Haapsalu ja minu EVS-järgne seminar

Aga eelmine nädalavahetus sai lõpuks käidud Haapsalus Pillel, Mardil ja Stellal külas. Kuna laupäeval ja pühaäeval oli vabatahtliku teenistuse järgne seminar, sai kenasti bussiga Tallinna ja edasi siis rongiga Riisiperre, kuna see 14 kr, millega saab poole Haapsalu tee peale, tasub end ikka väga ära. Ja siis Riisipesest häälega Haapsallu. Oleks tahtnud venna juurest, kes nüüd ka Haapsalus õpib, läbi käia, aga tema oli just bussijaama jõudnud, et koju sõita.
Aga tore oli. Stella on ikka suur preili juba, ronib laua otsa ja mängib laulukarusselli. Minu tehtud sõrmenukud talle meeldisid, tellsi tibusõrmenukugi. Hommikul viis Pille mu hääletuskohta, kust ühe vormikaga Tallinna sain. Seal tee Üksikusse Rüütlisse seminarile.

Aga vabatahlike seminar oli kka väga positiive. Kõik rääkisid hea meelega oma kogemusest, mõned isegi kurtsid, et keegi teine neid niikuinii ei kuula ja mõned sõbrad peavad neid nüüd imelikeks, kuna nad nüüd eelnevast hulga positiivsemad on. Mul tuli mõte, et võiks kirjutada oma vabatahtlikust kogemusest raamatu, mille pealkirjaks oleks "Mälestused, mida mitte keegi kuulata ei tahtnud". Päris mitmed olevat kohanud lauset stiilis: "Ma ju ütlesin, et sellest midagi head ei tule, näed nüüd sa olen nüüd kogu aeg nii rõõmus".
Aga meeleolu ja teotahe oli ikka märksa positiivsem kui minu Saksa vabatahtlike seminaridel. Mitmed panid end tulevaste vabatahtlike abistajatena ning muul viisil infoandjatena kirja. Minagi lisasin oma nime. Praegu teglikult hea meelega oleks mõnele Tartus tegutsevale vabatahtlikule jõudumööda abiks. No eks see meeleolu võib ajapikku raugeda, aga igatahes seal seminaril olid nii mõnedki väge täis.
Ja samuti kuulsin, mida Eesti poolsetele vabatahtlike seminaridel tehakse. Et igast suitsusaunad ning Võrumaal rahvaluule kogumine. Nüüd plaanitakse saa soo kõrval sauna teha ning mingi riituse laadne asi teha, Mulle oleks see küll meeldinud. Samuti imestati, et mu esimene seminar ainult saksakeelne oli ja mõlemad senimarid nii pikad.
Hispaanias olnud meile tantse õpetamas.
Ja antud ülesandeid tehti ka hea meelega kaasa.
Need olid hoopis teistlaadi motivatsiooniga noored kui need, kes minu vabatahtlike seminaridel Saksamaal. Rääkimata muidugi neist suvistest projektidest, mida me korraldasime ning pärast mida nii mõnelgi enam mingit tahtmist midagi korraldada polnud. Mitte keegi ei teinud midagi kaasa, ülesanded tehti moepärast ära, kogu projekti võeti nagu odavalt saadud puhkust. Väga jube kogemus oli ikka, kui teiste grupide grupijuhid ka kaasa ei aidanud, osalejaid valetasid oma vanust ning mu enda grupp vastas igale minu küsimusele, et nad polevat varem asjast midagi kuulnud.
Aga see selleks, oleks mul sellise meelsusega grupp nagu need meie vabatahtlikud, korraldaks küll midagi veel.
Tahaks siin Tartus ka midagi korraldada, aga nendel noortel pole siin küll erilist sedalaadi huvi.

Tagasi Tartus

Rohkem kui kuu aega möödas sellest kui viimasel ajal kirjutasin. Viimane kuu Saksamaal (ja ka Eestis, sest siin oli mul ju ka üks projekt) möödusid imekiiresti. Ega mul siin väga palju teha polegi olnud. Loenguid on suhteliselt vähe, see-eest istub pidevalt lõputöö kukil. Mitte et ma sellega tegelenud oleks, lihtsalt mingi detsembri keskpaigus pean kaitsma lõputöö projekti. Seda sama projekti, millest mul praegu õrna aimugi pole. Pea täesti tühi, huvi puudub.

Pregu istun töö juures. Töötan nimelt natuke noortekeskuses. Esmaspäevane päev on suht nõme, kuna pean siin lärmi sees kella 15-21 istuma. Teoreetiliselt teen siin kunstiringi. Esmaspäeval on viltimine, kolmapäeval graafika, aga noh huvilisi väga pole. Ja siis viimasel jala oleme veel sussi-workshope teinud. Mingi projekt "Keskkonnasäästlik noortekeskus". Ja siis diivnikattetest ülejäänud juppidest õmbleme susse. St noored ja lapsed ise minu juhendusel õmblevad. Täna just tegin kolme u 10-aastase poisiga kolm paari susse.
Aga muiudu oma kursuste asjus olen natuke flayerid kesklinna viinud, aga kesklinna noored siia tulla ei viitsi. Siis septemris oli mul ka noorte infopäeval oma boks, mis, selle asemel, et mingi rularambi ja õnnelooside kõrval olla, oleks võinud kohe samal ajal toimuva käsitöö laada külje all olla. Oleks vaja ümbruskonna koolides reklaami teha, olen sinna kirjutanud,et kas saaks mõnda tundi tulla ja 5 min oma kursusest rääkida, aga vastust pole. Kah toredad koolid meil, koolivälist tegevust väljaspool oma kooli ei või kah lasta natuke reklaamima. Selle pärast olen kah vihane, et mitu korda olen rääkinud, et oleks vaja plakaeid juurde orgunnida, et ma läheks kooli ja teeks reklaami, aga no ei saa. Juhatajaga jäi nüüd nii, et ta tänaseks orgunnib plakatid ja siis ma kolmapäeval enne tööd saan need koolidesse viia. Aga loomulikult palakateid siin pole. Mul hakkab sellest juba vaikselt kopp ette viskama. Teeks ringi, aga need tavalised noortega noored pole mingisugusest tegevusest eriti huvitatud. Korra proovivad ära, aga mingeid järjepidevaid ringiskäijaid neist ei saa. Nii, et oleks ikka vaja minna koolidesse. Ja siis palgajama, see on muidugi teine asi.
Ja muidu ma üritan jah hullult käsitööd teha, tahaks omale käsitööblogi teha. Sellist, kust inimesed minu käest asju saaksid tellida. Ja siis kui oleks mingi enam-vähem töödega blogi, tahaks pakkuda end kuhugi normaalsematesse tingimustesse ringe tegema. Siia noorteka lärmi siise ju iga inimene tulla ei taha, mis tingimused need kunsti ja käsitöö tegemiseks on. Pregu on käinud mõned üliõpilased, kes tunduvad huvitatud, aga pärast esimest korda tagasi ei tule. Ja siis väikesed lapsed, kes esimese tasuta korra ajal teevad omale mingi väikese ehte (nagu see käevõru),siis enam edasi ei tule, masendav.
Tuleks maksta vaid materjaikulu eest. Samas Rahvaülikoolis maksaks selle ssama asja eest u 1000 kr pluss veel materjalikulu.

Nii, et praegu ma siis igal võimalikul hetkel vildin, nii et Kenil, kelle juures ma elan, asjast juba ammu kopp ees. Ja nüüd hakkasin omale ühte päris keerulist mantlit õmblema. Vahepeal käin koolis ja loen kooli jaoks ja siis teen perele süüa (Kenile ja tema vanematele). Vahepeal oli meil päris tihti Uno-õhtuid. See nädalavahetus polnud, eelmine nädalavahetus olin ise vabatahtliku teenistuse järgsel seminaril. Siis alguses käisin ikka sõpradel külas, muuhulgas vaja ka pealetulev põlvkkond üle vaadata (siiski mõned lapsevanemad alles külastamata, kuna iga näd vah ei jõua ka Tallinnamail käia) Ja siis kandideerisin Kanaaridel toimuvale koolitusele ja olin ikka väga kurb, kui siina ei saanud. Jama, tahaks kuhugi sõita, aga ei ole koolitusi, kuhu kandideerida. Aaastalõua asi, rahad ostas, keegi ei korralda. Peab siis varakevadele lootma jääda.
Ja ikka jube kahju on, et mul Saksast tulles kott nii täis on, et omale saapaid ei saanud osta. Mõtlesin, et küll siit Eestist ka saab, aga tutkit. Esimesed normaalsed on 1500 kr, aksas oleks sellised 500-600 kr-ga saanud.
Nii juhataja just käis, läks palakateid vaatama, nii et äkki saab plakateid, mis tähendab siis, et tuleb end hakata koolidesse vedama. Ja siis tõi meisterdamismaterjale, tuleb hakata väikeste jaoks erinevaid tegevusi välja mõtlema, mis pole õnneks nii hull, kuna saan Saksamaa kogemusi kasutada.

Kiire

Viimasel ajal on ikka nii kiire, et blogisse ei jõua midagi kirjutada. Ja nüüd laupäeval tuleb ju see noorsoovahetus kah, kuhu mu vend tuleb, nii et pole ka tulevikule loota.
Nädalavahetusel käisin Eestis. Meil oli 11-20. augustil Eestis toimuva noorsoovahetsue asjus team-leaderite kohtumine, mina esindasin Saksamaad. Ja uskumatu, Easyjeti töötajad käisid lennuki peal kilekotiga Aafrika lastele raha kogumas. Vähe sellest, et Berliini metroos (isehakanud) muusikud rongiaheldatud reisijatelt muusikaga raha lunivad, on nüüd lennuki näol leitud veel üks koht, kus inimesed nagu purgis kinni on ning rahaküsijatest ringiga mööda ei saa joosta.
Neljapäeval olid Ken, ema ja Anar mul kenasti lennuki vastas, ainul et lennuk hilines mingi 40 mintsa, pluss veel pakihoid. Siis Keilasse kohvritäit Saksast kaasa veetud talveriideid viima (kohver oli muidu suht limiidi peal, 19.2 kg), õhtul oli Roosiojade hoovis sünnipäev, Martini sünna ja väike Ott sai 6 kuuseks. Kõige muu hulgas sai üle 9 kuu saunas käidud ja kella 2-ni Monopoli mängitud ning Tomi Aafrika-reisi pilte vaadatud.
Reedel läksin siis Itaalia juhendajale Fabriziole lennujaama vastu, teised olid tööl, pold aega. Lend hilines jällegi, olin vihane, oleks selle asemel shoppata taht. Ja kui me Farbiziot parasjagu hostelisse viisime, kus Leedu juhendaja meiega liituma pidi, helistas mulle Maris, et kas on võimalik, et ma Eestis olen, Heleri oli mind Rõõmu Kaubamajas näind. Jah on küll, aga mis ma siin ikka sõprade hulgas kära tekitan, kui kõik aeg juba sisustatud. Igal juhul oli meil õhtul Vanalinnas miiting.
Laupäeva hommikul asusime Ida-Virumaale teele ning panime Keni Peterburi mnt otsas maha. Ööbisime Aseris Kairi vanavanemate majas. Käisime Lüganusel koolimaja ja võimlat ning Maidlas hostelit kui noorsovahetuse võimalikke öömaju vaatamas. Hostel oli täista kena, puhkenurgake ja köök kah, kui nüüd omanik lubatud 30% hinnaalandust teeb, saame koolimaja põranda asemel seal ööbida. Ja siin on Maidla mõisa-koolimaja saal, mille eest tunnis 500 kr renti küsitakse.
Käisme Liimla randa, kus ühel projektipäeval rannakoristus peaks toimuma, kaemas, aga koristada poel seal palju, nii et tuleb midagi muud asemele leida. Tagasiteel avastas Liisa, et omaautovõtmed ära kaotanud. Tuhnisime mitu korda terve ranna läbi, kuid ei midagi. Tallinnast pandi bussile auto varuvõtmed ja nii 3-4 tunni pärast randa tagasi minnes leidsime õnneks auto täies korras eest. Koos seesoleva Liisa rahakotiga, milles kõik dokumendid.
Maidlas oli parasjagu vallapäevad. Viisime oma välismaalsed siis "Kuldse Trio" kontserti kuulama. Joogist vabakslasknuna tansulöövate eesti meeste hulgast leidsin ühe väikese poisi lavaääres istudes bändile kaasa elavat.

Ja peolt ei puudunud ka sangpommiga õllejoomis- ja naisetele saba puldelisse ajamis mängud ning ilutulestik, mis aga siin väga ilusasti kõlaritest kostuva Tõnis Mäe "Kodu" saatel oma kulminatsiooni leidis.
Pühapäeva hommikul sai veel teinegi kord saunas käidud, saun oli küll kui ainuke pesemisvõimalus, soojaks köetud, aga keegi selle järgi eriti vajadust ei nänd tundvat, niisiis tegin omale hommikuse leili, päast mida ilmus kohale Leedu neiu, kes kuuma sauna ei talu ning pesi minu soovitusel õue peal kausis oma juukseid.
Pühapäeval tagasiteel Tallinna, välismaalased soovisid mäkketõusu asemel Tallinna shoppama minna, jooksime kiirelt Kalvi mõisast läbi.
Ja kõigi nende hilinenud lendude krooniks, saabus minu lennuk Berliinist tund aega hiljem Tallinna, mis tähendas, et jõudsin ka rohhkem kui tund aega hiljem Berliini. Suvi, õhk olevat lende täis old, kõik lennuteed kinni. Njaah, Tallinnas ekraanil jooksi kiri, et Londoni lennuk oli juba 5 tundi hiljaks jäänud.
Igal juhul polnud ma sellega asvestanud,et üks lend nii palju hiljaks võib jääda ja minu 29 eurisest piletist, mille olin osnud kõige viimasele rongile, võis tagumikku pühkida. Kirjutasin juba Eestist Trifinile sms-i, et äkki saaks tema juures öö veeta, kui ma aga mingi kl 1 vasust ei saanud, keerasin lennujaama viimasele vabale pingile magama. U 15 minsta pärast helistas Trifin ja vabandas, et sms-i telefoni pold kuuld, oli kusagil peol, aga toakaaslane pidavat mu sisse laskma. Njaa, uuesti S-Bahni peatusesse, nood aga ei sõitnud enam, rongijuhi seletuse järgi peaks kusagil buss olema. Mingid bussid olid jah lennujaama läheduses, aga nende tabelid ei läind bussi peal olevate kirjadega üldse kokku ja kui nas siis aint paar peatust edasi sõidvad, ei tahtnud ma end kusagilt tänavalt ilma edasise ühenduseta leida. Näis, et lennujaam on siiski vähemalt varblane peos. Ja siis saabus Trifinilt sms, ta korterikaaslane magavat vist sügavasti, ta ei suutvat teda kätte saada.
Selleks ajaks oli aga ka see vimane pink juba hõivatud ning pidin teiste noorte hulka lennujaama ülemsie korruse põrandale pikali heitma. Mõnel seal oli magamsikott ja isegi madrats ning padi, mul ainult oma kootud kott pea alla panna ja reisikohver seina najale selja taha asetada. Nii ma seal siis üritasingi suveriietes jakike peal kahhelkivipõrandal ööd mööda saata. Siin siis see nurgakse, kus juba hommikul ärkvelolevate kuttides rohkem akna poole seina ääres pikali olin (radiaatorite alune oli öösel juba enne mind okupeeritud).Mingi kl 5 paiku hommikul kui eriti külmaks läks, leidisn soojendustiiru aajal ühe vaba pingi, kus kella 8-ni hommikul pikutasin.
Kuna mul see 29 eurine pilet niisama raisku läks ja rongi pealt pileteid ilma etteostmiseta suht kallis osta on, läksin oma tuntud Nikolasee peatuse juures olevasse tanklasse Leipzigi autosid otsima.
Peatus auto, mis pidi Magdeburgi minema, no pole hullu, viib mu ehk kiirteeloleva esimese tanklani, kus suurem võimalus Leipzigi minevat autot leida. Türklase moodi autojuht hakaks aga mind Magdeburgi kutsuma, et paar tundi seal ja siis tal Leipzigi asja. Ütlesin, et mul pole aega, pean tööl olema, öö läbi magamata, vaja asju ajada, jne. Sellest polevat hullu, ta ostvat mulle hotellitoa, kus seni magada saan, kuni ta oma äriasju ajab. Asi tundus väga kahtlane, mul pold oma tavalist reisikaaslast, paberinugagi, kaasas. Õnneks märkasin ühe tankla silti, kus palusin tal end maha panna. Minu õnneks mees ka nii tegi, kuid väljas mu kohvrit (millest olin juba varem mõtetes olnud valmis loobuma, kui vaja kusagil kiirelt plehku pista), välja tõstes, hakkas rääkima, et äkki sõidaks siin mõned meetrid edasi, 20 minutit ja 100 euri. Kui ma selle peale suured silmad tegi, tõstis ta summa 200 euri peale. Tuli teda ikka natuke aega veenda enne kui ta end nördinult ja pahaselt auto esiistmele suunas ja minema sõitis.
Ajab ikka närvi kui siin mingid kahtlase päritoluga emmigrandid selle peale, kui kuulevad, et sa vabatahtlik oled ja ilma palgata töötad, arvavad, et oled mingi kodumaalt piimamägedele põgenenud neidis oled, kes hädasti siia elma jäämiseks "abiraha" vajab. Umbes samassugust suhtumist ja pakkumisi olen ka siin Leipzigi emmigrantide rajoonis kohanud. Eks iga inimene vaata ikka oma probleemide mätta otsast. Kui inimene on põgenenud siia pudrumägesid otsima ja iga hinna eest uut elu alustama, ei mahu talle pähegi, et Euroopas on programme, kus niisama aasta turvaliselt välismaal saad elada ja noori, kes siia lihtsalt kogemuse ja lõbu pärast aastaks tulnud, sest et neil kodumaal lihtsalt igav on. On inimesi, kelle jaoks välismaa seostubki ainult emmigrantluse (kohana, kus raha teenida), mitte reisi ja kultuurisihina. Ja kui sind, kaasaja kultuurivahetusprogrammiteadlikku noort, lihtsalt suvaliseks kõigega nõus emmigrandiks peetakse ning isegi sinu seletuse peale aru ie suudeta saada, kuidas midagi nii utoopilist üldse võimalik on, paneb see algul vihastama, siis aga teeb mõne inimese omanadatud maailmavaade kurvaks ja lootusetuks.
U kl 12 jõudisn lõpuks ühe India-Saksa perekonna autos Leipzigi. Kl 15 olin unesegasena ühe jäätmetöötlustehase uske taga, kus saksa noorega koos projekti tarbeks filmi teha. Kl 17.30 olin linna teises otsas koos bossiga noorsoovahetuse toitlustuse asjus läbirääkimisi pidmas.

Teisipäeval oli mul mu siinne viimane kursus -pärliehted.Eile oli Henril hüppeliigese operatsioon, jalg on tal nüüd üleni oranž, tont seda teab, miks see infektsioonivedelik just oranžpeab olema. Üldnarkoos oli ja nüüd sööb valuvaigisteid, valu ei tunne, ainult palav on päev läbi voodil lesida. Täna näitas pilte. Arsid olid opiajal mõlemale jala küljele väikese augu teinud ja selle kaudu midagi urgitsenud ja sellest kõigest oligi tal fotod, kus ümmargusest avast kõhre, luud ja mingit tööriista selgelt ja värvilsielt näha oli. Tõenäoliselt oleks ka Aloril taolist op-i vaja, kuna Henaril tundus sama probleem olevat, mitte midagi tugevamat ja äkilisemat jalalabaga teha ei andnud.
Tänane viltimiskursus kuuldavasti prantsusekeeli kõnelevatele aafrika noortele aga nii keeruline polnudki kui olin arvanud. Minu kursusele tuli hoopis kari skas neiduseid ja ainult üks aafrika noormees, kelle nigelast inglise keelest saime aru, et ta peab plaani oma siin valmistatud roosa fotokakott maha müüa. Uuris, kes inimesed ostavad selliseid asju ja kui kallid need oleks. Ei tea, kas see oli minu eileosetud uue kleidi süü või siis noormehe äriidee, aga päeva lõpus tuli ta muga veel rääkima, et tore töö mul, et talle meeldib.
Aga aafrika neiud olid üsna noortepäraselt riides, seda suurem oli üllatus noormeest seljas kirjuid aafrikapäraseid hõlste näha. Minu kursuse saksa neiud tegid täitsa head tööd,
(mobiilikotid) (ühel neiul oli väike õde kaasas, kes raamatust munadepühatibu leidis ja seda kangesti endale igatses, koos vanema õega sai tibu ka teoks)
Aga neiud olid erivevalt mu varasematest kundedest, kah juba mingid 18-aastased. Ühele neist aitasin tiba isegi filditud rahakotile lukku külge õmmelda, ühel neiudest vilimise jaoks kannatust polnud, seda suurem oli mu üllastus, kui leidisin selle sama neiu teisi õmblustöödes abistavat. Teised viltisid ja tema õmbles pärleid külge ja haaknõelu lilledele taha.
Peale minu andis Hans siiditrükki:
Ja üks teine mees juhendas tuhapolkist valmivaid kujusid:
Nii, et läkski jälle pikaks ja ei ole jälle jõudu midagi laupäevaseks noorsovahetuseks lugeda ja ette valmistada.
Täna sain teada, et Poola grupp saabub juba laupäeval kl 9 hommikul, varem olin ikka arvestanud, et alates pühapäeva hommikust tuleb hakata noret aega sisustama. Ja arvata võib, et paljud Eesti grpi neiud oleks tahtnud laupäeval kl 9 hommikul saabuda, vanalinnaga tutvuda, kus toimuva mängu kunsnikud välja praakisid, kuna oleks tarvis juba tööle hakata, et projekti lõpus aset leidev näitus ikka kvaliteetene saaks (tegemist on päris nõutud ja ka rahvusvahelisel areenil tuntud galeriiga) ja loomulikult shopata.

Koolivaheaja I nädal

Saksamaal hakkas lastel alles selles nädalast koolivaheaeg ja meie keskuses loomulikult koolivaheaja eriprogramm. Sellest, kuidas tavalistele kursustele joon alla tõmmati ja mis toimus pärast minu puhkust, teen kunagi hiljem takkajärgi sissekande.

Igal juhul, kui mina esmaspäeva hommikul tööle jõudsin, sõtkus Konrad koos lastega juba põhku vedelasse savimassi.
Plaanitavast savivandust oli valmis paljuvitstest sõrestik. Sõrestik kui sääsevõrestik, seda näitas hilisem paraktika, kui kogu sellele kupatusele kilode viisi õledega segatud savimassi peale kanti. Lühdalt tuli seda mitmeid kordi toestada ja lõpuks ikka suures osas savi pealt ära võtta ja tugevam alus teha. Lõpetuseks, et kogu see savimass sisse ei lendaks, asetasime elevandi seljatoestuseks traatvõrgu.
Ja kursuse lõppedes, pärast 4 tundi tööd ja ühe tüdruku ojana jooksva ninaverejooksu peatamist, mille abistamise au Kondrad mulle lahkelt loovutas, nägi elevant välja selline. Kuna kursus oli kaheosaline, lubati homme tööd lõpetama tulla ja lisaks veel krokodill ehitada.
Igal juhul teisipäeval tulidki lapsed uuesti ja valmis sai kaks looma, njaah, elevant muundus küll dinoks, aga krokodilliga läksid lood tiba libedamalt.
Peale Konradi saviloomade oli teisipäeval Kristinal kaks batikakursust, hommikul kl 10 koolipoolne tellimus, mingi 20 last kohal ja kella kahest tavaline "tuleb, kes tuleb kursus", kus kah vähemalt kümme last kohal. Keedeti ja vaaritati, mis kole, aga lõpuks rippusid verandal mitmevärvilised T-särgid.
Kolmapäevasel batika workshopil said ka minu valged joogapüksid ja Viru Valge maika uue kuue (vastavalt siis punane ja oranž).
Nagu talvevaheajalgi, Sylvia siidirüki kursusel nii edukalt ei läinud, kummalgi päeval ei ilmunud kohale ühtegi last. Mis on väga imelik, kuna batikas oli tosinate kaupa lapsi, kes oma T-särgile uue elu andsid ja samas, siiditrükk, kus oleks vast modernsema ja coolimagi T-särgi saanud, ei paku mitte kellelegi huvi. Jaah, siinkohal valetan, Konradile pakkus küll. Sylviaga koos meisterdaski Konrad šablooni ja trükkis pildi natuke ebaõnnestunult oma T-särgile. Aga vähemalt oma tehtud.
Aga teisipäeval käisid mul Frankfurtist külalised, kaks noormeest Hospitality Clubist, kes Leipzigist kunsti otsima tulid ning öömaja vajasid.
Leif ja Roman tegid mulle hiinakas õhtusöögi välja, millest pool minuga karbis kunstikooli, kuhu u kl 23 kondama läksime, kaasa reisis. Roman õpib Düsseldorfis maali ning tahtis näha, kuidas siinne kunstikool välja näeb, mille vastu mul endal kah midagi pold, ning ühtlasi ka diplomitöödele, mis minu arust vähemalt selles osas, kuhu öösel sisse pääsesime, suht nõrgad olid, pilk peale heita. Aga kunstikooli läheduses oli ala turvameestega ümber piiratud, Roman, kes oma Ukranina verele omaselt igale poole kohe uurima ja küsima läheb, sai vastuseks, et tegemist on USA saatkonnaga ja igal pool maailmas on USA saatkonnal alati turvamehed ümber, nii kindluse mõttes.
Igal juhul pärast väikseid kodus tehtud jooke ja ühest baarist tasuta saadud pitsikest, leidsime end Wilhelm Leuchner Platzilt, kus lähima tunni aja jooksul ühtegi trammi Zorrosse ei sõitnud. Zorro on Antonio kirjelduste kohaselt Leipzigi bohheemlaste rajoonis asuv Zavoodi taoline baar, mille kohta ka nood kaks noormeest neid Leipzigi toonud autojuhi käest infi kuulnud olid.
Roman haaras kohe härjal sarvist, pole midagi, lähme taksoga, mis see ära ei ole, 6 euri, igaüks maksab 2 euri. Ja esimene möödasõitev ja ka peatuv takso oli väike limusiin, mis lubas meid 6 euri eest Zorrosse viia. Aga taksojuht tegi valearvestuse, pidas Zorroks üht lähemat kohta ning seejärel lubas meid selgitas, et Zorroni jõudmiseks tuleb meil hoopis 8 euri välja käia. Roman hakkas kohe vastu vaidlema, et tema eksimus ja meie ei maksa. Lõpuks lepiti 7 euri peale kokku.
Zorro oligi üsna Zavoodi sarnane, ainult suurem. Samuti prügimäelt kokku tassitud mööbel ja isegi üks hiidvana KAZi esiots. Rahvas mängis parasjagu lauatennist, nii et u 2o masi jalutavad ringis ümber laua ja löövad nii palli (sellel stiilil olevat ka oma nimi, mis mulle pregu külla aga enam meelde ei tule).
Läksime ala uurima. Peale baariruumi oli poollagunevas majas mitu grafitiga täidetud korrust, kuhu minu külalised ka enda poolt jäljed jätsid. Kahjuks ei olnud mul forokat kaasas, ei saa seda robotjukut näidata, mille Leif sinna seinale joonistas, aga äkki satun kunagi Zorrosse tagasi ja leian selle kujutise ikka veel eest.
Aga joogid olid siin odavad ja sellised joogid, mida ma kusagil siin poes müügil pole näindki, ning õllerahaeest sain terve pudeli jõhvikaveini. No selline peet.
Suundusime trammi otsima, kuna kutid tahtsid ka kesklinna grafitit teha, olid rongijaama lähedal mingi koha päeval valmis vaadanud. Tee peal tegi Roman ühe väikese poekese ruloodele suure termomeetri. See oli nii naljakas, kuidas kutid üksteisele katet tegid, üks oli pidevalt valves ja iga väiksemagi ohu eest kohe hoiatati ja katkestati tegevus. No tegelt oli pime ja ala selline, kus kedagi poles see kottindki.
Aga ka kesklinn oli jummala tühi, aga vaesed kutid tegid ikka täie võimsusega valvet. Mida nad kesklinna joonistasid, seda ma ei näind (ja pole vahepeal vaatamas kah käinud) kuna passisin parasjagu valves oleva kutiga kaugemal nurga peal. Siis sõitis turvaauto mööda ja Leif käskis meil minema jalutada, nii saimegi üsna meie maja juures põõsaste vahel Romaniga uuesti kokku. Roman jättis spreydega koti sinna samma põõsa alla homset ootama ning jalutasime ära koju magama. Kell oli nelja paiku kui kutid meie rõdule asetutud madratsitele magama said.
Igal juhul oli see tore öö, siinsed baaris paar tundi õllejoomised või korteris õlle joomised on ikka igavuseni ära tüüdanud. Ja nüüd on meil siin ju Daniel Inglismaalt, kes mind pidudele kaasa kutsub, aga 5 euri eest elektro peole ma minna ei viitsi, võib-olla ainult siis, kui ma õhtul väsind ei juhtu olema ja pidu tasuta oleks.
Aga see mul meeles ei oldki, et kolmapäeval oli meil Konradiga kohtumine selle kooli direktoriga, kus meie noorsoovahetus projekti ajal ööbimine toimub. Pidime võtmed kätte saama. Kuigi mulle tähendas see kohtume ainult kohal lekut ja kaasastölknemist ning noogutamist, oli ikka väga mark räsitud ja unine välja näha. Seda enam, et sellele direktorile tuleb väga hea mulje jätta, kuna ta tegelt ei taha, et me oma projektiga seal ööbiksime. Aga oli teine täitsa heas tujus ja pärast mitmeid allkirju (muuhulgas ka u 4-5 lk-sele võtmetega ümberkäimise juhendile allakirjutamise) sai Konrad võtmed kätte.
Neljapäeval oli mul oma kipsmaskide kursus, kus asi oli täesti kontrolli alt ära, registreerunud 5 lapse asemel ilmus kohale 11. Õnneks aitas mind Kristina, tõenäoliselt oli temast isegi rohkem kasu kui minust. Aga lastele kursus meeldis ning rõõmsalt elevusest kilgates jooksid nad järgitulnud emadele oma maske näitama.
Neljapäeva õhtul oli Lesenacht, kus oma lemmikraamatu, kaisukaru ja magamiskotiga kohale tulnud lapsed õhtu ja öö meie majas veedavad. Tutvumismängude ajal tegelesin üleval oma asjadega, aga õhtusöögi ajaks olin loomulikult kohal. Sõime keedukartulied või, soola ja tšatšikikastmega. Ja siis asusid lapsed mingit tainast pulga otsas praadima. See taigana pulga otsas praadimine pidavat siin väga levind olema. Maitse oli nagu kerkind soojal taignal.
Ja siis asusid lapsed oma lemmikraamatuid ettelugema ja seletama, pärast esimest ettekannet, seadsin sammud kodu poole, kell oli niigi juba üheksa õhtul.
Laupäeval tahtsin minna Thüringeni ühele tasuta festivalile, kus üheks kontserdipigaks on suur pajuvitstest ehtatud palee. Umbes selline nagu meil keskuse aias, aga märksa suurem. Kuna keegi asjast eriti kindlalt huvitatud polnud, vaatasin õhtul välja isegi sobiva koha, kust oma hääletusteekonda alustada, festivalikoht oli üsna Leipzigi lähedal. Aga terve öö sadas ja ka hommikul kümne ajal sadas. Siis, mõtlesin, et käin siin muuseumites, polegi sinna jõud. Aga hommikupoole tegin lõhesalatit ja siis lõpetasin oma kollase pluusi õmblemise ja kuna see nädal oli Leipzigis fotograafia festival, otsustasin vaatama minna, kas midagi äkki tasuta näha ei anna. Kõigepealt aga tiir linna peal, kuna 15-18 lubatavat seal tänavatearit. Tegemist on klounaadi ja žonglaažiga, loomulikult käidi pärast mütsiga rahva hulgast raha kogumas.
Fotograafiafestival
asetses tervel tänaval erinevates galeriides ja selleks kujundatud mahajäetud vabrikuhoonetes ning Spinnereis (seal vanas puuvillavabrikus, kus kunagi Bimbotownis käisin). Päevapilet maksis tudengile 7 euri, aga kuna kell oli juba 17 ja näitused 20-ni avatud, siis pidin ikka enne selgeks tegema, kas midagi tasuta ei näe. Ja kuna ilm oli pilves ja mul jakk seljas, jalutasin esialgu niisama vargsi sisse, aga mitte kusagil ei kästud varruat üles tõsta ja näidata, kas sul ikka käepael on või ei ole. Ja nii ma siis seal tänaval galeriist galeriise sisseaustudes jalutasingi Spinnerei poole. Spinnereisse jõudisn küll alles kl 20 ja seal õnnestus mul aint ühte näitust näha, aga teepeal jäi mulle ette mitu võistlustöödega näitust, teemaks oli "Fallen". Juhtusin ka võidutöid nägema. Üks noormees, kes oli aasta jooksul käinud külastamas üht vandekodu-haiglat. Kuupäevadega pidid vanadest inimestest ning enamuse puhul ka nende surmast. Aknalaual seisis ka rohkemate fotodega raamat. Iga esimese pildi juures nimi, sünnikuupäev, ja väike jutuke. Järgmine külaskäik, järgmine pilt ja mõni uue karakteri tutvustus või siis mõne inimese nime taga seisab ristike ja pilt matusemingis surnust. 25 august 2006, üks 80-aastane naine, tektsis seisab muuhulgas, et tütar käib tal külas ja naine räägib talle, kui väga ta surma kardab, u 10 päeva hiljem lamab naine meigituna ja peosoenguga surivoodil. "Kõik nad põevad surmahaigust ja teavad, et sealt hooldekodust enam tagasiteed pole, aga siiski võitlevad oma elu eest", seisab raamatus. Või siis üks naine, kes oma palati isiklike asjadega on lasknud kujundada. Kuigi ta enam voodist tõusta ei suuda, lamab ta iga päev meigituna soliidses rõivastuses, roosa padi-koerake pea all.
Üks näitus asus aga hoones, mis oli täis vanakraami, mingi 4 korrust täis vana mööblit ja muud vanakraami.
Ühes lagunenud vabrikus oli arvutimängudeteemaline näitus ning kunstnik oli muuhulgas toonud näituseboksi oma toa.
Aga selles Spinnerei saalis, kuhu veel enne sulgemist jõudsin, seisid teiste hulgas mitmetuhandsest imetillukesest fotost kujundatud pildid. Selle tehnika nimi pole mul enam meeles.
See pearätiga pilt on moodustatud googlest leitud koonduslaagrite piltidest, nimekirjas seisid ka meie Klooga ning Vaivara.

Aga täna käisime Anetiga Erfurdis. Oma laselaagrist tagasitulnud Cristina leidis, et peab terve päev pesu pesema, kuna lendab homme Itaaliasse ning tuleb tagasi oma kutiga (kihlatuga, aga peale Cristina, kelle pulmad järgmisele aastale on määratud, kihlusid meil eelmine nädalavaheus ka Yannick ja Maud, pulmad planeeritud 2-3 aasta pärast), Ja Daniel, keda küll kutsusime 9 euri eest Sachen-Ticketiga Erfurti kaasa, aga tahtis kangesti 10 euri eest siia samma kõrvale Hallesse minna, kus ta selle raha eest iga nädalavahetus käia oleks saand. Njaah, aga Halle rongijaamast leidime õnneks veel kaks neiut endiga liituma, nii et lõpuks saime sinna ja tagasi 6 euri eest.

Efurt
Oli ilusaid maju täis, nii keskaega kui ka juugendit. (eks värskelt valmis saadud kollane pluus tahab kah fototuleproovist läbi käia)

Ja raekojahoone, kui see ikka oli raekoda (aga kõrval oli uhke kuid tõen äsja tulekaju üle elanud gildikoda), oli kaunistatud lillevanikute ning geivärvides rahulipukestega. Kusagil juuksuritöökoja uksel ilutses see sama vikerkaarevärvides kleepekas.
Aga muuhulgas leidsin omale raekojahoone kõrvalt uue sõbra.
Siis olevat Erfurt veel kuulus pikima keskaegseid maju täis ehitatud silla poolest. Nii, et see tänav on tegelikult hoopis sild.
Ja Erfurti noored on silla läheduses omale Pirogovi leidnud.
Ja loomulikult ei puudu ühest korralikust Saksa linnast ka gooti katedraal, mille esine oli hetkel muusikali jaoks sobivaks kujundatud, muusikal Marthin Luhteri elust, njaah, seda oleks isegi näha tahtnud.
Katedraalis meeldisid mulle puust nikerdtud toolid, mis asusid altari ümbruses, kuhu oli üks muuseumitöötaja valvesse pandud, kes pidi lollidele turistidele ütlema, et nood välguga ei pildistaks. Tööd oli tüübil muidugi palju.
Ja siis kella 17-st läksime ühte aeda, kella 17-st selle pärast, et siis oli 4.5 euri asemel tudengihinnaks 1.50 euri. Aga see-eest pandi kõik alal olevad muuseumid kella 18.00 kinni. Jõudsime käia tiba aiakunsti muuseumis kus ühel korrusel olid eksponaadid aia ajaloost. Siin siis eksponaat keskaja salongist.
Kiiruga jõudime pilgu heita veel õhust tehtud fotodele, kus erinevad kutuurtaimede põllud nagu mustriga vaibad välja nägid. Anettele see meeldis.
Peale lillede, taimede, skulptuuride ja erinevate aianäidiste (nt Jaapani aed ja selline väike aiamaade rajoon, mis eestis alevikes tavaliselt asuvad) oli alal igasuguseid muid lustakaid eksponaate. Näiteks vaatetorn, käe kujuline bassein, mille kõrval asus hüpnoosiketas,
purskaevud, mida puldist kontrollida sai (sisse ja välja lülitada), kivist sofa jne
Ka aiast leidsin omale sõpru juurde.
Aga enne lahkumist jäi meie teele ette ilmatusuur laste mänguala (ponid, loomad ja mänguväljakud), kus proovisime mõlemad Anettega turnimispüramiidid ära. Njaah, 6-12 aastastele lastele see nüüd küll minu arust väga jõukohane pole, sinise ja kollase tasandi vahe oli nii suur, et meil kulus sinna jõudmiseks päris palju aega, mõtlemist ja jõudu. Aga samas on lapsed väledamad ja jõuavad oma keha paremini tõsta. Igal juhul oli minu võitlus väga tihe.