Pärast oppi

Nonii, eile j6udsin Saksamaale tagasi.

Meenutusi opist
Ülehindasin oma v6imeid. Kõrvaarst sinder nägi mu hirmu ja oli operatsiooni ikka väga lihtsaks rääkinud ja mina olin arvanud, et jõuan pärast oppi, mis toimus kolmapäeval, enne esmaspäevast äralendu veel tohutult palju ära teha. Tõelisus oli aga selline, et opi järel pandi mulle mingid plaadid nädalaks ninna. See tähendab, et äralend esmaspäeval ei toimunud, vaid hoopis rohkem rohkem kui nädal hiljem, pühapäeval. Nojah, veelgi rohkem aega sõpru külastada.
Aga tegelikult olin kogu see nädal, mis mul see pagana plaat ninas passis sõna otsese mõttes sirakil ning üsnagi k6rges palavikus neelasin 4 korda päeval antibiootikume ning nuuskasin verelöga. Naermine oli täesti välistatud, kohati oli sööminegi valus, iga suurema näoliigutuspuntraga kaasnes teravaääreliste plaatide limaskestas liikumine. Nädala möödudes läks põletik vast suuremakski. Kuigi nende plaatide tangidega välja tõmbamine igasuguse tuimestuseta oli üpriski ebameeldiv, oli valu vaid üürike, ning pärast neid kehaväliseid objekte minu ninas, hakkas minu nina ennast kohe märgatavalt paremini tundma.
Aga 13. veebruaril toimunud operatsioon ise ei olnud midagi toredat. Kohalik tuimestus, noh, valu küll ei tunne, kui kõrvale jätta kõik need orgid ja süstid ning kanüülid, millega tuimestati, küll aga oled ju teadvusel ning tunned, kuidas arst mingi konksuga sinu ninast kõhre välja õngitseb ning loomulikult kuuled hääli. Opi juures kõige hullem oli aga see, et kuigi olin kella 10-ks kohale kutsutud, sain opisaali alles 6 tundi hiljem. Ja kogu see aeg pidin passima üleval telekaruumis diivanitel ning taluma jubedat telefonihelinat, juhtusin olema veel telefoni all istuv isik, kes toru vastu võttis ning järgmise patsiendi nime kõvahäälselt kuuldavale tõi. Ise aga jäin kõige viimaseks patsiendiks. Eks sealt see närv krussi tõmbaski. Nii krussi, et opi ajal tuli lisaks enne antud neljale tuimestile veel läbi kanüüli mõnuainet sisse lasta.

Kevad Saksamaal

Aga jah, eile tulin siis Saksamaale, lennukis kõrvus oli natuke jälle seda jubetat valu, mis tavaliselt on siis kui lennates nohu on. Pärast pisikesi komplikatsioone leidsin lennujaamast üles ka oma autojuhi, kes mind Leipzigi sõidutas. Tüüp polnud päris seal, kus ta kuulutuse järgi olema pidi.
Anette ja Ingrid vaatasid parasjagu "Minu suurt kreeka pulma", ülejäänud rahvas oli nädalalõpu piletiga Hamburigis, Jannick aga Marbugis oma endisel Prantsuse tüdrukul külas. Kuulsin et tema sünnipäeval oli ta oma endise Ungari türdukuga kaelakuti olnud. Nii et nagu ma arvasingi, meie korteri seebikas on vahepeal mitte suvepuhkusel olnud.
Kõige muu hulgas mainisid Anette ja Ingrid, et päeval oli olnud 17 kraadi ning nad olid rõdul päikest võtnud. Öise vihmase Leipzigi taustal tundus see tiba ülepaisutatud.
Täna aga riietusin üsnagi kergelt, aga ikkagi hakkas palav. Kõikjail nägin rohelisis suurtes hiirekõrvus põõsaid (puud on allas paljad), trammiga sõites hakkas rohus silma kollane krookus, murud olid lookas valgetest margaiitadest ja keskuse õuel ilutsesid nüüd juba megasuurtes pungades natssissid, jällegi õitsema hakaknud saialilled ning siin seal siniliiliad. Kuulsin, et kusagil pargis pidavat olema palju märtsikellukesi.

Aga paari tunni pärast sõidame Anettega Barcelonasse. 8.50 lahkub lennuk. Nii et kotti pakkima, lühike uni ja siis uued sekeldused. Kui kõik väga hästi läheb, võib laupäeval või millalgi sinnakanti Barcelona meenutustest lugeda.