Buchenwald

Täna käisime Buchenwaldis.


Ettevalmistus selleks käis juba varem, eile tegelesime diskrimineerimise teemaga ning tutvustati Saksa ajalugu ajavahemikul 1918-1945.
Buchenwald on koonduslaager, aga vastupidiselt Auswitchile ei olnud selle laagri eesmärgiks massiline inimeste tapmine. Nii palju kui ma saksa keelest aru sain, oli see esimene koonduslaager Saksamaal. Asub Weimarist 8 km kaugusel. Hiljem rajati neid üle Saksamaa. Muideks seal muuseumis oli üks kaart, mille järgi Eestis Vaivaras oli ka koonduslaager ja minu arusaamise järgi isegi suurem kui Riias.
Aga Buchenwaldi erinevus teistest laagritest on veel see, et kui teisi laagreid kutsutakse selle koha järgi, kus nad asuvad, siis Buhenwaldi nimi mõeldi välja. Asub muidu Ettersburgis, Ettersbergi mäe otsas, aga kultuurikomisjon leidis, et selline nimi ei ole asutusele, milles parasiite Saksa härrasrahvast eemal hoitakse ja "kasvatatakse", sobilik, kuna on liiga tihedalt saksa kutltuuriline nii olulise tegelase - Goethega - seotud. Goethe elas Weimaris ning armastas Ettersbergis jalutamas käia. Nii et pärast paari esimest "töökuud" nimetati asutus ümber.
Lisaks koonduslaagrile asus Buchenwaldis ka hitlerjugendi õppeasutus ning vabrikud, kus valmistati sõjarelvasust. Vangid pidid kaevanduses kive kaevandama või siis juurviljaaias töötama. Aga ei sa öelda, et juurviljaaed lihtsam töö oleks old, kui kivimurrus rassimine, sest näljasele inimesele oli psüühiliselt meeletu raske ju päevad läbi toitu katsuda, siiski aga sundida end seda mitte sööma. Vähesed väljavalitud (u2%) said töötada ka sõjavabrikutes, nende tingimused olid teistest tiba paremad, kuna neil oli mingi väljaõpe ning nende surm oleks tähendanud uute väljaõpet. Aga muidu oli teguviis järgmine: inimesed transporditi muudest väiksematest laagritest Buchenwaldi. Siis tööga pigistati tühjaks ning siis töövõimetud saadeti Auswitzi edasi. Neil oli seal "Haigla", ülevaatuse ruum, kus iga hommiku kõik läbi piid käima. Ja kui sind töövõimetus ei tunnistatud, olid surmalaps, kas siis kohe või Auswitzis. Auswitz oli selline suht surma koht. Minu mälu järgi sai Buchenwaldis u 700000 in surma, Auswitsis 2.5 milj Buchenwaldis inimesi lihtsalt killimise pärast ei tapetud. Küll oli neil oma killimasin, kus inimesed kõigepealt "arsti" juures mõõdeti ja siis selle pikkuse järgi tulisati avast kuklasse. Selle ruumi põrand oli kogu aeg punane, sest neil ei olnud aega seda koristada.
Siis käisid Buchewaldi artside grupid eksperimente tegemas. Eelnevalt anti tellimus sisse, mitu katsealust vaja oleks ning siis tuldi kohale. Peamiselt uuriti surma põhjuseid.


Aga ala ise polnud nii mõjuv kui Auswitz, seal olid pea kõik hooned juba Nõukogude ajal maha lammutatud. Mitte nagu Auswitz, kus hooned alles. Käisime siis kindarali koertemajas, ruumis, kus seal elas kaks koera, pidi laagri alal elama 100 vangi ja vasupidiselt vangidele oli kortel soojendus. Ning kohe vangide alla aia taga oli sõdurite lõbusamiseks Zoo ehitatud. Alguses kuis eda kuulsin, mõtlesin, et sain vist valesti aru, aga jah, nii see oli.

Seminar Weimaris

19. 11 saabusin Weimari, seminarile. Suhtliselt kiire on siin. Kl 7.30-8.30 on hommikusöök, mina saabun muiudgi mingi 8.30 paiku. Kl 9.00 hakkab seminar. 12.30 on lõuna ja siis kella 15-ni vaba aeg. Kl 14.30 pakutakse kohvi ja koogikesi. Siis kella 18.30-ni on jälle seminar, st õhtusöögini ning siis on vaba aja sisustamine mis on meie enda teha. Täna kl 21 plaanitkse hip-hop pidu keskuses üle vaadata, kuna see on kl 22-ni tasuta.

Aga muidu seminarist ma eriti vaimustuses pole. Esiteks keele pärest. Enamus vabatahtlikke räägivad saksa keelt. On juba varem saksa keelt koolis õppind ning tulnud siia oma saksa keelt täiendama. No ja kogu seminar on saksa keeles, soovijaile küll tõlgitakse, aga eks see võta ju teiste tempot kah alla, kui pidevalt tõlkima peab. Ja enamasti ma sellest, mida koolitajad räägivad, saan aru, st tööülesannetest. Nad räägivad aeglaselt ja selgelt. Aga keerulisem on teiste vabatahtlikega. Nad räägivad kiirelt ja või segaselt. Paljud neist ju väga õiget saksa keelt ei räägi. Aga jah, siis kui analüüsiks läheb, siis ma enamasti aru ei saa, siis tuleb tahvli peale nii palju uusi sõnu, et mul pole aega neid sõnaraamatust järgi vaadata või siis küsida. Ja siis rääkimisega on veel hullem. ise kah imestan, et enamasi saan koolitajate jutust täitsa hästi aru, aga üldse rääkida ei oska. Aga siin ei vaadata sellele hästi, pidevalt ikka surutakse peale, et proovi saksa keeles jne. Ja kui mõnikord mult küsiakse, kas ma sain aru, noogutan, mis on ka tõsi. Ja siis Andreas, kooliaja, täna, küsis, mik ma ikka saksa keelt ei räägi, et ma tegelt saan ju küll. Ma ikka seletasin, et ega ikka ei saa hakkama küll. Et aru saan selle tõttu kuna panen inka ja rootis kokku ja siis midagi vahest kujuneb. Siis ikka pani mulle südamale, et ma ikka rohkem saksa keeles räägiks siin.
Eile oli meil grupitöö, erinevae laudade ääres erinevad küsimused. Siis millagi sattusin gruppi, kus oli 3 Ungari tüdrukut, teemaks minu saksa keele kursus. Küsisin, kas ma võiks inglise keelles rääkida, et siis prantsuse tüdruk tõlgib neile, sest nad ei oska saksa keelt. muidu kogu aeg siin ikka rõhutatakse, et on oluline ükseisest aru saada, et tõlgime teineteisele. Ungari neiud aga pistsid kisama, et mis inglise keeles, nemad inglise keeltest aru ei saa ja ma olevat Saksamaal ja pean siin saksa keelt rääkima, et kui ma inglise keeles rääkida tahan, siis miks ma Inglismaale ei läind. Nagu see oleks nii lihtne. Ma läksins ellest paanikasse. Siis nad natsa arutasid seal omavahel ja leidsid, et prnatsuse neiu võiks ju tõlkida, mis oligi ju see, mida ma alguses välja pakkusin. Aga kõigepealt kukutakse siin ikka kisama, et ei saa Inglise keelest aru. Et ikkagi ei vaadata sellele hästi, kui tahan inglis keeles sõna võtta ja palun tõlget.
Täna üritasin nats sellel teemal sõna võtta, et kõik vabatahtlikest ei tule siia oma keelt täiendama ega sooviga siia elama või õppima tulevikus asuda. Et mõni tuleb ikka niismaa kultuuriga tutvuma ning huvitavat projekti teha. Et loomulikult, ma saan aru,e t ma siin kultuuris selle ma keelt õpina, aga on ikka tiba palju tahtetud, kui ma kahe kuuga juba rääkima peaks. Et kas ma tõesti pean õppima ära kõigi maade keele, kus ma tulevikus lühiajaliselt viibin.
Nii et osa rahvaga ma siin rääkida ei saa, kuna meil pole ühist keelt ja siis lisaks olen palju seminarides olnud ja ise ju olin laagrites kasvataja ning tean palju mänge ja meetodeid, seega see kah suht igav. See nagu ei paku pinget, tahaks just nagu aru saada, kuidas inimesed reageerivad sellele.
Aga täna oli huvitavam.
Oli üks uus mõtlemisharjutus ja simulatsioonimäng - kultuuriteema sissejuhatuseks. Põhines kaardimängul. Võistlus, kus rääkida ei tohtinud ja siis oma õpitud kaardimängureeglitega läksid uue laua juurde, kus olid uued reeglid ning siis tekkis konflikt loomulikult.
Ja siis täna sain Helinaga, oma nõoga lõunapausi ajal kokku. See oli kah tore. Tõenäoliselt kohtume siin veel. Aga tal kah kooliga ju kiire.

Siis vahepeal siin mõtlesin eile, et ütleks, et ma ei tunne end hästi ja niisama magaks toas, aga tundub, et Iisraeli noormees jõudis must ette. Ta kah ei räägi saksa keelt ja saab minust vähem aru, eile tundus tal ikka väga igav olevat. Nii et täna oli ta igal juhul haige.


Aga muidu Weimar on Goethe ja Schilleri linn. See väike majake, mille pidi siia üles riputasin, on Goethe prgimajake, kuhu ta läks oma töid kirjutama, kui inspiratsioon peale tuli. Naine elas tal linnamajas. Ja siis seal pargimajakese lähedal mäe otsas oli Goethe südamedaam ja kui tolle mees kodust ära läks, andis ta laternaga Goethele märku;) J aüldse palju kuulsaid inimesi on siin elanud. Ja Weinar oli üks Hitleri lemmiklinnu.

Ja ööbime siin vot sellises karbis.

Astrid Lindgreni 100. sünniaastapäev

Esiteks tegelesin hommikul jõulustendiga - teeme Konradiga selle advendikalendri stiilis. Kirjarullid, igal tööpäeval saavad lapsed ühe avada. Sees on kas meisterdamisjuhend, mõni tore lugu või jõulusalm või siis mõni lihtne retsept.
Kl 13 algas minu ja Konradi projekti miiting, igasugused muud nõuandajd olid kohal - 4 naist partnerorganistatsioonidest. Niisiis projekti nimi saab olema Fotoklore, toimub 19-28 juuli, osalejad, Saksamaalt, Poolast ja Eestist. 7-liikmeline grupp pluss juhendajad ja workshopide juhatajad, kokku maksimum 30 in. Osavõtjate vanuseks 16-20. Toimub kusagil Leipzigi lähistel väikeses külas. Enne Leipzigi tulekut saab grupp 10 folklooriga haakuvat küsimust (kaasaja vaatepuktist, projekt peab olema keskendatud tulevikule), mille alles välja töötame ning nendele vastuseks teevad pilte. Eelnev fotograafia kogemus pole vajalik. Nii et Kairi, kui saeda lugema jutud, hakka gruppi kokku ajama!

Siis sõitsime Konradiga kesklinna ühte raamatupoodi, kus toimus Astrid Lindgreni sünniaastapäeva tähistamine. Silvia pidi lastega seal trükki tegema. Selle projektimiitingu tõttu jõudsime kohale poole pealt
Juba liftiga teisele korrusele sõites kuulsime laste rõõmukilkeid. Parasjagu lugesid üks mees ja naine lastele ilmekate liigutuste saatel raamatut ette. Nii palju kui mina arus sain "Vahtramäe Emilit".
Kui ettelugemine läbi sai, tulid lapsed trükikunsti tehnikas kaarte tegema. Laua järgi oli näha, et grupp lapsi oli seal ennegi juba kaarte valmistamas käinud. Niisiis valmisisdki Silvia, Konradi ja minu kaasabil, kaardid Pipide, autode, majade, lillede, päikest, poiste ja tüdrukutega.



























Vahepeal pani Konrad lapsed Astrid Lindgreni lastefilmide lugude saatel liikuma, kui muusika vaikis, pidid lapsed kivistuma, see, kes liigutab, on Pipi. Samuti pidid lapsed nagu Pipi uusi sõnu välja mõtlema või juba väljamõeldud tähenduseta sõnale tähenduse mõtlema.

Mina aga vaatsin vahepeal raamatuid, ikka jube lahedaid lasteraamatuid on neil, sellised kolmamõõtmelised raamatud ja siis raamatud, kus saab uksi, aknaid jms avada või siis ümbrikust kirju välja võtta, fotod, mängurahad, muutuvad pildid, kõikvõimalikud asjad, põnevad asjad raamatuga kaasas. Pooldokumentaal raamatud. Aareteotsimise ja vampiiriraamat van Helsingist olid näiteks sellised.
Siis avastasin meisterdamisraamatuid ja tegin mõne jõuluteemalise meisterdamisraamatu lehekülgedest fotosid, äkki saab meie advandikalendris kasutada.

Pidin enne lõppu ära minema, kuna oli tarvis intensiivkursuse asi korda ajada. Sain lõpuks selle 30 % soodsama (alghind 323 euri), nagu vabatahlikud saavad ning arvestati maha ka see 2 nädalat, millal Weimaris olen. Kokku üle 180 euri, projekti rahasid on mul veel u 150 euri ümber, nii et õnneks pan nüüd ise vaid 30 euri maksma. Ja siis 3. detsembril läheb lahti. Senise 2 korra (2 h korraga) asemel, igal tööpäeva hommikul 8.30 kuni 12 või 13-ni pekstakse mulle saksa keelt pähe.

Mamile: Aga saksa keele grammatika on kah ikka rootsi keelega mõnes kohas sarnane. Ka nemad ütlevad, kammima ennast (sich kämmen), pesema ennast (sich waschen) ;)

Saksamaal ei olegi päkapikke

Täna sain teada kohutava tõsiasja, siin Saksamaal ei käigi lastel päkaikud. Konradiga rääkides tuli välja, et Saksamaal seda tradistsiooni ei tunta, tema arvates on see Põhjmaade tradistsioon. Pole veel Ingridi, kes on Norrast pärit, kest uurinud, kas neil toovad päkapikud lastele sussi sisse kommi, kuid ka Prantuse kutt ei olnud sellise kombega kursis. 6. destsembril on neil St Nikolase päev, mil lapsed kommi saavad, aga päkapikke neil lapsi piilumas ja kommi toomas küll ei käi.
Vot kus lops, ma arvasin, et jõulud on nii kommertsialiseerunud ja internatsionaliseerunud, et päkapikud käivad kõigil lastel. Aga tundub,et enamus maailm tunneb päkapikke lihtsalt kui jõuluvana abilisi kingi pakkimisel.

Ja siis täna sain kirja Leipzigi eestlaste "pealikult". Siin pidavat u tosin eestlast olema, kes on huvitaud minuga kohtumast ning ka Eestis käinud vabatahtlikud tahaks omaealistega eesti keelt meelde tuletada. Minu kohta lugesid nad Leipzigi ajalehest, kus kunagi ilmus minuga ajakiri.
Nii, et kui ma tundvat eesti keelest puudust või vajavat mingit abi, siis nemad igati tahavad minuga kohtuda ja mind oma kampa võtta. Seda ma nüüd küll ei tea, kust kohast nemad minu maili-aadessi said.
Tegelt just mõtlesin millegi sellise peale, et peaks siin hakkama rohkem omaealisi sõpru ostima (peale meie korteri rahva), kes mulle rohkem siinsst elust rääkida saaks ja huvitavaid kohti soovitada. Ja Aneti, Ungari tüdrukuga oli juba ammu neti teel üks Leipzigis elav Ungari naine ühendust võtnud ja tahtnud teda oma lapsele lapsehoidjaks. Nüüd siis Anett teenibki vahepeal tunnist 5 euri tema 6-kuust poega hoides. Ja lisaks sellele annab Anett ühele neiule, kes varsti Ungarisse vabatahtlikuks läheb, saksa keele tunde.

Ja siis tahtsin veel seda öelda, et saksakeelsed kellaajad on hull matemaatika. Enne veerandit tuleb öelda näiteks, 8.13 - kolmteist pärast kaheksat,
8.15 - veerand pärast kaheksat
pärast veerandtundi
nt 8. 20 . kümne pärast pool üheksa/kümme enne poolt üheksat.
8.40- kümme pärast poolt üheksat
8.45 - veerandi pärast üheksa/ veerand enne üheksat
8.58 - kahe pärast üheksa/kaks enne üheksat.

Lepizigi kandis, ütlevad realsuses inimesed meie süsteemi järgi, aga siis mujal Saksamaal ei saada neist jälle aru;)

Euro-scene

Heipa

Mul siin vahepeal oli kõvasti tegemist. Eelmine nädaloli Leipzigis kaasaegse teatri festival, millele ma ei suutnud muidugi vastu panna ja ostsin 5-piletise paketi pluss veel ühe pileti. Seega käisin vaatamas 6. etendust pluss veel festivalikohvikus tasuta videosid vaatamas ja tasuta suppi söömas (teatripileti ettenäitamsiel sai väikese kausi suppi).
No festival oli nagu oli, aga alasti näitlejaid nägi küll palju.
Esimene etendus oli surnud lastest Compagngnie DACM "Kindertotenlieder" (Songs of the death of children) Prantsusmaalt, laval pidi olema black metal band ja puha. Saali sissetulles jagati puha kõrvatroppe. Pidi olema otsetõlkes "kehateater", meil nimetatakse seda tõenäoliselt füüsiliseks teatriks. Aga kokkuvõttes pettis kogu see eelinfo mu ootusi.Muusika oli suhteliselt vaikne, näitjejad olid küll riietatud suht "gothic", aga liigutused olid väga vaiksed ja rahulikud, rohkem seisid kui liikusid laval. Teemaks noorte omavahelise vägivald ning tapmine aga ka (seksuaalne) ärakasutamine. Ja loomulikult võeti alasti ja mehed suudlesid omavahel.
Kuna tegemist oli Leipzigi suurima teatriga ja festivali avaetendusega oli publiku hulgas väga palju keskealisi ja vanemaid inimesi, lavastuse järelkaja oli pigem negatiivne, ei saadud aru, miks selline avangardne etendus oli valitud avaetenduseks. Linnapea kommentaar: "See siis ongi kunst!" Aga jah, lubatu järgi, oleksin oodanud midagi enamat, füüsilisemat jõulisemat, samas ei saa öelda, et lavastsuses midagi valesti oleks olnud, see aeglus, korduvad vähesed liigutsed ja melanoolia iseenesest sobisid teema ja kontseptsiooniga.
Teiseks piletiks oli Poola tanstukompanii Teatr Okazjonalny kaks tantsuetendust. Esimene oli duett "Alchemik Halucynacji", ok, aga et mõni duett mulle meeldiks, peaks ta väga eriline olema.
Teine aga quartett "D-KOD-R" - see meeldis mulle rohkem. Tunud, et üritati inimkonna ajalugu läbi tantsida. Alguses olid tantsijad pimeduses põrandal kägaras. Helideks veetilade langemine. Nagu kusagil rõskes hämaras koopas. Tantsijad tõmblesid vahetevahel. Mingil hetkel nagu kogusid jõudu ja said hakkama rituaalse tantsuga. Keskmine osa oli suhtleliselt väheütlev, duetid ja soolod. Aga lõpupoole muutusidliigutused robotlikemaks ja taha ekraanile ilmusid maatriksilaadsed rohelised numbrijadad. Tantsijad ei puutunud enam teineteisega kokku. Seisid nagu joone taga nagu liikuvad mannekeenid, kellelegi vaatamiseks välja pandud, igal ühel oma kindel ruum. Ehk siis meie praegune või tuleviku arvutimaailm.

Pea kogu reedese päeva veetsin festivalikohvikus, kus näidati Societas Raffaello Sanzio, Itaalia kunstniku Romeo Castellucci 11. tööst koosneva tsüklist põhjal valminud filmi. Nood videosalvestused olid minu jaoks festivali tipp. Tüüp on ikka väga hull tegelane, tema tööd nii sürrid, et raske on öelda, millest nad räägivad. Üldisemalt rituaalidest, initsasiooniriitustest, kasutades ja luues tugevaid sümboleid. Paljudes etendustes kasutatakse verd (tõen mitte reaalset) ja muid vedelikke, vana ja rasvunud inimkeha. Üsna läbivaks tegelaseks on kits laval või kitse sümbol. Palju etendusi näeb publik läbi pool-läbipaistva kanga või klaasi. Etenduse algus ja lõpp erinevad nii palju, et tegemist oleks nagu kahe erineva etendusega. Etenduse käigus muudetakse ruumi välimust, tuuakse kohale ja viiakse ära seinu, nööripööningult langevad alla kogu ruumi täitvad kangad jne. Üheks läbivaks tegelaseks on ka valge, punane või must pikajuukseline sihvakas mees, kes kannab kontsi ja kaabut ning kehasse töödeldud mantlit.

Ühes episoodis istub vana naine reformvoodil ja pumpab oma rindadest kujutletavat piima välja. Lava keskel seisab mees, kes näeb välja nagu oksakrooniga pärjatud Kristus. Ühes lava seinas on auk, kust paistab välja valge hobuse tagaosa (see, ei ole mulaaž, episood varem nägi publik seda hobust kapjade kõlades sealt august lavaruumi tagurdavat). Ja korraga lendab e nööripööningult alla auto, päris auto. Amortid panevad auto maaga kokkupuutel pisut vetruma ja vast summutavad kolinat. Seejärel lendavad tollele järgi veel kaks autot. Ja august väljapaistev hobune ei iitsatagi

Ühes teises lavastuses aga on laval must hobune, tuleb tegelane, kes kallab hobuse üle 4 u 10 l kanistris oleva piimaga. Hobune seisab liikumatult u 5-cm äärtega ümmarguse basseini keskel. Bassein valgub piima täis. Lavale tuleb vanaaegses koheva seelikuga kleidis pikkade kollaste juustega naine, nägu mustaks võõbatud (see sama tegelane oli ka ühes tema varasemas töös, kus publik lausa tema sisemisi suguelundeid näha võis). Võtab end alasti ja läheb basseini äärde nägu pesema. must tavott valgub valgsesse piima. Seejärel tulevad lavale mustades Hispaania kleitides naised (eelneva episoodi järgi vähemalt tundub, et tegemist on kas Hispaania või Itaalia naistega, miljöö meenutas Gazia Marquesi "Sada aastat üksindust" atmosfääri). Üks naine vaatab pealt, kuidas teised tolle blondi alasti naise rihmadega kinni seovad, igat pidi seovad kinni. Seejärel eelnevalt publikut mänginud - 19 saj lõpu rõivastes mehed tulevad kordamööda lavale ning poseerivad tooli ja kinniseotud naisega dagerrotüüpiamasinat kasutavale fotograafile.

Ühes etenduses on lava täidetud kruusaga, kruus moodustab lausa hunnikuid. Laval on armeerõivatuses ja relvadega tegelased nagu sõjas. Tundub nagu etendus oleks inspireeritud Iraagi sõjast. Etenduse lõpus sõidab lavale tank, sõidab nagu vaenlast otsides uurivalt ringi, vahepeal kahuritoru publiku poole suunates. Vaenlast leidmata aga suundub uut ala otsima.

Reede õhtul läksin suurde gooti katedraali selle sama kunstniku tööd vaatama. "Hey Girl!".
See ei olnud nii pöörane nagu mõned videolt nähtud tööd. Etenduse alguses sünnib pingil olevast ning pinki mööda alla voolavast plasikmassist neiu. Osa plastikmassi on tõenäoliselt lõhki lõigatud mannekeen, voolav osa aga (jääb kogu etenduse vältel pingilt alla voolama) mingi veider materjal, mida mul kui kiirel reageerijal õnnestus etenudsuse lõpus kah oma käega katsuda. See jäi käte külge kinni nagu pasta. Neiu on nõrk ja nutab.
Mingil hetkel tuleb neiu mõõga suure põrandal lebava mõõga juurde, mõõk seisab elektrivoolus ning on kuumaks köetud. Neiu värvib oma huuli ning seejärl ka kuuma mõõka, vähemalt esimesed read saavad tunda sulava huulepulga lõhna, seejärel valab ta mõõgale lõhnahõli, mille lõhn täidab vähemalt osa kirikust. Siis asetab mõõgale kangatüki, kangas kakkab kõrbema. Neiu tõstab kanga üles ja voldib selle lahti, nõnda et kõrbnud jälgedest moodustub rist. Neiu hüüab: "Ma vihkan sümboleid" (kui ma õigesti aru sain tõlkest).
Mingil hetkel saabub lavale tohutult palju mehi, kes neiut patjadega peksma hakkavad. Kui neiu nende hulgast välja tuleb, kannab ta normaalmõõtmetest suuremat naisenäo maski.
Mingil hetkel saabub lavale veelgi suurema naisenäoga maskiga mustanahaline neiu, kes maskist ja riietest esimese neiu poolt vabastatakse ja mingi hetk mantlisse riietatud meestegelane aheldab neiu ketiga ning müüb selle kookonist tulnud naisele. Tolle huvi aga kaob pärast neiu mustanahalise neiu ostmist, läheb tegeleb oma asjadega. Ei mäleta, kas mustanahaline neiu vabastas ise end ahelatest või too esimene neiu, igatahes mingi hetk on ta vaba ning too esimene neiu määrib teda hõbedase võidega sisse.
Mustanahaline neiu hakkab tantsima, ning esimene neiu tuleb lava ette, kus seisab juppi aega laserkiire käes. Mingi hetk lõhkevad ruumi riputatud rõngastes olevad klaasid ning pööratakse ümber suur taustaks olnud valge lõuend, millel nüüd seisab renessanssiaegse mehe nägu.

Laupäeval olin jälle suures teatris, kus vaatasin Itaalias sündinud aga Amsterdamis töötava Emio Greco tantsuetendust "Hell". Ka see ei vasanud väga ootustele. Brožüüris öeldi, et töö on inspireeritud Dante "Jumalikust komöödiast". Etendus algas nagu popmuusikaga kabaree. Ülejäänud etendus oli klassikalisel balletil baseeruvale moderntantsule üles ehitatud. Tantsijad tatsisid, seejärel tantsisid aluspükste väel, siis vahetasid kõik riided ära, aluspesuni välja. Mõne naise riided läksid nüüd mehe selga ja vastupidi või siis mehed vahetasid omavahel. Siis tantsisid nendes riietes ning lõpuks alasti. Vahetevahel tantsis nende hulgas musta riietatud kaabuga tegelane ja ka üks tantsijatest, kes seisis teisets pisut eraldi meenutas toda musta tegelast.

Kl 22 algas "Das beste deutsche tanzsolo"II õhtu. Iga registreerunud artisil on aega maksimum 5 minutit, et esitada oma soolo. Pühapäeval valiti kahe eelneva õhtu voorudest finaali pääsenute hulgast välja ürituse võitja. Ka publik sai anda ühele lemmikule oma hääle. See, kellele mina oma hääle andsin, sai laupäeva õhtu publikulemmikuks. Seda ma küll ei tea, miks seda parimaks Saksa sooloks nimetatakse, kui osavõtjaid oli üle maailma.

Pühapäeval käisin vanas raudeejaamas, kust kaudu kunagi juute koonduslaagrisse saadeti Poola kompanii Farma v jeskyni tantsuetendust "Cekarna" (Ootesaal) vaatamas. Lavastus oli pühendatud neile juutidele, kes koonduslaagritesse saadeti. Lavastus ise, kui mina tantu looks peaks ümber tõlkima, vaatas asjale tänapäevast. Oli neiu, kes soovis seda teemat uurida, tegelane, kes tõenäoliselt oli tema noormees ja ametnikud polnud aga asjast huvitatud ning üritasid asja takistada. Neiu üritas minevikuvarjudelt tunnistusi kätte saada, nood aga ei teahtnud temaga rääkida või siis kui tahtsid, asus keegi neid takistama.
Vana raudteehoone oli tsementpõrandaga ja jube külm. Publik oli välisrõivastes, tantsijad aga kandsid õhukesi kleidikesi ning vahepeal lamasid päris tükk aega tsementpõrandal.

Aga jah, valisin omale, kui ma juba valima pidin, sest kõik kokku oleks liiga kalliks läinud, vaatamiseks just tantsuetendused või perfonksid, kuna arvasin, et draama oleks liiga keeruline. Võõrkeel ja saksakeelne tõlege kõrvaklappidest poleks kah asja vist paremaks teinud.

NB! Osa lavastuse pilte netist otsitud

1 aeg, 2 linna

Leipzig

Tartu