Kuna laupäeval ja pühaäeval oli vabatahtliku teenistuse järgne seminar, sai kenasti bussiga Tallinna ja edasi siis rongiga Riisiperre, kuna see 14 kr, millega saab poole Haapsalu tee peale, tasub end ikka väga ära. Ja siis Riisipesest häälega Haapsallu. Oleks tahtnud venna juurest, kes nüüd ka Haapsalus õpib, läbi käia, aga tema oli just bussijaama jõudnud, et koju sõita.Aga tore oli. Stella on ikka suur preili juba, ronib laua otsa ja mängib laulukarusselli. Minu tehtud sõrmenukud talle meeldisid, tellsi tibusõrmenukugi. Hommikul viis Pille mu hääletuskohta, kust ühe vormikaga Tallinna sain. Seal tee Üksikusse Rüütlisse seminarile.
Aga vabatahlike seminar oli kka väga positiive. Kõik rääkisid hea meelega oma kogemusest, mõned isegi kurtsid, et keegi teine neid niikuinii ei kuula ja mõned sõbrad peavad neid nüüd imelikeks, kuna nad nüüd eelnevast hulga positiivsemad on. Mul tuli mõte, et võiks kirjutada oma vabatahtlikust kogemusest raamatu, mille pealkirjaks oleks "Mälestused, mida mitte keegi kuulata ei tahtnud". Päris mitmed olevat kohanud lauset stiilis: "Ma ju ütlesin, et sellest midagi head ei tule, näed nüüd sa olen nüüd kogu aeg nii rõõmus".
Aga meeleolu ja teotahe oli ikka märksa positiivsem kui minu Saksa vabatahtlike seminaridel. Mitmed panid end tulevaste vabatahtlike abistajatena ning muul viisil infoandjatena kirja. Minagi lisasin oma nime. Praegu teglikult hea meelega oleks mõnele Tartus tegutsevale vabatahtlikule jõudumööda abiks. No eks see meeleolu võib ajapikku raugeda, aga igatahes seal seminaril olid nii mõnedki väge täis.
Ja samuti kuulsin, mida Eesti poolsetele vabatahtlike seminaridel tehakse. Et igast suitsusaunad ning Võrumaal rahvaluule kogumine. Nüüd plaanitakse saa soo kõrval sauna teha ning mingi riituse laadne asi teha, Mulle oleks see küll meeldinud. Samuti imestati, et mu esimene seminar ainult saksakeelne oli ja mõlemad senimarid nii pikad.
Hispaanias olnud meile tantse õpetamas.
Ja antud ülesandeid tehti ka hea meelega kaasa.
Need olid hoopis teistlaadi motivatsiooniga noored kui need, kes minu vabatahtlike seminaridel Saksamaal. Rääkimata muidugi neist suvistest projektidest, mida me korraldasime ning pärast mida nii mõnelgi enam mingit tahtmist midagi korraldada polnud. Mitte keegi ei teinud midagi kaasa, ülesanded tehti moepärast ära, kogu projekti võeti nagu odavalt saadud puhkust. Väga jube kogemus oli ikka, kui teiste grupide grupijuhid ka kaasa ei aidanud, osalejaid valetasid oma vanust ning mu enda grupp vastas igale minu küsimusele, et nad polevat varem asjast midagi kuulnud.
Aga see selleks, oleks mul sellise meelsusega grupp nagu need meie vabatahtlikud, korraldaks küll midagi veel.
Tahaks siin Tartus ka midagi korraldada, aga nendel noortel pole siin küll erilist sedalaadi huvi.
No comments:
Post a Comment