Mina ja minu jalgratas

Kuna ma oma kehakaalu pärast sügavalt mures olen ja harjutusi ei viitsi teha, rääkimata jooksimsest, pumpasin täna oma rattal kummid täis ja sõitsin tiba ringi. Peab mainime, et ega see kummide pumpamine mul väga libedalt ei läinudki. Henar andis oma pumba ja ütles, et kui pumpama hakkad, vajuta link alla, tegelt läks aga siis kui lingi avasid asi ikka märksa lihtsamalt. Ja seda proovisin ma pärast seda, kui olin proovinud kummi ventiilita täis pumbata. No nii igaks juhuks, et kas pump ikka toimib:) Mis iseenesest küll õnnestus, aga noh pumba eemaldamisel oli kumm sekundiga tühi kah. Ja siis ma olin vahepeal juba täitsa hädas, kuna ventiil ei tahtnud kuidagi sees püsida, mõtlesin juba, et teen jalgsi tiiru ja viin homme ratta remondimehe juurde. Siis aga taipasin teise kummi järgi asja üle kontrollida ja oleksingi peaaegu asjad kokku korjanud ilma selle mutrita, mis ventiili paigal hoiab. See oli mul täitsa meelest läind.

Aga noh, siis ma siidrusingi lõuna Gohlisesse. Kunagi oli üks töökaaslane ütelnud, et Gohlise on palju villasid ja laupäeval ma siis sõitsinigi trammiga Gohlisesse, aga sedakorda Põhja-Gohlisesse ning leidsin trammiliini lõpust tohutu suure armeekompleksi ning tänavate viisi renoveeritud ja hüljatud 20. saj alguse kortermaju. Tõenäoliselt oli tegemist tol ajal areneva tööstusrajooniga ning ju siis ehitatigi tänavate kaupa kollasest tellisest kortermaju.
Aga koju tulles sain eada, et Gohlises on villasid küll ja isegi üks loss, aga need asuvad lõuna-Gohlises.

Edasi suundusin Zoo-pargi läheduses asuvasse suurde parki. Henar oli mulle rääkinud mingist keerlevas kõrgest vaateplatvormist seal pargis. Kuigi ma vahepeal ülds ei teadnud, kus koha ma asun, jõudsin mingi vaateplatvormini välja küll. See ei asunud küll seal, kus Henar seda kaardil näitas, aga usun, et tegemist oli sama objektiga. Spriraalseid radu mööda ning mitu korrust keerdtreppi mööda üles suundudes leidsin end kolmnurkselt, mitte küll keerlevalt, aga kõikuvalt plaadilt, mida mingid noorukid veel omakorda trampides kõigutasid. Võttis tiba junni jahedaks, ei tahtnud eriti sinna kolmnurga otsa minna, mis täiesi ilma toetuseta õhus seisis. Aga kogu selle kupatuse kõikumsiest hoolimata läkisid ülejäänud inimesed jummala rahumeeli sinna kolmurga otsa.
Peab mainima, et inimesi oli seal palju, üldse oli selles metsa moodi pargis igal pool jalutavaid, jooksivaid, jalgrattaga sõitvaid üksikindiviide ja perekondi. Ka meie vabatahtlikud on kõik hetkel jalgrattaga sõitmas. Henar ja Trifin plaanisid enne Cospudener'i järve äärde jalgratastega minna, seda ei tea, kas Anett läks nendega kaasa või oma tripile, igal juhul on korterpregu täiesti tühi. Muideks, pea kõik järved (neid on üle kümne) siin ümbruses on tehislikud, rajatud vanadesse kaevandustesse, enuamus alles rajamisel.
Edasi läks park aina enam metsa moodi. Jõudsin raudteeni ja mingite veehoidlateni. Ja ikka tohutult palju pühapäevajalutajaid.
Ja see siin on minu jalgratas.

Radu oli seal tohutult palju, ma lihtsalt valisin ühe paljudest. Rajad ise olid tohutult porised. Ja keset metsa, ja neid poriseid teid ning mahasaetud puuvirunu jalutavad prouad oma pühapäevakingades, - kübaras ja -mantlis koos oma härradega.

Selline siis on meil Loode-Leipzig II lihavõttepüha päeval. Mis muideks on vaba päev.
Ah jaa, ja tagasitulles möödusin ühest õllemajast. Ilus rikas linnaosa ja korraga selle õllemaja nurgal, trammipeatuse kõrval hoiab üks vanem korpulentne naisterahvas kätega aiavarbadest kinni ja on püksid rebadel kükitanud tänava poole, just nagu metsa all. Ahter kõigile möödujatele näha.