Halloween

Eile korraldasime Anetiga koos Aneti keskuse lastele Halloweenipeo. Meisterdamise osa toimus Aneti noorekeskuses ja aaretejahi osa üle nurga asuvas KunstGartenis, mis kuulub minu keskusele.



Peoks valmistuma hakkasime juba varem. Vaja mängud otsida, asjad läbi mõelda, läbi rääkida keskustega jne. Siis laupäeval käisime komme ostmas Kauflandis. Siis esmaspäeva õhtul tegime oma korteris ettevalmistusi. Meisterdasime tondid (salvrätiku sisse seotud ümmargune (pulga)komm, millele nägu peale joonistatud), mis KunstGarteni alale ära peita. Siis osale tontidele riputasime tähe kaela. Kokku 7 tähte, millest saab lõpuks sõna "tulevik". Seejärel riputasime õuntle sedeli varre külge (numbrid 4, 6, 8 ja 10, 10 muidugi ainult üks). Üritusel pärast seda, kui tondid leitud ja sõna "tulevik" kokku pandud. Seadsime lapsed ritta ja siis kordamööda sai igaüks soovi soovida, silmad kinni seotud õunte hulgast ühe endale valida. Ja vastavalt õunal olevale arvule sai kotist pimesi komme võtta. 10-ga kaasenes ka soovi täitumine. Ja kusjuures jummala palju lapsi sai selle 10 õuna ja enamusel õnnestus 8 kommi saada. Veider. Siis lõikasime lahti ja kleepisme musti prügkotte omavahel kokku, et nendest aias midagi ehitada.


Teisipäeva hommikul läksime KunstGartenisse ja ehtasime seal olevast lavast prügikottide ja kangastega kummitustemaja.
Siis mitmesse kohta köitest ämbikuvõrgu, mille sisse ja külge peitsime tonte. Aias oli ka üks suur lilleväli, selle sisse panime kah tonte. Igale poole. Ja värava ette ehitasisime kah võrgu.







Kl 15 hakkasime lastega filmitoosist nahkhiiri või laternaid meiserdama. Lapsed ise said valida, kumba teha tahavad.


Sealsed lapsed on emmigrantide lapsed, väga elavad ja püsimatud. Lärmakad ja vahel togivad teineteist. Ega see meisterdamine nendega kerge pole, tahavad ruttu valmis saada ja paluvad, et sa neil enamuse asjast ise valmis teeks. Ja siis need, kellel asi valmis, jooksid KunstGarteni lukus ukse taha aaretejahti ootama.





Ja siis kui me lõpuks selle aia ukse lukust lahti keerasime, jooksid nad sellise turboga lavast ehtatud maja poole, et sellest värava juurde ehitatud võrgust pold midagi. Ma isegi ei jõud tähele panna, kas nad pugesid sealt kuidagi läbi või ... Jooksid nii kiiresti nagu poleks midagi ees. Igatahes, oli võrk pärast suht terve. Issand, oli see alles jaht. Nagu tuulispask käiks asjadest üle.



Aga kokkuvõttes neile meeldis. Lõpuks majakeses andime neile teed kah, teesse viskasin neile kummiusse, aga tee oli nii kuum, et kummiussid sulasid ära ja jäid topside külge kinni:)

Siis lõpetuseks mõtles Konrad lastele tonti teha, tal oli valge tekikott, mille nägu peale joonsitatud. Aga nood marakratid hakkasid hoopis Konradile jahti pidama, piirasid ta sisse ja rippusid igal pool ta küljes. Lõpuks õnnestus Konradil kuidagi tekikotist välja pugeda ja lastele jäi vaid tühi ürp.

Kui lõpetasime, oli juba pime. Homme (neljapäev, sest 31. on vaba, reformatsioonipäev) lähen koristama.




Lõbustuspark

Täna õhtul läksime Sportforumi kanti Halloeeni tuleshowd otima. Üks noortest rääkis,
et tuleshow tantsuga. Aga kära peale leidsime hoopis sealt kandist ränd-tivoli. Suhteliselt tühi oli, muidu aga nagu Ameerika filmides. Palju võimalusi õnne katsuda, igal pool putkad võiduvõimalustega ja vorstikeste ning maiustustega. Atraktsioone oli ikka kah. Käisme plikadega põrkeautodega sõitmas, 1 auto, 1,5 euri, kui võtad 4 piletit, maksad 3 euri.
Siis Henariga käsime me mingil väga karmil asjal. Istusime oma autokeses. Neli "autokest" oli ühe keskme ümber ja siis need neljased pundid sõitsid ja keerlesid tohtu kiirusega diagonaalis alusel ringi. Mul kael ja seld siiani kanged. Alates 8. eluaastast lubatud, aga selline tunne,e t need 8-aastased lapsed lendavad selle asja pealt küll minema. Ma hoidsin küll oma turvatõkkes kramplikult kinni. Aga kuna kiirus on nii suur, siis tegelt vist ei saa välja kukkuda, juba inertsi pärast. Kuigi see, kui ta suure kiisus epealt väikese pausid teeb, see oi ikka väga jube ja raputav. Kartsin juba oma selja pärast seda raputamist. Aga muidu oli tore elamus. Enamus asju, kus väiksena käind olen, on ju magedad old. Maksis 2 euri, aga sõit oli pikk, vahest isegiliiga pikk. 4 pieltit koos ostses 5 euri.

Ja ühes kohas oli väga palju vanu mänguautomaate. Aastast 1936 ja 1938. Kahju, et mu fotoka batareid tühaks said.
Ma ise mängisin valikust kõige vanema aparaadiga 1901. Automaat asub seinale naelutatud klaasattega kastis. Paned žetooni sisse, vajutad nupule, siis kukub pall, mingid väikesed tõkked on kah, päris otse alla ei kuku. Ja siis sina pead mingi korviga mehikesega selle palli kinni püüdma. Mehikest saab kangi keeratses juhtida, kang käib väga raskelt, paremale on teda kiiresti raske saada. Mõlemad mu pallid kukkusid potsti maha. Plikad seal mängisid pin-balli, algelist laua-jalkat ja -tennist. Tennises nad ei saanud vist kordagi üle võrgu. Jalgpallis hüppab kangi tõmmates pall väljaku keskelt välja, põrkab vastu klaaskaant ja siis veereb kummagi värava poole. Väravat on võimalik mingi liikuva kopaga kaitsta, kopaga saad palli tiba lüüa kah. Siis kummalgi pool väravat on üks figuur ja selle taga kahur, mida tõmmates saad palli "lüüa". Väljak ise on tühi. Sina saadki ainult oma külgkahuritest tulistada ja värvat kaitsta. Jäähohi oli kah - mõned puust ringikeerlevad figuurid, mida juhtida saad.

Aga täna

Viimasel ajal on tööl suht lebo, boss on ära, tööd eriti pole. Keei ei saada mind õhtustest kursustes osa võtma. Krisina eile kutsus oma mängutuppa. Nokitsen niisama. Aga saab varem koju kah.
Tegin õmblusasjade kapis inventuuri. Otsisin midagi planeeritava Halloweeni peo jaoks, mille teisipäeval Anettiga koos läbi viime.
Siis arutasin Kristinaga paarisõnaste saksakeelsete lausete ning käte-jalgadega, mis mul plaanis teha on. Siis mõtleisn, et peaks ikkagi midagi tulemuslikumat tegema ja asusin lastele näidismaski valmistama. Kõrval oli Silvia mudilaste maalimis ja mökerdamiskursus, vahepeal aitasin teda lastega. Käisin ühte u 4-aastast poissi pissitamas. Mul siin juba teine kord last pissitada. Poiss oli suht hakkaja. Pidin ta ainult potile tõstma, tahtsin teda kinni ka hoida, et ta potti ei kukuks, aga väikemees leidis, et saab ise kah hakkama.
Siis tulid nad muidugi uurima,mida ma seal teen ning oma pilte vaatama. Nende piltide juures pole küsimus: "Mis see on?" minu poolt mitte ainult selle pärast esitatud, kuna ma muude lausetega nendega suhelda ei oska, vaid ega iga kord ikka tõesti aru ei saa, mis seal pildil täpselt on.
Kui Silvia kööki põnnidele kooki ja küpsiseid planeeritava jutu kõrvale nosimiseks tooma läks, andis ta lastele juhendi kätte. Mina pidin raamatust näpuga asju näitama ja nemad ütlesid asjade saksakeelseid nimetusi;)

Õhtul värvisin siin omal juukseid ja nautisin uusi Yves Rocher'i hästilõhnavaid hügeenitarbeid - kaupluses oli 50% ale;)

Ülevaade vahepealsest elust - järg

Pühapäeval külastasin teist korda seda paljude kohalike inimeste arvates koledat Rahvastelahingu monumenti.
Ja jällegi sai lõputuna tunduvatest imekitsastest treppidest üles minna, jeppiii. Seekord kasutasin veelgi vähem lifti. Ei mäleta kui kõrge see monument oli, aga mingil vaheplatvormil näitas üle 60 meetri. Igatahes see keerdtrepp paneb küll mõtlema. Saan muidugi aru, et 20. sajandi algus oli rahvaspordi sünd, tolle aja piltide sage teema on ju noormehed-neiud sporti tegemas. Aga peale selle rahvastemonumendi ehitusinsener tiba ennetas (monument valmis 1912 aastal) 20. sajandi 20-ndae spordihullust, hindas ta minu arust ikka inimsaledust kõvasti üle. Kogukamatel inimestel pole mitte ainult poolde kõrgusesse viiva lifti tõttu tippu jõudmine raskendatud, vaid veelgi enam vast keerdtrepi kitsuse tõttu. Õnneks toimib enamuses keerdtrepistikus ühesuunaline liiklus, üles ja alla viivad suunad kasutavad erinevaid treppe. Ainult viimane korrus on ühine. Ideaalis peaks vist viimasel korrusel töötama valgusfoor. Üleval nägin ma aga kogu aeg rohelist tuld põlemas.

Kloostriga surnuaed
Pärast monumendi sulgemist kl 18, suundusime veel minu lemmiksurnuaeda. Jalutasime seal tunnikese ringi. Otsisime puude alt pähkleid, aga pagana oravad oskavad vist tühjad pähklid täis pählitest ära eristada, kõik pähklid, mis puu alt nii hilja sügisel veel leida õnnestus, olid tühjad. Supermarketi avatud letist on täis pähklit märksa kergem tasku pista;)
Läks pimedaks ning külmas. Sadas jällegi seenevihma.

Thomaskirche
Enne USA-sse minekut andis boss mulle esmaspäevase päeva vabaks, ilma, et see minu puhkuse arvelt maha läheks. Esmaspäev on niigi poolik tööpäev ning kl 17-st mul niikuinii keeltekooli tee jalge all. Aga jah, üles, et mul külaline;)
Käisime siis tiba vanalinnas ringi. Sealhulgas ka Thomaskirches - see kirik, kus Bach töötas. Ken tegi oma kunstiajaloo õppejõule näitamiseks pilte.
Käisime veel jalgsi kusagil raudteejaama taga arvutipoes, kus peaks odavat fotokat saama. Aga kohapela selgus,et see fotokas tuleks tellida ning sellega läheks nädal aega. Ja siis tuli Kenile meelde, et ta nägi just ülemstes seda sama mudelit ja seal oli see isegi 200 kr odavam. Siis tegimegi nii, et tema jättis oma fotoka mulle siia ja ostis mulle Eestist uue. Jõuluni on siis aparaadid sedapidi.
Aga jah, ilm oli nii külm ja vist tänu sellele jalutuskäigule õnnestus Kenil tiba haigeks jääda ning ülejäänud päevad oli ta sunnitud kandma seda salli, mille ma talle vahepeal trammis, tööle ja töölt tuleku säästlikult ära kasutades, kudunud olin. Muidu talle ei meeldi salle kanda.

Enamus ööst vastu teisipäeva oli sisustatud minu tulevase õmbluskursuse tarbeks flaieri tegemisega. Olin lubanud selle teisipäevaks valmis teha, et siis saak neid Konradi vanasse kooli jagama minna. Flaieri tekst muidugi Anetti tõlgitud ja töökaaslaste poolt tiba parandatud.

Aga kolmapäeva hommikul kl 6.30 pidime raudteejaamas olema, olin Kenile tagasisõidu Berliini ka kaasasõiduna orgunninud. Aga meie lõikasime vähemalt kella 2-ni öösel teineteise juukseid. Minu omi lihtsalt kärbiti, aga mina lõikasin tema õlgadeni juuksed lõuani, kui mite lühemaks, ning sälgutasin ära kah. Ken ise magas toolil ega ta muidu poleks mul vist nii palju sälgutada lasknud;)

Tegus laupäev

Neljapäeva õhtul jõudis Ken mulle siia külla. Tuli easy-jetiga Berliini ja sealt siis autoga Leipzigi. Kasutasime seda mitfahren võimalust - otsid netist autojuhi pakkumise ja helistad talle ning küsid, kas tal on vabu kohti. Viimasel hetkel leidsime selle neiu. Muidu oleks pidanud rongiga tulema - odavaim mingi 30 euri, kaasasõidu võimalus aga 9-10 euri. Jah, ega see väga lihtne kogemus polnud, mul endal ju raskse helistada, ei oska saksa keelt nii hästi. Aga õnneks Ken leidis neiu ikka Berliinist üles. Lisaks temale oli autos veel 2 kaasasõitjat, kõik kutid. Neiu tõi Keni kohe Villa ette ära.
Ken kinkis mulle suure enda valmistatud unepüüdja. Isegi rõngad on ta ise valmistanud. Tõi puuriidast kaks pakku, tegi laastudeks ja seejärel liimis need kokku. Siis lõikas plaadist rõngad välja ning töötles need ning lõpetuseks punus võrgu ja lisas kaunistused. See oli kindlasti väga lihtsutatud ülevaade

Rahvastelahing

Kui me reedel tööl olime, rääkis Silvia meile Leipzigi lähedal toimuvast simulatsioon-lahingust, kus 1813 aasta 19-20. oktoobril peetud Rahvatselahingu
mälestuseks kogu rõivastuse, sõjavarustuse ja laagriga see lahing ette mängitakse.

Laupäeval tahtsimegi siis sinna minna, aga ma ei suutnud kuidagi selle ürituse täpset asukohta tuvastada. Helistasin Silviale, et järgi uurida. Silvia oli oma türte Laurga parasjagu linnas ning pakkus välja võimaluse sinna koos minna. Nii me siis saimegi autoga Makkleebergi, isegi 5 eurise pileti tegi meile kummalegi välja.




Ilm oli jahe. Esialgu läbisime laagrivööndi - põhuga täidetud pisikesed telgid - alal askeldamas mõned lapsed. Kuuldavasti olevat näitlejad päriselt siin öö mööda saatnud. Kiirustasime lahinguväljale, sest etendus oli juba jupp aga tagasi alanud. Suur heinamaa oli ümbritsetud pealtvaatajate sõõriga. Väli oli täis erinevas mundris inimesi, ühes osas paugutati püsse, teises osas aga tegeles mõni rood parasjagu püsside või kahurite laadimisega. Siin-seal ratsutasid väeosad hobustel. Iga väeosa kandis erinevat mundrit. Kõikjal oli tossupilvi. Väljale oli asetatud paar ajastukohast ehitisemulaaži.


Üks mundrisse rõivastud tüüp jagas mikrofonist informatsiooni lahingu kohta. Tegelikkuses olevat väli olnud täielikult tossuga täidetud. Selle tõttu olidki mundrid nii kirjud, et omasid tossu seest ära tunda.
Ürituses osaleijad oli kas 300 või 600hinge (enam ei mäleta) pärit maailma eri paigust. Näiteks Saksimaalt pärit asjaosalised kandisd hoopis Austria vorme. Tegemist olevat ühinguga, kus kõik oma sõjariistad ja rõivad ise valmistavad. Lühidalt: tõelised fännid.










Pärast lahingu lõppu asutusime läbi vene putkast, vene rahvarõivastesse rõivastatud inimesed müüsid vene stiilis katusealusest seljankat, pelmeene bošši ja muud. Ostsin seljankat.



Teisel pool laagrit soojendasime end veel hõõgveiniga. Keni arust pidavat see siin paremini maitsetsatud olema, pole nelgiga üle pakutud. Hea oli küll.













Silva ja Laura tahtsid vana messikeskuse alale ühte kaarhalli kirbuturule minna. Siin on taolised vanade asjade kirbuturud väga popid. Pakkusime end kaasa, aga kui nägime, et peame juba sissepääsu eest kumbi 2 euri välja köhima, ostsustasime selle pigem kooreliköörile kulutada.






Bimbotown


Õhtul käisime Bimbotownis. Bimbotown asub Spinnerei's, vanas õmblusvabrikukompleksis, mis nüüd kuntsnike linnakuks on saanud. Kirjutasin sellest kunagi siia. Bimbotown olevat rahalistes raskustes ning peale laupäevast etendust, kus meie olime, suletakse see 3. novembril suure peoga.
Aga Bimbotown oli lahe. Mitu ruumi on täidetud vana mööbli ja muu kribu-krabuga, aga mitte ainult suvalise vana träniga, vaid liikuva mööbli ja kribu-krambuga. Mingi lintsüsteemi abil liikuvates voodites saad avatud alal ja risust moodustunud koobastes ringi sõita. Sellel ajal kui teised ruumides ringi kõnnivad ja muid aktrakstioone, muusikat ja etendusi naudivad, saab mingi osa inimesi ringisõitvates voodites pikutada.
Ühes kohas ripub kolm paari jalgu, mida külastajad pultidega juhtida saavad. Kogu ruumi mööda sõidavad trossil ringi riideesemed.
Kusagil pikka aega seistes, jooksevad pintsakud, kleidid, öösärgid libamisi sust üle. Lae alla on ehitatud sillakesed, kus külastajad istuda saavad. Baarileti äärde pukile istudes hakkab pukk üles alla hüppama. Veidrused ja väkesed ootamatused.
Läbi värvikireva autopesula harjaste pääseb sauna. Saun on publikule avatud, klaasseintega ruum, kus kolme terassina asuvad vannid. Ülemistest vannidest voolab vesi alumistele tasanditele. Vannid on täis vahust voolavat vett ja õllekannudega alasti noormehi. Lisandub ka üks neiu.
Mitmel pool alal leidub (tugi)toole, mida üks külastajatsest kusagilt puldiga juhtida saab. Nii et kui keegi kaaskülastajatsest toolile isub, vajutab puldiomanik nuppe ja toolilistuja saab sõltuvalt puldikäsitleja osavusest toreda rodeosõidu. Üks toolidest hüppab koos sinuga vedrul korraks õhku. Saad ise küll nupule vajutada, aga samas ei saanud vähemalt mina pihta, millal see tool päriselt õhku hüppama peaks.

Üks kahest diivanist tugitoolist ja lauakesest koosnev komplekt tõuseb õhku nõnda, et tugiooli käsitoed keeravad end tugitoolil istuja ümber kinni ning tool ise hakkab koos selle kõrval oleva pisikese vedrulambiga lauaksega õhku tõusma, selle kõrval olev diivan õuseb diagonaalis, samuti tugitooli vastas olev diiivan.Nõnda hakkab esialgu mõnusalt juttu ajav seltskond üksteise otsa libisema. Ülevamal pool olijad üritavad küll tõusva diivani käsitoest kinni hoida, kuid tihtipeale libisevad siiski alumistele otsa.
Siis on alal veel sellised väikesed pool-toad lauakese, selle ümber olevate toolide-diivanite ja raamaturiiuliega, mida on võimalik lauakest keertes roolida ning kogu seltskond saab ruumis oma asukohta vahetada.
Kõige enam meeldis mulle aga üks sohvaga komplekt, mis pealeistujad ära sööb. Kõigepealt istud peale, maksimum 2 in, siis vahepeal hakkab põrandalambike kõikuma ja põlema, vahepeal jälle kustub, ootad, vestled ja siis mingil hetkel kaob sohva seljatugi alla auku ning sohva istumisalus kallutab pealistujad auku järgi, kusjuures sohva käsitoed peksavad veel istujatele takka.
Istujad maanduvad voodile ja näevad ekraani, kus neil kästakse voodile lebama jääda. Voodi kakkab koopakeses aegaselt ringi sõitma, nagu need voodid, mis kogu alal ringi loivavad. Mingi hetk kallutatakse voodil lebajad järgmisele voodle. Pigem küll madratsile. Ja too madrats hakkab hüppama nagu batuut.
Lahkusime mingi kl 1 paiku, pidu aga alles hakkas päris tuure võtma. Minu silmad olid aga suitsust valusad, Saksimaal suitsetamisseadust veel pole. Inimesi oli nii palju, et atkraktsioonide järjekorrad olid jube pikaks veninud. Kuigi muusika oli lahe, oli tanstupõrand paksult rahvast täis.
Üldse oli kogu ala rahvast paksult täis ning välisukse juures oli pikk saba inmesetest, kes alles ootasid seenevihmas oma sissepääsukorda (pilet oli muidu 10 euri). Sees olid ruumid vist nii üle rahvastatud, nii et turvamees pidi vastavalt lahkujate arvule sissesoovijaid sisse laskma. Seda ma uurima ei hakanud, et kas ka juba templiomanikud peavad hakkama uuesti seal sissepääsu järjekorras ootama, ainult maksma ei pea.

Igatahes selgus, et ööliin veel ei sõitnud ja tavaline liin oli sõitmise lõpetanud. Kõmpisme seenevihmas läbi linna koju. Koju jõudsime mingi kl 2 paiku ning siis nägime esimesi ööliine kesklinna poolt äärelinna suundumas.

Oi, ma olen ikka nii tubli ehk minuga ikka veel juhtub

Täna hommikul õnnestus mul nimelt "pool" linna läbi sõita enne kui avastasin, et olen vale trammi peal.
Hommikul rõõmustasin, et minu tramm nr 15 tuleb kohe järgmisena. Igas peatuses on tabloo järgmiste trammide infoga, kellaaega ja suund. Ja olin just sõõmus, et jõudsin 11.37 trmmile ja jõuan õigeks ajaks tööle ega jään u 10-15 mintsa hiljaks nagu sageli juhtub. Tuligi tramm ja sellist uut tüübi tramm nagu liin nr 15 on (mitte kõik liinid ei ole nii uute trammidega, vastavalt rajoonile vist panevad neid, nr 15 sõidab sinna Rahvastelahingu monumendi juurde, sellepärst vast alati uus tramm:). Läksin rõõmsalt peale ja asusin kuduma.
Mu sõit on u 20 mintsa, üritan seda ikka säästlikult ära kasutada. Siis mingi hetk vaatan aknast välja. Inimesed müüvad tänaval asju. See küll õige pole, nagu oleks Ida-Leipzigi, kus palju sisserännanuid. Igal juhul mitte oma liini peal. Kuulan järgmise peatuse nime, see ei tule kah tuttav ette. Läksin siis järgmises peatuses maha. Tegin selgeks, et olin istunud tramm nr 7 peale ja juba 3 peatust oma õigelt trajektoorilt kõrvale sõitnud.
Algus on neil mõlemal liinil sama, siis mingi hetk keerab minule vajalikult teelt kõrvale, aga selleks ajaks olin vist kudumisse juba nii süvenenud.
Nojah, sõitsin siis liinide liitumiskohta tagasi ja jõudsin ikkagi jälle selle hilisema trammi peale, millega veits tööle hilinen.

Aga Astrid Lindgrenil tuleb novembris 100 aasta sünniaastapäev (teadupärast on see daam juba teises ilmas). Ja kaks viimast päeva olengi Lindgreni-teemalist stendi valmistanud. Tegelasi välja printinud ja välja lõiganud. Tegin nimekirja raamatutest, kus lapsed saavad raamatuid hinnata või kui pole lugenud või filmi näinud, sellese lahtrisse risti teha. Ja siis tegelaste juurde peavad nad hakkama nimesid panema, nimed on sedelitel olemas. Konrad pidi Lindgreni kohta mingi teksti kirjutama, mina ju seda tegema ei hakka. Pidime stendi koos tegema. Millegipärast ma ei usu, et Konrad eile või täna selle teksti kirjutamisega usinalt tegeles, õhtul ja öösel oli abiks lugemisöö korraldamisel ja kommikul tõen niisama mässas netis. Aga eks homme näeb, mina igatahes rohkem teha ei saa, minu osa on valma, niigi 2 päeva mässasin sellega.

Homme hakkan oma õmbluskursuse jaoks flaierit tegema. Nimelt hakkan ma siin õmbluskursust andma (ja mu nikerdamine). Lehes ilmuva teadaande järgi juba järgmine teisipäev. Aga nii vara pole vast lapsi oodata.

Halloweenipidu programmis

Eile tegin Halloweeniürituse kuulutust. Korraldame koos Anettiga lastele Halloweeni peo.
Plakati saksakeeln tekst Anetti töö, plakati välimus mina ja keegi sell, kelle signatuuri photoshopis ära kaotasin (aluspilt netist leitud, minu poolt tiba töödeldud).
Täna käisin seda koopiakeskuses A3 printimas. Seejärel viisin selle Anetti keskusesse. Seal lapsed parasjagu tegid kipsist käekoopiad. Nad ikka kuidagi ei saanud aru, kuidas üks inimene saksa keelt ei oska. Hea, seal koopiakeskuses inglise keelega hakkama ja täna pangas kah, mul nimelt pangakaart läks lolliks ega tööta, nüüd pean nädal aega jälle uut ootama.

Täna oli meil jälle külalisi, kaks neidu (Hispaania neiu Akvilina sõbrants), üks Hispaaniast, teine Prantsusmaalt, mängisime jälle kakerlake pokkerit ja muid kaardimänge. Sain 3 roundi nö sibi olla (asshole) ja viimaks asshole assistendiks, tõusin ühe astme;). Natuke meenutas sibi-kunni, aga mäng oli teine.

Vahepeal on mul üsna tegus nädal olnud

Laupäeva pubituur

Eelmine laupäev käisime Anetiga Lõuna-Leipzigi pubisid kammimas. Hakkasime mingi peale südaööd minema ja siis kõndisime piki pubidetänavat. See on pubisid täis. Lõpuks jäime ühte iiri pubisse. Sealne baaritöötaja oli väga suhtlemisaldis. Tuli kohe juttu puhuma. Lõpukskuuldes, et me ilma pelgata tööd teeme ja kuus ainult 300euri saame, lubas järgmine kord meile väikese õlle tasuta anda. Muuseas arvas ta, etoleme Erasmause programmiga, vabatahtlikest polnud ta kuulnud. Seal rajoonis elab palju tudengeid ja sealhulgas ka erasmuslasi. Kutsus meid ühele ersasmuste peole, kus pidavat 200 erasmuslast olema. Andis oma telefoninumbri, juhuks kui tahame sinna peole minna. Koju jõudsime mingi kl 7 paiku hommikul.

Esmaspäev tudengipeol

Siis esmaspäeval kutsusi Henari saksa sõbrad meid ühele tudengipeole. Läksime ratastega, see pidavat kiirem variant olema. Koha nimi oli "Four Rooms", sellel ajal, kui meie sinna jõudsime, oli tänaval mitmekümnete viisi jalgrattaid igale poole kinni haagitud. Clubi oli rahvast pungil. Mina ja Anett hakkasime lauajalgpalli mängima. Kunagi ei saanud aga kahekesi mängida, alati tulid mingid ässamad venna ja pakkusid endeid paarilisteks, no ja siis me seal hoovad käes passisimegi ja vatasime kuidas ässad tööd teevad. No eks sai ise kah tiba huupi tulistatud, ja vahel joppas isegi värvaga. Aga koht oli tore, tasuta piljard ja lauajalgpall, hea oldshool muusika. Ainult suitsu oli palju. Saksamaal Saksimaal vähemalt veel baarides suitsetamiskeeldu ei ole. Kohalikega ainult väga ei suhelnud, ainult mängu ajal. Lahkusime jällegi mingi kl 5 paiku hommikul, pubi oli peaaegu tühi mõned üksikud tantsisid veel. Teisipäev muidugi tööpäev.

Henar boikoteerib töö vastu

Aga Henar käib siis pea iga päev poole hommikuni väljas ja tööpäevadel igal pool väljasõitudel. Küsisin talt, kas ta siis võttis vaba päeva, ta vastas, et ega ta ei pea tööd tegema kui ei viitsi. Ja kui ta pea nädalaks nüüd Belgiasse läks, ei huvitanud teda, kas need tööpäevad, mis sinna sõitu sisse jäävad,lähevad ta puhkusest maha või mitte. Henar töötab Villas, samas kui Villa töötaja Elisabeth minu keskust käis üle vaatamas, siis küll uuris,e t kas kõik tunnid saavadtäis töötatud ja küsis töögraafikut näha.
Aga kuuldavasti olevat Henar hakanud protestima, selle vastu, et ta vabatahtlikuna baaris ettekandjatööd peab tegema. Et see ei ole vabatahtliku töö (mis on ka tõsi, sellele ei vaadata Youth in Action'is hästi) ju talle siis öeldi, et kui ei taha, ärgu siis tehku tööd.

Kaaluprobleemid

Aga üldiselt, ma ei tea, kas need õlled, mis ma siin Saksamaal joonud olen või hiline söömine on selle põhjuseks, igal juhul on hakanud kilod juurde tulema ja tagumik paisuma.
Ok, õllest tuleb kindlasti loobuda, kuigi Saksamaal on see raske, selleleei vaadata hästi.
Aga õhtuse söömisega on jube lugu, iga päev saan, mingi kell 19 töö juurest lahti, siis poodi, siis süüa tegema ja mingi kl 21 sööma. Aga töölt tulles on ju kõht nii tühi. Lõuna on seal mingi 13-14 paiku ja vaaritamiseks seal aega ei jää.
Aga tuleb jah õhtuti midagi kergemat sööma vist hakata. Eestis enamasti ikka sõin enne kl 19, vahel harva hiljem. Muidu ei ütleks, et siis märgatavalt rohkem sööks, magusat ehk isegi vähem, rohkem puuvilju. Ja ringi liigun ju tunduvalt rohkem kui ülikooli ajal, kui peamiselt raamatutelugemise ja söömisega tegelesin. Kas siis tõesti õhtune söömine, stress või siine keemiat täis toit.
Ja täna tegin esimest korda kõhulihased ja muid harjutusi.

Neljapäev ja reede Belgershainis

Belgershain on üks väike küla Leipzigi lähedal ja nendel päevadel käisin seal lastele õmblemist õpetamas. Ettevalmistuseks olin õmmelnud kaks kotti, ühe klapiga ja teise ilma, siis ühe kõhukoti poiste tarbeks ning ühe kummiga seeliku. Lisaks olin teinud koomiksilaadseid juhendeid, kuhu lisatud saksakeelseid õpetussõnu. Laused moodustasin ise sõnaraamatu abiga ning siis lasin Anetil üle vaadata. Oih, vigu oli palju.

Aga kuna eelmine ja see see nädal on Saksamaalkoolivaheaeg oli üks ettevõtlik naine juba aprillikuus hakanud oma projekti jaoks sponsoreid otsima. Aga üritus oli väga lahe. Ühte koolivõimlasse oli rajatud terve väike linnak. Võimla oli jagatud erinevateksboksideks nagu mingi messihall. Ja erinevates boksides asusid erinevad töökohad. Linnaksel olid oma tänavad, bussipeatud, kärust taksod ja oma raha isegi.
Nädala vältel igal hommikul kl 9 oli linnakese tööbüroo taga pikk järjekord. Linnakeses elavaid lapsi oli u 70. Sealt tööbüroost sai igaüks omale töö valida. Kaasaarvatud tööböroosse tööle tulla. Igal töökohal olid oma blanketid, minu õmblustöökojal näites 4, mis tähendas, et korraga sai meile tulla maksimum 4 last. Laps sai tööbüroost kaasa ühe blankettidest, kuhu oli peale pandud kellaaeg. Iga laps pidi mõnes töökojas päeva jooksul vähemalt tund aega töötama. Töötundidele vastavalt sai ta pangast raha. Tunnipalk oli 20 Belgat, seal 4 Belgat läks maksudeks, sest muidu poleks tööbüroo, pank ja linnavalitsus kusagilt raha teeninud ja siis mingi summa pidi laps maksma veel töökohale. Seda ma ei tea, kui palju see oli, aga näiteks koti õmblemsie ees küsisime tavaliselt 20 Belgat.
Töö lõppedes panime meie lapse kaasatoodud blanketile töö lõppemise aja ning sellega pidi laps panka minema, et oma teenitud raha kätte saada.

Igal lapsel oli ka pass ning vahepeal hüppas politsei töökodadesse sisse ja uuris, kas kõik on korras ning küsis töötajatel passi näha.

Töökohad olid aga järgmised: lisaks mainitud tööbüroole, bangale ja linnavalitsusele, ajaleht, jalgratta (ja ka muu) töökoda, puutöökoda, dekoratsioonide töökoda (nii värvid kui ka muu nikerdamine - unepüüdjaid, vildist käevõrusid, emailitud plekist ehteid ja korve sai punuda), juuksuritöökoda (enne diskot oli seal megapikk järjekord kliente), haigla, tuletõrje ja esmaabi, giid (kui lasteajalapsed ekskursioonile tulid, olid nad ohulindiga ümbritsetud - see oli buss - ja üks lastest rääkis neile linna kohta, siis keraamikatöökoda ja muidugi kohvik. Võib-olla unustasin mõne töökoja. Kovik oli megalahe, jube palju häid kooke, jooke, võileibu, abruusi ja vahvleid tegid kah kohapeal. Ja kõike sai Belgade eest osta, kook näiteks maksis 1 Belga. Mulle ainti iga hommik 50 Belgat. 15 Belgat oli lõunasöök. Ja kuigi ma neljapäeval käisin ka ise dekoratsioonide töökojas ehteid meisterdamas ja pidin selle eest maksma ning lisaks ostsin ühe piimapakist tehtud rahakoti, oli mul viimasel päeval ikkagi 49 Belgat alles. Ma lihtsalt pidin kogu aega töötama. polnud aega seda kuluada.
Aga piimapakist tehtud rahakotid olid lahedad, neid tehti jalgratta töökojas. Neil seal oli trukimasin. Kõigepealt volditi kuidagi kott valmis ja siis pandi trukk külge. Maksis 4 Belgat.
Aga muidu käisid töökoja omad meil masinaid parandamas, siis kui tahtsime mõnele õmmeldud kotile trukki ette panna, pidime töökotta minema ja selle eest maksma.
Ühesõnaga hull süsteem, kõik nagu päris elus. Ja kõik see oli ühe naise ettevõtmine. Kogu varustus oli saadud peamiselt annetuste teel. Meie õmblustöökoja kraam oli ka kõik kokku laenatud. Masinad, pudu ja kangad, peegel ja muu. Kangastest enamus oli muidugi sellest ajast kui Saksamaa veel kaheks jaotatud oli, aga samas midagi kena leidis sealt ikka.

Aga jah, tööd oli palju, tegime ma ei tea kui palju kotte koos lastega ja neljapäeval ka ühe seeliku. Kuigi mul oli üks saksa naine, kes ka tiba inglise keelt oskas abiks, vahepeal olin sunnitud ikkagi lastega ise kuidgi hakkama saama (ta pidi ju kah lastel õmmelda aitama ning oli vahel hõivatud). Ja kuidagi said igatahes kotid valmis kah. Isegi ühel poisil aitasin teha rohelist kotti, poisile meeldisid väga õmblusmasina erinevad funktioonid. Ta rääkis muga jube palju,aga kahjuks ei saanud ma sageli aru, millest ta rääkis. Siis ühe väga püsimatu poisi panime triikima ning lõpuks aitasin tal mööbliriidest salli õmmelda. Kuna tal olid materjali osas nii veidrad soovid, andsin lõiks järele ja poiss sai oma salli kätte (pigem küll vöö;). Ja reedeks oli lastel nii palju raha, et nad üritasid seda igati kututada. Saime kaks tellimust, üks tüdruk soovis oma 4-aastasele õele hõlmikseelikut. Selle õmbles Connie, kuna tal oli aega, ma olin lastega hõivatud. Siis pärastlõunat õmblesin tellimustööna ühe kahe sangaga ostukoti. Üks poiss tellis oma vanaemale. Aha ja, ühele väikesele tüdruku töökojas meisterdatud põdrale õmblesin mütsi kah;)

Siis vahepeal esinesidpeaväljakul laste tantsutrupid ja reedel toimus moeshow. Mis tähendas,e t mingi hetk hüppas kari plikasid meie töökotta sisse ning hakkas end kangastesse mässima. Pärast oli muidugi tereve põrand kangaid täis.

Aga jah kogu see lõbu lastele läks lapsevanematele maksma nädala eest 25 euri. Millegi eest tuli ju söögid osta.
Aga minule jättis küll kogu üritus võimsa ja toreda mulje ja paistis, et lastele ka väga meeldis.
Praegu pilte lisada pole, aga ehk kunagi midagi saab.

Mõningad Leipzigi võimalused

Eile võttis boss mu Werk II-kaasa. Asub kunstnike linnaosas, Lõuna-Leipzig. Werk II on kunstikeskus. Me käisime graafikatöökojas. Boss pidi seal ühe workshopi avama - puulõige suurel pinnal. Sellises suurses, mis pressi alla ei mahu ja mida tuleb käsitsi printida. Jube lahe töökoda. Vaatasin igal pool ringi, ja vaatasin ka raamatuid. Kätte sattus 20. sajandi alguse kunstirühmitust "Der Brücke" käsitlev raamat. Jaah, seal ühelt töölt võis näha, et naised 20. saj alguses kah harrastasid jalgevahet kujundada;)

Aga eile möllasin õhtul saviga, tegin suurt taldrikut, täna hommikul oma tööajast jooksin keraamikstuudiosse taldrikut kohendama, taldriku äärt lihvima. Ja ossa pagan küll, taldrik murdus ja pea 2 h mängisin restauraatorit. Loodetavasti jääb ka püsima ja loodetavasti Silvia tõstis selle vormi pealt ära, sest ta ei soovitanud üle paari tunni seda vormi peale kuivama jätta. mIna igatahes jätsin ta lahkudes vormi peale.

Aga ise läksin bossiga Werk II workshoppi jälle külastama. Jube ägedad tööd olid neil, sellised suured seinapannood tulevad. Aga tegelikult saab iga inimene seal tundides käia, kord on 3 euri, materjal sisse arvestatud, kui vajad lisa või suuremat, siis pead juurde maksma. Ehk võtan selle kunagi ette, kui tiba kavandeid olen teinud.

Seejärel läksime ühe fotoprojekti näituse avamisele. Rahvusvaheline noorteprojekt. Ja nüüd neil langes Kalingingrad ära ja ma võin Eestist grupi asemele otsida. Aga jah, seal oli ropult kooke, see oli hea. Tundub et saksalsed fännavad purukooke. Nii ma seal siis istusin, lehitsesin ühte raamatut Saksa Metropolitan filmistuudio kohta ja nosisin kooke. Sakslastega väga vestlema ei kippunud. Ma ei oska midagi sellistel näitusteavamistel peale hakata.
Aga lõpp ilusaid maju nägin täna jälle kui Utega ringi sõitsime. Ilus päikeseline sügispäev oli.

Ja siis võisin juba kl 17 seal avamiselt koju minna, läksin Lidlit avastama, aga põikasin ühte Jyski laadsesse poodi sisse. Jube lahedaid asju oli seal ja suht normaalsete hindadega. Ühe ilusa barokk-raamiga peegli peaks sealt küll ära ostma. Kasvõi pisikesegi, sest praegu peab pidevalt vannituppa jooksma. Aga samas, valgustus mu toas on niikuinii nii vilets, et ega õhtul selle peegliga suht midagi pole peale hakata.
Seal oli palju sellist metallornamentikat imiteerivat mööblit (sellise mulje jätab, et vanahõbedast kapid, kirstud, millesse ornamentika sisse kraabitud - mustad jooned), terve toa saaks nii kujundada ja siis juurde valgel pinnal musta ornamentikaga patju ja lampe ning sirme müüdi seal kah. Sirmid oleks lahedad. Suur sirm oli vist mingi 50 euri. Ja siis lahedad kardinad ka veel ja seina jaoks oli seal pannoosid ja plakateid. Igast koduasju oli ühesõnaga.

Eile sain meil peatuva saksa neiu käest teada, et kogu meie korteri mööbel on annetustega saadud. Kui villa 2004 aastal korteri välja ehitas, olisee täitsa tühi ning nad panid kuulutuse, et inimesed oma mittevajaliku kraami siia tooksid. Kõik meie mööbel on nii saadud, kapid, diivanid, riiulid. Ei tea, kas ahi ja pesumasin kah. Ja toidunõud kah annetatud. Nüüd saan aru, miks absoluutselt kõik pannid nii risud on, teflon kõigil maas, võtab toitu kinni. Ja külmikuid on meil veel 3 tk. Ja tundub, et arvuti kah vist annetatud, sest ikka suht risu teine.

Ja siis raamatupoes oli jube kenasid kinkeraamatuid, kus megakenad pildid ja targad laused kirjanikelt ja niisma erinevatelt rahavstelt juures. Saksa keeles muidugi, aga tundus, et on sellised targad ja ilusad ütlemised. Aga pildid olid küll fantasilised, uskumatu, et sellised kenad kohad on olemas.

Siis tahaks veel omale mõnda liikumiskursust otsida ja teatrisse kah jõuda. See nädal on kunstifabrikus Bimbotown - mingi performance, kus kasutatakse liikuvaid objekte ja muusikat. Vaatasin, pilet oli 11 euri. Silvia soovitas minna, kuna Bimbotown pannakse rahapuudusel kinni, viimased perfonksid veel. Ute jälle ütles, et tema jaoks liiga, talle ei meeldi selline kunst.

Homme lähme Anetiga hommikul ühte tema keskustest. Plaanime koos lastele Haloweeniprogrammi teha. Peame tema bossiga plaane arutama. Aga ma tahaks ehitada lastele tokkidest ja nt prügikottidest labürindi sinna kunstiaeda ja siis pimedas nad sinna sisse lasta. Siis plaanime veel kas maske valmistada või kõrvitsaid lõikuda ja vampiirijutte lugeda. Aga plaanid veel üsna rohelised, sest alles nüüd selgus, et saame seda teha, kuna minu vabatahtliku seminar alles 19-30 nov Weimaris.

Kuna täna on siin Saksamaal püha - Saksamaade ühendamise päev, siis on mul aega üles riputada pildid, mis tegime koos Hospitaliyclubi ränduri Carloga 22. septembril.

Suur pargiala loomaaia lähedusesKuna täna on siin Saksamaal püha - Saksamaade ühendamise päev, siis on mul aega üles riputada pildid, mis tegime koos Hospitaliyclubi ränduri Carloga 22. septembril.

1. Pilt: suur pargiala loomaaia läheduses
2. Pargist näeb tiba looaeda sisse kah
3. Rahvaste monument Napoleoni vastu peetud lahingu auks Leipzigi all (1813) - Völkerschlacht-denkmal. Rajatud u 100 aastat peale lahingut, 20.sajandi alguses. Euroopa suurim monument. Võrdlustabelis mitmeid kordi Effeili tornist kõrgem. Aga samas mastaapne ning ei mõju nii kõrgena.
4. Lift, millega sai krüpti, et edasi liftiga sõita tuleb ühs eur masinasse visata või masinast üle hüpata. Või siis nagu meie, üks maksis ja kas tükki kiiresti läksid värvast sisse.
5. Krüptis asuvad figuurid - tegelt nii suured, et saad kuju jalalabal vabalt lesida ja raamatut lugeda.
6. Mina monumendi otsas, jube kõhedaks võttis - väikesed mustad täpid on kimalased, jube palju oli neid seal.
7. Vaade kesklinnale, näha ka monumendiesine tiik
8. Vaade ühele poole
9. Vaade teisele poole - näha see klooster, mis asub suure surnuaed-pargi keskel ja kuhu pühapäeval rahu läksin otsima

Ja kui te kah seda näha tahate, siis muideks tööpäevadel pärast kl 19.00 saab peale minu minu kuukaardiga üks täiskasvanu ja kaks last tasuta sõita. Ja nädalavahetusel vist isegi terve päeva.

Nädalavahetus Magdeburgis

Meil on uus elanik majas: noormees Prantsusmalt. Tuli eile, aga rääkisin temaga alles täna hommikul, sest üritasime eile Keniga 7 h jõulupileteid bronnida, aga ikka ei saanud tehtud. Raiped tahavad 7.9 euri bronni eest, Visa Elekrtoniga aga tasuta. Aga Kenil pold kaardi taga jälle seda turvakoodi. Aga noh, täna üritame uuesti,isegi siis kui mu kaardilt see 7.9 euri maha läheb, aga võib ka 2 euriga läbi minna.
Uus kutt pole küll Jean Paul nagu me ette teda juba kutsusime. Ja kui Anett teda nõnda kutsuma hakkas, kuulsin ma esiosta "Šampoon" - oi mis tore hüüdnimi. Tegelikult on ta nimi Janis vms. Ja ta neiu nimi Maude. Neiu jääb paariks nädalaks siia, siis läheb Prahasse ja veebruaris tuleb Magdeburgi vabatahtlikuks. See sin lähedal, siis hakkab iga näd vah siin käima. Küsisin, kas nad teavad, kus Eesti on.Maude vastas, et teab, et "Prosit" eesti keeles on "Terviseks" :)

Aga jah näd vah me käisime Magdeburgis. Mina, Anett, Akvilina ja Henar. Siin nädalavahetusepiletiga, mis on 33 saab max 5 in sõita terve päeva jooksul nii palju ja nii kaugele Saksamaal kui soovi on. Nii me siis läksimegi kl 14-se rongiga Magdeburgi.
Mul pold eriti tuju minna,sest vihma sadas ja eesmärgiks oli Oktoberfest. No ma ei ole eriline õllesõber ja meil eestis ka ju Õllesummer. Aga mõtlesin, e tuleb ikka Saksamaal ringi rännata, kui võimalust on ja ma pold ju siin veel väljas käind.

Magdeburg

Ja vihma sadaski, kohe nii hullult, et Akvilina hakkas vahepeal juba kahetsema, et tuli.
Aga nägime ühte väga huvitavat ehitist. All poekesed ja restod, tegelt vist elumaja.
Ja siis veel võimsat Magdeburgi katedraali, ilus gooti katedraal. Käisime sees kah, mina isegi jõudsin krüptis ka käidud (krüpt on maaalune hauakamber kirikute all).

Oktoberfest

Aga jah, Oktoberfest ise meenutas tiba meie suguvõsa sünnipäevi. Kõik istusid telgis pikkade laudade taga ja sõid ja jõid, tantsisid ja laulsid tuntud laule kaasa. Aga sellesse telki pääsemiseks tuli jälle 8.5 euri välja käia. Ja kui me 20 min varem oleks jõudnud, siis mitte midagi. Kui ma seda tead oleks, küll ma siis oleks juba selle eest hoolistenud, et me ka õigeks ajaks kohal oleks old:)

Aga liitrine kann õllet maksis 6.2 euri ja 0.5 liitrine 3.2 euri. Aga Müncheni Oktoberfestil pidavat liiter 8 euri olema. No ja siis me jõimegi õllet ja tantsisime sakslastega koos pinkide peal. Isegi saksakeelset õllepruulijat laulsime. Ja vahel lõid inimed pinkidel tantsuhoos kõikuma. Anett oleks peaegu vastaslauda sadanud, aga tal saadi kätest kinni. Mulle sadas tagant mingi kutt selga ja kukkusin kättpidi meie lauale. Kõrval istuvad keskealised paariksed viskasid meile raha ühe suure õlle jaoks juurde kui nägid et Anett sente kokku loeb ja ostsid meile ühe rõngassaia.
Tulemuseks oli see, et meil Akvilinaga on päris raske Henarit ja Anetti viimasele Leipzigi rongile saada. Lõpuks käisime ise lihtsalt ees ja nemad kakerdasid oma pätsatud liitriste kannudega sabas.
Tagasi sõites pidime halles ümber istuma ja 0.5 h Leipzigi rongi ootama, tagasi korteris olime mingi kl 3 paiku. Ja meil all keldris oli gooti pidu. Hüppasime ka sealt läbi, aga vähemalt mina tundsin end seal nagu ebastiilsena oma heledate teksade ja lillelise jopega. Kõik olid mustas ja valgus oli selline, et kõigi hambad nägid välja kui vampiiridel, Aga jah, neid gooti pidusid on siin tihti, kunagi ikka panen oma musta kleidi selga ja lähen sinna;)