Burgas

Et kuna üle tüki aja jälle välismaal elamine ees, üritan jälle blogindust tiba elavdada.

Niisiis 06:00 startis minu lennuk Musta mere poole. 09:00 maandusin Burgase lennujaamas.

Linnabussi leidmine ei olnud kergete killast ülesanne. Küsisin päris mitme inimese käest, kes kõik osutusid välismaalasteks ja ei teadnud kohalikust ühistranspordist midagi. Saabuvate lendude juures leidsin ühe kohaliku neiu, kes ütles, et pean maanteele välja minema ja sealt mingi ringi peale lähevad bussid. Sain teada, et see läheb rongijaama. Super. Kõik toimis ja pilet maksiski sama palju kui Wizz airil brošüür lennukis Burgase kohta oli öelnud. 1levi, pileti saab konduktori käest osta.

Ilm oli suviselt soe. Bussijaama ja rongijaam olid kõrvuti. Tuiasin tiba oma kompsudega ringi ja uurisin busside ja rongide aegu ja hindu. Pärast pikka sõitu oleksin eelistanud rongi, mis siis et too aeglasem. Aga kuna tahtsin päeval tiba Burgase rannas peesitada, kartsin et õhtune rong jääb oma 21:58 Sofiasse saabumsega liiga hiljaks, kuna mu Makedoonia noortevahetuse grupp pidi Sofiasse maanduma 22:55. Ma lihtsalt ei teadnud, et makedoonlased lubasid meil kl 1 vastas olla ja tegelikult jõudis minibuss hoopis kl 2 kohale.

Tutvusin kohaliku taksojuhiga, kes arvas, et ma eestlasena ei räägi temaga vene keelt paljalt selle pärast, et ma ei taha vene keelt rääkida ja eelistan inglise keelt. Muu jutu sees sain tal kasulikku infi ka ja suundusin randa.

Õnneks hakkas rand juba u 500 m pärast paistma. Kuid nö rannapromenaadile pääsemiseks tuli kohver jällegi suurest hunnikust treppidest alla vedada.

Ma ei tea kui esinduslik see rand kohalike mõistes oli, kuid kogu rand oli kunagist sovjeti-aegset rannahoonestuse jäänukeid täis. Nagu allolev vaade, mis mulle pärast treppe avanes.

Ülaltoodud pildidl olevast ehitisest kostis isegi elumärke.

Kuna ma ei julgenud oma kohvrit põõsasse peit vedasin selle läbi liiva randa kaasa.

Lisaks olin üllatunud kui palju kohalikke naisi palja ülakehaga päevitas ja ringi liikus. Tegemist ei olnud kohe kindlasti naisteplaaziga. Mingi aeg ilmus randa kamp juba jokkis noori venipudelitega. Ma kohalikel ja poolakatel vahet ei tee, aga mulle tundusid nad pigem poolakatest erasmuslastena. Käisin ujumas, õmblesin, einestasin.

Ja siis vedasin end bussijaama tagasi, kust loobusin erinevatest putakadest pileti ostmisest ja jätsin selle bussist ostmiseks. Kuna samal ajal tundus väljuvat kaks busssi, leidsin lõpuks inglise keelt rääkiva paarikese, kes mulle seletas, kuidas paremini lennujaama jõuda. Nimelt tuleb Sofias Plisaka Hotelli juures maha minna, ületada tee ja võtta vist buss 284. Nad leppisid ka bussijuhiga diili kokku ja tüdruk pidi ka mind aitama. Ei tea kasbussist ostmise tõttu, maksin reisi eest 20 levi asemel 24levi. Buss sõitis 6 tundi.

Sofias aga kuna buss nr 84,mis läks samuti lennujaama, kuid terminal 2 asemel terminal 1, tuli varem, hüppasin selle peale. Niikunii ei teadnud, kummas lennuk Prahast maandub. Piletiostmise süsteemile ma pihta ei saanud. Bussijuhi käest ei ostnud keegi, ta oli üsna kinni ka kabiinitatud ja piletiautomaati ei tundunud olevat.

Juba enne lennujaama sain aru, et olen vist vale bussi peale jällegi läinud, kuna rahvast oli bussi kahtlaselt vähe ja lennujaam oli väike. Kui olles ennemalt näinud Burgase lennujaama, mis ei olnud ühegi varemnähtu moodi, kuna ei omanud standartset euroarhitektuuri, siis kes teab.

Terminal 1 oli sel kellajal väga tühi ja tundus olvatt Balkani lendude jaoks. Terminal 2 olevat 2 km kaugusel.

Kohalikega suhelda püüdmise tulemusena leidsin läbi hoonestuse tee maanteeni. Maanteel kõndides lootsin leida õige bussi peatust. Kuid millagi hakkas juba lennujaam paistma. Käed olid jube valusad, käte piinamise asemel vedasin kohvrit seljakoti rihma küljes.

Sain pissile ja pesema ja salvrätikutele ligi. Vist Warssavi seikluses olin jubeda nohu saanud.

Kui lõpuks eesti grupiga poole 12 paiku öösel kohtusin, sain teada, et makedoonia minibuss pidi meile hoopis kell 1 järgi tulema. tegelikkuses jõudsid nad aga alles kell 2. Kutid olid lennukis ja Prahas juba õllet libistanud ja tahtsid ka teepeal õllepeatusi. Siia hostelisse, kust praegu kirjutan, jõudsime kell 8 hommikul. Ka piiriületus võttis oma aja. Olin juba unustanud, mida see piiriületus täpselt tähendab.