Olen elusalt Sitsiilast tagasi, täna aga meenutusi sünnipäevast

Uuuu, väike pisar silmis tuleb teatada, et olen Sitsiiliast tagasi. Juba keerab esimene masina täis pesu pesumasinas ning üle tüki aja mail üle loetud. Aga musi vaeseke peab veel 24 ha Berliinis, tõenäoliselt lennujaamas, oma lendu ootama, ja seda sel ajal, kui mina omas voodis saan end välja puhata.
Aga tuleb tunnistada, et väsinud ma olen. Kuigi viimased päevad Sitsiilias ei olnud enam jõudu suurte kottidega vaatamisväärsuste maratoni teha, vaid lesisime pigem rannas, mille tulemuseks oli vautav nahk ja kesta ajav nina. Aga samas öö Milaano lennujaamas ja muud sekeldused enne lennujaama jõudmist ja sellest puhkepäevakesest rannas on vaid imekena mälestus järgi.
Aga kuna osa pilte on veel musi käes (akud ei pidanud kahele kaamerale vastu ning pidime vaamisväärtused kaamerate vahel ära jagama) ning olen ropult väinud, teen lühida kokkuvõtte omaimetoredast sünnipäevast. Kogu see aeg sünnipäeva ja äralennu vahel oli nii kiire, et pole jõudnud isegi kirjadele vastata, rääkimata blogi kirjutamisest.

Sünna

Aga see aasta sain ma esimest korda elus üllatus-sünnipäevapeo osaliseks. Päev enne oma sünnat vaaritasin uhke tordi tööleviimiseks ning jäin veel tööle tiba hiljaks, kuna olin lubanud korterikaaslasele päev hiljem koogi teha, siis kui Kairi ja Liisa Eestist kah külas on ning tahtsin see aasta vähe lõbusamat koosistumist teha, mille tõttu mõtlesin sünnipäevahommikul kõigile korterikaaslastele mingi veidra ülesande välja ning puistasin nede tuppa vastavateemalise kirjakese. See aga polnud lihtne, kuna hommikul oli köögis vilgas tegevus. Aga kirjad pidid üksteisele saladuseks jääma, kirja omalnik pidi kirja olemasolust vaikima.
Nii ma siis jõusingi nii pool tuni hiljem tööle. Ja laual lebasid kingitused, põles lilledega kaunistatud alustassil küünal, vaasis lillekimp. Ning koguhetkel terve olev kolleegkond oli mind ootamas. Ja mina olin veel arvanud,et see minu tehtud tort tuleb neile veel üllatusena, kuna ma oma sünnipäevast poole sõnagagi polnud rääkinud. Boss oli küll eelmine päev üle küsinud, et kas ma tulen ikka kl 11 tööle, eks pärast lükkusid kõik lüngad omavahel kokku. Kuigi nad olid ka ise kooki ostnud, sõime sel päeval minu tehtud torti.
Töökaasalste poolt sain veel ühe tantsufilmi, kommikarbi, mida pole jõudnud veel vaadata. Ja Sylvia poolt veel kutsekaardi 30. minutile seljamassaažile. Ja Katrini poolt päev hiljem väikese karbi akrüülvärve.

Sünna korteris

Õhtul kodus kuulsin, et minu kirjakesed olid korteris suurt elamust tekitanud. Et ma oleks pidanud kirja kohe alustama lausega: "Ära teistele midagi kõssa!", mitte seda lõppu jätma. Henar oli oma kirja õnnelikul kombel juba lõpetamas kui Anett oma kirjaga toast välja jooksis. Henar, aga käsikis tal kirja enne läbi lugeda kui rääkima hakata. Igal juhul kogu värk töötas, kõik inimesed tulid minu suureks üllatuseks asjaga kaasa ning tegid seda, mis neile kirjas ülesandeks oli antud ja korteris korraldatud sünnipäeva peol leidsid kõik selle idee väga toreda olevat.

Kuna mul aega nappis ja idee midagi värvikamat sünnipäevapeoks teha, saabus väga hilja, keerles üleannete point selle ümber, et Liisa ja Kairi tõid Eestist Vana Tallinna likööri ja mina otsisin netist sellega tehtavaid kokteile ning lasin korterikaaslastel puuduvaid osi tuua.
Henar pidi 3 sidruni ja 3 laimiga žongleerimis-show valmistama, millega ta väga hästi hakkama sai. Cristina pidi tooma piparmüdi taime ja selle leidimisest toreda loo jutustama. Piparmünditaime ta ei leidnud, aga suure otsimise peale lihtsalt mündi, millest pipart peale raputades sai väga edukas piparmünt. Kah väga hästi täidetud ülesanne. Ingrid pidi tooma pruuni suhkurt ning tegema selle leidmisest foto-story. See oli üsna lihtne ülesanne, aga tal oli ka sõbrants külas ja üritasin seda arvesse võtta. Helena pidi tegema etüüdi kasutades teatud esemeid: põrandapesu hari, mänguauto, rõõsk koor, käterätt ja jõhvikamahl. Igal juhul selle ettenade lõpus lendas pisike mudelauto pauguga rõõsa koore sisse (siiski sai selle koore ning Vana Tallinna segust valmiv kooreliköör ära mekitud). Jannick pidi mõtlema välja ühe mängu, milles peab kasutama tekki, taime, mis pole ei lõigatud ega poest ostetud, coca colat ja võib-olla veel midagi muud. Aga oluline on see, et selle uus-mängu "Puudel-Nuudel" peategelane sain mina olla. Ma ei mäleta enam, kumb puudel oli ja kumb nuudel, igal juhul mängijad seisid ringis ja mind kaeti tekiga kinni ning ühe mängija kätte anti potitaim ning siis pidin mina käsikaudu potitaimega mängija üles leidma. Kusjuures potitaimega mängija võis liikuda. Nojah, pikale läks see otimine ning ming kattev tekk haises tugevalt suitsu järgi. Aga nalja sai sellegi poolest.
Anett pidi ostma poest midagi, mis maksab alla 1 euri ning mis ei tohi lõppeda numbriga, 5 ega 9 (unustasin 0, aga Anett ütles, et raske oli siiski), igal juhul sain peavõru omanikuks. Siis pidi ta veel leidma, mitte ostma linna pealt midagi pehmet (Fitness centerist pätsatud WC-paberi tükk), midagi kollast (Fitness centerist pätsatud kollane magnet ja midagi naljakat (üks raamatumessilt saadud rinnamärk). Liisa ja Kairi, et nad öösel lennujaamas igavust ei peaks tundma, pidid leidma seal ühe inimese, kes mulle midagi sünnaks joonistab ja siis ühe inimese veel metroost ja ühe rongist. Ülesanne lahendati pildiliselt nõnda, et mitte üheski kohas ei olnud sellisel kellal ühtegi inimest, tõestuseks pilt tühjadest ruumidest.
Ja vaesed Liisa ning Kairi said õhtu jooksul aidata mul mitmeid kokteile valmistada.
Aga lisaks neile toredatele kingitustele, mis ma olin ise palunud oma korterikaaslastel mulle tuua, sain neilt veel ilusti ajalehepaberisse pakitud kommikarbi ja pungas õitega väikese toakase (loodan, et see saab minuga kunagi Eesti kaasa tulla), siis Cristinalt sain veel puust käevõru. Lisaks jookidele tõid Liisa ja Kairi mulle ka ühe raamatu, kus igasugu tarkust sees, millega vestlustes hiilata saab.
Kuna kogu see aktsioon tol õhtul oli väga kiire, on kõik fotojäädvustused tollest õhtust väga udused ning kehvapoolsed välja kukkunud.
Lisaks kogu sellele toreduste paraadile saabus mulle enne Sitsiiliasse minekut ka Inglismaalt üks tore vanaaegne sünnipäevakaart.
Aga eriti armsa üllatuse osaliseks sain täna Sitsiilast tulles, minu ukse ees ootas mind Keni hilinenud sünnipäevakingitus. Ilusti pehme elemendiga täispuistatud karbis lebasid kolm erinevas värvis kingipakki: midagi lõhnavat ja maitsvat minu meeltele (Jasmiinitee ilusas plekk-karbis), natuke värvi minu silmadesse (üks värvi muutev kerakene minu kapile) ja natuke magusat minu keelele (Kitty kommikarp) nagu tunnistasid väikesed sedelid pakikeste küljes ning ümbrik kaardiga.

Kas polnud mitte tore sünnipäev? Minu arust küll üle aegade parim sünnipäev. Aitähh kõigile siin mainitud ja mitte mainitud sõpradele, kes mu sünnipäeva nii värviliseks ja toredaks tegid.

Ja ega mu Liisa ja Kairi nimelised sünnipäevakingitused kah koledatest ilmadest hoolimata ainult toas ei passinud. Nendega sain ikka natuke Saksamaaga tutvumas käidud, aga sellest ehk kunagi ühes järjekordses tagasivaates tiba hiljem. Pekain end homseks põrgulikuks tööpäevaks välja puhkama ning lisaks tavalisele lastega jändamisele, ootab mind homme ees ka üks teismelisete teatritrupi näidendiproov, millele mul on kiire tellimus koos väikeste ettekirjutustega lavakujundus luua. Nii,et nagu näha jääb mu Sitsiilast mahajahtumise ja mullis oleku aeg väga lühikeseks. Aga varsti loodan teiega jagada fotomälestusi helesinisest merest, kaktustest, palmipuudest, laavakivimitest, ajaloolistest varemtest, mägedest ning paljust muust.