Pärast oppi

Nonii, eile j6udsin Saksamaale tagasi.

Meenutusi opist
Ülehindasin oma v6imeid. Kõrvaarst sinder nägi mu hirmu ja oli operatsiooni ikka väga lihtsaks rääkinud ja mina olin arvanud, et jõuan pärast oppi, mis toimus kolmapäeval, enne esmaspäevast äralendu veel tohutult palju ära teha. Tõelisus oli aga selline, et opi järel pandi mulle mingid plaadid nädalaks ninna. See tähendab, et äralend esmaspäeval ei toimunud, vaid hoopis rohkem rohkem kui nädal hiljem, pühapäeval. Nojah, veelgi rohkem aega sõpru külastada.
Aga tegelikult olin kogu see nädal, mis mul see pagana plaat ninas passis sõna otsese mõttes sirakil ning üsnagi k6rges palavikus neelasin 4 korda päeval antibiootikume ning nuuskasin verelöga. Naermine oli täesti välistatud, kohati oli sööminegi valus, iga suurema näoliigutuspuntraga kaasnes teravaääreliste plaatide limaskestas liikumine. Nädala möödudes läks põletik vast suuremakski. Kuigi nende plaatide tangidega välja tõmbamine igasuguse tuimestuseta oli üpriski ebameeldiv, oli valu vaid üürike, ning pärast neid kehaväliseid objekte minu ninas, hakkas minu nina ennast kohe märgatavalt paremini tundma.
Aga 13. veebruaril toimunud operatsioon ise ei olnud midagi toredat. Kohalik tuimestus, noh, valu küll ei tunne, kui kõrvale jätta kõik need orgid ja süstid ning kanüülid, millega tuimestati, küll aga oled ju teadvusel ning tunned, kuidas arst mingi konksuga sinu ninast kõhre välja õngitseb ning loomulikult kuuled hääli. Opi juures kõige hullem oli aga see, et kuigi olin kella 10-ks kohale kutsutud, sain opisaali alles 6 tundi hiljem. Ja kogu see aeg pidin passima üleval telekaruumis diivanitel ning taluma jubedat telefonihelinat, juhtusin olema veel telefoni all istuv isik, kes toru vastu võttis ning järgmise patsiendi nime kõvahäälselt kuuldavale tõi. Ise aga jäin kõige viimaseks patsiendiks. Eks sealt see närv krussi tõmbaski. Nii krussi, et opi ajal tuli lisaks enne antud neljale tuimestile veel läbi kanüüli mõnuainet sisse lasta.

Kevad Saksamaal

Aga jah, eile tulin siis Saksamaale, lennukis kõrvus oli natuke jälle seda jubetat valu, mis tavaliselt on siis kui lennates nohu on. Pärast pisikesi komplikatsioone leidsin lennujaamast üles ka oma autojuhi, kes mind Leipzigi sõidutas. Tüüp polnud päris seal, kus ta kuulutuse järgi olema pidi.
Anette ja Ingrid vaatasid parasjagu "Minu suurt kreeka pulma", ülejäänud rahvas oli nädalalõpu piletiga Hamburigis, Jannick aga Marbugis oma endisel Prantsuse tüdrukul külas. Kuulsin et tema sünnipäeval oli ta oma endise Ungari türdukuga kaelakuti olnud. Nii et nagu ma arvasingi, meie korteri seebikas on vahepeal mitte suvepuhkusel olnud.
Kõige muu hulgas mainisid Anette ja Ingrid, et päeval oli olnud 17 kraadi ning nad olid rõdul päikest võtnud. Öise vihmase Leipzigi taustal tundus see tiba ülepaisutatud.
Täna aga riietusin üsnagi kergelt, aga ikkagi hakkas palav. Kõikjail nägin rohelisis suurtes hiirekõrvus põõsaid (puud on allas paljad), trammiga sõites hakkas rohus silma kollane krookus, murud olid lookas valgetest margaiitadest ja keskuse õuel ilutsesid nüüd juba megasuurtes pungades natssissid, jällegi õitsema hakaknud saialilled ning siin seal siniliiliad. Kuulsin, et kusagil pargis pidavat olema palju märtsikellukesi.

Aga paari tunni pärast sõidame Anettega Barcelonasse. 8.50 lahkub lennuk. Nii et kotti pakkima, lühike uni ja siis uued sekeldused. Kui kõik väga hästi läheb, võib laupäeval või millalgi sinnakanti Barcelona meenutustest lugeda.

Pärlikursus

Minu eilne pärliehetekursus alates 7. eluaastast osutus ülimalt menukaks. Kohale ilmus 15 osalist. Mis on meie keskuse kursuste juures ikka megasuur arv. Mõnele kursusele ei ilmu kedagi kohale. Ja minu õmbluskursuse reklaam pole kah senini edukas old. Aga jah eile, oli mul u 5-6 registreerunut ja kohale siis tuli kokku 15. Isegi siis kui kursuse algusest oli üe poole tunni möödas, tuli Ute teatega, kas võtan veel osalisi vastu. No kuidas ma nad ikka tagasi saadan. Õnneks pold Konradil midagi targemat teha, niisiis sai ka tema ülesandeks noortele päriliehete tegemist õpetada. Esialgul näitasin põhivõtted õhus ära ja vähemalt Konrad sai nii mõnelegi asjale pihta. Temast oli ikka megapalju kasu.
Kursus kestis 3 tundi, mille jooksul jõudis mõni laps 4-5 ehet teha. Selle asemel, et midagi komplitseeritumat teha, valisid nad muidugi kõige lihtsama, peaasi, et palju asju saaks. Mul puudus asjade käigu üle täielik kontroll, enamasti tegin keede algusi ja lõpetusi. Sidusin keedele kinnitusi ja kõrvetasi välgumihkliga otsi, et asi hargnema ei hakkaks. Aga kursuel oli palju uusi tüdrukuid - lihtsalt kooliavaheaja erikursuse peale kohale tulnud.
Aga mõni pisike preili tegi väga tublit tööd, sai isegi lillede tegemisele pihta. Igal juhul veetsid nad hästi aega. Aeg lendas. Kursusel lõpuks olid nad ära kasutanud kõik paelad, msi teeb siis kokku üle 40 meetri paela ja enamus suurtest pärlitest, pisikesi jäi veel järgmiseks päevaks. Aga hommikul käisin varusid täiendamas, tänase kurususe jaoks ostsin ka mõned kõrvarõngakinnitused. Eilsest kursusest eriti pilte teaha ei jõudnud, nii kiire oli ja kui tegingi mõned pildid, ei olnud aega eriti sättida asju paika ning paljud pildid tulid udused.
Tänasel kurusel alates 10 eluaastast oli vist 6 osalist. Konrad oli abiks, Asi oli juba hulga lahedam, vahepeal sai hinge kah tõmmata. Vähe, aga siiski. Mõni noor oli isegi mu õmbluskursusest huvitatud. Tihtipeale, kui näitasin neile flaieried, sain vastuseks, et kursus on ju 12.-eluaastast, ma olen 10.-ne. Üritasin seletada, et sellest pole midagi, see on orienteeruv vanus. Igatahes üks ema ütles enne äraminekut, et järgmise teisipäevani siis. Siis tegin väikes evea,s ee on tõsi,e t järgmine teisipäev kurust ei toimu, sest meil on ainult koolivaheaja spetsiaalkursused, aga ülejärgmine teispäev olen juba Saksamaal ju tagasi. Aga ütlesin, et olen puhkusel. Eks siis näe, kas need minu antud kursused ektivad ka lastes huvi, isegi siis kui õpetaja räägiv väga kesist saksa keelt:)

Täna meie keskuse aias

Karneval

Hetkel Saksamaal karnevalinädal käimas. Juba eelmine neljapäev tulid mudilased kostüümides meie keskusesse kunstiringi. Üldiselt pidavat karneval homme olema, aga Leipzigi linn tegi täna suure karnevali, mida minu saksa keele õpetaja viimases tunnis üheskoos vaatma kutsus. Kutsusin Anette, Cristina ja Sicilie' kaasa ning läksimegi. Meie keelegrupist polnud kedagi, ainult Intensiiv II, tuletan meelde, e mina lõpetasin alles Intensiiv I, samas kui me viimane tund Intensiiv II koos filmi vaatsin, sain aru, et mõned seal jagavad asjast ikka hulga vähem kui mina. Aga enamus muidugi ikka räägivad juba hästi.

Aga kohtumiskohta minnes leidsin murulapilt margariitad õitsemas. Päev oli päikeseline aga külm.


Karneval kujutas ennast kesklinnas tehtavat rongkäiku. Nii mõnedki täiskasvanud ja palju lapsi oli end samuti vähem või rohkem ära kostümeerinud. Ronkäik toimus suurtel autodel, bussidel, traktoritel ning nende poolt veetavatel mitmel moel dekoreeritud kärudel. Rahva hulka visati komme, õunu, lilli, mõnes kärus jagati õllet ja hõõgveini. Algul nägin, kuidas emad oma lastele vahetult enne rongkäigu kohalejõumist kotte jagavad. Selliseid ostukotte. Mõtlesin veel et, mis nad loodavad need kotid kommidest täis saada. Kui saksa õpetaja rääkis, et visatakse komme rahva hulka, mõtlesin, et nii mõned visatakse. Reaalsuses aga võiski soovi korral kotid kommidest täis saada. Mõned isegi ulatasid oma tühjad kotid mõne paraadil oleva auto kastis seisva kostümeeritud tegelase kätte ja too täitis koti kommidega. Enamus inimesi aga jooksis kähku kähku maast komme korjama, kui mõni tegelane auto kastist peotäie komme rahva hulka viskas. Enamasti oli tegu lutsukatega, mõnikord harva pulgakommide või šokolaadiga. Anette ja Cristina jooksid nagu lapsed kommide järgi. Mina kah vahetevahel ronisin oma puki otsas alla komme maast korjama. Anette käis isegi õlle järgi. Rahva hulka visati ja tulistati kahuritest pisikest paberipuru. Lõpuks oli kogu tänav pisikesi paberitükke täis. Komme tuli paberisodi hulgast otsida.
Kurb oli aga see, et ma ei saanud ühtegi lilleõit, ei viitsinud ise kah väga võitlema hakata. Hiljem paraadi lõppedes koju minnes nägin ühe naise käes asaleapotti. Nüüd pilte arvutisse laadides märkasin selliseid asaleapotte ühe autokasti küljes, ju siis jagasid ka need lõpuks ära. Aga muidu vahelehõikena, lilled on siin odavad. Supermarketitest saab 10. pundi tulpe vähem kui 1.5 euri eest. Seega Eestis saaks selle raha eest vaid kaks tulpi.
Panin tähele, et vahel mõni väiksem laps ise kommidest nii väga ei hoolindki, talle topiti neid niisama armas olemise eest kätte, kommid aga lendasid emme suurde plastikaatkotti. Emme seevastu oli aga väga agar kommide eest võitleja. Vähe suuremad lapsed käisid aga nagu almusepalujad paraadiautode kastide juures komme lunimas.
Enamus paraadiautode kastides olevaid inime nesi olid vanaisad või õllelaksu all pereisad. Poolpaljaste tagumikega paraadseelikutes neiukesed marssisid paraadautode vahel. Mõne neiukese kintsukesed ei olnud küll sellises pikkuses seeliku jaoks kõige sobilikumad.
Siin pildil on Anette oma õlle kätte saanud. Sinises jopes on Cristina (vabatahtlik Itaaliast), punase boaga on mu saksa keele õpetaja.

Minu barokk-moe kursuse saadused

Nonii, minu barokikursus sai rohkem ja vähem edukalt läbi. Kui edukalt, seda päris ei teagi. Noored olid täitsa viiskad, mõned isegi ütlesid, et tore oli, aga noh see võis paljalt viisakusest kah olla. Aga noh, mingit erilis vaimustust ma ei täheldanud. Aga samas olid nad ju sunnitud kursusest osa võtma. Ja selles mõttes kannatasid hästi isegi ajaloo osa, mille nad ise kordamööda ette lugema pidid, viisakalt ära. Mina seletasin neile oma viletsas saksa keeles saksakeelseid sõnu, mida nad ei teadnud või mida ma arvasin, et nad ei tea. Näitasin pildilt kah.
Muidu jah, erilist kontakti mul noortega polnud, rääksin ainult siis kui vaja. Väga nadi tunne on, nooretga peaks ikka rohkem suhtlema. Palju sõltub ju kursuse läbiviiast. Peaks ikka niisama kah nendega rääkima, seda ma aga ei teind. Ma ei ole veel valmis niisama juttu ajama.
Muidu ikka püüdsin neid aidata ja kollaaži valmistamisel abiks olla. Aga rohkem rääksime Jeaninega (meie praktikant) omavahel ja noored vadistasid endamisi.

Esimesel päeval oli mul 12 noort, 6 poissi ja 6 tüdrukut. Meisterdamise osaks ja minu käsutusse 4 noormeest ja 2 neidu. Noormehed näitasid isegi rohkem huvi üles, küsisid ise nõu jne. Neiud nokitsesid niisama ja raputasid sädeluspulbrit teineteisele pähe. Tööd tulid järgmised:

Lühikese seelikuga pisut vamp võrksukkadega modell ja kuldse pika kleidiga pilt on tüdrukute tehtud, ülejäänud noormeeste. See ühe noormehe tehtud lamav näitsik mahub barokkkostüümi alla kõigist muidugi kõige vähem (ülesandes ei olnud nad kohustatud tegema ajaloolist kostüümi, vaid mõningaid barokielemente kasutades võisid luua endi moe). Aga nagu lõpuks välja tuli jäi mõne töö juures side tiba olematuks.




Kolmapäeval oli mul viis neidu. Täiskasvanumad kui eelmine grupp (kõik nad olid muidu 9.klass), ettelugemise tase oli kah märgatavalt parem. Neiud aga keeldusid igaüks eraldi tööd tegemast, vaid tahtsid meeskonnana kollaaže teha. No mis mul siis ikka öelda oli. Kamba peale said kaks tööd valmis. Teadsid juba ise kah ajastust üsna palju.

Neljapäeval oli mul 2 noormeest ja kaks neidu. Üks noormeestest tegi ruttu joonistuse valmis, kollaaži tegemisest keeldus, lõpuks kleepisime pitsist krae ning siis oligi töö valmis ja tüüp mõtles, et on nüüd vaba, aga nende õpetaja pani ta barokiplakatit tegema. Üks araabia või türgi noormees oli üsna pühendunud. Joonistusena oli tema töö isegi kenam kui kollaažina. Tegelikult vist paljude töö, sest nad ei ole väga vist harjunud mitmeid materjale kasutuma. Ei tunne materjalide omadusi. Õmmelda muidugi kah ei osanud. Aga selle araabia noormehe töö on see, millel kõrval ka väike sketš.

Lisan siia mõne näite, millega tegeles fotogrupp.
Kooli aula ja trepp reaalelus ja pärast Photoshopi.


















Muidu üldiselt hakkas selle barokikursuse juures silma, et ega teistes kursustes sellest baroki terminist väga kinni ei peetud. Kasutati ka rokokood. Rokokoo kaasati kah kursusesse. Loomulikult ei keela keegi neid koos käsitleda ja isegi rokokood mitte eraldi kunstivooluna vaid hilisbarokina käsitleda. Aga kui kursuse nimeks on barokk, siis mina ei pea väga heaks tavaks mõlemast kunstisuunast läbisegi rääkida. Mina ütlesin oma grupile, et rokokoo on midagi muud, mitte hilisbarokk. Ja rokokood ma ei käsitlenud. Nõnda oli ka nendes raamatutes, mida ma neile vaadata andsin. Mitte, et noored oma töödes sellest väga kinni oleks pidanud;)