Tagasi Leipzigis

Nüüd omadega Weimarist tagasi. Reedel.
Seminari sees jõudisme veel Jenas eksursioonil käia.

Jenas



Oli esmaspäevane päev, sadas mingit lumesegust lörtsi, enamus muuseumeid ja kohti olid kinni. Tuneesia neiu jaoks oli see esimene kord, kui ta enda nahal lund tunda sai. Rahvas tõbas ta ringi ning nii nad seal ringi laulsid ja tähistasid Tuneesia neiu esimest lund. Üldse laulsid prantsuse noored palju. Turmismiinfo putka ees panid mütsi maha ja hakkasid kambas prantsusekeelset laulu laulma:)

Käisime kõrghoone vaateplatvormil 3 euri eest linna vaatamas ning kolasime niisama ringi, endal näpud ja varbad külmetamas ja niiskus kontides. Loomulikult tegime mõned tiirud ka jõuluturul.


Ka Weimaris sai ikka jõuluturul mitmed õhtud glögi joomas käidud. Korra proovisme kah vaateratta ära. Päris kiiresti keerles.
Õhtuti käisime baarides või tantsisime oma seminarikompleks diskoruumis. Peale meie oli seal kompleksis veel 2 internastionaalselt gruppi. Üks grupp oli neid vabatahtlikke, kellel teenistus poole peal, poolaja seminar. See aga lühem, ainult 1 nädal.
Üks õhtu käisme kõik koos ühes baaris filmi vaatamas, saksa filmi, mis võitis välismaise filmi oscari 2006 aastal "Kuidas elavad teised" peaks see pealkiri umbes olema. Kuigi film oli saksa keeles, arvan, et sain sellest paremini aru kui nii mõngigi teine. Filmi rääkis sovjeti-aja spionaažist ühe lavastajast ja näitlejannast paarikese näitel. Nii, et minu jaoks üsna tuttav teema.

Mina jõidin seminari aja sees kolm korda oma nõu Helinaga kokku saada. Saime sakslasi taga kiruda ning kuulsin, kuidas elavad välisüliõpilased Weimaris. Helina on ise Weimaris juba mingi 3-4 aastat arhitektuuri õppinud. Nüüd kevadel läheb pooleks aastaks Hiinasse ühe saksa arhitektuurifirmasse praktikale.

Weimari jõuluturg


















Elasin ühes toas ühe Leedu neiu Valeriaga, too oli vene perekonnast ning kandis kogu aega lühkesi seelikuid või ümber riideid, istus sirge seljaga, oli muidu tore neiu aga tiba naiivne. Nõndas siis prantsuse neiud mõtlesidki mingi hetk välja, et Valeria peaks neile hakkama naiseks olemist õpetama. Valeria kõrge kontsaga kingad olid neidude seas kuum kaup, prooviti nendega kõndida ja puha. Ühe lõunapausi ajal saabun fuajeese, kus istub grupp meie ja grupp teise rühma kutte ning Valeria õpetab Natachale heegeldamist. Mingi hetk hakatakse Valerialt uurima, kas ta ikka suudaks lodevalt istuda ja niiviisi jalad lahku. Kutid seal õpetasid talle lennuga diivanile maanudumist ning kätevaakumiga peeretama jne. Jube koom oli pealt vaadata. Õnnes Valeria ei tundnud vist, et tema kulul nalja tehakse ja tegelt oli see ju lõbus nali. Siis päevake hiljem tegi Natacha Valeriaga video, ütles, et tahab talt naiseks olemise nippe teada ja siis on videolt kunagi hea vaadata. Panin video siia üles kah.

Tagasi

Reedel oli ka Akviliina ärasaatmispidu. Tegime pitsat ja sõime jäätisetorti. Korraga aga saijab Jean Paul sisse. Ta käis kah seminaril. Avab ukse ja laseb ühe neiu sisse. Selgus, et Jean Paul oli oma seminaril ühe Ungrai neiuga väga lähedaseks saanud. Istusid siin laua ääres nagu armunud tuvikesed. Üksteise embuses ja musitasid. Kõiges kahe nädala eest, veel sellel samal päeval, kui Jean Paul oma seminarile läks, oli ta neiu tal siin külas. Neiu töötab Prahas, muidu on prantslanna. Nii et võite arvata, et meil seal Akviliina ärasaatmispeol oli üsna ebamugav olla, olime ikka ülimalt šokis. Tegime seal äraarvamimängu, et ka Jean Paul on oma endisest tüdrukust lahku läinud. Mõni arvas, et on, mina arvasin, et mitte. Anett leidis, et Jean Paulist muidugi väga praktiline. Ungari neiu on Dresdenis vabatahtlik. Samas suunas, mis Praha. Et kui Maudile külla läheb, saab sinna Ungari tüdruku juurde Dresdenisse kah sisse põigata.

Eile käisime Halles, siit mingi pool tundi rongisõitu, aga edasi-tagasi pilet 11 euri. Jean Paul tuli kah kaasa, aga pidi vähemalt kl 1 lahkuma, kuna pidi kella 2 olema Leipzigi rongijaamas, sest ta prantsuse neiu pidi talle külla tulema. Ei olnud nad veel lahku läinud midagi. Küll pidi aga Maud teadma, et Jean Paulil mingi armusuhe seal seminaril oli. Jean Paulil aga oli eile kindel plaan Maudiga lahku minna. Et üks naine ikka korraga. Läks tine siis varem rongiga Leipzigi tagasi. Kui meie mingi kl 4 hommikul siia ilmusime, istusid nad Maudiga igatahes elutoas teineteise embuses. Nii et ei tea nüüd, kuidas lood on. Anette, kes elab Jean Pauli kõrvaltoas ütleb,e tkuuleb sealt vaid sosinaid,e tnad väga kõvasti seal ei taha rääkida. Maud on pea terve päeva Jean Pauli toas old. Jean Paul käib ise vahepeal väljas meiega juttu ajamas nagu koguks uueks raundiks jõudu. Nii et elu on meil siin romaani mõõtmed võtnud.

Maria korter

Aga kui me eile Halle rongijaama jõudime. Üks Hispaania neiu, kes oli Henari seminaril, pidi meile vastu tulema ja siis pidime sealt edasi minema. Aga meil Anettega oli tore üllatus, rongijaamas oli ka meie seminaril olnud Hispaania neiu. Läksime tolle korterisse. Elab seal mõne vabatahtliku ja saksa üliõpilasega. Tundus, et mingi 7 tuba oli kordori peale. Tema korter oli vast isegi hullemas seisus kui minu Tartu ühikas. Koridori peal oli mitmes kohas põrandakate auku kulunud, korter oli nii külm, et WC nägi iseenda hingeõhku. Aga muidu oli pull korter. Istusime elutoas, ootasime sööki, rahvast aina valgus ja valgus juurde. Väikeses elutoas laua über oli rohem rhavast kui meil kunagi olnud on. Käisid joomismängud ja jube suitsetamine. Nii et selle ruumi kõrval tundus jahe WC ikka paradiis. WC valgustuseks oli jõulukuuse pisikestest pirnidest koosnev lampiderida. Pärast sööki läksime baarituurile. Ühes Püssika taolises baars mängisime automaadiga "Reis ümber maalilma" ning kuulasime kuidas saksalased karaoket laualavad. Nagu oktoberfest. Flowerpoweris tegime paar raundi kicerit.