Mina kui õmblemisõpetaja ja rattaparandaja

Tulen just töölt, kolm minu kursuse tüdrukut sai oma koti valmis. Paistsid teised oma töö üle üsna uhked olevat. Tahtsin neist pilti teha, ühel oli kibekiie, ütles, et tuleb järgmine kord niikuinii selle kotiga. See vast näitab, et tüdruk plaanib oma kotti kanda kah, vähemalt rahakott, mille eelmise tööna tegime, oli tal küll täna kasutuses.
Ja see lehmakott ei olnud isegi mitte minu idee, kuigi olen karvast kah lehmakotte kunagi teinud. Tuli ise joonise ja kindla ideega see vildist teha minu juurde.

Rattaparandus

Olen vist siin blogis kunagi mainunud, et mu ratta kummid olid täiesti tühjad, kui ma teda ükspäev maja eest võtma läksin. Ja Max ütles, et nägi kedagi mu ratast lõhkumas. Eile siis küsisingi bossilt luba rattatöökota minna. See on meil Villas, selline iseparandustöökoda.
Sain mitmeid kordi töökoja juhatajalt Holgerilt kuulda, kuiad ta on vabatahtlikele ja Elizabethile öelnud, et me ei hoiaks oma rattaid maja ees. Mina pold seda kuulnud ja arvasin, et kuna kõigi rattad on pidevalt maja ees, käibki siin asi nii.
Igal juhul tegin siis käed mustaks ning õliseks ning keerasime rattad maha, võtsime kummi raamilt, Holger täitis selle õhuga, aga kumm ei läinud pauhti tühjaks nagu ühel seal oleval tüdrukul. Ka vees ei leidnud ma auku. Ka teine ratas püsis ilusti täis. Keegi oli vist lihtsalt nalja teinud ja kummid niisama õhust tühjaks lasknud ja kuna Max oli mulle öelnud, et nägi kedagi mu rattast lõhkumas, siis ma isegi ei vaevunud kumme pumpama, kuna arvasin sellel mitte mõtet olevat. Siis üks noormees aitas veel mu ratta disaini vähendada - käiguvahetaja, mis juba ratta minu kasutusse andes ei töötanud ja võib-olla ka siis kui Villa selle ratta kusagilt sai, nupud. Tüüp parandas isegi esipidureid, esialgu tundus, et asi töötab, aga paari surumise peale jookisis jälle üle võlli.
Aga töökojas oli inimesi palju, palju selliseid korraliku meigiga ilusaid nukukesi. Aga kuna ma iga kord nendest saksakeelsetest käsklusest aru ei saanud, tuli min vats isegi rohkem aidata kui neid neiukesi;)

Theater Non-Stop

Nii, eile oli siis lõpuks see päev, mil üks Spielkiste teatrikursustest Kunstiaias Theater Nonstop üritusel oma uue krimitükiga esnema pidi. Minusse puutus see asi nii palju, et trupi juhendaja Nadine palus mul näidendile kujundus teha. Sellega ma siis vähemalt kolm nädalat tegelesin. Nadine tahtis midagi koomiksilaadset - 2D paberkostüüme ja mustvalget kujundust. Igal tegelasel on üks atribuut.
Niisiis valmistasin paberist ühe kaabu Komissaarile, seeliku Asstistendile, kleidi Evale, päikeseprillid tema armastatule, paruka 70-aastasele Juliale, vuntsid tema kallimale ning boa Divale.
Ja siin ma olengi pärast kostüümidega ühele poole saamist.

Niisiis koos selle pagana isevalmistatud tapeediga, mille õhukesele libedale paberile trükkimisega ma omadega ämbrisse astusin, kuna paberi liimimisel värv tükke andma hakkas ning paber kortsu tõmbas, ning ekraaniga, mille taga noored varjuteatrit teha saaksid, olin mina esietenduseks valmis. Ainult, et trupil polnud seda, kus minu valmistatud asju kasutada. Neil oli ainult 5 stseeni valmis. Panime siis kambaga mustad kardinad ja kõik seinad üles ning vaimustuses trupijuht tegi kostüümidega fotosessiooni. Aga nagu arvata oligi ei piisanud 30-minutilisest proovist, et niigi Nadine poolt soovitud koomiksstiilis näitlemises ebakindlad noored kostüümidega, eriti veel 2D rõivastega harjuda jõuaksid. Esitusele läks vaid 2 stseeni. Arvan, et esimese stseeni jätsid nad selle pärast ära, et täispäiekese käes ei hakanud ekraan kahe väikese prožektori võimsusega tööle. Aga küll neil tulevikus neid minu valmistatud asju tarvis läheb.
Aga peale meie noorte esinesid üritusel veel kaks klouni - Trulla ja Mona. Kuigi ma erililine klounide fänn pole, olid klounid täitsa tasemel ning lastele läksid peale. Hiljem publiku keskmine vanuseiga tõusis ning laval luges üks kirjanik oma lühijutte. Ürituse lõptas üks improvisatsioonitrupp. Kuna nad väga palju keelt ei kasutanud, kui kasutasid, siis lihtsalt pudikeelt, oli see minu saksa keele jaoks väg sobilik. Paar päeva tagasi käisin teatris ning seal sai minu saksa keelest arusaamine küll suure hoobi kuklasse. Oleksin lavastusest vist ka siis kui see hiina keeles oleks olnud, sama palju aru saanud. Tõesti, ma ei suutnud dialoogidest ühtegi korralikku lauset tõlkida. Aga noh, teater on teater ja saab ka keeleta hakkama.

Aga vahelepõikena veel see, et seal teatris sain veel teisegi šoki osaliseks. Nimelt vaheajal müüdi sealses kohvikus, mis siis oli tegelt, ainult üks lett fuajees, ainult alkohoolseid jooke, mille seas domineeris õlle. Ei näinud ma ühtegi koogikest ega kohvikest, samuti mitte toole ja laudlinaga kaetud lauakesi, rääkimata diivanitest, vaid publikumi, kes metallist toru otsa asetatud kettakujuliste pukkide ääres õllet libistas. Mõni suurest kannust, aga enamus otse pudelitest. Vaid mõni vanem härrasmees oma daamiga jalutas ringi venipokaaliga. Ja see ei olnud mingi alternatiivteater, vaid meie mõistes linnateater.

Aga Kunstiaia improtrupis oli neli liiget ja üks mängujuht, kes publikule improvisatsiooni olemust seletas ja trupile ülesandeid andis - publik sai teema karjuda. Ja siis veel üks tüüp viiuliga, mängujuht ise improvisseris sündiga näitlejatele kaasa. Eriti tore oli mäng, mille teemaks valis publik ehitamise ja kus kaks liiget pidid tegema 5-10 min etüüdi, seejärel selle minutiga läbi mängima, siis 30 sekundiga, siis 10 sekundiga ja siis publiku erisoovil ka 5 sekundiga. Samuti oli kohapeal kokkukeeratud muusikal, mis publiku soovil pidi keerlema brokkoli ümber, üsna muljetavaldav.

Aga täna käisime Anetiga ratastega Cospudener See ääres. Sinna järve äärde oli eeviitade järgi vast 10 km, seega sõitsime täna 20 km, päris uhke olen enda üle. Aga terve teekond järve äärde meenutas rattarallit, niipalju oli pühapäeva jalgrattasõitjaid. Terve jõeäärne rajakene oli täis rattureid, jooksjaid, kõndijaid ja jalutajaid. Perekondade ja sõpruskondade kaupa.
Ja teel järvele nägime vat sihukest puud.
Ja järve ääres ei saanud aru, kus on nudistide osa ja kus tavaline rand, sest alasti päikesevõtjaid oli kohati igal pool.

Miks mu seltsielu nii kasin on

Minu toa põrand pärast mitmeid tunde linooplaadikese uuristamist:
Pärast harjamist:
Ja saadus:Ja kaubale lisaks:
Ja siis esimene äratrükk:
Ja siis hulgaliselt veel katsetusi:

Eelmine nädal

Kuna ema üritas meil kunagi aias rododenronit kasvatada, panen tema rõõmuks siia mõned minu lemmikpaigast - surnuaiast - rododendronitest tehtud pildid üles. Neid oli seal tohutult palju ja kõikvõimalikes värvitoonides, terve surnuaed lõhnas magusalt rododendronite järgi. Käisime seal eelmine kolmapäev pärast kohustuslikku Rahvastelahingu monumendi külastust (nagu muide ja Eestist külla sõitnud Kairi ja Liisagagi) koos Prantsuse vabatahtliku Antoninega, kes meile Berliinist külla sõitis.Keegi oli ühe põõsa alla käbidest südame ladunud. Kuigi mulle üldiselt ka meeldivad surnuaiad ja nende vanad sammaldunud raudristid, siis see surnuaed meenutab kohati rohkem inglise stiilis parki koos varemetekultusega.
Eelmine kolmapäev oli meil väike grillipidu rõdul, küll šašlõkita, millest ma nii puudust tunnen ja mille jaoks plaanin kunagi siin marinaadi teha, kui ma aga poest korraliku äädika leiaks (siiani olen vaid õunaäädikat näinud).Grillipuldis olid Yannick ja Cristina.
Neljapäeval oli mul vaba päev ja sõidsime Antoniniga Cospudenersee (järv) äärde. Enne seda avastasin veel ühe kurva uudise - keegi oli mu jalgratta kummid läbi torganud. Nüüd tuleb millagi töökotta minna ja loota, et asi väga kalliks maksma ei lähe. Kui ise töömehe juhendi järgi seal putitada, saab vast odavamalt, aga see töökoda on vaid esmaspäeviti ja teisipäeviti lahti ja see nädal mul sellel ajal küll aega pole.
Aga Cospuudenersee ääres kiskus ilm tuuliseks ja viluks ära ja tõenäoliselt vist seal peetud pikniku tagajärjel oli mul terve nädalavahetus kael nii kange, valus ja raske, et suutsin vaid seina najal elada. Õhtuks käis valu juba seljast läbi. Ja nüüd kui kael parem on, on nohu ilmunud - Janine ütles selle kohta, et kuidas ma siin Saksamaal nüüd nii külmetasin, kui meil Eestis ju külmem on ja peaksin külmaga harjunud olema. Üldse lähevad mul viimasel ajal nädalavahetused haiguse pärast lurri. Pärast Sitsiiliast tulekut ka (sain täna arve, lisaks 33 eurile rohtude eest, küsiti mult 2 visiidi ja ühe visiidil läbiviidud ülevaatsuse eest 43 euri. Nüüd peab mõtlema, kuidas see raha kõige otstarbekamalt üle kanda, et AXA pärast vinguma ei hakkaks ja mulle selle raha tagasi kannaks). Ja närv on see, et tööpäevadel olen suht ok, aga haigus tuleb just nädalavahetuseti või pühade ajal.

Nelipühad Berliinis

Najaa, see nädalavahetus just päris Hospitalityclubi laagris ei möödunud. Muuseas sai ka see üle tšekatud, aga esiaalgse 3 päeva asemel vast 3 tundi.
Sõitsime küll koos Henari, Helena ja tema kahe Slovakkia sõbrantsiga Berliini, kuid Berliin Grünau asemel võtsime suuna Neukölni Trifini korterisse. Trifin ja parasjagu külas olev nõbu olid just ärganud (kell oli vast 12). HTC cambis olid nad eile juba käinud, väga vaimustuses polnud. Seadime sammud hoopis Karneval der Kulturen' alale.

Karneval der Kulturen
Üritus on juba Berliinis igaastaseks traditsiooniks saanud. Lebotajate ja lavade poolest meenutas veidi Viljandi Folki, õlle ja grill-vorstiputkade poolest õllesummerit ja veiderdajate ning kribu-krabu putkade poolest laata. Eks ta oli nende kõigi segu. Aga kui mitmetes putkades müüdi juba varem valmis tehtud käsitöösaadusid siis nii mõneski neist sai koha peal enda maitse järgi eseme lasta valmistada (näiteks metallist käevõru või siis tüüp kes lastele pisikesi abaabia vaasikesi keerutas).
Tohutult palju putkasid -sealhulgas mitmete erinevate rahvusköökidega (nt "Naised Aafrikast"). Kolm lava, mis avatud erinevate kultuuride esindajate etteasteteks (õhtune araabia-elektomuusika oli muidugi omaette kogemus), pluss siis lisaks igast nn registreerimata esinejad põõsaste all
ja hästi palju tegevust lastele (kuivanud suurde puusse sisseehitatud mängumaja, suur ronimislaev, kiikuv korv, 3D trips-traps trull (pildil Trinfin, Anna, Trinini taga Henar ja tema vastas Trifini nõbu kätt valgeks tegemas),
rihmadega batuudil hüppamine.

Järgimisel päeval veeti meid Karnevalirongkäiku vaatama.

Paraad
Noh umbes selline nagu meil Leipzigis veebruaris oli, aga noh rohkem suvisem, mis tähendab siis bikiinides üritajaid - kusjuures väga palju korpulentseid lumivalgeid daame muusika taktis pekki väristamas, just nimelt daame mitte näitsikuid. Aga noh sellise Brasiilia sulgede ja bikiinide kõrval
oli palju rahvariiete ja -tantsudega gruppe (Hiina, Jaapan, India, Aafrika riigid jms) mink kuumuse käes sulamas ning näol peegeldumas rongkäigu veniv kulg.
Ilm oli tohutult kuum. Esiotsa sai küll raudaia otsas kõõlutud, aga see hakkas tagumikule mõjuma, siis sai proovitud tee ääres seismist ja lõpuks otsustasin hoida end rohkem puu alla, aga lõpuks suundusme Henariga siiski Berliini teise otse HTC-campi üle tšekkima (trotsides ohtraid kontrolle, hoidsime raha kokku ja sõitsime jänest (esimesel päeval jäime vahele kah, aga mängisme lolle turiste, kes piletisüsteemile pihta ei saand)).

Camp
Kuna ei tahtnud maksta 5 euri lihtsalt tšekkamise eest, ligeneime laagrile avaliku ranna poolt, aga siniste käepaeltata tundime end siiski outsideritena. Henar ei julgenud selle pärast isegi võrkpalli mängima minna. Lebotasime seal lihtsalt rannas, nii avaliku ranna kui laagri poole peal ja vaatasime võrkpalli. Väike ala oli telke täis kuhjatud, enamus inimestest vast linna peal või telkides magamas, mingi osa süüa vaaritamas või söömas (kõigi nnede grillvorstide ja toitu täis külmiku vaatamine oli minu jaoks täeilk piin, kuna pühade tõttu olid kõik poed suletud, kaasarvatud muidugi toidupoed, ainuke variant süüa saada, olid restod ja putkad). Terve näd vah seal telgiga olles oleks kindlasti tore üritus old.
Pärast paari tundi ühinesime teistega jälle Karneval der Kulturen' alal. Õhtu lõpus keerutasime koos hunniku vabatahtlikega jalga vene muusika saatel seljanka ja pelmeenide putka ülerahvastud esisel.

Tagasisõit
Otsustasime hääletada. Saksamaal on üks lehekülg, mille aadress mul meelde ei jäänd, kuhu saab panna koha, kust tahad hääletamist alustada ja koha, kuhu tahad hääletada ja siis programm annab sulle sissekanded, kus inimesed jagavad soovitusi, millisest kohast oma reisi alustada. Vastavaid näpunäiteid jälgides sõitsimegi pea metroo lõppu ühte parklasse, mille väljasõidu kohal avasime oma Kelloggsi tagakaanele kritseldatud "Leipzigi" sildi. Kuum oli ja parkla kõrval jällegi mingi laat. Varsti lisandus lühikesele väljasõidu rahale HTC laagrist tulev hollandi noormees Hamburgi sildiga. Kell oli mingi 16-17 ja tüüp oli alates kl 12 üritanud auto peale saada. Märkasime ühte Hollandi märgiga autot, tüüp jookis kohe küsima. "Ma vihkan hollandalsi," tuli tüüp kaasmaalasi kirudes tagasi. 5 meetrile lisandus veel neljas hääletaja, nahkrõivastes sell sildiga "Nürnberg". Siis tulid alale 3 suurte seljakottidega noort, kes arvasid, et parem on kohe mina autojuhtide käest küsima. Märkasin Leipsigi autot, Henar jooksis läbirääkimistele, juhheii, olime peal. 2 ha saksakeelset vestlust ning olime oma maja ette sõidutatud. Vanem meesterahvas oli Leipsigi linnavaitsuses kultuuriosakonna esimees. Andis oma sekretäri telefoninumbri, et ta räägib meist ja siis sekretär jagab infi Lepzigis toimuvate kutuurisündmuste kohta. Kuna kohe teisipäeval tuli Antonine Berliinist mulle külla, oli töönädal üsnagi sisustatud.

Wave Gothic Treff

Ametlik algus täna. Terve linn on täis gooti rõivastuses inimesi. Osa neist sellises vanaaegseis baroklikes rõivasteis, teine osa kergelt pungilik - must ja kärtsroosa või lilla. Aga igal juhul mustad juuksed ja tugev meik. Sagedad on ka platvormsaapad. Ja Leipzigi preguses kuumuses hõõguv valge keha latekskorsettide all. Lugesin lehest, et WGT-l on isegi oma lasteaed, esimene WGT oli 16. aastat tagasi ja toonaste noorukite musta rõivastatud lapsukesed saavad hoidajatädide silma all festivalist osa võtta.
Pärt tööd tegin kerge tiiru kesklinnas keskaja turul. Kuigi pidistamimaterjali on küllaga, ei julge avalikult kohe klõpsutama kukkuda, tundub nagu kellegi piiramisena. Sellegi pildi püüdsin zoomides.
Kui koju tulin, oli Villa suures saalis mingi Gooti kontsert hakkamas. Terve alumine korrus oli gooti rahvast täis, multki taheti koju pääsemiseks piletit küsida.
Aga eks tuleks täna veel linnapeal üks tiir teha.
Aga mina kahjuks pikalt sellest lõbust siin osa võtta ei saa, kuna loodetavasti sõidan homme Berliini Hospitalityclubi kokkutulekule järveäärsesse telklaagrisse. Ja nelipühad on siin riigipüha, esmaspäev vaba päev.

Lukus uks

Täna vedelesin kolm tundi keskuse tagaaias. Selle pärast, ke Kristina oli oma võtme majja unustanud ja Mattias oli Kunstiaias ning noorsootööametis ning naasis alles kolme tunni pärast. Ei minul ega Kristinal polnud Mattiase telefoninumbrit. Nii me seal siis istusime kahekesi kirsipuu all, Kristina luges muinasjutte ja lastelaule ning mina kudusin oma kunagi talvepoole poolikuks jäänud koti edasi ning võtsin jällegi päikest.
Muru on margariitadest lookas, kirsipuud, mille õides oleku ajal sinise mängumajaga aed Astrid Lindgreni "Vennad Lõvisüdameid" meenutas, on küll ära õitsenud, kuid siiski vaikne ja armas oma värskuses.