Haapsalu ja minu EVS-järgne seminar

Aga eelmine nädalavahetus sai lõpuks käidud Haapsalus Pillel, Mardil ja Stellal külas. Kuna laupäeval ja pühaäeval oli vabatahtliku teenistuse järgne seminar, sai kenasti bussiga Tallinna ja edasi siis rongiga Riisiperre, kuna see 14 kr, millega saab poole Haapsalu tee peale, tasub end ikka väga ära. Ja siis Riisipesest häälega Haapsallu. Oleks tahtnud venna juurest, kes nüüd ka Haapsalus õpib, läbi käia, aga tema oli just bussijaama jõudnud, et koju sõita.
Aga tore oli. Stella on ikka suur preili juba, ronib laua otsa ja mängib laulukarusselli. Minu tehtud sõrmenukud talle meeldisid, tellsi tibusõrmenukugi. Hommikul viis Pille mu hääletuskohta, kust ühe vormikaga Tallinna sain. Seal tee Üksikusse Rüütlisse seminarile.

Aga vabatahlike seminar oli kka väga positiive. Kõik rääkisid hea meelega oma kogemusest, mõned isegi kurtsid, et keegi teine neid niikuinii ei kuula ja mõned sõbrad peavad neid nüüd imelikeks, kuna nad nüüd eelnevast hulga positiivsemad on. Mul tuli mõte, et võiks kirjutada oma vabatahtlikust kogemusest raamatu, mille pealkirjaks oleks "Mälestused, mida mitte keegi kuulata ei tahtnud". Päris mitmed olevat kohanud lauset stiilis: "Ma ju ütlesin, et sellest midagi head ei tule, näed nüüd sa olen nüüd kogu aeg nii rõõmus".
Aga meeleolu ja teotahe oli ikka märksa positiivsem kui minu Saksa vabatahtlike seminaridel. Mitmed panid end tulevaste vabatahtlike abistajatena ning muul viisil infoandjatena kirja. Minagi lisasin oma nime. Praegu teglikult hea meelega oleks mõnele Tartus tegutsevale vabatahtlikule jõudumööda abiks. No eks see meeleolu võib ajapikku raugeda, aga igatahes seal seminaril olid nii mõnedki väge täis.
Ja samuti kuulsin, mida Eesti poolsetele vabatahtlike seminaridel tehakse. Et igast suitsusaunad ning Võrumaal rahvaluule kogumine. Nüüd plaanitakse saa soo kõrval sauna teha ning mingi riituse laadne asi teha, Mulle oleks see küll meeldinud. Samuti imestati, et mu esimene seminar ainult saksakeelne oli ja mõlemad senimarid nii pikad.
Hispaanias olnud meile tantse õpetamas.
Ja antud ülesandeid tehti ka hea meelega kaasa.
Need olid hoopis teistlaadi motivatsiooniga noored kui need, kes minu vabatahtlike seminaridel Saksamaal. Rääkimata muidugi neist suvistest projektidest, mida me korraldasime ning pärast mida nii mõnelgi enam mingit tahtmist midagi korraldada polnud. Mitte keegi ei teinud midagi kaasa, ülesanded tehti moepärast ära, kogu projekti võeti nagu odavalt saadud puhkust. Väga jube kogemus oli ikka, kui teiste grupide grupijuhid ka kaasa ei aidanud, osalejaid valetasid oma vanust ning mu enda grupp vastas igale minu küsimusele, et nad polevat varem asjast midagi kuulnud.
Aga see selleks, oleks mul sellise meelsusega grupp nagu need meie vabatahtlikud, korraldaks küll midagi veel.
Tahaks siin Tartus ka midagi korraldada, aga nendel noortel pole siin küll erilist sedalaadi huvi.

Tagasi Tartus

Rohkem kui kuu aega möödas sellest kui viimasel ajal kirjutasin. Viimane kuu Saksamaal (ja ka Eestis, sest siin oli mul ju ka üks projekt) möödusid imekiiresti. Ega mul siin väga palju teha polegi olnud. Loenguid on suhteliselt vähe, see-eest istub pidevalt lõputöö kukil. Mitte et ma sellega tegelenud oleks, lihtsalt mingi detsembri keskpaigus pean kaitsma lõputöö projekti. Seda sama projekti, millest mul praegu õrna aimugi pole. Pea täesti tühi, huvi puudub.

Pregu istun töö juures. Töötan nimelt natuke noortekeskuses. Esmaspäevane päev on suht nõme, kuna pean siin lärmi sees kella 15-21 istuma. Teoreetiliselt teen siin kunstiringi. Esmaspäeval on viltimine, kolmapäeval graafika, aga noh huvilisi väga pole. Ja siis viimasel jala oleme veel sussi-workshope teinud. Mingi projekt "Keskkonnasäästlik noortekeskus". Ja siis diivnikattetest ülejäänud juppidest õmbleme susse. St noored ja lapsed ise minu juhendusel õmblevad. Täna just tegin kolme u 10-aastase poisiga kolm paari susse.
Aga muiudu oma kursuste asjus olen natuke flayerid kesklinna viinud, aga kesklinna noored siia tulla ei viitsi. Siis septemris oli mul ka noorte infopäeval oma boks, mis, selle asemel, et mingi rularambi ja õnnelooside kõrval olla, oleks võinud kohe samal ajal toimuva käsitöö laada külje all olla. Oleks vaja ümbruskonna koolides reklaami teha, olen sinna kirjutanud,et kas saaks mõnda tundi tulla ja 5 min oma kursusest rääkida, aga vastust pole. Kah toredad koolid meil, koolivälist tegevust väljaspool oma kooli ei või kah lasta natuke reklaamima. Selle pärast olen kah vihane, et mitu korda olen rääkinud, et oleks vaja plakaeid juurde orgunnida, et ma läheks kooli ja teeks reklaami, aga no ei saa. Juhatajaga jäi nüüd nii, et ta tänaseks orgunnib plakatid ja siis ma kolmapäeval enne tööd saan need koolidesse viia. Aga loomulikult palakateid siin pole. Mul hakkab sellest juba vaikselt kopp ette viskama. Teeks ringi, aga need tavalised noortega noored pole mingisugusest tegevusest eriti huvitatud. Korra proovivad ära, aga mingeid järjepidevaid ringiskäijaid neist ei saa. Nii, et oleks ikka vaja minna koolidesse. Ja siis palgajama, see on muidugi teine asi.
Ja muidu ma üritan jah hullult käsitööd teha, tahaks omale käsitööblogi teha. Sellist, kust inimesed minu käest asju saaksid tellida. Ja siis kui oleks mingi enam-vähem töödega blogi, tahaks pakkuda end kuhugi normaalsematesse tingimustesse ringe tegema. Siia noorteka lärmi siise ju iga inimene tulla ei taha, mis tingimused need kunsti ja käsitöö tegemiseks on. Pregu on käinud mõned üliõpilased, kes tunduvad huvitatud, aga pärast esimest korda tagasi ei tule. Ja siis väikesed lapsed, kes esimese tasuta korra ajal teevad omale mingi väikese ehte (nagu see käevõru),siis enam edasi ei tule, masendav.
Tuleks maksta vaid materjaikulu eest. Samas Rahvaülikoolis maksaks selle ssama asja eest u 1000 kr pluss veel materjalikulu.

Nii, et praegu ma siis igal võimalikul hetkel vildin, nii et Kenil, kelle juures ma elan, asjast juba ammu kopp ees. Ja nüüd hakkasin omale ühte päris keerulist mantlit õmblema. Vahepeal käin koolis ja loen kooli jaoks ja siis teen perele süüa (Kenile ja tema vanematele). Vahepeal oli meil päris tihti Uno-õhtuid. See nädalavahetus polnud, eelmine nädalavahetus olin ise vabatahtliku teenistuse järgsel seminaril. Siis alguses käisin ikka sõpradel külas, muuhulgas vaja ka pealetulev põlvkkond üle vaadata (siiski mõned lapsevanemad alles külastamata, kuna iga näd vah ei jõua ka Tallinnamail käia) Ja siis kandideerisin Kanaaridel toimuvale koolitusele ja olin ikka väga kurb, kui siina ei saanud. Jama, tahaks kuhugi sõita, aga ei ole koolitusi, kuhu kandideerida. Aaastalõua asi, rahad ostas, keegi ei korralda. Peab siis varakevadele lootma jääda.
Ja ikka jube kahju on, et mul Saksast tulles kott nii täis on, et omale saapaid ei saanud osta. Mõtlesin, et küll siit Eestist ka saab, aga tutkit. Esimesed normaalsed on 1500 kr, aksas oleks sellised 500-600 kr-ga saanud.
Nii juhataja just käis, läks palakateid vaatama, nii et äkki saab plakateid, mis tähendab siis, et tuleb end hakata koolidesse vedama. Ja siis tõi meisterdamismaterjale, tuleb hakata väikeste jaoks erinevaid tegevusi välja mõtlema, mis pole õnneks nii hull, kuna saan Saksamaa kogemusi kasutada.