Päev täis päikest

Ega tänane Leipzigi ilm Sitsiilale palju alla ei jäänud. Käisin ringi lühikese seeliku, topi ja sandaalidega. Paar tundi veetsime Konradiga kunstiaias, kus iga esmaspäev keegi meie keskuse inimestest peaks lastele midagi organiseerima. Aga täna polnud üldse lapsi, kolm põhikundet vastasmajast korra tulid, aga siis kutsus nende ema neid sööma. Nii, me siis proovisime ise oma aega sisustada. Koperdasime koturnidega ringi ja mina punusin kaks pärga, ühe Konradi jaoks, kes lubas seda õhtul Tomi proovis trumme mängides demonstreerida.

Ning lisaks niisama kena ilma nautimisele, üritasime kunstiaias olevat lava käepäraste vahenditega mõõta, lõpuks jäime lõnga juurde, mille pärast keskuses joonlauaga ära mõõtsin.

Aga terve meie kesuse aed on lendlevaid õunapuuõisi täis nagu see lumi, mida talvel pole tuleks aprillis maha. Muru on margariitadest valge ning õitsvate sirelite alune on meelespeadest sinine.
Ka pajuvitstest onnike, mida külma vihmase ilmaga vahetult enne Itaaliasse minekut aedniku juhendusel kohendasime, näitab, et meie töö on vilja kandnud ning vast ka uued maase torgatud pajuoksad hakkavad juuri alla võtma.

Olen elusalt Sitsiilast tagasi, täna aga meenutusi sünnipäevast

Uuuu, väike pisar silmis tuleb teatada, et olen Sitsiiliast tagasi. Juba keerab esimene masina täis pesu pesumasinas ning üle tüki aja mail üle loetud. Aga musi vaeseke peab veel 24 ha Berliinis, tõenäoliselt lennujaamas, oma lendu ootama, ja seda sel ajal, kui mina omas voodis saan end välja puhata.
Aga tuleb tunnistada, et väsinud ma olen. Kuigi viimased päevad Sitsiilias ei olnud enam jõudu suurte kottidega vaatamisväärsuste maratoni teha, vaid lesisime pigem rannas, mille tulemuseks oli vautav nahk ja kesta ajav nina. Aga samas öö Milaano lennujaamas ja muud sekeldused enne lennujaama jõudmist ja sellest puhkepäevakesest rannas on vaid imekena mälestus järgi.
Aga kuna osa pilte on veel musi käes (akud ei pidanud kahele kaamerale vastu ning pidime vaamisväärtused kaamerate vahel ära jagama) ning olen ropult väinud, teen lühida kokkuvõtte omaimetoredast sünnipäevast. Kogu see aeg sünnipäeva ja äralennu vahel oli nii kiire, et pole jõudnud isegi kirjadele vastata, rääkimata blogi kirjutamisest.

Sünna

Aga see aasta sain ma esimest korda elus üllatus-sünnipäevapeo osaliseks. Päev enne oma sünnat vaaritasin uhke tordi tööleviimiseks ning jäin veel tööle tiba hiljaks, kuna olin lubanud korterikaaslasele päev hiljem koogi teha, siis kui Kairi ja Liisa Eestist kah külas on ning tahtsin see aasta vähe lõbusamat koosistumist teha, mille tõttu mõtlesin sünnipäevahommikul kõigile korterikaaslastele mingi veidra ülesande välja ning puistasin nede tuppa vastavateemalise kirjakese. See aga polnud lihtne, kuna hommikul oli köögis vilgas tegevus. Aga kirjad pidid üksteisele saladuseks jääma, kirja omalnik pidi kirja olemasolust vaikima.
Nii ma siis jõusingi nii pool tuni hiljem tööle. Ja laual lebasid kingitused, põles lilledega kaunistatud alustassil küünal, vaasis lillekimp. Ning koguhetkel terve olev kolleegkond oli mind ootamas. Ja mina olin veel arvanud,et see minu tehtud tort tuleb neile veel üllatusena, kuna ma oma sünnipäevast poole sõnagagi polnud rääkinud. Boss oli küll eelmine päev üle küsinud, et kas ma tulen ikka kl 11 tööle, eks pärast lükkusid kõik lüngad omavahel kokku. Kuigi nad olid ka ise kooki ostnud, sõime sel päeval minu tehtud torti.
Töökaasalste poolt sain veel ühe tantsufilmi, kommikarbi, mida pole jõudnud veel vaadata. Ja Sylvia poolt veel kutsekaardi 30. minutile seljamassaažile. Ja Katrini poolt päev hiljem väikese karbi akrüülvärve.

Sünna korteris

Õhtul kodus kuulsin, et minu kirjakesed olid korteris suurt elamust tekitanud. Et ma oleks pidanud kirja kohe alustama lausega: "Ära teistele midagi kõssa!", mitte seda lõppu jätma. Henar oli oma kirja õnnelikul kombel juba lõpetamas kui Anett oma kirjaga toast välja jooksis. Henar, aga käsikis tal kirja enne läbi lugeda kui rääkima hakata. Igal juhul kogu värk töötas, kõik inimesed tulid minu suureks üllatuseks asjaga kaasa ning tegid seda, mis neile kirjas ülesandeks oli antud ja korteris korraldatud sünnipäeva peol leidsid kõik selle idee väga toreda olevat.

Kuna mul aega nappis ja idee midagi värvikamat sünnipäevapeoks teha, saabus väga hilja, keerles üleannete point selle ümber, et Liisa ja Kairi tõid Eestist Vana Tallinna likööri ja mina otsisin netist sellega tehtavaid kokteile ning lasin korterikaaslastel puuduvaid osi tuua.
Henar pidi 3 sidruni ja 3 laimiga žongleerimis-show valmistama, millega ta väga hästi hakkama sai. Cristina pidi tooma piparmüdi taime ja selle leidimisest toreda loo jutustama. Piparmünditaime ta ei leidnud, aga suure otsimise peale lihtsalt mündi, millest pipart peale raputades sai väga edukas piparmünt. Kah väga hästi täidetud ülesanne. Ingrid pidi tooma pruuni suhkurt ning tegema selle leidmisest foto-story. See oli üsna lihtne ülesanne, aga tal oli ka sõbrants külas ja üritasin seda arvesse võtta. Helena pidi tegema etüüdi kasutades teatud esemeid: põrandapesu hari, mänguauto, rõõsk koor, käterätt ja jõhvikamahl. Igal juhul selle ettenade lõpus lendas pisike mudelauto pauguga rõõsa koore sisse (siiski sai selle koore ning Vana Tallinna segust valmiv kooreliköör ära mekitud). Jannick pidi mõtlema välja ühe mängu, milles peab kasutama tekki, taime, mis pole ei lõigatud ega poest ostetud, coca colat ja võib-olla veel midagi muud. Aga oluline on see, et selle uus-mängu "Puudel-Nuudel" peategelane sain mina olla. Ma ei mäleta enam, kumb puudel oli ja kumb nuudel, igal juhul mängijad seisid ringis ja mind kaeti tekiga kinni ning ühe mängija kätte anti potitaim ning siis pidin mina käsikaudu potitaimega mängija üles leidma. Kusjuures potitaimega mängija võis liikuda. Nojah, pikale läks see otimine ning ming kattev tekk haises tugevalt suitsu järgi. Aga nalja sai sellegi poolest.
Anett pidi ostma poest midagi, mis maksab alla 1 euri ning mis ei tohi lõppeda numbriga, 5 ega 9 (unustasin 0, aga Anett ütles, et raske oli siiski), igal juhul sain peavõru omanikuks. Siis pidi ta veel leidma, mitte ostma linna pealt midagi pehmet (Fitness centerist pätsatud WC-paberi tükk), midagi kollast (Fitness centerist pätsatud kollane magnet ja midagi naljakat (üks raamatumessilt saadud rinnamärk). Liisa ja Kairi, et nad öösel lennujaamas igavust ei peaks tundma, pidid leidma seal ühe inimese, kes mulle midagi sünnaks joonistab ja siis ühe inimese veel metroost ja ühe rongist. Ülesanne lahendati pildiliselt nõnda, et mitte üheski kohas ei olnud sellisel kellal ühtegi inimest, tõestuseks pilt tühjadest ruumidest.
Ja vaesed Liisa ning Kairi said õhtu jooksul aidata mul mitmeid kokteile valmistada.
Aga lisaks neile toredatele kingitustele, mis ma olin ise palunud oma korterikaaslastel mulle tuua, sain neilt veel ilusti ajalehepaberisse pakitud kommikarbi ja pungas õitega väikese toakase (loodan, et see saab minuga kunagi Eesti kaasa tulla), siis Cristinalt sain veel puust käevõru. Lisaks jookidele tõid Liisa ja Kairi mulle ka ühe raamatu, kus igasugu tarkust sees, millega vestlustes hiilata saab.
Kuna kogu see aktsioon tol õhtul oli väga kiire, on kõik fotojäädvustused tollest õhtust väga udused ning kehvapoolsed välja kukkunud.
Lisaks kogu sellele toreduste paraadile saabus mulle enne Sitsiiliasse minekut ka Inglismaalt üks tore vanaaegne sünnipäevakaart.
Aga eriti armsa üllatuse osaliseks sain täna Sitsiilast tulles, minu ukse ees ootas mind Keni hilinenud sünnipäevakingitus. Ilusti pehme elemendiga täispuistatud karbis lebasid kolm erinevas värvis kingipakki: midagi lõhnavat ja maitsvat minu meeltele (Jasmiinitee ilusas plekk-karbis), natuke värvi minu silmadesse (üks värvi muutev kerakene minu kapile) ja natuke magusat minu keelele (Kitty kommikarp) nagu tunnistasid väikesed sedelid pakikeste küljes ning ümbrik kaardiga.

Kas polnud mitte tore sünnipäev? Minu arust küll üle aegade parim sünnipäev. Aitähh kõigile siin mainitud ja mitte mainitud sõpradele, kes mu sünnipäeva nii värviliseks ja toredaks tegid.

Ja ega mu Liisa ja Kairi nimelised sünnipäevakingitused kah koledatest ilmadest hoolimata ainult toas ei passinud. Nendega sain ikka natuke Saksamaaga tutvumas käidud, aga sellest ehk kunagi ühes järjekordses tagasivaates tiba hiljem. Pekain end homseks põrgulikuks tööpäevaks välja puhkama ning lisaks tavalisele lastega jändamisele, ootab mind homme ees ka üks teismelisete teatritrupi näidendiproov, millele mul on kiire tellimus koos väikeste ettekirjutustega lavakujundus luua. Nii,et nagu näha jääb mu Sitsiilast mahajahtumise ja mullis oleku aeg väga lühikeseks. Aga varsti loodan teiega jagada fotomälestusi helesinisest merest, kaktustest, palmipuudest, laavakivimitest, ajaloolistest varemtest, mägedest ning paljust muust.

Kevadhooaeg

Täna kui üles ärkasin, nautisid Anett ja Ingrid rõdul päikest. Tuulevarjus istudes oli täitsa mõnus ja soe. Siis pani Henar oma võrkkiige üles.

Eile kutsus Jannick meid oma bossi sünnale. Nii me siis läksimegi, Jannick, Maud, mina ja Anett läbi linna ratastega korteripeole. Jannicki boss sai 31. Korter oli tore, WC-igasugu (tasuta)postkaarte täis kleebitud, samuti WG (mitu in jagavad korterist).
Minu suhtlus sakslastega piirdus jällegi ainult pudeliavaja otsimise ja veini avamise tasandil. Kui Maudiga sünnipäevalapse tuppa läksime, mis oli muideks täis potililli ja ja toas rippus ka kiik, justnagu üritaks keegi Ladina-Ameerika elu järgi aimata, üritas Maud ka kohalikega saksa keeli juttu teha.
Nood olid kuulnud meid inglise keeles suhtlema ja vist ei julgenud rääkima tulla.

Igal juhul mingi kl 3 paiku tahtis Anett lahkuda, sest linnas oli ühes klubis Depeche Mode pidu, mida Anett suure fännina külastada lootis. Kui me siis ratastega linna poole kimasime, märkasime, et trammipeatuste kell ei olnud mitte 3, vaid 4, eile öösel keerati kella.
Juba kesklinnas olles, sõitis Anett ühele keset teed asetatud pudelile otsa, mis klirinal tuhandeks killuks plahvatas. DM pidu oli veel käimas, saime tasuta sisse, sest kell oli ju juba 4 hommikul ja linnud laulsid. Discosaal oli päris tilluke ja sellel kellaajal juba üsna tühi. Umbes kaks tunnikest keerutasime seal koos eranditult musta rõivastatud üle 30-aastaste paarikeste ja üksikfännajate hulgas jalga. Kõigi pilgud olid nagu tantsivatel zombiedel naelutatud ekraanile, kus jooksis DM kontserdi lindistus.
Kui rataste juurde läksime, ei saanud aga Anett ratta selga, mitte selle pärast, et ta nii palju joonud oleks, vaid tema ratta mõlemad kummid olid täiesti tühjad. Ja nii me siis jalutasimegi rattad käekõrval koju, Anetti ratta kummid, millel maanteega nüüd eriti hea kontakt oli, naljakat nkuvat häält tehes. Ja olime rõõmsad, et Anett sellele pudelile meie kodule nii lähedal otsa oli sõitnud.

Väikeste teatritrupi juhendaja tuli hommikul ja teatas, et kummiga variant ikka väga hästi ei sobi, sest selle maski peaks ruttu peast ära saama siis kui konn printsiks muutub. Ja siis ta tõi mulle kotitäie katkisi sukkpükse, et ma ühe paari sinna mütsile siise õmbleks, et siis seisaks müts ilusti peas. Nojah, ei tea kui hästi ta selle väikese poisi peas seisab, minu peas seisis küll.
Ja siis olevat printsessile ka veel viksemat krooni vaja, pregune olevat väga suur ja ebapraktiline.

Ja minu vaheaja eripakkumisel - ehtekursusel oli neli 5. klassi tüdrukut minu õmbluskursuselt. Alguses vaatasime minu läppakast pilte, sellest, missuguseid ehteid teised lapsed teinud on. See läks neile vist peale. Kui Lisa oma käevõru, mida ta alguses kaelaehteks plaanis teha, lõpetas olid teised oma töödega (ühtekad kõrvarõngad ja kaelaehe) alles poole peal. Küsisin,et kas ta ei taha lihtsamaid kõrvarõngaid teha, ta ütles,e ttal pole kõrvaauke. Pakkusin siis moblaripatsid, aga ka moblat tal ei ole ja siis me tegimegi väikese haaknõelaga koti külge kinnitatava lillekese.
Oi, kus nad alles itsitavad ja räägivad, loomulikult ka poistest. Ja pilti teha neile kah meeldis.

Konnamask

Täna oli selline suht lebo päev, bossi pold kah tööl, peale minu veel kaks töötajat. Hommikusele koolivaheaja kursusele ei ilmunud kedagi, Matiase fotoringi tüdrukutega sõime kõik koos kooki.
Kuna mul midagi tarka teha ei olnud, hakkasin Kristina palve peale tulevase Konn-Prinsi näidendi jaoks maski tegema. Viltisin pisikestest erineva rohelise villa jupikestest, mis lastest üle on jäänud. Mask seisab kummiga pealael, nägu jääb vabaks. Krooni sooviti kah veel pähe konnale pähe.
Selle rohelise mütsi eeskujuks võtsin väikelaste mütsi, mis üle pealae kõrvad kinni katab ja lõua alt kinni seotakse. Pea kõik minuealised on kunagi sellist mütsi omanud, seda võib mimetelt mustvalgeelt lapsepõlvepiltidelt siiani üle vaadata. Oli tavaliselt veel selline flanellist.

Ja sellel ajal kui mina seal keskuses seda konnamaski meisterdasin, renderdas minu musi värvilist varianti oma lasteaeda plaanitavast pehmest ringistest. Küll ta on mul ikka andekas. Kohe leiab aega, et igast kujundusprogrammides end arendada. Millal mina küll nii kaugele jõuan.

Mina ja minu jalgratas

Kuna ma oma kehakaalu pärast sügavalt mures olen ja harjutusi ei viitsi teha, rääkimata jooksimsest, pumpasin täna oma rattal kummid täis ja sõitsin tiba ringi. Peab mainime, et ega see kummide pumpamine mul väga libedalt ei läinudki. Henar andis oma pumba ja ütles, et kui pumpama hakkad, vajuta link alla, tegelt läks aga siis kui lingi avasid asi ikka märksa lihtsamalt. Ja seda proovisin ma pärast seda, kui olin proovinud kummi ventiilita täis pumbata. No nii igaks juhuks, et kas pump ikka toimib:) Mis iseenesest küll õnnestus, aga noh pumba eemaldamisel oli kumm sekundiga tühi kah. Ja siis ma olin vahepeal juba täitsa hädas, kuna ventiil ei tahtnud kuidagi sees püsida, mõtlesin juba, et teen jalgsi tiiru ja viin homme ratta remondimehe juurde. Siis aga taipasin teise kummi järgi asja üle kontrollida ja oleksingi peaaegu asjad kokku korjanud ilma selle mutrita, mis ventiili paigal hoiab. See oli mul täitsa meelest läind.

Aga noh, siis ma siidrusingi lõuna Gohlisesse. Kunagi oli üks töökaaslane ütelnud, et Gohlise on palju villasid ja laupäeval ma siis sõitsinigi trammiga Gohlisesse, aga sedakorda Põhja-Gohlisesse ning leidsin trammiliini lõpust tohutu suure armeekompleksi ning tänavate viisi renoveeritud ja hüljatud 20. saj alguse kortermaju. Tõenäoliselt oli tegemist tol ajal areneva tööstusrajooniga ning ju siis ehitatigi tänavate kaupa kollasest tellisest kortermaju.
Aga koju tulles sain eada, et Gohlises on villasid küll ja isegi üks loss, aga need asuvad lõuna-Gohlises.

Edasi suundusin Zoo-pargi läheduses asuvasse suurde parki. Henar oli mulle rääkinud mingist keerlevas kõrgest vaateplatvormist seal pargis. Kuigi ma vahepeal ülds ei teadnud, kus koha ma asun, jõudsin mingi vaateplatvormini välja küll. See ei asunud küll seal, kus Henar seda kaardil näitas, aga usun, et tegemist oli sama objektiga. Spriraalseid radu mööda ning mitu korrust keerdtreppi mööda üles suundudes leidsin end kolmnurkselt, mitte küll keerlevalt, aga kõikuvalt plaadilt, mida mingid noorukid veel omakorda trampides kõigutasid. Võttis tiba junni jahedaks, ei tahtnud eriti sinna kolmnurga otsa minna, mis täiesi ilma toetuseta õhus seisis. Aga kogu selle kupatuse kõikumsiest hoolimata läkisid ülejäänud inimesed jummala rahumeeli sinna kolmurga otsa.
Peab mainima, et inimesi oli seal palju, üldse oli selles metsa moodi pargis igal pool jalutavaid, jooksivaid, jalgrattaga sõitvaid üksikindiviide ja perekondi. Ka meie vabatahtlikud on kõik hetkel jalgrattaga sõitmas. Henar ja Trifin plaanisid enne Cospudener'i järve äärde jalgratastega minna, seda ei tea, kas Anett läks nendega kaasa või oma tripile, igal juhul on korterpregu täiesti tühi. Muideks, pea kõik järved (neid on üle kümne) siin ümbruses on tehislikud, rajatud vanadesse kaevandustesse, enuamus alles rajamisel.
Edasi läks park aina enam metsa moodi. Jõudsin raudteeni ja mingite veehoidlateni. Ja ikka tohutult palju pühapäevajalutajaid.
Ja see siin on minu jalgratas.

Radu oli seal tohutult palju, ma lihtsalt valisin ühe paljudest. Rajad ise olid tohutult porised. Ja keset metsa, ja neid poriseid teid ning mahasaetud puuvirunu jalutavad prouad oma pühapäevakingades, - kübaras ja -mantlis koos oma härradega.

Selline siis on meil Loode-Leipzig II lihavõttepüha päeval. Mis muideks on vaba päev.
Ah jaa, ja tagasitulles möödusin ühest õllemajast. Ilus rikas linnaosa ja korraga selle õllemaja nurgal, trammipeatuse kõrval hoiab üks vanem korpulentne naisterahvas kätega aiavarbadest kinni ja on püksid rebadel kükitanud tänava poole, just nagu metsa all. Ahter kõigile möödujatele näha.

Viimasel ajal on meil ilmaga siin nagu kahtlane olnud. Keset tulpe ja nartsisse on otsustanud Saksamaale tulla see talv, mida terve talve siin tunda pole olnud. Loodan, et siis kui Liisa ja Kairi mulle aprilli alguses külla tulevad, vähemalt ilma taha Saksamaaga tutvumine seisma ei jääks.
Kui enne munadepühi oma pühadeplaanidest rääkisime ütles keegi, et võiks ju kelgutama minna. Selle peale ma ainult naersin, et nii palju lund teil ju küll ei tule, et kelgutada saaks (sajab küll sageli, aga kohe sulab ära kah). Täna kommikult oleks aga vähemalt meie rõdul küll juba kelgutada saanud.