Halloween

Eile korraldasime Anetiga koos Aneti keskuse lastele Halloweenipeo. Meisterdamise osa toimus Aneti noorekeskuses ja aaretejahi osa üle nurga asuvas KunstGartenis, mis kuulub minu keskusele.



Peoks valmistuma hakkasime juba varem. Vaja mängud otsida, asjad läbi mõelda, läbi rääkida keskustega jne. Siis laupäeval käisime komme ostmas Kauflandis. Siis esmaspäeva õhtul tegime oma korteris ettevalmistusi. Meisterdasime tondid (salvrätiku sisse seotud ümmargune (pulga)komm, millele nägu peale joonistatud), mis KunstGarteni alale ära peita. Siis osale tontidele riputasime tähe kaela. Kokku 7 tähte, millest saab lõpuks sõna "tulevik". Seejärel riputasime õuntle sedeli varre külge (numbrid 4, 6, 8 ja 10, 10 muidugi ainult üks). Üritusel pärast seda, kui tondid leitud ja sõna "tulevik" kokku pandud. Seadsime lapsed ritta ja siis kordamööda sai igaüks soovi soovida, silmad kinni seotud õunte hulgast ühe endale valida. Ja vastavalt õunal olevale arvule sai kotist pimesi komme võtta. 10-ga kaasenes ka soovi täitumine. Ja kusjuures jummala palju lapsi sai selle 10 õuna ja enamusel õnnestus 8 kommi saada. Veider. Siis lõikasime lahti ja kleepisme musti prügkotte omavahel kokku, et nendest aias midagi ehitada.


Teisipäeva hommikul läksime KunstGartenisse ja ehtasime seal olevast lavast prügikottide ja kangastega kummitustemaja.
Siis mitmesse kohta köitest ämbikuvõrgu, mille sisse ja külge peitsime tonte. Aias oli ka üks suur lilleväli, selle sisse panime kah tonte. Igale poole. Ja värava ette ehitasisime kah võrgu.







Kl 15 hakkasime lastega filmitoosist nahkhiiri või laternaid meiserdama. Lapsed ise said valida, kumba teha tahavad.


Sealsed lapsed on emmigrantide lapsed, väga elavad ja püsimatud. Lärmakad ja vahel togivad teineteist. Ega see meisterdamine nendega kerge pole, tahavad ruttu valmis saada ja paluvad, et sa neil enamuse asjast ise valmis teeks. Ja siis need, kellel asi valmis, jooksid KunstGarteni lukus ukse taha aaretejahti ootama.





Ja siis kui me lõpuks selle aia ukse lukust lahti keerasime, jooksid nad sellise turboga lavast ehtatud maja poole, et sellest värava juurde ehitatud võrgust pold midagi. Ma isegi ei jõud tähele panna, kas nad pugesid sealt kuidagi läbi või ... Jooksid nii kiiresti nagu poleks midagi ees. Igatahes, oli võrk pärast suht terve. Issand, oli see alles jaht. Nagu tuulispask käiks asjadest üle.



Aga kokkuvõttes neile meeldis. Lõpuks majakeses andime neile teed kah, teesse viskasin neile kummiusse, aga tee oli nii kuum, et kummiussid sulasid ära ja jäid topside külge kinni:)

Siis lõpetuseks mõtles Konrad lastele tonti teha, tal oli valge tekikott, mille nägu peale joonsitatud. Aga nood marakratid hakkasid hoopis Konradile jahti pidama, piirasid ta sisse ja rippusid igal pool ta küljes. Lõpuks õnnestus Konradil kuidagi tekikotist välja pugeda ja lastele jäi vaid tühi ürp.

Kui lõpetasime, oli juba pime. Homme (neljapäev, sest 31. on vaba, reformatsioonipäev) lähen koristama.




Lõbustuspark

Täna õhtul läksime Sportforumi kanti Halloeeni tuleshowd otima. Üks noortest rääkis,
et tuleshow tantsuga. Aga kära peale leidsime hoopis sealt kandist ränd-tivoli. Suhteliselt tühi oli, muidu aga nagu Ameerika filmides. Palju võimalusi õnne katsuda, igal pool putkad võiduvõimalustega ja vorstikeste ning maiustustega. Atraktsioone oli ikka kah. Käisme plikadega põrkeautodega sõitmas, 1 auto, 1,5 euri, kui võtad 4 piletit, maksad 3 euri.
Siis Henariga käsime me mingil väga karmil asjal. Istusime oma autokeses. Neli "autokest" oli ühe keskme ümber ja siis need neljased pundid sõitsid ja keerlesid tohtu kiirusega diagonaalis alusel ringi. Mul kael ja seld siiani kanged. Alates 8. eluaastast lubatud, aga selline tunne,e t need 8-aastased lapsed lendavad selle asja pealt küll minema. Ma hoidsin küll oma turvatõkkes kramplikult kinni. Aga kuna kiirus on nii suur, siis tegelt vist ei saa välja kukkuda, juba inertsi pärast. Kuigi see, kui ta suure kiisus epealt väikese pausid teeb, see oi ikka väga jube ja raputav. Kartsin juba oma selja pärast seda raputamist. Aga muidu oli tore elamus. Enamus asju, kus väiksena käind olen, on ju magedad old. Maksis 2 euri, aga sõit oli pikk, vahest isegiliiga pikk. 4 pieltit koos ostses 5 euri.

Ja ühes kohas oli väga palju vanu mänguautomaate. Aastast 1936 ja 1938. Kahju, et mu fotoka batareid tühaks said.
Ma ise mängisin valikust kõige vanema aparaadiga 1901. Automaat asub seinale naelutatud klaasattega kastis. Paned žetooni sisse, vajutad nupule, siis kukub pall, mingid väikesed tõkked on kah, päris otse alla ei kuku. Ja siis sina pead mingi korviga mehikesega selle palli kinni püüdma. Mehikest saab kangi keeratses juhtida, kang käib väga raskelt, paremale on teda kiiresti raske saada. Mõlemad mu pallid kukkusid potsti maha. Plikad seal mängisid pin-balli, algelist laua-jalkat ja -tennist. Tennises nad ei saanud vist kordagi üle võrgu. Jalgpallis hüppab kangi tõmmates pall väljaku keskelt välja, põrkab vastu klaaskaant ja siis veereb kummagi värava poole. Väravat on võimalik mingi liikuva kopaga kaitsta, kopaga saad palli tiba lüüa kah. Siis kummalgi pool väravat on üks figuur ja selle taga kahur, mida tõmmates saad palli "lüüa". Väljak ise on tühi. Sina saadki ainult oma külgkahuritest tulistada ja värvat kaitsta. Jäähohi oli kah - mõned puust ringikeerlevad figuurid, mida juhtida saad.