Saturday, 5 July 2008

Retk Lõuna-Saksamaale

Eile läks Ken koju ära. Käisin teda Berliini saatmas, et lõpuks ometi oma uus mikrokiibiga pass (muideks 2009 aastal hakatakse kiibile sisestutud andmete hulka ka sõrmejälgi sisestama) ja ID-kaart kätte saada. Teisel katsel õnnestus. Lihtsalt ei julgenud enam asja jätta samale päevale kui pean projekti asjus Eesti sõitma, vot kui saatkonnas mingi jama ja siis piletid ostetud ja ei saagi lennukile.

Igal juhul on vahepeal palju juhtunud. Tööl kursuste lõpupidu, eile korteris Helena ja Henari sünna ning Ingridi ärasaatmispidu. Just tulime alt büroost fotosid printimast. Ostime Ingridile pildiriputise, kuhu saab 9 pilti lisada - tubade järjekorras igaühe pildid + Wash (elab jälle meie juures) ja üks grupipilt. All büroos oli veel eriti tore masin, millega pildid kilesse sai kõrvetada.
Aga kuna mul veel mitmed muud asjad kirjutamata, lõpetan ära oma reisipuhkuse jutu.
Niisiis olime 16. juunil vihma ja haiguste eest Leipzigi tagasi põgenenud ning õhtul olin oma jala küljes veel puugi lahti urgistenud. Igal juhul oli järgmine hommik ilus ja päikeseline ning minu plaanist tööle minna ja oma puhkus edasi lükata ei tahtnud midagi välja tulla, sest tegelt oli ju ilm tore ja puhkust pold ju kuhugi lükata kah, kuna järgmine näd vah pidin enivei töötama - kursuste pidu. Keni enesetunne pold super aga tiba parem. Otsustasime päevakese oodata, Ken pabistas mu puugihammustuse pärast ning kahtlustas ka endal puugihammustust olevat.

Vahepeatus Leipzigis

Igal juhul ostsme poest Bratwursti, koolat ja leiba, võtsime kodus väikese panni ja kateloki põleti piiritusega kaasa ning sõitsime läbi Wildpargi ratastega järve äärde. Suure järve asemel kõrvaloleva pisema juurde. Ja siis me seal grillisime kateloki põleti ja panniga vorstikesi.
agasitulles tahtsime minna baaride tänavale iiri baari teisipäevaõhtusele viktoriinini. Kuna jõudsime kohale varem, ostime poest ühe naljaka magusa jaapani veini ning läksime lasteparki seda jooma. See asi, mille peal istume, käib tegelt ringi ja on üsna ohtlik. Kui sa täpselt keskel ei istu, libised hoo pealt maha - lõhkusin nii oma käelabad marraskile.Aga iiri baar oli hoopis suvepuhkusele läinud.

Reis Lõuna- Saksamaale
Järgmisel hommikul ostime aga Sachsen-ticketi ning põrutasime kuhugi Thüringeni väikese Schönau nimelise asula ja rongijaama juurest algavale matkarajale ostima mingit mäge, Jeesuse allikat ja Veenuse koobast, mille leidsin ühelt oma tellitult voldikult (mille eest pole senini maksnud, panin oma arve panka arvete kasti, aga täna saabus see tagasi, sest ma olin allkirja alt ära unustanud).

Thüringen
Suurte kottidega ülesmäge ronides ostutus allikas väga värskendavaks. Koobas oli siis selline.Ja lõpuks avanes mäe otsast vaade heinamaadele, lehmadele ja metsadele ning asulatele.
Aga kui üldselt on siin matkarajad superhästi märgistatud, ei leidnud me ühegi märgistust, kust täpselt me salt mäe otsast alla külasse peaksime laskuma hakkama. Kohati oli mägi ikka väga järsk. Ken ei lubanud mul isegi minna uudistama Tannhäuseri koobast, mille sisepääs asub selle pildil oleva kaljunuki kõrval oleval astangul. Kaardi järgi pidi rada lihtsalt sirjoones mäest alla lajatama.
Igal juhul avastasime me lõpuks, kui olime rada pööda jalgu pidurdades alla jõudnud, end küll ühest külast, aga õige küla, kus asus rongijaam, jäi kahjuks teisele poole mäge. Nii me siis kõndisimegi maateed mööda rongijaama.
Edasi oli plaan sõita Sachsen-Ticketiga nii kaugele kui võimalik ja siis järgmine päev Bayern-Ticket võtta, millega käia kusagil Nürnbergi ja Bayreuthi vahel Fränkischen Schweizi alal asuvas Teufelhöles stalaktiite ja stalagmiite vaatamas, mille olime samuti minu brošüüride hulgas välja valinud ja siis sealt edasi Müncheni suunas ning sealt siis veelgi edasi mägede poole ühe väikese järveni puhkama, mille Ken brošüüride hulgast välja oli valinud. Rongiautomaat näitas, et peame suuna Saalfeld (Saale) poole võtma.

Öö Saalfeldis

Igal juhul jõudsime Saalfeldi mingi kella 23 paiku ja siis ei läinud nii hilja sealt edasi Bayeri poole mitte mingit rongi ega bussi. Aga kohalike busside piletiautomaadist leidime Keila-nimelise koha:) Paremal reas ülalt teine lahter, pildile klikates peaks hästi loetav olema. Samuti ei leidnud me rongijaama lähedusest ühtegi linnakaarti, aga see eest matkaradade kaardi, mis oli meile nagu rusikas silmaauku. Nii me siis kõhutunde järgi hakkasimegi omast arust õige ilmakaare suunas liikuma ja varsti leidsimegi esimese rohelise matkaraja märgistuse. Mägistus algas juba linnas, märke oli nii tänavalaternatel, majaseintel kui puudel. Ja siis me seal pimedatel puudega ääristatud alleedel liiksume täiskuu ja helendavate mardikate saatel metsa poole. Aga ega see telgikoha leidmine nii lihtne polegi, ühel pool astang, teisel pool majad, vahel kraamis rada. Lõpuks keerasime lihtsalt üht rada mööda põllu poole ja panime oma telgi põlluäärde. Ühel pool mingi tohutu teraviljapõld, mille see üksikud majad ning kohe meie telgi taga astangust all üks kohalik kruusatee ja üle kõige selle muidugi ikkagi täiskuu. Igaks juhuks katsime telgikatuse ogalike okstega, et see põllu sees olevate taludeni näha poleks. Tol õhtul sõime seene-raviolisid.
Hommikul nokkisime telgi põhja küljest limukaid, kes end öö jooksul sinna olid imenud. Loomulikult väljaspool telki. Mööda väikest rada, mis nüüd päeval meenutas külateed ning oli ääristatud väikeste majakestega, mille aiast tee poole rippuvate okste küljest mõned kirsid haarasime, jalutasime tagasi kaavis oleva matkarajani ning sealt linna.

Mida kõike ühe maakonnapiletiga teha ei anna

Et aga Bayern-ticketit kasutada, pidime enne ostma veel lisapileti mingisse esimesse Baiermaa rongijaama, kuna praegu olime veel ju Thüringenis. Piletiautomaat näitab siin ju kõik ühendused koos ümberistumiste ning radadega ära. Pidime Bayreuthi rongile minema, et sealt edasi Pegnitzisse sõita, kust läheb kohalik buss Teufelshölesse. Rongidetablool oli küll sama numbri ja rajaga rong, aga kohanimeks oli teine, kuna sulgudes seisis selle taga Bayreuth, tundus asi iiski klappivat. Aga pärast rohkem kui kahte tundi hakkasid rongijaamad kandma kohanime taga sulgudes märget "Saale", minu arusaamist jääb Saale pigem tagasitee kui lõuna poole. Midagi on valesti ja meie peatus peaks juba kellaaja järgi olnud olema. Ja lõpuks leidsimegi end rongi lõpppeatusest, mille nimeks oli "Hof". Kartsime, et oleme Baierimaalt tagasi sõitnud ja siin meie Baireripilet enam ei kehti. Õnneks jäi koht, küll üsna piiri peal, aga siiski Baierimaale ning sealt läks otserong Peginitzisse, kuhu meil vaja oli. Aga kuidas see kõik võimalik oli? Seal samas seisis segauses nägudega ka üks perekond, kes meiega eelmise rongi peal oli olnud, ka nemad tulid nüüd meiega sama rongi peale. Ju olid ka nemad end valest rongijaamast leidnud. Hiljem Pagnitzis saime aga kõigele pihta. Lihtsalt mõnes peatuses, milleks juhtus ka Pegnitz olema, rongid poolduvad, mõlemad osad sõidavad väikese ajavahega esialgu samas suunas edasi, siis aga pööravad rööbastelt ära. Hea säästurežiim, kui mingitel liinidel on esilagu samas suund, aga mingi aja pealt tee lahkneb, siis ühes peatuses rong lihtsalt poolitatatakse, haagitakse keskelt lahti. Meie polnud aga osanud tähelepanu pöörata, kumga rongipoolde me istume. Üks osa rongist sõitis tõepoolest Bayreuthisse, teine aga Hof ning meie juhtusime olevat Hofi vagunis. Rongis on muidugi ka kiri, rongi lõpppeatusega, aga me ei pööranud enne sellele nii suurt tähelepanu, kuna perrooni järgi paistis ju õige rong olevat.
Aga sellel päeval astusime me vist küll vasema jalaga telgist välja, kõik läks viltu. Leidime küll rongjaamast õige bussi ning oma Baieripiletiga saime tasuta peale, küll aga magasime õige peatuse maha ning küsisin asja meie peatuse järgi mitu peatust hiljem. Nii me siis läksimegi maha ühe kena kämpingu äärses peatuses. Aga probleem seis selles, et kogu see koobastik on vaid kella 17-ni lahti. Kell oli aga 16.30 või tiba vähem, jalgisi ei jõuaks me mingi juhul õigeks ajaks kohale. Ken oli mu peale vihane, kuna ma ei läinud õigel ajal inimeste käest küsima, kas meie peatus on juba möödas. Otsustas hääletada. Ja õnnekombel saimegi mingi aja pärast peale autole, kes meid õigesse kohta kohale viis. u 16.50 olime koopa ukse juurest.
Keni meeleolu oli hetkega muutunud, ta oli mu peale tohutult tänulik, et autojuhiga juttu rääkisin ja lasin meid koopani sõidutada. Aga... Piletikassas selgus, et koobastikku saab vaid giidiga ja viimane eksrusioon algas 16.30. Ja Ken ei üritanud mitte oma nördimust varjata. Tal ei olnud mingit tahtmist enam edasi sõita, paistis, et ta jääks parema meelega sinna kämpingusse, mille juures bussilt maha tulime. Lihtsalt puhata. Samas ei tea me, kui kallis see on ja kui tahaksime mägedeni edasi sõita, peaksime kohe minema hakkama. Ka mina ei teadnud, mida teha. Loomulikult oleks tahtnud stalaktiite ja stalagmiite näha. Ja ümbrus ja ilm oli siin imekena, samuti palju matkaradu ja läheduses väike asula looduspargi alase muuseumiga. Koobaste ukse ees asus veekraan, seega veega probleeme poleks. Jääda ööks siia ja siis edasi vaadata? Ja järgmine päev jälle uus pilet 29 Euri eest osta. Olin samuti pettunud ja tujust ära. Kusagilt kargas mulle pähe mõte, et võime ju proovida koobastikku tagasiteel uuesti külastada, see rongijaam jääb meil ju enivei otse teepeale ette. Tundus et Ken sellesse väga ei uskunud. Tema arvates oli see võimalus käest libisenud. Aga ma ei tea kuidas, aga lõpuks otsustasime siiski edasi sõita ning enam mitte sellest teemast rääkida.
Njaah, mis siis öelda, minu mälu järgi oli tegemist rohkem kui 5 tunnise sõiduga. Kenile, kes eriti bussi- ja rongsõitu ei salli oli see päeva lõpuks kindlasti veel nagu rusikas silmaauku. Kui mina sain heegeldada, siis tema oli oma mp3 mängija koju jätnud. Njaah, magada.
Pärast südaööd jõudisime Überseele, mis pidi voldiku järgi olema kõige lähem rongipeatus sellele matkarajale, millel asus väike maaliline Taubensee. Muidu ka Übersee asus suure Chiemsee järve ääres. Pimedas me välja ei näinud, aga peatus või paar enne Überseed olekime saanud maha astuda oste järve ääres. Pakkusin välja selle võimaluse, kuna Überseele jõuame pärast südaööd ja tõen pole siis enam mingit kohalikku bussiliiklust. Ken aga arvas, et lähme sinna kuhu minema pidime.

Reis, kus kunagi ei jõuta oma sihini

Niisiis olimegi pärast südaööd väikeses Übersee linnakeses. Mis siis Eesti mõistes peaks laskuma ühte auku kohanimedega "Ülejõe", "Ülejärve". Tõen kunagi mingist suuremast külast vaadates üle järve asuv asula.
Njaa, linnakaardilt ledsime rohelusse viivad rattarajad. Aga see rohelus oli mingi traataiaga ümbritsetud looduskaitseala. Soine mets. Metsa kõrval oli jõge kuulda. Lõpuks jõudisime rattarada pidi suure maanteeni välja enne seda pööras metsa poole üks raudväravaga lõppev tupiktee. Ja värava taga polnud midagi, lihtsalt üks aedadega ümbritsetud nurgake, tõen mitte tihedasti külastatav. Niisiis ronismine üle värava ja panime telgi püsti. Süüa ei teinud, kuna vett oli meil ainult pool pudelit ja keel oli juba vast 2 öösel. Õhtuse kohustusliku puugikontrolli ajal leidsime minu kehalt jällegi puugi. Seekord aga pealpool nahka. Tõen oli see siin võpsikus just mu peale roninud.
Hommikul sõitsid kõrvaloleval rajal tohutust kuumusest hoolimata juba ratturid ringi. Ning avastasime, et aed, millest olime eile öösel üle roninud ning mina oma heledadpüksid lõplikult lögaseks teinud, kuna olin vist mingi teo või limuski ära lömastanud, käis tegelikult väga lihtsalt lahti.
Tegime rattarajal oleva pingi peal viimase veega riisirooga. Teel tagasi linna, otsusasime aga korra jõge tšekkata. Rattaraja, mis oli tõesti väga heas korras nagu mingi promenaad ning nagu hiljem selgus mitmekümneid kilomeetreid pikk, kõrval äärisasid jõge sealkohas puud, kuid kohati olid seal lüngad sees. Rattarada asus valli peal, jõeni jõudmiseks tuli nagu väikesest mäest alla ronida. Siis aga leidsime end kiviklibu pealt. Jõgi ise oli tohutult madal ja külm ning tõenäoliselt savist türkiis, kivikesed nii tervad. Ilm aga nii kuum. Kohati moodustusid madalasse vette kiviklibu saarekesed, kuhupoole paljajalu sammud seadsime.
Kuna mõlemad jõepooled olid põõsastega ääristatud, otsustasime seal samas riided seljast visata ning end värskendada. Kuuma oli kindlasti üle 30 kraadi ning lisaks veel seljakotid ning arvestades oma Sächische Schweizi kogemusi ja ilmateadet, polnud ma aboluutselt palavaks ilmaks valmistunud.
Pisut värskemaina kõndisime nüüd linna poole.
Aga juba enne linna oli janu nii suur, et asutusime ühte taluhoovi sisse vett küsima, mida meile lahkelt muidugi kah anti. Hoovis olid aga sellised naljakad moodustised.
Ja siin mõned näited linnast leitud majadest.
Mõnes kohast tänavate viisi. Ilusti korras, mõnel isegi vasest vihmaveetorud. Tõenäoliselt on see ka rikaste hulgas populaarne koht omale suvemajake muretseda.
Infopunktitibi muiudgi inglisekeelt ei rääkind ning minu saksa keelest suurt aru ei saanud. Anett, kes on ikka saksa keele proff, aga räägib, et ega tema jälle baieri murrakust aru ei saa. Igal juhul ei viitsinud me siis bussiga jamada ja minu palumise peale läksime läbi linna teist teed kaudu uuesti jõe äärde, et sealt omale mõni vaikne telkimiskoht leida ja siis seal ringi vaadata. Kenile aga meeldis meie supluskoht, tema oleks sinna tagasi läind ja päev otsa seal vedelend. Mina tahtsin aga ikka mägedele lähemale jõuda ja nats ringi vaadatata. Lõpuks andis ta alla.
Mingil ajal keersime maanteelt külateed mööda ühe väikese asula kõrvalt jõe poole tagasi. Aga enamus külateid pole siin mitte sellised kruusateed nagu meil, vaid betoonist. Ken rääkis, et Saksamaal on kõva betoomteede traditsioon, kõik teed ehitati esialgu betoonist.
Ja siis selles asulas oli väike armas kirik. Ma ei saa nagu eriti aru, asulas, mis asub linnast mõne kilomeetri kauguselt on kirik, kas need inimesed ei jõudnud siis vanasti linnas kirikus käidud nagu meie talupojad. Või on siis see kirik vanem kui nüüdne linn.
Ja siin mõned põllumajandusnäited, mis oma isa peale mõeldes üles võtsin:)
Silo

Aga jah, kui me sinna jõeni välja jõudime, oli ka seal selline ilus jalgrattatee ning tohutult palju penskaritest jalgrattasõitjaid ning olud olid telkimiseks väga kehvad. Jõe äär oli lage. Ja kui edasi kõndisime tuli võsa ja pärast võsa järsak ja ei mingit kiviklibu, kuhu telk panna. Mõnikord oli teisel kaldal võimausi, kuid polnud silda üle. Ken oli väsinud ning unistas meie hommikusest kohast ning loomulikult heitis mulle minu "vaataks ringi" tegutsemist ette. Mina olin jälle nördinud, et mis see olgu, meil 2 päeva siin aega ja tema tahab mõlemad päevad terve päev lebotada. Natuke tuleb ikka ümbrust vaadata ja siis lebotada, mina küll ei viitsi terve päev lebotada. Isegi kui raske on edasi liikuda. Aga jah, ma ise oleks kah juba ammugi tahtnud mingit kena kohta leida, ka minu planaid olid ju, et leiame varakult kena koha ja puhkame seal. Aga tagasi polnud enam ju mõtet minna, nii me siis kõmpismegi ainult edasi. Lõpuks tegi jõgi meie jaoks soodsa kurvi ja meie poolsele küljele moodustuskiviklibu ning jalgrattraja ja jõe vahel oli väike võsa. Kohta uurima minnes paistis, et me pole esimesed, kes siin peatunud on. Oli näha lõkkeasemeid ja võsas oli kuivanud paljuoksi, millega midagi, võimalik et telki, varjata oli üritatud. Njaah, väga varjatud seekoht just polt, aga käras küll. Kuna võsa polnud väga tihe ja ka teise kalda ääre võsa oli niru, riputasime oma telgile jälllegi mõnigaid oksi peale. Võsa nägi välja selline, pilt küll pärast telgi allavõtmist tehtud.
Päikeseloojangul valmis potis kiirnuudlid konserviga ja juua oli normaalselt.
Tgein päikeseloojangul ülevalt rattarajalt mõned pildid.
Hommikul lebotsaime mattidega kivide peal ja võtsime päikest. No kukal oli mul juba eilsest põlenud. Aga tugeva päevituse saime sealt. Teisel pool jõge avanes vaade mägedele -Tirol.
Siis kui meil lebotamisest kopa ette viskas või siis õigemini kui meie veevarud otsa hakkasid saama, seadsime sammud asula poole. Ostsime muuhulgas veini ja bratwursti,mille jõe ääres katelogikaane peal ära "grillisime".
Njaa ning pärast seda, minu tungival palumisel jalutasime jõe äärt mõõda läbi linna
ja vaatasime tiba teisel pool linna ringi.Tagasiteel leidsime linna servast ikka väga postkaartliku pildi.Kuigi me ei kõndind palju, olime õhtuks omadega läbi ning hääletasime, mis osutus imekiireks, tagasi Überseele. Läksime kohe jõe äärde oma ujumiskohta, et sinna telkima jääda. Aga nüüd õhtu hakul oli seal tohutult sääski, kõval ju soine mets. Ujusime tiba ja mõtleisme, et lähme vaatme, äkki saab linnale lähemale telgi üles panna, sest hommikul vara vaja tagasisõitu alustada, kui tahame stalaktiite ja stalagmiite näha. Teel jäi meiel silma üks masinaküün, kuhu hea tahtmise korral oleks saanud ukse alt sisse pugeda. Kuna oli veel liiga valge, vaatasime veel ümbruses ringi, aga ei leidnud midagi sobivat. Siis hakkasime tee kõrvale ühte võssa telki üles panema, saime sääskede käest julmalt pureda ning lõpuks leiids Ken, et koht ei ole ikkagi hea, kuna autotulede valgusel muutub telgikangas hekuriideks. Koht ei old jah väga varjatud. Jalutasime nukralt metsa poole. Oli juba pime ja helendavad madrikad lendlesid ringi. Mõtleisme kusagilt majast küsida luba nende hoovis magada. Maja kõrvalt algas aga mets, kus oli väikesel alal lageraiet tehtut. Lagendik oli täis helendavaid lendelevaid mardikaid, telki üles pannes lenas üks isegi meie telki. Pärst kohustuslikku puugiotsingut jäime magama. Njaah, kuna mul pea valutas, üsna vaevaliselt. Kusagil kella 2 paiku teatas Ken, et tal ei tule und, kuna mingi loom luusib telgi kõrval ringi. Üritasime teda eemale peletada, aga ta tuli kogu aeg tagasi. Lõpuks otsustasime keni palvel telgi kokku panna ja lihtsalt rongijaama kõige esimest rongi ootama minna.
Mina magasin pingil magamiskotis ja Ken valvas mind ja asju. Rong tuli natuke enne kella 6. Kui valges läks, nägime,e t tegelikult oli teiselpool rogijaama päris hea telkimiskoht, aga kui rong kiiruga mööda sõidab, teeb ta ikka hullu lärmi.
Igal juhul polnud meil enam kiirustada vaja.
Nürnberigi rongi vahetades sõitsime linna peal isegi pisut trammiga ringi, käisime Dönerit ostimas. Lõunasse sõites olime Nürnberigi rongijaamas dönku ostnud, mis oli tavalise lambaliha asemel linnulihast, maksis palju ja pold eriti hea. Loomulikult leidisme oma dönku. Ja panin tähele et Nürnberi trammis jooskev lint, mis teatab järgmisi peatusi, on tõesti märgatavalt teistsuguse saksa keelega.
Ja oma talaktiite ja stalagmiite nägime vabalt. Hea vast isegi, et peatuse tegime. Übersseelt Peginitsisse oli midagi 5 tunni über ja sealt edasi Leipzig veel mingi 4 tundi.

Teuffelshöle

Koobastikus oli hea jahe. Kuid kogu see värk oli seal tiba üle pakutud, suuremates saalides vajutati käima võias muusika ning algas valgusmäng. Üks inglisekeelne perekond nõudis ingliskeelset teksti. Nii hakkas pärast giidi lindilt ingliskeelne tekst jooksma. Et asja vabamalt võtta, kõndime kõige taga. Seal oli ka see perekond, tõen USA-st, nad olid ikka erilised tegelased. Üks meestest ronis igale poole, mõtlemata sellele, et ta nõnda aastatuhandetaga moodustunud purikaid kahjustada võib, ja lasi teistel endast pilti teha. Muidu mõtled küll, et kõigega üritatakse raha teha, et maksa pileteid, et looduse moodustisi näha, aga samas kui siin piletit ja valvet poleks, poleks neist purikatest tõen midagi järgi. Nii, et selle eest võin 3 euri maksta küll. Ja nende lapsed lõugasid nagu metsas. Kui nad lõpuks viimasesse saali jõudisid ja giid seal parasjagu midagi saksa keeles rääkisid, kukkusid kilkama kui lahe see saal ikka on. Nende kõrval olev naine andis neile "Psst"-ga mitu korda märku, et nad vaiksemaks võtaksid, aga tulemust sellel muidugi polnud.
Kogu tuuriks avatud ala oli 1,5 km pikk ning igal suuremal saalil või keerulisemal moodustisel oli oma nimi. Nt Paavsti troon vms.


Pärast koopa külastust keetsime parkla kõrval muruplatsil viimastest toiduainetest süüa ning viimasest 4 tunnist rongides pole vist mõtet rääkida, kuna me seekord viperusteta koju Leipzigi jõudsime.

2 comments:

Anonymous said...

oi appi pornopildid!
aga väga huvitav lugeda. jube tahtmine ikka küll niimoodi saksa metsades ja mägedes kolada.. kujutan ette, et pärast oli oma toas oma voodis niiiiiii hea magada :)

mam

agnjuuša said...

Oi, oli küll jah. Ja kui Jannick nädal hiljem Kenilt tema telki laenuks küsis ja ma Kenilt üle küsisin, et kas ta tahab ikka laenata, äkki magaks üks öö niisama telgiga siin kusagil Leipzgis, siis ta enam telgis magada ei tahtnud;)