Kassel

Täna käisime siis Kasselis eksursioonil.
Esiotsa määrasime kokku kohtumiskoha ja aja, sest meil olid 5-inimese grupipiletid ja siis suundusime koos juhendajaga infounkti. Kõik krabasid ja vaatsid materjale, leidsin ühe toreda kaardi, maksin selle eest ja hakkasin samas infopuntis automaadist postmarki ostma. Kooraga oli rahvas läinud, uksest asutusid sisse kaks meie grupi Ungarlast, Luca tahtis kah marki osta. Pärast välja minnes selgus aga, et oleme täesi kolmekesi jäänud, teised on plaanide kohaselt linnalähedasse lossi sõitnud. Aga loosi saamiseks kõlbas see sama pilet, mis rongilegi, aga meil seda polnud ja samuti ei leidnud me seda bussi, mis kaardi järgi lossi oleks viind, et oleks saand jänest sõita.
Eelmisel päeval olid juhendajad meile lühidalt muuseumitest rääkinud. Mõtlesin, et lähen neisse vaid vihma korral, kuna ma ei ole eriline muuseumifänn, olen vist kunstiajalugu õppides liiga palju maale näinud. Ja siiani on kõik Saksa linnad enam-vähem ühesugused tundunud, selline kesklinna ostutänav ja siin-seal kenad väikesed pargikesed romantilisena mõjuva arhituuriga.


Aga siin Kasselis asusid ka mõned erimuuseumid, surmakultuuri ja tapeedimuuseum. Mõtlesime, et pärast kohtumiskohas küsime selle pieleti ja lähme lossi hiljem.

Surmamuuseum
Aga noh, coolina tunduv surmamuuseum ei olnudki nii lahe. Kirjelduste järgi sain aru, et peaks käsitlema erinevaid matsmisviise, aga suur osa keerles kristliku matuse ümber, surnuaiast muuseumisaali veetud hauakivid, aiakesed, kirikute hauaplaadid ja muu kribu krabu. Sealhulgas kuhjaga nn gooti nänni, millekohaseid poode pea igal nurgal võib leida.



Ja siis mõned surma ümber keerlevad kunstiteosed. Üks fotoseeria vana mehe päevast oli kusjuures päris mõjuv. Kokku kuvanud mees koos naisega oma igapäevaseid asju ajamas, habet ajamas, leiba lõikamas, ärkamas, magama minemas ja siis naine hommiku mehe kätt katsumas ja viimane pilt lilledega ümbritseud kirstust. Võib-olla oli asi selles, et üks osa näitusest oli suletud, kuna ametlik hooaeg pole veel alanud.

Tapeedimuuseum
Aga tapeedimuuseum oli päris lahe, tapeedid alates Hiinast ja Jaapanist, nahale maalitud ja pressitud tapeedid, Napoleoni Austerlizi lahingut kajastav panoraamtapeet jne, mis katsid tervet tuba. Enamus ruumides oli ka lagi tapeei all. Erinevate tapeedigega sisustatud ruumid läksid 80-opkunsti ja tänapäeva kuntsniku disaintapeetide näitusein välja. Siis veel erinevate ajastute tapeedipressid ja kästisivalmistamise mudelid, kus tuba ja elusuurused nukud tapeeti valmistamas ja muidugi selleks kasutatud puulõiked. Ja kogu see aeg oli meil isiklik saatja kannul, kes vaatas hoiatas, et me tapeete ei katsuks ja kindluse mõttes hoidis silma peal, olime ainukesed kliendid. Igaks juhuks ei julgenud pilti teha. III koorus oli 8-18 saj kunsti päralt, täpsemalt öeldes pigem selle ajasu käsitöö ja tootedisaini päralt, kuna meie aeg oli väga otsa saamas, jooksin selle korruse kiiresti läbi ja läksin alumiesele koopainimeste osakonda, seal olid põletusahjud, skeletid, onnid ja ja maketid kiviaja ja ponksaja elust.
Kohtumispaika minnes mainisimine, et tahaksime veel kauemaks linna minna ja küsisime piletit, et lossi vaatama minna. Teised olid arvanud,et me tahame linna jääda. Ei tea, küll, kust nad sellise arvamuse said, minu käest küll keegi ei küsinud. Anja ja Anuš jäid ka veel linna shoppama ja andsid lahkel pileti meie kätte, läksime esiotsa Lucale ühes poes nähtud ketse ostma ja siis selgus, et meil on siiski liiga vähe aega, esialgselt määratud 2 tunnist oli vaid 1.20 järgi jäänd ja Anja arvates sellest ei piisanud.

Hetkeseis
Ja nüüd ma siis istun siin, tuju on ära, ei ole tahtmist teistega koos ülikoolipeole minna. Mõtlesin, et kui homme on sama ilus ilm kui täna, sii slihtsalt ütlen juhedajale, et mina lähen jalutama. Programm on siin pehmelt öeldes igav. Inimesed protesteerisid siinsete rahvusliku büroo poolt määratud teemade üle ja terve eilne päev olid meil meie poolt tellitud teemadel vestlusringid, mis minu arust olid kah suht igavad. Aga samas mõned siin räägivad nii kiiresti saksa keelt, et ma ei jõua kuulata. Siis üheks teemaks oli ka Prokssõdur, kus vene noormees Ivan rääkis rohkem kui mina. Esiteks ma ei tea midagi sellistest teemadest, teiseks Ivani tempo on ikka tohutult kiire ja kolmandaks minu saksa keele eneseväljendus on vaevalt viisaka tavavestluse tasemel. Lühidalt sai rohelt kududa. Ja minu arust pole tegelt probleem mitte kohustuslikes teemades, vaid vales metoodikas. Kui kaks esimest päeva on olnud ettekandeid, kus enamus esiajatest on olnud vähemotiveeritud või lihtsalt neil lihtsalt napib performaiivsust ning nad ei suuda publiku huvi üleval hoida, pole ime, et rahvas siin leiab, et tukkumise põhjuseks on ebahuvitavad teemad. Aga kes meist jõuab päev otsa kuulata kuiva ettekannet teemal "Minu projekt". Tulemuseks on olnud see, et igaüks ärkab üles selleks ajaks kui on tema kord ettekannet anda ja sii koolitajad küsivad juurde mõned küsimused.

Aga Kondadi Saksa enda vabatahtlikel on 5 seminari ja neil näiteks tehakse teemakohaseid workshoppe, Konrad valis filmi.

Lühidalt, ma leian, et kevad siin Saksamaal on ilus, tohutult palju lilli õitseb ja ma parem tutvuks värskes õhus Saksamaa loodusega, mis mul täna tegema jäi.
Ah jaa, leidsin poest laheda Hiina pildiga ploomimaistelise magusa veini (kõik siin jälestavad magusat veini), kui siin lõpetan, lähen limpsin seda.