, vahepeal jälle kustub, ootad, vestled ja siis mingil hetkel kaob sohva seljatugi alla auku ning sohva istumisalus kallutab pealistujad auku järgi, kusjuures sohva käsitoed peksavad veel istujatele takka.
Istujad maanduvad voodile ja näevad ekraani, kus neil kästakse voodile lebama jääda. Voodi kakkab koopakeses aegaselt ringi sõitma, nagu need voodid, mis kogu alal ringi loivavad. Mingi hetk kallutatakse voodil lebajad järgmisele voodle. Pigem küll madratsile. Ja too madrats hakkab hüppama nagu batuut.
Lahkusime mingi kl 1 paiku, pidu aga alles hakkas päris tuure võtma. Minu silmad olid aga suitsust valusad, Saksimaal suitsetamisseadust veel pole. Inimesi oli nii palju, et atkraktsioonide järjekorrad olid jube pikaks veninud. Kuigi muusika oli lahe, oli tanstupõrand paksult rahvast täis.
Üldse oli kogu ala rahvast paksult täis ning välisukse juures oli pikk saba inmesetest, kes alles ootasid seenevihmas oma sissepääsukorda (pilet oli muidu 10 euri). Sees olid ruumid vist nii üle rahvastatud, nii et turvamees pidi vastavalt lahkujate arvule sissesoovijaid sisse laskma. Seda ma uurima ei hakanud, et kas ka juba templiomanikud peavad hakkama uuesti seal sissepääsu järjekorras ootama, ainult maksma ei pea.

Igatahes selgus, et ööliin veel ei sõitnud ja tavaline liin oli sõitmise lõpetanud. Kõmpisme seenevihmas läbi linna koju. Koju jõudsime mingi kl 2 paiku ning siis nägime esimesi ööliine kesklinna poolt äärelinna suundumas.