Kevadhooaeg

Täna kui üles ärkasin, nautisid Anett ja Ingrid rõdul päikest. Tuulevarjus istudes oli täitsa mõnus ja soe. Siis pani Henar oma võrkkiige üles.

Eile kutsus Jannick meid oma bossi sünnale. Nii me siis läksimegi, Jannick, Maud, mina ja Anett läbi linna ratastega korteripeole. Jannicki boss sai 31. Korter oli tore, WC-igasugu (tasuta)postkaarte täis kleebitud, samuti WG (mitu in jagavad korterist).
Minu suhtlus sakslastega piirdus jällegi ainult pudeliavaja otsimise ja veini avamise tasandil. Kui Maudiga sünnipäevalapse tuppa läksime, mis oli muideks täis potililli ja ja toas rippus ka kiik, justnagu üritaks keegi Ladina-Ameerika elu järgi aimata, üritas Maud ka kohalikega saksa keeli juttu teha.
Nood olid kuulnud meid inglise keeles suhtlema ja vist ei julgenud rääkima tulla.

Igal juhul mingi kl 3 paiku tahtis Anett lahkuda, sest linnas oli ühes klubis Depeche Mode pidu, mida Anett suure fännina külastada lootis. Kui me siis ratastega linna poole kimasime, märkasime, et trammipeatuste kell ei olnud mitte 3, vaid 4, eile öösel keerati kella.
Juba kesklinnas olles, sõitis Anett ühele keset teed asetatud pudelile otsa, mis klirinal tuhandeks killuks plahvatas. DM pidu oli veel käimas, saime tasuta sisse, sest kell oli ju juba 4 hommikul ja linnud laulsid. Discosaal oli päris tilluke ja sellel kellaajal juba üsna tühi. Umbes kaks tunnikest keerutasime seal koos eranditult musta rõivastatud üle 30-aastaste paarikeste ja üksikfännajate hulgas jalga. Kõigi pilgud olid nagu tantsivatel zombiedel naelutatud ekraanile, kus jooksis DM kontserdi lindistus.
Kui rataste juurde läksime, ei saanud aga Anett ratta selga, mitte selle pärast, et ta nii palju joonud oleks, vaid tema ratta mõlemad kummid olid täiesti tühjad. Ja nii me siis jalutasimegi rattad käekõrval koju, Anetti ratta kummid, millel maanteega nüüd eriti hea kontakt oli, naljakat nkuvat häält tehes. Ja olime rõõmsad, et Anett sellele pudelile meie kodule nii lähedal otsa oli sõitnud.

Väikeste teatritrupi juhendaja tuli hommikul ja teatas, et kummiga variant ikka väga hästi ei sobi, sest selle maski peaks ruttu peast ära saama siis kui konn printsiks muutub. Ja siis ta tõi mulle kotitäie katkisi sukkpükse, et ma ühe paari sinna mütsile siise õmbleks, et siis seisaks müts ilusti peas. Nojah, ei tea kui hästi ta selle väikese poisi peas seisab, minu peas seisis küll.
Ja siis olevat printsessile ka veel viksemat krooni vaja, pregune olevat väga suur ja ebapraktiline.

Ja minu vaheaja eripakkumisel - ehtekursusel oli neli 5. klassi tüdrukut minu õmbluskursuselt. Alguses vaatasime minu läppakast pilte, sellest, missuguseid ehteid teised lapsed teinud on. See läks neile vist peale. Kui Lisa oma käevõru, mida ta alguses kaelaehteks plaanis teha, lõpetas olid teised oma töödega (ühtekad kõrvarõngad ja kaelaehe) alles poole peal. Küsisin,et kas ta ei taha lihtsamaid kõrvarõngaid teha, ta ütles,e ttal pole kõrvaauke. Pakkusin siis moblaripatsid, aga ka moblat tal ei ole ja siis me tegimegi väikese haaknõelaga koti külge kinnitatava lillekese.
Oi, kus nad alles itsitavad ja räägivad, loomulikult ka poistest. Ja pilti teha neile kah meeldis.

Konnamask

Täna oli selline suht lebo päev, bossi pold kah tööl, peale minu veel kaks töötajat. Hommikusele koolivaheaja kursusele ei ilmunud kedagi, Matiase fotoringi tüdrukutega sõime kõik koos kooki.
Kuna mul midagi tarka teha ei olnud, hakkasin Kristina palve peale tulevase Konn-Prinsi näidendi jaoks maski tegema. Viltisin pisikestest erineva rohelise villa jupikestest, mis lastest üle on jäänud. Mask seisab kummiga pealael, nägu jääb vabaks. Krooni sooviti kah veel pähe konnale pähe.
Selle rohelise mütsi eeskujuks võtsin väikelaste mütsi, mis üle pealae kõrvad kinni katab ja lõua alt kinni seotakse. Pea kõik minuealised on kunagi sellist mütsi omanud, seda võib mimetelt mustvalgeelt lapsepõlvepiltidelt siiani üle vaadata. Oli tavaliselt veel selline flanellist.

Ja sellel ajal kui mina seal keskuses seda konnamaski meisterdasin, renderdas minu musi värvilist varianti oma lasteaeda plaanitavast pehmest ringistest. Küll ta on mul ikka andekas. Kohe leiab aega, et igast kujundusprogrammides end arendada. Millal mina küll nii kaugele jõuan.

Mina ja minu jalgratas

Kuna ma oma kehakaalu pärast sügavalt mures olen ja harjutusi ei viitsi teha, rääkimata jooksimsest, pumpasin täna oma rattal kummid täis ja sõitsin tiba ringi. Peab mainime, et ega see kummide pumpamine mul väga libedalt ei läinudki. Henar andis oma pumba ja ütles, et kui pumpama hakkad, vajuta link alla, tegelt läks aga siis kui lingi avasid asi ikka märksa lihtsamalt. Ja seda proovisin ma pärast seda, kui olin proovinud kummi ventiilita täis pumbata. No nii igaks juhuks, et kas pump ikka toimib:) Mis iseenesest küll õnnestus, aga noh pumba eemaldamisel oli kumm sekundiga tühi kah. Ja siis ma olin vahepeal juba täitsa hädas, kuna ventiil ei tahtnud kuidagi sees püsida, mõtlesin juba, et teen jalgsi tiiru ja viin homme ratta remondimehe juurde. Siis aga taipasin teise kummi järgi asja üle kontrollida ja oleksingi peaaegu asjad kokku korjanud ilma selle mutrita, mis ventiili paigal hoiab. See oli mul täitsa meelest läind.

Aga noh, siis ma siidrusingi lõuna Gohlisesse. Kunagi oli üks töökaaslane ütelnud, et Gohlise on palju villasid ja laupäeval ma siis sõitsinigi trammiga Gohlisesse, aga sedakorda Põhja-Gohlisesse ning leidsin trammiliini lõpust tohutu suure armeekompleksi ning tänavate viisi renoveeritud ja hüljatud 20. saj alguse kortermaju. Tõenäoliselt oli tegemist tol ajal areneva tööstusrajooniga ning ju siis ehitatigi tänavate kaupa kollasest tellisest kortermaju.
Aga koju tulles sain eada, et Gohlises on villasid küll ja isegi üks loss, aga need asuvad lõuna-Gohlises.

Edasi suundusin Zoo-pargi läheduses asuvasse suurde parki. Henar oli mulle rääkinud mingist keerlevas kõrgest vaateplatvormist seal pargis. Kuigi ma vahepeal ülds ei teadnud, kus koha ma asun, jõudsin mingi vaateplatvormini välja küll. See ei asunud küll seal, kus Henar seda kaardil näitas, aga usun, et tegemist oli sama objektiga. Spriraalseid radu mööda ning mitu korrust keerdtreppi mööda üles suundudes leidsin end kolmnurkselt, mitte küll keerlevalt, aga kõikuvalt plaadilt, mida mingid noorukid veel omakorda trampides kõigutasid. Võttis tiba junni jahedaks, ei tahtnud eriti sinna kolmnurga otsa minna, mis täiesi ilma toetuseta õhus seisis. Aga kogu selle kupatuse kõikumsiest hoolimata läkisid ülejäänud inimesed jummala rahumeeli sinna kolmurga otsa.
Peab mainima, et inimesi oli seal palju, üldse oli selles metsa moodi pargis igal pool jalutavaid, jooksivaid, jalgrattaga sõitvaid üksikindiviide ja perekondi. Ka meie vabatahtlikud on kõik hetkel jalgrattaga sõitmas. Henar ja Trifin plaanisid enne Cospudener'i järve äärde jalgratastega minna, seda ei tea, kas Anett läks nendega kaasa või oma tripile, igal juhul on korterpregu täiesti tühi. Muideks, pea kõik järved (neid on üle kümne) siin ümbruses on tehislikud, rajatud vanadesse kaevandustesse, enuamus alles rajamisel.
Edasi läks park aina enam metsa moodi. Jõudsin raudteeni ja mingite veehoidlateni. Ja ikka tohutult palju pühapäevajalutajaid.
Ja see siin on minu jalgratas.

Radu oli seal tohutult palju, ma lihtsalt valisin ühe paljudest. Rajad ise olid tohutult porised. Ja keset metsa, ja neid poriseid teid ning mahasaetud puuvirunu jalutavad prouad oma pühapäevakingades, - kübaras ja -mantlis koos oma härradega.

Selline siis on meil Loode-Leipzig II lihavõttepüha päeval. Mis muideks on vaba päev.
Ah jaa, ja tagasitulles möödusin ühest õllemajast. Ilus rikas linnaosa ja korraga selle õllemaja nurgal, trammipeatuse kõrval hoiab üks vanem korpulentne naisterahvas kätega aiavarbadest kinni ja on püksid rebadel kükitanud tänava poole, just nagu metsa all. Ahter kõigile möödujatele näha.

Viimasel ajal on meil ilmaga siin nagu kahtlane olnud. Keset tulpe ja nartsisse on otsustanud Saksamaale tulla see talv, mida terve talve siin tunda pole olnud. Loodan, et siis kui Liisa ja Kairi mulle aprilli alguses külla tulevad, vähemalt ilma taha Saksamaaga tutvumine seisma ei jääks.
Kui enne munadepühi oma pühadeplaanidest rääkisime ütles keegi, et võiks ju kelgutama minna. Selle peale ma ainult naersin, et nii palju lund teil ju küll ei tule, et kelgutada saaks (sajab küll sageli, aga kohe sulab ära kah). Täna kommikult oleks aga vähemalt meie rõdul küll juba kelgutada saanud.

Lihavõtted

Täna oli siis viimane päev enne pühi, mis mulle tähendab 4 vaba päeva, saksa koolilastele rohkem kui nädalat koolivaba. Sylvia käis poes ja ostis meile hiina nuudlitoitu, jõime veini ja sõime tiramisu pudingut ja saime Sylvia poolt ühe väiksese kommikese, milles väike kirjake mõtteteraga sees. Kristina poolt saime muhvini. Ülejäänud päeva nikerdasin rinnaehteid.
Õhtul läksime Sylviaga lihavõttelaadale, kus Sylvia 16-aastane tütar Laura aitas müütas oma sõbranna ema poolt valmistatud keraamikat. Tegemist oli keskaegse laadaga, muusika, komejant, elav tuli, toit ja jook. Müüdi igast käsitööd: nahka keraamikat, sepist, kristalli, rõivaid, kiikesid ja võrkkiikesid. Sai valmistada küünlaid ja väikese ilmarattaga sõita.
Vääriskivide leitis oli kottide viisi erivevaid kivikesi, mille hulgas ka sellised piimklaasi laadsed kivid, mis kirjutist pisut suurendades läbi lasevad kumada.
Sylvia ostis mulle kuuma meeveini, mis alguses oli pisut mõru, kuid mida rohkem jood, seda enam mee maitset tunda on.
Lihavõttelaadal leidsin oma taskust veel väikse šokolaadimesilase.

Kassel

Täna käisime siis Kasselis eksursioonil.
Esiotsa määrasime kokku kohtumiskoha ja aja, sest meil olid 5-inimese grupipiletid ja siis suundusime koos juhendajaga infounkti. Kõik krabasid ja vaatsid materjale, leidsin ühe toreda kaardi, maksin selle eest ja hakkasin samas infopuntis automaadist postmarki ostma. Kooraga oli rahvas läinud, uksest asutusid sisse kaks meie grupi Ungarlast, Luca tahtis kah marki osta. Pärast välja minnes selgus aga, et oleme täesi kolmekesi jäänud, teised on plaanide kohaselt linnalähedasse lossi sõitnud. Aga loosi saamiseks kõlbas see sama pilet, mis rongilegi, aga meil seda polnud ja samuti ei leidnud me seda bussi, mis kaardi järgi lossi oleks viind, et oleks saand jänest sõita.
Eelmisel päeval olid juhendajad meile lühidalt muuseumitest rääkinud. Mõtlesin, et lähen neisse vaid vihma korral, kuna ma ei ole eriline muuseumifänn, olen vist kunstiajalugu õppides liiga palju maale näinud. Ja siiani on kõik Saksa linnad enam-vähem ühesugused tundunud, selline kesklinna ostutänav ja siin-seal kenad väikesed pargikesed romantilisena mõjuva arhituuriga.


Aga siin Kasselis asusid ka mõned erimuuseumid, surmakultuuri ja tapeedimuuseum. Mõtlesime, et pärast kohtumiskohas küsime selle pieleti ja lähme lossi hiljem.

Surmamuuseum
Aga noh, coolina tunduv surmamuuseum ei olnudki nii lahe. Kirjelduste järgi sain aru, et peaks käsitlema erinevaid matsmisviise, aga suur osa keerles kristliku matuse ümber, surnuaiast muuseumisaali veetud hauakivid, aiakesed, kirikute hauaplaadid ja muu kribu krabu. Sealhulgas kuhjaga nn gooti nänni, millekohaseid poode pea igal nurgal võib leida.



Ja siis mõned surma ümber keerlevad kunstiteosed. Üks fotoseeria vana mehe päevast oli kusjuures päris mõjuv. Kokku kuvanud mees koos naisega oma igapäevaseid asju ajamas, habet ajamas, leiba lõikamas, ärkamas, magama minemas ja siis naine hommiku mehe kätt katsumas ja viimane pilt lilledega ümbritseud kirstust. Võib-olla oli asi selles, et üks osa näitusest oli suletud, kuna ametlik hooaeg pole veel alanud.

Tapeedimuuseum
Aga tapeedimuuseum oli päris lahe, tapeedid alates Hiinast ja Jaapanist, nahale maalitud ja pressitud tapeedid, Napoleoni Austerlizi lahingut kajastav panoraamtapeet jne, mis katsid tervet tuba. Enamus ruumides oli ka lagi tapeei all. Erinevate tapeedigega sisustatud ruumid läksid 80-opkunsti ja tänapäeva kuntsniku disaintapeetide näitusein välja. Siis veel erinevate ajastute tapeedipressid ja kästisivalmistamise mudelid, kus tuba ja elusuurused nukud tapeeti valmistamas ja muidugi selleks kasutatud puulõiked. Ja kogu see aeg oli meil isiklik saatja kannul, kes vaatas hoiatas, et me tapeete ei katsuks ja kindluse mõttes hoidis silma peal, olime ainukesed kliendid. Igaks juhuks ei julgenud pilti teha. III koorus oli 8-18 saj kunsti päralt, täpsemalt öeldes pigem selle ajasu käsitöö ja tootedisaini päralt, kuna meie aeg oli väga otsa saamas, jooksin selle korruse kiiresti läbi ja läksin alumiesele koopainimeste osakonda, seal olid põletusahjud, skeletid, onnid ja ja maketid kiviaja ja ponksaja elust.
Kohtumispaika minnes mainisimine, et tahaksime veel kauemaks linna minna ja küsisime piletit, et lossi vaatama minna. Teised olid arvanud,et me tahame linna jääda. Ei tea, küll, kust nad sellise arvamuse said, minu käest küll keegi ei küsinud. Anja ja Anuš jäid ka veel linna shoppama ja andsid lahkel pileti meie kätte, läksime esiotsa Lucale ühes poes nähtud ketse ostma ja siis selgus, et meil on siiski liiga vähe aega, esialgselt määratud 2 tunnist oli vaid 1.20 järgi jäänd ja Anja arvates sellest ei piisanud.

Hetkeseis
Ja nüüd ma siis istun siin, tuju on ära, ei ole tahtmist teistega koos ülikoolipeole minna. Mõtlesin, et kui homme on sama ilus ilm kui täna, sii slihtsalt ütlen juhedajale, et mina lähen jalutama. Programm on siin pehmelt öeldes igav. Inimesed protesteerisid siinsete rahvusliku büroo poolt määratud teemade üle ja terve eilne päev olid meil meie poolt tellitud teemadel vestlusringid, mis minu arust olid kah suht igavad. Aga samas mõned siin räägivad nii kiiresti saksa keelt, et ma ei jõua kuulata. Siis üheks teemaks oli ka Prokssõdur, kus vene noormees Ivan rääkis rohkem kui mina. Esiteks ma ei tea midagi sellistest teemadest, teiseks Ivani tempo on ikka tohutult kiire ja kolmandaks minu saksa keele eneseväljendus on vaevalt viisaka tavavestluse tasemel. Lühidalt sai rohelt kududa. Ja minu arust pole tegelt probleem mitte kohustuslikes teemades, vaid vales metoodikas. Kui kaks esimest päeva on olnud ettekandeid, kus enamus esiajatest on olnud vähemotiveeritud või lihtsalt neil lihtsalt napib performaiivsust ning nad ei suuda publiku huvi üleval hoida, pole ime, et rahvas siin leiab, et tukkumise põhjuseks on ebahuvitavad teemad. Aga kes meist jõuab päev otsa kuulata kuiva ettekannet teemal "Minu projekt". Tulemuseks on olnud see, et igaüks ärkab üles selleks ajaks kui on tema kord ettekannet anda ja sii koolitajad küsivad juurde mõned küsimused.

Aga Kondadi Saksa enda vabatahtlikel on 5 seminari ja neil näiteks tehakse teemakohaseid workshoppe, Konrad valis filmi.

Lühidalt, ma leian, et kevad siin Saksamaal on ilus, tohutult palju lilli õitseb ja ma parem tutvuks värskes õhus Saksamaa loodusega, mis mul täna tegema jäi.
Ah jaa, leidsin poest laheda Hiina pildiga ploomimaistelise magusa veini (kõik siin jälestavad magusat veini), kui siin lõpetan, lähen limpsin seda.

Witzenhausen

Hetkel olen Witzenhausenis seminaril. Tegemist on väikese kirsikasvatajate linnakesega. Linnakeskus meenutab muuseumit, enamus maju on vahvõrkstiilis. Muidu olen veel märganud, et terve linnake on täis munadega ehitud puukesi. Inimesed on oma aedades munadepühadeks valmistunud.


Saksamaal toimib muidu veel munadepeitmise traditsioon. Munadepühade jänes peidab värvitud munad aeda ja lapsed lähevad neid hommikul otsima. Justnagu USA filmides. Ja tohutult kaunistusi, vaateaknad on munadepühade kraamist lookas. Leipzigi raudejaama ostkeskuses on klaasist ruumis väike elavate jäneste maailm isegi. Ostukeskussesse on loodud murust ja kõiksugu lilledest platsikesed.
Leipzigi jäneseid mul pregu näidata pole, aga täna sai Kasselis käidud ning lisan siia näiteks paar ühe sealse ostukeskuse munadepühamaailma pilti. Selgiuseks vee l juurde, et kõik need jubinad seal veel liikusid, jänesed lasid liumäest alla, lüpsid lehma, söötsid sigu jne.


Aga tagasi seminari juurde. Olin teine inimene, kes siia saabus. Kui olin veidi aega oma toas asju lahti pakkinud, kuulsin vene häälusega saksa keelt. Selgus, et olin juhtunud ühele seminarile eesti-venelase Anjaga, tema ja tema kaksikõega olime juba Eesti seminaril koos. Korra nägin teda ka lennujaamas kui jõuluks koju sõitsime, juhtusime sama lennu peale. Siis temaga koos oli veel noormees Venemaalt (meie Slovakkia vabatahliku esimesel seminaril oli kohe mingi 5-6
vabatahlikku Venemaalt, meil ainult Ivan). Siis on veel kas noormeest Poolast - Domek ja Jarek (võrreldes esimese seminariga, kus oli ainult kaks noormeest ja üks neist gey, on siin noormehi väga palju, peaaegu pooleks). Siis on 3 neiut Prantsusmaalt, Antonine oli juba minu esimeselt seminaril, Elis ja Lola on uued näod mulle. Siis on kaks noormeest Hispaaniast, Bernard (Lola noormees, neil on sama projekt ühes väikses külas) ja Herminio, kelle esimene seminar oli samuti siin (nats igav talle). Heminio töötab žirkuses. Siis on üks neiu Ungarist, kellega elan ühes toas ja kes oli ka minu esimsel semianril - Luca (puhas kokkusattumus, et meidühte tuppa pandi) ja siis veel üks noormees Ungarist -Richard. Anuš - neiu Armeeniast ja Bojan - noormees Serbiast. Ja siis veel Vera portugalist, Vera on must ning alates novembrist Saksamaal, tegelikult on temal selles seminariga ikka väga kehvasti jopanud, sest ta ei ole veel oma projektiga poole peal. Ta pole ju jõudnud nii palju saksa keelt õppida.

Lõunat sööme ülikooli sööklas, asume ökoülikooli aladel vanades saksa vahvõrkstiilis majades. Sööklas pakutakse muidugi ökotoitu, õnneks suht mõistliku hinna eest, meil on siin antud 41 euri isemajandamiseks. Hommiku ja õhtusöögi peame ise valmistama.
Siin prantsususe Antonine ungarlasi nende väljapakutud õkusöögi valmistamisel abistamas.

See on küll paha, et seminar lõppeb kell 18 ja siis hakatakse ju alles süüa tegema ja toit ei saa kindlasti enne kella 20 valmis. Nii et jälle suht ebatervislik õhutne söömaaeg. Oleks siis nii, et see vaid üks nädal oleks, aga siin saksamaal pole mul enivei aega ju varem süüa. Kuigi ma ikka püüan õhtul mitte tugevalt süüa. Annan raha ainult õhtusöögi tarbeks. Hommikisöögiks ostsin ise omale kraami. Ei tea, kas see nüüd soodsam tuleb, aga... väiksem valikuvõimalus kindalsti. Nojah see on nüüd tehtud.
Selline näeb siis ülikooli söökla (vasakul) ja büroohoone, kus asub ka EVS seminarikontor (vasakul), välja.



Siin me siis elame kahestes tubades ning alumisel korrusel asuvas köögis valmistame oma sööki.Ja siin toimub meie seminar. Rõdu kaudu saab minna mänguruumi, kus on piljardilaud, kicker, lauatennis ja diivanid.
Täna tegime oma projektist presentatsioone: Mida teeb minu organisatsioon, mida teen mina seal, mida ma olen õppinud, millega ma rahul pole, kuidas ma oma tuutori ja kollegidega läbi saan, kas miski on mind üllatanud. Olin eelviimane, kuna projektorikasutajad jäeti lõppu. Ega keegi niikuinii enam kuulata ei jõudnud, aga vähemalt olid mul pildid.
Siis meil oli veel Witzenahauseniga tutvumine, kus meid 3 gruppi jagati ja siis me saime listi asjadega, millest pile peame tegema ja siis mingi loo nende põhjal välja mõtlema. Pärast seda, kui meil pildid tehtud olid, selgus, et Poola noormehe profikaamera kasuab suuremaformaadilist mälukaarti ja me ei saanud pilte sealt välja. Ja grupp polnud niikuinii motiveeritud mingi loo väljamõtlemisest. Läksid ära magama. Mul oli küll osa pilte, aga mitte kõiki. Kohapeal lihtsalt rääkis poola kutt, et meil on probleeme piltide laadismsiega ja rääkis, milles me pidime pilte tegema.
Üldse, sarnaselt esimese seminariga, on inimesed üsna väheaktiivsed ja vähemotiveeritud mingeid ülesandeid täitma. Ok, see ei olnud nüüd teab mis hiilgav ülesanne, aga nooroovahetustel oleks seda ikka suurema motivatsiooniga tehtud. Aga noh, vabatahtlik teenistus ja poole peal, paljudel igav projekt või ei ole see, mis algselt lubati.

Wash

Meie korteri mustal emasel kassil on hetkel see aeg, mis emastel kassidel kevadel vahel ikka olema juhtub - jooksuaeg. Täiesti võimatu, juba nädal aega muudkui meelitab omast arust isaseid kasse ligi ning tuiab nagu kuutõbine toast-tuppa ringi, nagu 5 mintsa pärast oleks sinna äkki mõni isane kass ilmunud. Mis on ju siin korteris pea täiesti võimatu. Kahju lausa kassi vaadata, tüüp on omadega täitsa segi, püherdab kus aga võimalik, isegi öösel pidevalt masin töötab - kurr-kurr-kurr, sekka veel oigeid. Viimasel ajal olen hommikul paar korda 6.30 üles tõusnud, et kl 7.45 koolis olla ja lastele geograafia tunnis Eestist rääkida (täna muideks sain õpetajalt tänutäheks iseehtud savikausi ja kutse, et ma tema kolleegi 6. klassidele kah Eestist rääkima tuleks - õnneks pole need tunnid kõige esimesed) ja va kassivolask kohe kuuleb, et olen üleval ning hakkab mu ukse taga omast arust meelalt kurrutama (üsna valjud on need hääled ja ikka teistsugused kui nurrumine).
Ja Jan muidugi oma kassile juba meeskasse külla ei lase kah, mis sest, et ta enda lahkuminekute, uute suhete, meelemuutuste ja vanade taastagasivõitmine toimub sellise kiirusega, mida mina varem isegi seebikates kohanud pole - seebikates ju midagi sellist ei näe, et ühel õhtul on kangelane oma armastatuga nagu turteltuvikesed koos, söövad, isuvad ja pesevad koos, järgmine päev lambist aga leiab noormees, et armastab siiski oma endist tüdrukut, kelle ise paari kuu eest oma suure armastuse tõttu maha oli jätnud.
Ma pole ühtegi kassi kunagi nii kiimas näind, ta ei suuda isegi paigal istuda. varem ajas mind ikka vihale kui kassidel öösii akna taga "pulmad" olid. Aga nädal aega kuulata, kuidas üks muidu terve päev magav kass tuiab ja kurrub, vot see on veel üks põhjus, miks loomad ei kuulu ikka korterimajapidamise hulka.

Ja siis veel, Wash on oma küüsi teritades lõhkunud suure osa meie korteri seintest. Kui Villa seda teaks, Janil vist väga nalja ei oleks.
Esialgu plaanis Jan küll kassile küüneteritamisvaiba osta, aga noh viimasel ajal on tal oma armueluga nii palju tegemist old, et peamise aja omast vabast ajast veedab ta oma armastatute uste taga neid tagasi paludes. Ühesõnaga vaipa pole ta osta jõudnud. Jan juba rääkis, et plaanib pärast kassi lahkumist (kahe nädala pärast) purgi valget värvi osta ja sellega lõhutud kohad üle võõbata. Eks siis näis, kuidas see trikk tal õnnestub.

Hetkel midagi väga Washis huvitavat filmilindile küll ei jäänud.

Märtsikellukeste aeg hakkab läbi saama

Eile pea üle kuu aja tööle sõites (mingi 2 näd Eestis ja siis veel Barcelona) märkasin trammiaknast lumikellukestest valget parki, siniliilatest sinetavaid puualuseid, nartsissiõitest või krookustest kollaseid teeääri. Täna võtsin juba tedalikult fotoka kaasa.

Tööle jõudes nägin keskuse uksest Sylviat, kes kutsus mind endaga mingisse ökaraamatukogusse kaasa. Meil kevadpeo teemaks on torud ja vesi ning selle tarbeks tuleb aeda lastele atraktsioone ehitada. Juba autos küsis Sylvia mullt, kas olen juba parki jõudnud. Enne Barcelonasse sõitmist ta juba rääkis, et praegu peaks pargid märtsikellukesi täis olema.
Saades mult eitava vastuse, uuris Sylvia kohe ökomuusemui töötajalt järgi, kus siin lähedal märtsikellukesi näha võib. Nii me siis sõitsimegi metsa:)

Nojah, nüüd ma saan aru, miks neid lilli märktsikellukesteks kutsutakse, kuigi nad Eestis aprillis õitsevad. Tegemist on ilmaselt otsese tõlkega saksa keelest. Aga preguse kliima korral peaks nad Saksamaal juba veebruarikellukeseks ümber nimetama. Terve metsaalune oli pooleldi närtsivaid märtsikellukesi täis.

Juba õitsesid märksa hilisemad lilled. Nende hulgas ka ülased.


Kella 17 paiku aga sadas rahet.

Barcelona reis

Olengi siis Bacelonast eluga tagasi - ikka laupäeval nagu plaanitud - kuid varem polnud aega sissekannet teha. Täna hommikul kl 7.45 pidin olema ühes koolimajas ja 6. klassile geograafia tunnis Eestist rääkima. Selle ettevlmistamisega oli palju sekeldusi. Kohe laupäeval pärast magamata Barcelona ööd, pidin minema keskusesse, sest selgus, et koolis ikka pole võimalik data-projektorit kasutada. Aga see selleks, kokkuvõttes läks üsna okeilt vast.

Aga Barcelona siis - paljude Eesti pöidlaküüditajate sihtmärk, eks ma ise ole kah üritanud seda teed jalge alla võtta ja tõenäoliselt üritan ikka edasi, sest Barcelona polnud ikka päris see ehe Hispaania kultuur, mille pärast Hispaaniasse olen tahtnud kihutada. Jah, sa võid näha varemeid sellest paljuunistatud hispaaniast ja unistuste Barcelonast, kuid minu jaoks see Barcelona vaid muuseum sellest, mida lootsin näha. Jah, kõik need Gaudi majad, maurimõjutustega hispaania arhitektuur, gooti linnaosa - aga need on vaid ehitised. See Barcelona, mida mul õnnestus 3 päeva ja ühe öö jooksul näha, oli üks Euroopa suurlinnadest - kosmopoliitne, emmigrante ja turiste täis. Isegi see nii hispaanialikuna tunduv komme riideid igale poole väljaspoole rõduserva kuivama riputada, ei tundunud enam idülliliselt armas. Paljudes linnaosades ei olnud need mitte hispaanlaste pesud, mis seal kuivasid, vaid ilma loata sisse rännanud ja vaesuses virelevate moslemite (neid on tegelt ju Hispaanias alati old), hindude, pakistaanlaste ja üle lahe "ujunud" aafriklaste omad. Ja sellised räämas ja renoveerimata linnaosad vaid paarisaja meetri kaugusel linna peatänavast ning firmapoodidest. Küsisin tuttava neiu käest, kuidas on see võimalik, et kesklinnas leidub selliseid räämas ja eluohtlikke tänavaid. Sain vastuseks, et varemalt elasidki linnakeskuses vaesed. Viimasel ajal on aga keskuses olevad majad moodi läind ja välismaalased on hinnad üles kruvinud. Maju on hakatud renoveerima. Paljud perekonnad ei taha aga oma lobudikku käest anda, kuna teavad, et siis hakkab see korter metsikult maksma. Ise aga remonti teha ei jõua. Aga see ei seleta ikkagi eriti asja, kuidas on emmigrantidel võimalik ka praegu nii mugavalt linnasüdames elada, neid ju voolab aina juurde, kesklinna korterihinnad aga peaksid tõusma ju. Ja need ammu elanud vaesed hispaanlased, kel vanast ajas juba väike uberik käes (kortereid on seal tõesti tihedalt, mõnes kohas nagu astanguna, ühe korteri katus on teise perekonna terass) nemad kas istusid oma majades või oldi parasjagu tööl, aga tänavapildis hakkasid just silma poodides, kohvikutes, putkades ja internetipunktides töötavad hindud, mustad ja araablased. Võib-olla nad ise ei elagi sealkandis, vaid kusagil eemal ja lihtsalt töötavad poemüüjana ning tegelikult ongi majad vaeste hispaanlaste või sajandeid Barcelonas elanud araablaste käes. Ja Barcelona pidavat minema turiside hulgas veelgi enam hinda kui üks huvitavamaid linnu. Aga see selleks.
Teisipäeval, 26. veebruaril lendasime Leipzig Altenburgi lennujaamast (mille hoone oli u sama suur kui Tallinna autobussijaam) Barcelona Gironasse. Selle asemel, et kohe Ryanairile 12 euri maksta ning bussiga Barcelonasse kimada sõitsime Gironasse, kuna meile nii väga kiideti selle linna vanalinna (Ja ega me oma odavatele 10 euristele lennupiletitele ka Altenburgi sõites ei tahtnud Ryanairile 12 euri bussipileti eest juurde maksta, vaid Anett oli meile 4 euri eest autojuhi leidnud).

Girona

Aga Gironasse minekut ei pidanud me kahetsema. Algus oli paljulubav, imeilus päiekesline päev üle 20 kraadiga. Ilus Rooma impeeriumi ja keskaja aegne kesklinn, kõik kompaktselt ühes kohas koos.

3 euri eest külastasime kohalikku gooti stiilis hilisemate baroklike lisandustega katedraali,



saime audiogiidigi kaasa, seejärel jalutasime kitsastel kivitänavatel ning ilusas katedraali aias ning poseerisme roomaaegsel linnamüüril, kust avanes imekena vaade gooti vanalinnale. Siesta aeg oli tõesti siesta, poed 3-4 tundi kinni, tohutult palav.




Barcelonas

Õhtul sõitsime 150 km kaugusele Barcelonasse. Läksime kohe oma öömaja otsima. Anett oli teinud tubli tööd ning orkuti taolisel leheküljel Barcelonas elavatele Ungarlastele abpaluvaid kirju saatnud. Tulemuseks korter kolme ungari noormehega, kellest kaks olid hetkel kohal, suht kesklinnas. Minu Hospialityclubi kirjakesed soovitud tulemsut selleks ajaks polnud andnud. Tegime põgusat tutvust La Ramblaga, Barcelona värvikaima ja turistiderohkeima tänavaga. Ja kohe sealt läks üks tänav meie ööbimiskohta. Ja sellele tänaval tegimegi esimesel õhtult tutvust nö kahtlasena näiva tänavaga. Odavaina näivad baarid, mille ees seisid prostituudid. Korterisse kohale jõudes kuulisme, et sellega meil selle tänava näol ka tegemsit oli, meie võõrustaja ei soovitanud meil õhtusel ajal sinna luusima minna.
Saime omale korteri elutoa lahtikäiva diivani, ajasime pisut juttu, soojendasime oma pitsad ja siis keerasime rampväsinuna oma magamiskottidesse, et hommikul kl 8 üles tõusta ja kella 9 väljumseks valmis olla. Meie võõrustajaid läksid nimel kl 9 oma arvutikompanisse tööle ning saabusid seal kl 19 paiku. Meie aga jõusime kohale veelgi hiljem. Hommikul vorpisime omale kaasa hunniku võileibu ning kõiki õhtuid kroonis rampväsinuna magamakeeramine. Ei mingeid korteripidusid, oli ju töönädal.

I päev Barcelonas

Esimesel Barcelona päeval läksime loomulikult Barcelona vanalinna - Barri Gotic nagu kohalikud seda kutsuvad.

Külastasime katedrali, mis esialgu jätab muidugi võimsa mulje, kuid juba kolmandast katoliku kirikust enam eriti selliseid panoraampilte teha ei viitsigi, vast ehk üksikuid huvipakkuvaid detaile üles võtta ning samuti ei suuda ei neil ega mitmetel kuldsetel pühakuile pühendatud altareil vahet teha.

Peale elava tulega küünalde

asus mitme altari ees elektroonile küünale alus, kus paarikümne sendi aukulaskmise korral süttis sinu isiklik pühakuile pühendatud elektrooniline tuluke. Samuti sattusin nägema ka toimivat pihilevõtmist, keset turistide kära ja fotokate välkude sähvimist (loomulikult oli uksel silt, mis keelas üldse pilte teha, aga need lollid eevad veel nahhalselt välguga) pihitool, kus püha isa ühe mehe südametunnistust kergendas. Pihitoolist teist korda möödudes seis patukahetseja tool tühi ning püha isa oli unne soikunud. Nagu Girona kadedraalil oli ka Barcelona katedraalil kena siseõu purskaevude, taimede ja lindudega. Kange häda pitsidades söandasin ka õues asuvat tualetti kasutada.

Katedraali lähedal asuv postkast aga on 20 saj alguse leiutis ning kilpkonn postkastil sümboleerib bürokraatia aeglust, tuvid aga näitavad, millise kiirusega peaks paberimajandus tegelikult käima.






Seejärel suundusime mere poole Parc de la Ciudadellasse.

Mere äärde seepärast, et rand oli üks Anetti unistusi, kahjuks oli aga meie kohaloleku ajal harukordselt kehv ilm - 13-14 kraadi sooja ja jube udu. Henari jutu järgi polevat Barcelonas kunagi udu. Nii, et pideval tlükkasime randa minekut järgmise päeva pela eedasi. Ning suundusimegi parki, kus minu ees seisis jällgi jube suur kiusatus, puud mandariine täis. Aga jube avalik koht. Eks ma ikka vargsi üritasin neid raputada ja mandariidele kividega pihta saada, aga ei midagi. Ja kogu reisi vältel ei saanudki ma ühtki mandariini puu otsast alla, kui mitte arvesse võtta üht kuivand minimandariini. Ja ka plaanid öösel raksu tulla, ei saanud kahjuks teoks. Poest ostetud manadriinid muideks tundusid toored olevat, aga võib-olla lihtsalt harjumatu, et pole mitu päeva autokastis loksunud ja kuua ega laos seisnud. Eile oli kaasatoodud mandariinil juba päris ok maitse. Ja loomulikult oli pargi suurim vaatamisväärsus - mingi monument, mille nimi meelde ei tule, renoveeimisel ning mitmest kohast katetega kaetud. Üldse sattusime igal pool renoveermise ning pargikorrastuse peale. Ja Anett ei leidnudki kusagilt vaikset kohta, ka Park Güelli kohtades, kus parasjagu turistidehordi pold, kaikus mootorsae müra. Nojah, eks kõike seati päris hooajaks korda.

Parc de la Ciutadella äärel aga seisis Kolme draakoni loss, nagu Anett reisijuhist luges, Draakoneid ei suutnud me küll kusagil märgata.

La Ramblast teisele poole jääb aga märksa hilisema arhitektuuriga vanalinn - imekitsad tänavad, balkonid täis igasugust kribu krabu ja taimi ja pisikesi mandariinipuid, mille üle mõnikord ripub paksu tolmukihiga kaetud ruloo. Hommikult saab hea soovi korral üle tee olevale naabrile kätt anda.



Aga loomulikult manööverdavad ka sellisetel tänavatel aegajalt autod ja kui auto kohe üldse ka praktiliselt läbi ei mahu, siis mootorrattad ikka. Võrreldes varemkirjeldatud nn immigrantide tänavatega, on see osa linnast aga enam-vähem puhas ning korras, nn renoveeritud majad vist.
Seal rajoonis asub ka rikkaliku dekooriga imekena Palau de la Musica -kontserdipaik.

Sisse me sinna ei saanud, oli ka päris hilja, aga piltide järgi kroonib sisemust imekena vitraažkuplitaoline moodustis.
Esimese päeva jooksul jõudime ära käia ka nn Gaudi majade rajoonis - Pg de Gracia (tänav), kus peale Gaudi loomigu asus muid esinduslikke hooneid ja juugendstiili rajatisi.



Casa Batllo
Sissepääs Gaudi kuulsasse Casa Batllosse maksis tudengitele 16 euri.
Anett tehtis küll kangesti Gaudi WC-d näha, aga kuna sulgemiseni oli ainult tund aega jäänud, loomusime sellest väljaminekust. Kunagi ehk tuleme rikkana tagasi. Niisiis priidusimegi siinkohal vaid välivaatlusega.


Paar tänavavahe eemal asus Fundacio Antoni Tapies (läks vast täppi)

Ning sealt veel edasi jalutades jõudisme teise Gaudi meisterteoseni - La Pedrera.


Maja ise oli muidugi juba suletud ja me ei hakanudki uurima, palju selle pääse oli. Nii et maja katusel jäi käimata.

Küll oli aga maja ühel korrusel avatud tasuta näitus, nii et meil õnnestus koridorile ja trepile pilk heita.



Tapas baar

Seejärel põrutasime metrooga linna teise otsa, Henari soovitatud Tapas baari. Nagu kunagi Henarilt teada sain, ei ole tapas mingi kindel roog, vaid tähistab väikest kogust, nn snäck meie mõistes,midagi õlle kõrvale võtmiseks. Tavaliselt tellitakse seltskonnaga mitu erinevat tapast. nii tegime ka meie. loomulikult oli menüü hispaaniakeelne. Meile anti aga tiba inglise keelt jagav kelner, kes meile tapast sisu lühidalt lahti murda aitas, stiilis "This is mushroom, this is fish, this I don't know (inglise keeles)". Tellisime kartulid, mida meile varem oli soovitud ning mina võtsin siis seened ja Anett liha. Anett sai 4 vorstikest, mina aga austrid punases marinaadis (vot sul mushrooms), aga vähemalt sai see nali siis ära proovitud. Kartulid olid nagu kauboikartulid mingi valge kastmega.

Meie käest seal ikka uuriti, kust me pärit oleme jne. Lõpuks anti meile 4 pulgakommi (tavaliselt antakse seal kleintidele 1) ja vist omanik isiklikult pakkus end meist minu kaamerga fotot tegema. Vot see koht oli juba Hispaania, selline Hispaania nagu mina näha tahtsin. Muidu vahepeal ikka oli veel selline Hispaania tunne, näiteks Montserrat's, kus minu küsimuse peale, millal järgmine rong läheb, trükiti mulle kellaaeg taskuarvutile. Sest hispaaniakeelsest vastusest poleks ma ju aru saanud. Postkaardile marki ostes, näitasin postkaardil olevale margiraamistusele ning sain oma margi kätte. Anett suhtles kohalikega päris edukalt, inglise keeles, käte-jalgadega ja paari hispaaniakeelse väljandiga, mis aga kõige imelikum, ta tundus hispaanikeelsetest vastustest isegi aru saavat.

II päev Barcelonas
algas Gaudi Sagrada Familiaga (Püha Perekond).

Gaudi planeeris kiriku lõpetamiseks 200 aastat. St tema arvestuste kohaselt peaks kirik kusagil 2080 aastal valmis saama. Tänaste prognooside kohaselt aga 2025 aastal. Raha taha asi vist pidama ei jää, kuna turiste on seal ikka piisavalt.



Henari ütluste kohaselt ei ole eriti reaalne, et Gaudi planeeritud kirik üldse valmis saaks, sest mingi osa peal on praegu majad ning nende omanikud nööriksid ikka väga julma hinda.
Kiriku all asus muuseum, kus oli ka nagu mina aru sain ühe kottidest planeeritud kiriku makett. Kirik kindlasti, aga sellest ma ei saanud aru, kas tegelikult kah on kotid rasksueks või peaksid nad reaalsuses tiba teistsuguse disaini saama.

Edasi plaanisime Gaudi Parc Güelli minna, natuke Sagrada Familiast eemal aga asus Hospital Sant Pau kompleks.


Ja see rohkem sanatooriumiks sobiv tohutult suur kompleks toimis ka tegelikult haiglana. Ka Gaudi suri muideks selles haiglas. Kõik need erinevad ehitised on maa all omakorda veel tunneliga kokku ehitatud.

Põhikomplekksi taha rajatakse modernset laiendust. Ja jällegi õu täis mandariinipuid. Parajasti toimus tõstukiga mandariinide korjamine. Ja Anett ei saanud jälle vaikus nautida. Ja siis sealt hospitali juurest me küll ei leidndud ühetgi bussi, mis viiks üles mäkke Parc Güelli.

Park Güell

Ja kui me lõpuks selle bussi rajale ka jõudsime, oli pargini vaid üks peatus, millele me oma piletit raisata aga ei tahtnud.

Gaudi ja tema sõber rajasid pargi äriideena. Ostsid krundi ja planeerisid sinna rajada uue elamurajooni rikastele. Kahjuks ei tahtnud keegi sinna aga maju osta. Müüdi ainult üks maja, mis peale gaudi enda maja on ka pargi peargi ainuke maja. Gaudi enda maja ei ole aga Gaudi ehitatud. Majas asus rikkaliku Gaudi tehtud mööbliga muuseum.

Pargi olemasolevast mosaiikosast pidi saama aga turuplats.
Pargis asub ka paljudel suveniiridel kujutatud mosaiikelukas.

Parc Güellist põrutasime linna tagasi. Tahtime Montjuici mäkke köisraudteega sõitma minna, kuna saime aru, et see on sama hinnaga, mis metroo, tegelikkuses maksis aga lühike lõbu jube palju.

Ja seda saime me teada pärast seda, kui olime jalgsi poolde mäkke ronind. Ja selline vaade linnale avanes siis sealt. otsustage ise, kas on väärt vaade või mitte.

Otsustasime siis mäe otsas asuvasse kindlusesse minna. Ja siis tegelikult pooles mäes rampväsinuna olles avastasime, et sinna oleks saanud tegelikult ka metrooga tulla. Päris kindluseni jõudmiseks leidsime aga ühe bussi. Kindlusest avaneb vaade merele. Tegelikult ei olekski ju tarvis selle vaate tarvis Bacelonasse Montjuici otsa ronida, vaid piisaks ka Paldiski kindluse varemete otsast Paldiski sadamale pilgu heitmisest. Paldiski kindlus asub pankrannikul ning seal avaneb suurepärane vaade Paldsiki nn Mafiosnikute sadamale, kus käib sama vilgas elu kui Barcelona sadamates.


Anett leidis kahurite juurest markeri ning jooksis sellest mulle teada andma, et seal on nii palju kirjutisi, et lisaks enda nimetähed kah ikka. Mõeldud, tehtud.

IIpäev lõppes mäe jalamil oleva Museu Naional d'Art de Catalunyaga. Muidu reedel ja laupäeval töötavad siin kõik purskaevud värvimänguga. Teadsime seda infi ainult laupäeva kohta, aga sellel ajal olime juba Leipzigis tagasi ja kuulsime Henari käest, et tegelt toimub värvidemäng ka reedel. Pidi tohutult ilus olema. Eks seal ole jah neid purskaeve tiba rohkem kui Viljandi lastepargi ük värviliste valgustega purskaev



Montserrat

III, meie viimasel päeval sõitsime rongiga mägedesse Montserrat kloostrisse.


Sõit kestis 1h 3 ja lõpuks ometi saime ka köisraudtee ära proovitud. Mõnes kohas ikka peab kulutusi tegema, eriti kui sul ei ole aega 4 tundi (Henari ütluste kohaselt kuluvat köisraudteega läbitud vahemaa jalgsi ületamiseks nii kaua aega), et jalgsi mäkke ronida.

Tegelikkuses Montserrat nii sinine ei olnud, sattus lihtsalt selline programm.


Otsustasime Anettiga kloostri aladel asuva monumendi otsa ronida. Iga aste tähistab midagi. Mina ei söandanud inimesest kõrgemale minna, mitte, et poleks julgenud, aga seal inglite astme vahel oli veel mingi aste, millest me aru ei saanud (Henari tõlge oli minu mälu järgi "Kangelased"). Anett läks sinna välja, ütles, et ingleini polnud mõtet minna, siis ei oleks head pilti saanud. Ja siis peale ingleid tuli jumal. Aga muidu jah, seal üleval oli tegelt üsna kõhe tunne, sest see monument omakord asub ju kaljunukil.

Linna tulles näitas päike meile korraks oma paremat külge ning meil õnnestus rannast läbi põigata.


Igal pool linnas asuvad rendirattad, mida saab ühest kohast laenutada ja siis teise, sobilikku kohta parkida. Tundus hiilgav idee ja jube mugav. Henar aga ütles, et tegelikult mõttetu, ratta aastakaart ise on küll imeodav, aga ühest kohast ratta võttes pead sa ta poole tunni pärast teise kohta tagasi panema. Ja siis muutubki rattasõit elu eest järgmise koha tagaotsimiseks ja kui sa selle leiad, on kõik boksid rattaid täis juba.


ÖÖ

Viimane öö möödus meil linnas jõlkudes. Ryanairi buss lennujaama pidi 3.30 minema. U kl 12 viskas meil linnast kopa ette. Baarid olid kõik puupüsti täis, meil aga suured kotid. Jalutasime siis lihtsalt La Ramla'l ning vaatsime, kuidas Aafrika neiud mehe juurest mehe juurde käivad ja end pakuvad (riides olidnad kusjuukes üsna tavaliselt, mitte nagu prostituudid, avaline noorte rõivastus), mustanahalised mehed aga müütasid 6-pakk õllesid. Istusime lõpuks lihtsalt Placa Catalyniale maha ja pärast tundi aega kui lõpuks üks korralikult rõivastatud ja demonstratiivelt oma kaelas hands freed näppiv mustanahaline tüüp üritas end meie sõbraks sebida ning lõpuks oma jutuga juba nii kaugele läks: "My baby, no problemjos, house Barcelona, visit you, your e-mail" ning kui me tast lõpuks lahti saime, põrutasime bussijaama, et lennujaama sõita. Selgus aga, et enne kl 3.15 busse seal ei lähe. Autobussijaam oli aga suletud, pingid ja nurgad magavaid bombastikke täis.

Lagedusest hoolimata õnnestus mul ühe puu taga pissil ära käia. Ja lõpuks kui buss pärast 2 ha ootamist tuli ja me vaatasime, et kõigil on piletid juba näppus ning Anett seda pieltiasja uurima kadus ning kollaste piletitega tgasi tuli, teatas, et ta ostis need soojast ooteruumist, kus oli tore WC, nii et omale pissikohta otsides, jäi mul just see hoonesein läbi uurimata.

Ryanairi Altenburgi maandumine venis tiba tormi tõttu. Pärast seda kui anti maandumissignaal, läks minu arust küll märksa rohkem kui 40 min mööda ja lennuk rappus kah veidi ning oli tunda erinevaid õhuvoole. Ning vahepeal oleksime nagu ülespoole tagasi läinud, tegime lennujaama kohal ringe. Mõni hetk oli tunne, et kohe-kohe antakse signaal ja ülevalt kukuvad ningamismaskid alla. Aga u 40 mintsa hilinemisega siiski maandusime, suur tossupilv taga. Kuulsin hiljem Ute käest, et tema elukaaslane oli samuti Altenburgi kohal millalgi tund aega tiirutanud, lõpuks otsustati aga sõita Berliini ja seal maanduda. Tüübi auto oli aga Altenburgi olnud, kuhu ta lõpuks läbi Leipzigi ikka tagasi pidi tulema.