Nonii, nii 7 tunni pärast (ja nii palju jäi siin enne jõule veel aja puudusel tegemata) hakkan Berliini poole liikuma ja siis loodetavasti lennukile. Tulen autoga - kaasasõiduga. Kuigi jätsin omale varuaega, loodetavasti teel midagi ei juhtu.
Aga jah, tänase pakkimise ja tuuseldamise tulemusena jäi siiani kadunuks kodu võti ja fotoka 1 gigane mälukaart, mille siis järelikult voodikatet kloppides rõdult alla lennutasin. Juhhei!!!
Aga vahepeal on siin saadud Berliinis teatris käidud, nimelt eesti teatris No99 "Nafta" ja nädalavahetus möödus koos teiste vabatahtlikega Dresdenis, sellest ehk kunagi hiljem piltidega ringvaade.
Aga nüüd tuttu ja kl 8.30 raudteejaama musta BNW-d otsima, mis mu Berliini peaks sõidutama.
Tuesday, 18 December 2007
Monday, 3 December 2007
Minu esimene intensiivkursus
Naljanumber.
Õhtune kursus lõppes mul ära, nüüd lähen iga hommik kl 8.30 keeletekooli. Kusus kestab u 12/13-ni. Täna 12-ni. Kui õhtukursusel olid noored, siis siin alla 30 vist ei leia. Mimmid. Üks naine tuli minuga pausi ajal rääkima, ta oli Iraanist, rääkisime saksa keeles:) Tore naine, tal on 15-aastane tütar, koos mehega on 6 aastat Leipzigis elanud. Tütar käib koolis ja räägib saksa keelt, mees on hambaarst. Mehel oli Iraanis mingeid probleeme ja nad olid sunnitud välja rändama. Ja nüüd ei tohi nad tagasi minna, kuna on nagu oma maa hüljanud. Naine tahab podi tööle minna, aga peab saksakeele testi tõenäoliselt ära tegema. Aga põhimõtteliselt on ta ikkagi algajate kursusel. Henar (minu korteri Hispaania neiu) käib tesies grupis, ütles,e tneil on naine, kes on 10 a Saksamaale elanud ja on ikka algajates. Tundub, et paljud on siin juba astaid elanu ja lapsed räägivad saksa keelt.
Istun ühe tumedanahalise naise kõrval. Täna tegelesime põhiliselt Trennbare Verbidega. Nad on veidi taga pool, sellest, kuhu mina eelmise kursusega jõudsin. Nii ma seal siis joonistan ja otsin sõnaraamatust tahvlil seisvaid võõraid sõnu nagu ka oma vanal kursusel, sest ma ie viitsi pool tundi üh harjutuse juures muneda.
Aga täna ei saanud ma oma tegevusega jätkata, nimelt kõrval istuv tumedanahaline naine palus minu abi.
Trennbare Verbid on sellied, mis infinitiivis on koos, aga kui lausesse paned, siis lahus ning infinitiivi prefiks läheb lause lõppu.
Ülesanne oli järmine.
Nt sõna "aufstehen" - üles tõusma
Siis pead seda pöörama: Ich stehe auf; du stehst auf, er/sie/es steht auf jne. Põhimõtteliselt tavaline pööramine, lihtsalt prefiksi eraldad põhiverbist ning paned lõppu.
Ja see naine ei saa mitte mõhkugi aru. Ja mulle isegi tundus, et ta ei oska isegi mitte tavalis verbi pöörata. Kohe mitte midgai ei saanud aru.
Nii ma siis terve tunni olengi sunnitud saksa keele õpetajat mängima. Saksa keeles saksa keele grammtikat õpetama.
Järgmine harjutus käis saksa keele lausestuse kohta, samade Trennbare Verbidega. Seline harjutus, kus sõnad ja fraasid segi aetud ning sina pead neist lause moodustama.
Nt: macht/ Supermarkt/?/zu/wann/der - Wann macht der Supermarkt zu?
Võite kujutada, et selle seletamisega oli mul veelgi rohkem probleeme. Lõpuks ta lihtsalt kirjutas minu dikteerimise peale üles ja siis ma veel parandasin kah õigekirja. Ta vist ei saanud arugi, kust kohast ma selle lause võtan. Ma küll näitasin talle, ladusnis fraasidele numbreid peale, tegin joonise saksa lausestruktuurist, et Persoon/nimisõna, verb teisel kohal ning siis muu (see on juba varasema tunni teema) ja siis tegusõna prefiks kõige lõppu. Ning küsilause algab küsisõnaga.
Aga talle täitsa tume maa, hiljem tuli veel sarnane segatud fraasidega harjutus, kus ise pidi veel õige pöörde kah panema. Ma ei tea, sellistel kursustel tekib küll lootusetu tunne. Muidugi mul hea meel ned targana tunda, aga samas, mul ju aint aasta aega ja kui me seal nõnda muneme, et tund aega loeme üht teksti ning tõmbame pikalt hääldatavatele kohtadele sõnades jooni alla ning igaüks saab lause lugeda, siis ma ei tea, poolaasta kursusel olen ikka sama tumba. Krt, see on ikka nii ebaaus, kui need pagana kursused nii lõdvad on, kuidas nad siis saavad kohe 2 kuu pärast eeldada, et ma olen suutleline seminaril kõik jutud saksa keeles ära rääkima.
Igatahes vaadates seda tänast kursus, ma enam ei imesta selle üle, mida mu onutütar mull Weimaris rääkis. Nimelt elab nende ühikas palju Hiinlasi, neil seal oma kommuun , pole vaja saksa keelt õppidagi. (Kord kutsuti pikk Helina hiina neiu sünnale ja siis ta oligi seal aiapeol nagu Lumivalgeke pöialposte seas, ainuke mitte-hiinlane ning kuna peokeeleks oli saksa keel, siis tal ei jäänudki muud üle, kui seal süüa, aga söök olevat hea old. Ning kui siis ta tuttav jalgrattaga mööda sõitis, pidi too peaaegu laternapostile otsa sõitma, nii harjumatu oli see vaatepilt)
Seda Helina muidugi ei tea, mis valemiga nad sinna kooli sisse said ja kuidas nad koolis üldse hakkama saavad. Aga nojah, siis ta rääkis ühest hiina neiust, kes 3 aastat Saksamaal elanud, iga aasta intensiivkursust võtnud ning keeletestist läbi kukkunud. Siis Helina küsis talt köögis midagi lihtsat ning neiu ei saanud mitte midagi aru.
Õhtune kursus lõppes mul ära, nüüd lähen iga hommik kl 8.30 keeletekooli. Kusus kestab u 12/13-ni. Täna 12-ni. Kui õhtukursusel olid noored, siis siin alla 30 vist ei leia. Mimmid. Üks naine tuli minuga pausi ajal rääkima, ta oli Iraanist, rääkisime saksa keeles:) Tore naine, tal on 15-aastane tütar, koos mehega on 6 aastat Leipzigis elanud. Tütar käib koolis ja räägib saksa keelt, mees on hambaarst. Mehel oli Iraanis mingeid probleeme ja nad olid sunnitud välja rändama. Ja nüüd ei tohi nad tagasi minna, kuna on nagu oma maa hüljanud. Naine tahab podi tööle minna, aga peab saksakeele testi tõenäoliselt ära tegema. Aga põhimõtteliselt on ta ikkagi algajate kursusel. Henar (minu korteri Hispaania neiu) käib tesies grupis, ütles,e tneil on naine, kes on 10 a Saksamaale elanud ja on ikka algajates. Tundub, et paljud on siin juba astaid elanu ja lapsed räägivad saksa keelt.
Istun ühe tumedanahalise naise kõrval. Täna tegelesime põhiliselt Trennbare Verbidega. Nad on veidi taga pool, sellest, kuhu mina eelmise kursusega jõudsin. Nii ma seal siis joonistan ja otsin sõnaraamatust tahvlil seisvaid võõraid sõnu nagu ka oma vanal kursusel, sest ma ie viitsi pool tundi üh harjutuse juures muneda.
Aga täna ei saanud ma oma tegevusega jätkata, nimelt kõrval istuv tumedanahaline naine palus minu abi.
Trennbare Verbid on sellied, mis infinitiivis on koos, aga kui lausesse paned, siis lahus ning infinitiivi prefiks läheb lause lõppu.
Ülesanne oli järmine.
Nt sõna "aufstehen" - üles tõusma
Siis pead seda pöörama: Ich stehe auf; du stehst auf, er/sie/es steht auf jne. Põhimõtteliselt tavaline pööramine, lihtsalt prefiksi eraldad põhiverbist ning paned lõppu.
Ja see naine ei saa mitte mõhkugi aru. Ja mulle isegi tundus, et ta ei oska isegi mitte tavalis verbi pöörata. Kohe mitte midgai ei saanud aru.
Nii ma siis terve tunni olengi sunnitud saksa keele õpetajat mängima. Saksa keeles saksa keele grammtikat õpetama.
Järgmine harjutus käis saksa keele lausestuse kohta, samade Trennbare Verbidega. Seline harjutus, kus sõnad ja fraasid segi aetud ning sina pead neist lause moodustama.
Nt: macht/ Supermarkt/?/zu/wann/der - Wann macht der Supermarkt zu?
Võite kujutada, et selle seletamisega oli mul veelgi rohkem probleeme. Lõpuks ta lihtsalt kirjutas minu dikteerimise peale üles ja siis ma veel parandasin kah õigekirja. Ta vist ei saanud arugi, kust kohast ma selle lause võtan. Ma küll näitasin talle, ladusnis fraasidele numbreid peale, tegin joonise saksa lausestruktuurist, et Persoon/nimisõna, verb teisel kohal ning siis muu (see on juba varasema tunni teema) ja siis tegusõna prefiks kõige lõppu. Ning küsilause algab küsisõnaga.
Aga talle täitsa tume maa, hiljem tuli veel sarnane segatud fraasidega harjutus, kus ise pidi veel õige pöörde kah panema. Ma ei tea, sellistel kursustel tekib küll lootusetu tunne. Muidugi mul hea meel ned targana tunda, aga samas, mul ju aint aasta aega ja kui me seal nõnda muneme, et tund aega loeme üht teksti ning tõmbame pikalt hääldatavatele kohtadele sõnades jooni alla ning igaüks saab lause lugeda, siis ma ei tea, poolaasta kursusel olen ikka sama tumba. Krt, see on ikka nii ebaaus, kui need pagana kursused nii lõdvad on, kuidas nad siis saavad kohe 2 kuu pärast eeldada, et ma olen suutleline seminaril kõik jutud saksa keeles ära rääkima.
Igatahes vaadates seda tänast kursus, ma enam ei imesta selle üle, mida mu onutütar mull Weimaris rääkis. Nimelt elab nende ühikas palju Hiinlasi, neil seal oma kommuun , pole vaja saksa keelt õppidagi. (Kord kutsuti pikk Helina hiina neiu sünnale ja siis ta oligi seal aiapeol nagu Lumivalgeke pöialposte seas, ainuke mitte-hiinlane ning kuna peokeeleks oli saksa keel, siis tal ei jäänudki muud üle, kui seal süüa, aga söök olevat hea old. Ning kui siis ta tuttav jalgrattaga mööda sõitis, pidi too peaaegu laternapostile otsa sõitma, nii harjumatu oli see vaatepilt)
Seda Helina muidugi ei tea, mis valemiga nad sinna kooli sisse said ja kuidas nad koolis üldse hakkama saavad. Aga nojah, siis ta rääkis ühest hiina neiust, kes 3 aastat Saksamaal elanud, iga aasta intensiivkursust võtnud ning keeletestist läbi kukkunud. Siis Helina küsis talt köögis midagi lihtsat ning neiu ei saanud mitte midagi aru.
Sunday, 2 December 2007
Tagasi Leipzigis
Nüüd omadega Weimarist tagasi. Reedel.
Seminari sees jõudisme veel Jenas eksursioonil käia.
Jenas
Oli esmaspäevane päev, sadas mingit lumesegust lörtsi, enamus muuseumeid ja kohti olid kinni. Tuneesia neiu jaoks oli see esimene kord, kui ta enda nahal lund tunda sai. Rahvas tõbas ta ringi ning nii nad seal ringi laulsid ja tähistasid Tuneesia nei
u esimest lund. Üldse laulsid prantsuse noored palju. Turmismiinfo putka ees panid mütsi maha ja hakkasid kambas prantsusekeelset laulu laulma:)Käisime kõrghoone vaateplatvormil 3 euri eest linna vaatamas ning kolasime niisama ringi, endal näpud ja varbad külmetamas ja niiskus kontides. Loomulikult tegime mõned tiirud ka jõuluturul.
Ka Weimaris sai ikka jõuluturul mitmed õhtud glögi joomas käidud. Korra proovisme kah vaateratta ära. Päris kiiresti keerles.
Õhtuti käisime baarides või tantsisime oma seminarikompleks diskoruumis. Peale meie oli seal kompleksis veel 2 internastionaalselt gruppi. Üks grupp oli neid vabatahtlikke, kellel teenistus poole peal, poolaja seminar. See aga lühem, ainult 1 nädal.
Üks õhtu käisme kõik koos ühes baaris filmi vaatamas, saksa filmi, mis võitis välismaise filmi oscari 2006 aastal "Kuidas elavad teised" peaks see pealkiri umbes olema. Kuigi film oli saksa keeles, arvan, et sain sellest paremini aru kui nii mõngigi teine. Filmi rääkis sovjeti-aja spionaažist ühe lavastajast ja näitlejannast paarikese näitel. Nii, et minu jaoks üsna tuttav teema.
Mina jõidin seminari aja sees kolm korda oma nõu Helinaga kokku saada. Saime sakslasi taga kiruda ning kuulsin, kuidas elavad välisüliõpilased Weimaris. Helina on ise Weimaris juba mingi 3-4 aastat arhitektuuri õppinud. Nüüd kevadel läheb pooleks aastaks Hiinasse ühe saksa arhitektuurifirmasse praktikale.
Weimari jõuluturg
Elasin ühes toas ühe Leedu neiu Valeriaga, too oli vene perekonnast ning kandis kogu aega lühkesi seelikuid või ümber riideid, istus sirge seljaga, oli muidu tore neiu
aga tiba naiivne. Nõndas siis prantsuse neiud mõtlesidki mingi hetk välja, et Valeria peaks neile hakkama naiseks olemist õpetama. Valeria kõrge kontsaga kingad olid neidude seas kuum kaup, prooviti nendega kõndida ja puha. Ühe lõunapausi ajal saabun fuajeese, kus istub grupp meie ja grupp teise rühma kutte ning Valeria õpetab Natachale heegeldamist. Mingi hetk hakatakse Valerialt uurima, kas ta ikka suudaks lodevalt istuda ja niiviisi jalad lahku. Kutid seal õpetasid talle lennuga diivanile maanudumist ning kätevaakumiga peeretama jne. Jube koom oli pealt vaadata. Õnnes Valeria ei tundnud vist, et tema kulul nalja tehakse ja tegelt oli see ju lõbus nali. Siis päevake hiljem tegi Natacha Valeriaga video, ütles, et tahab talt naiseks olemise nippe teada ja siis on videolt kunagi hea vaadata. Panin video siia üles kah.
Tagasi
Reedel oli ka Akviliina ärasaatmispidu. Tegime pitsat ja sõime jäätisetorti. Korraga aga saijab Jean Paul sisse. Ta käis kah seminaril. Avab ukse ja laseb ühe neiu sisse. Selgus, et Jean Paul oli oma seminaril ühe Ungrai neiuga väga lähedaseks saanud. Istusid siin laua ääres nagu armunud tuvikesed. Üksteise embuses ja musitasid. Kõiges kahe nädala eest, veel sellel samal päeval, kui Jean Paul oma seminarile läks, oli ta neiu tal siin külas. Neiu töötab Prahas, muidu on prantslanna. Nii et võite arvata, et meil seal Akviliina ärasaatmispeol oli üs
na ebamugav olla, olime ikka ülimalt šokis. Tegime seal äraarvamimängu, et ka Jean Paul on oma endisest tüdrukust lahku läinud. Mõni arvas, et on, mina arvasin, et mitte. Anett leidis, et Jean Paulist muidugi väga praktiline. Ungari neiu on Dresdenis vabatahtlik. Samas suunas, mis Praha. Et kui Maudile külla läheb, saab sinna Ungari tüdruku juurde Dresdenisse kah sisse põigata.Eile käisime Halles, siit mingi pool tundi rongisõitu, aga edasi-tagasi pilet 11 euri. Jean Paul tuli kah kaasa, aga pidi vähemalt kl 1 lahkuma, kuna pidi kella 2 olema Leipzigi rongijaamas, sest ta prantsuse neiu pidi talle külla tulema. Ei olnud nad veel lahku läinud midagi. Küll pidi aga Maud teadma, et Jean Paulil mingi armusuhe seal seminaril oli. Jean Paulil aga oli eile kindel plaan Maudiga lahku minna. Et üks naine ikka korraga. Läks tine siis varem rongiga Leipzigi tagasi. Kui meie mingi kl 4 hommikul siia ilmusime, istusid nad Maudiga igatahes elutoas teineteise embuses. Nii et ei tea nüüd, kuidas lood on. Anette, kes elab Jean Pauli kõrvaltoas ütleb,e tkuuleb sealt vaid sosinaid,e tnad väga kõvasti seal ei taha rääkida. Maud on pea terve päeva Jean Pauli toas old. Jean Paul käib ise vahepeal väljas meiega juttu ajamas nagu koguks uueks raundiks jõudu. Nii et elu on meil siin romaani mõõtmed võtnud.
Maria korter
Aga kui me eile Halle rongijaama jõudime. Üks Hispaania neiu, kes oli Henari seminaril, pidi meile vastu tulema ja siis pidime sealt edas
i minema. Aga meil Anettega oli tore üllatus, rongijaamas oli ka meie seminaril olnud Hispaania neiu. Läksime tolle korterisse. Elab seal mõne vabatahtliku ja saksa üliõpilasega. Tundus, et mingi 7 tuba oli kordori peale. Tema korter oli vast isegi hullemas seisus kui minu Tartu ühikas. Koridori peal oli mitmes kohas põrandakate auku kulunud, korter oli nii külm, et WC nägi iseenda hingeõhku. 
Aga muidu oli pull korter. Istusime elutoas, ootasime sööki, rahvast aina valgus ja valgus juurde. Väikeses elutoas laua über oli rohem rhavast kui meil kunagi olnud on. Käisid joomismängud ja jube suitsetamine. Nii et selle ruumi kõrval tundus jahe WC ikka paradiis. WC valgustuseks oli jõulukuuse pisikestest pirnidest koosnev lampiderida. Pärast sööki läksime baarituurile. Ühes Püssika taolises baars mängisime automaadiga "Reis ümber maalilma" ning kuulasime kuidas saksalased karaoket laualavad. Nagu oktoberfest. Flowerpoweris tegime paar raundi kicerit.
Subscribe to:
Posts (Atom)