Rila mägedesse

Aeg kaob kuidagi märkamatult. Päevad on kuidagi lühikesed. Seda võib-olla ka selle tõttu, et tihti jõuan alles kell 5 hommikul mõnelt erasmuslaste ürituselt koju. Eile olin pea ainuke, kes kell kaks korteripeolt koju läks, mitte edasi valgusfooripeole. Pea tunnistama, et ma siinste erasmuslaste hulgast väga sõpru leidnud ei ole. Mitte et ma nendega läbi ei saaks ja ei suhtleks, kuid nad on tiba teistsugused inimesed kui mina. Teistsuguste huvidega ja teistsuguse jutu ja pidutsemiselaadiga.

Aga jah, nii 7 tunni pärast lähme u 10-pealise erasmuslaste kambaga Rila mägedesse ja kloostrisse matkama. Ööbimsega matkale, mägedesse, kus on lumi. Mis tähendab siis seda, et seljakotimatkale, sest peame magamiskotid ja toidu ning vee kaasa võtma, ööbime kusagil tasulises onnis. Eks näeb, palju hommikul rahvast kohal on ja kuidas läheb. Enamusel pole magamiskotte ega seljakottegi. Mitmed ostsid selle matka jaoks spetsiaalsed Timberlandi matkajalatsid. Mina nii suurejooneliseks ikkagi ei läind, eks ta investeering ole, kuid kuna rahaga siin väga kitsas, eriti pärast kreeka trippi, pärast päevadepikkust poodidekammimist leppisin 600-krooniste nahast tänava-poolsaabastega, millel tald natuke konarlikum (kuid kahjuks mitte kummine,nii et saab liugu ikka vast). Tõmbasin nahakaitsega üle, eks siis homme näeb.

Kreeka tripi sissekannet pole ma ära unustanud, kuid kuna ei ole veel selleks aega leidnud jaiga päev juhtub midagi väikest huvitavat, mõtlesin, et tuleks väikeseid juhtumeid üles kirjutama hakata. Lühikest sissekannet on ju parem lugeda ka.

Kreekasse

Erasmuslaste elu Sofias on v2ga pidune. Me oleme olnud siin ca2 n2dalat. Enamus Erasmuslasi on 22-23aastased ja on pidutsenud k6ik need p2evad. Pea iga p2ev on kellegi juures soolaleivapidu. Eile oli j2rjekord meie k2es. N2dalavahetustel Erasmuslaste yritused. Mis t2hendab, et lisaks meie kooli ca15 erasmuslasele on seal erasmuslased yle Sofia. Seega kogu baar on meid t2is. Ja n2dala sees, kui kellegijuures soolaleivapidu pole, minnakse v2lja. Kas Studenski gradi (p6him lasnakas, kus elavad tudengid),kus v6ib 6 krooni eest Teqila shoti saada. V6i siis kesklinna, kus 6lle maksab keskmiselt 24 kr ja vahel peab sissep22suraha maksma. Kolmap2eval k2isime nt Karaokebaaris.

Reedeselt Erasmuslaste peolt j6udsin tagasi kell5, eilselt yrituselt kl 6 hommikul.

Aga kokkuv6ttes hakkavad need Erasmuslaste yritused mind end ammendama. Osaliselt muidugi ka selle p2rast, et olen 2 n2dalaga 2ra kulutanud kuuks ajaks planeeritud raha (ok, k2isime Plovdivis ka). Otsin v6imalusi kohalikega suhelda, hakkasin tantsuosakonnast tantsutunde v6tma ning loodan mingit kerget n2itlemistreeningut saada ja yle k6ige yritan linnast v2lja saada, sest Vitosha m2e p2rast on Sofia yks v2ga kehva kliimaga koht. Terve eelmise n2dala sadas pea vahet pidamata.

On the road

Kuna praegu ootan Sofia bussijaamas bussi Ateenasse, tundub, et eile see 6nnestuski.

Meie korteri kreeka-austraalia kutile tuli Varnas hostelit omav itaallasest s6ber kylla. Kuna hooaeg musta mere 22res sai l2bi, algas kutil reisimishooeg. Sain taga eile baaris jutule.Tyyp pettus itaalia valitsuses, lahkus kodumaalt 6aasta eest, on pool maailma l2bi r2nnanud, igal pool v2lismaal t88tanud ja nyyd peab kolmandat aastat hostelit ja ta on k6igest 26aastane ning reisib vaid v2ikese seljakotiga, millele suure osa kaalust annab netbook, millel praegu kirjutan.

Igal juhul sain teada, et kutt on kreekasse minemas ning mul 6nnestus end kaasa sebida. Ja siin me siis istumegi v2hem kui 24h p2rast esimest kohtumist ja 1,5 tunni p2rast algab 12-tunnine s6it Ateenasse. Tal on Kreekas 7 p2eva aega, p2rast seda lendab tema edasi ja mina v6tan rongi tagasi Sofiasse, et muuseas ka kooliga tegeleda.

Ytleme nii, et praegu olen ylirahul.

Makedoonia: Veles

Kuna portugaallased saabuvad alles õhtul on meil praegu tšillimise aeg. Kõik peale minu on linnas käinud, mina magasin. Linn asub 5 km kaugusel ja taksojuht ja 1 €-ga rahule. Hostel ja tuba on ok. Minu toas on 3 voodit, telekas ja mis kõige ägedam puldiga õhukonditsioneer. Ilm on mingi 30 kraadi. Poole tunni pärast kell 19 kohaliku aja järgi algab meil esimene kohtumine, saame rahvaga tuttavaks.

Tegin siin meie hosteli restost ühe pil

di ülevalt Anette toa aknast.

Ja siit paistab viinamarjapõld, k

uhu oli väike mõte kunagi uudistama minna. Aga ka turult ostetud viinamarjad ja juurviljad olid väga maitsvad.

Burgas

Et kuna üle tüki aja jälle välismaal elamine ees, üritan jälle blogindust tiba elavdada.

Niisiis 06:00 startis minu lennuk Musta mere poole. 09:00 maandusin Burgase lennujaamas.

Linnabussi leidmine ei olnud kergete killast ülesanne. Küsisin päris mitme inimese käest, kes kõik osutusid välismaalasteks ja ei teadnud kohalikust ühistranspordist midagi. Saabuvate lendude juures leidsin ühe kohaliku neiu, kes ütles, et pean maanteele välja minema ja sealt mingi ringi peale lähevad bussid. Sain teada, et see läheb rongijaama. Super. Kõik toimis ja pilet maksiski sama palju kui Wizz airil brošüür lennukis Burgase kohta oli öelnud. 1levi, pileti saab konduktori käest osta.

Ilm oli suviselt soe. Bussijaama ja rongijaam olid kõrvuti. Tuiasin tiba oma kompsudega ringi ja uurisin busside ja rongide aegu ja hindu. Pärast pikka sõitu oleksin eelistanud rongi, mis siis et too aeglasem. Aga kuna tahtsin päeval tiba Burgase rannas peesitada, kartsin et õhtune rong jääb oma 21:58 Sofiasse saabumsega liiga hiljaks, kuna mu Makedoonia noortevahetuse grupp pidi Sofiasse maanduma 22:55. Ma lihtsalt ei teadnud, et makedoonlased lubasid meil kl 1 vastas olla ja tegelikult jõudis minibuss hoopis kl 2 kohale.

Tutvusin kohaliku taksojuhiga, kes arvas, et ma eestlasena ei räägi temaga vene keelt paljalt selle pärast, et ma ei taha vene keelt rääkida ja eelistan inglise keelt. Muu jutu sees sain tal kasulikku infi ka ja suundusin randa.

Õnneks hakkas rand juba u 500 m pärast paistma. Kuid nö rannapromenaadile pääsemiseks tuli kohver jällegi suurest hunnikust treppidest alla vedada.

Ma ei tea kui esinduslik see rand kohalike mõistes oli, kuid kogu rand oli kunagist sovjeti-aegset rannahoonestuse jäänukeid täis. Nagu allolev vaade, mis mulle pärast treppe avanes.

Ülaltoodud pildidl olevast ehitisest kostis isegi elumärke.

Kuna ma ei julgenud oma kohvrit põõsasse peit vedasin selle läbi liiva randa kaasa.

Lisaks olin üllatunud kui palju kohalikke naisi palja ülakehaga päevitas ja ringi liikus. Tegemist ei olnud kohe kindlasti naisteplaaziga. Mingi aeg ilmus randa kamp juba jokkis noori venipudelitega. Ma kohalikel ja poolakatel vahet ei tee, aga mulle tundusid nad pigem poolakatest erasmuslastena. Käisin ujumas, õmblesin, einestasin.

Ja siis vedasin end bussijaama tagasi, kust loobusin erinevatest putakadest pileti ostmisest ja jätsin selle bussist ostmiseks. Kuna samal ajal tundus väljuvat kaks busssi, leidsin lõpuks inglise keelt rääkiva paarikese, kes mulle seletas, kuidas paremini lennujaama jõuda. Nimelt tuleb Sofias Plisaka Hotelli juures maha minna, ületada tee ja võtta vist buss 284. Nad leppisid ka bussijuhiga diili kokku ja tüdruk pidi ka mind aitama. Ei tea kasbussist ostmise tõttu, maksin reisi eest 20 levi asemel 24levi. Buss sõitis 6 tundi.

Sofias aga kuna buss nr 84,mis läks samuti lennujaama, kuid terminal 2 asemel terminal 1, tuli varem, hüppasin selle peale. Niikunii ei teadnud, kummas lennuk Prahast maandub. Piletiostmise süsteemile ma pihta ei saanud. Bussijuhi käest ei ostnud keegi, ta oli üsna kinni ka kabiinitatud ja piletiautomaati ei tundunud olevat.

Juba enne lennujaama sain aru, et olen vist vale bussi peale jällegi läinud, kuna rahvast oli bussi kahtlaselt vähe ja lennujaam oli väike. Kui olles ennemalt näinud Burgase lennujaama, mis ei olnud ühegi varemnähtu moodi, kuna ei omanud standartset euroarhitektuuri, siis kes teab.

Terminal 1 oli sel kellajal väga tühi ja tundus olvatt Balkani lendude jaoks. Terminal 2 olevat 2 km kaugusel.

Kohalikega suhelda püüdmise tulemusena leidsin läbi hoonestuse tee maanteeni. Maanteel kõndides lootsin leida õige bussi peatust. Kuid millagi hakkas juba lennujaam paistma. Käed olid jube valusad, käte piinamise asemel vedasin kohvrit seljakoti rihma küljes.

Sain pissile ja pesema ja salvrätikutele ligi. Vist Warssavi seikluses olin jubeda nohu saanud.

Kui lõpuks eesti grupiga poole 12 paiku öösel kohtusin, sain teada, et makedoonia minibuss pidi meile hoopis kell 1 järgi tulema. tegelikkuses jõudsid nad aga alles kell 2. Kutid olid lennukis ja Prahas juba õllet libistanud ja tahtsid ka teepeal õllepeatusi. Siia hostelisse, kust praegu kirjutan, jõudsime kell 8 hommikul. Ka piiriületus võttis oma aja. Olin juba unustanud, mida see piiriületus täpselt tähendab.

Nippe: Kuidas saada sujuvalt Warssavi bussijaamast lennujaama

Mõtlesin, et kuna keegi ehk kunagi vajab (või äkki mina ise) sellist teekonda, teen oma sissekande täpse toimimisjuhendina.

15. Sept alustasin oma reisi Makedooniasse Tartu bussijaamast. Eesmärgiga jõuda pärast 17tunnist bussisõitu Warssavisse, kust 16. sept varahommikul läks minu lend Bulgaariasse Burgasesse. Kuna buss pidi Wassavisse jõudma 22.55, uurisin kohalike käest ettenägelikult bussijaama ja lennujaama vaheliste ühenduste kohta nii hilja õhtul. Seega juba varem teadsin, et Warssavi Zachodnia bussijaamast tuleb võtta buss nr 130 ja sõita sellega Plac Zawiszysse, kust tuleb nr 175 peale ümber istuda.

Nüüd aga elav näide selle sooritusest:

1. Bussipeatuste süsteemile pihta ei saanud. Kohaliku neiu käest sain teada, et pean minema maanteele ja seal teisel pool teed on peatus.

2. 26kilose kohvriga tunneli treppidest alla.

3. Nr 130 ei sõida enam. Uurin kohalike inglise keelt rääkivate noorte käest maad. Tuleb buss, neiu mõtleb tiba ja ütleb, et mine kiiresti, sellega saab. Bussi nr ei mäleta enam.

4. Küsin bussijuhi käest pileti, too küsib 3 žlotti, annan 5-ka, saan tagasi 2 zlotti, piletil seisab 2.8 žlotti.

5. Palc Zawiszy - siiani soorituse eest 5+. Uurin bussiaegu, kell 23:18 läheb buss. Kohalik papi tuleb juttu ajama. Tundub, et saame üksteisest enam-vähem aru. Seletan, et tahan lennujaama minna. Papi näitab sama bussitabelit, uurin papi käest, et kas buss lennujaama läheb siitpoolt teed või teiselt poolt teed. "Aeroport" käeviibe ühes suunas ja siis hetke pärast näitan teisele poole teed ja käega teises suunas. Saan aru, et pean siin seisma.

6. Tuleb buss 175 annan bussijuhile 4 žlotti ja nüüd saan tagasi juba 0.5žlotti ja ikkagi 2.8 žlotise talongi.

7. Mingi hetk märkan, et buss ei sõidan lennujaama poole. Tegemist oli päevase liini viimase bussiga. Bussijuht peksab mu lõppeatuses bussist välja.

8. Jalutan tagasi kesklinna suunas ja ei suuda ära kiruda, et ma seda pagana tabeli ja bussi lõpp-peatuse nime ei kontrollinud. Uurin ühe natuke inglise keelt oskava poolatari käest mida nüüd teha ja kust leida ööliin lennujaama. Tema soovitab taksot, olevat mingi 20 žlotti, 80kr vast. Või siis sõita bussiga rongijaama (Centralny), kust ehk läheb buss.

9. Kuna bussini on aega ja eelmine buss oli rongijaamast mööda sõitnud ja see ei tundunud väga kaugel ning mõtlesin, et jalutan tiba kesklinnas, otsustasin sinna jalgsi minna.

10. Pärast seda kui avastasin, et olin ühest ristmikust vastassuunas läinud, tundsin, et mu käed on kohvri vedamisest ikka väga valusad. Enne rongijaama tuli veel läbida hunnikute treppidega tunnel.

11. Kell mingi 00:30, rongijaam kubises ööliinidest. Uurisin kohalike neiude käest, et kas nad teavad, kust läheb ööliin. Nad arvavad, et ei lähegi. Mõtlen, et loodetavasti saab ikka 20žlotiga lennujaama, sest rohkem mul pole.

12. Aga igaks juhuks vaatan tiba ise ka veel teisi bussitabeleid ja mis ma näen, lähebki üks buss lennujaama, nr 63 kui õigesti mäletan. Ja üsna räsitud ilmega buss kenasti ees ootamas. Ostan pileti ja bussijuht annabki täpselt niipalju raha tagasi kui tarvis ja pealegi räägib veel inglise keelt ka. See oli tore bussijuht, seletas mulle veel pärast lennujaama terminalide paigustust.

13. Kaotasin küll uneajast, kuid jõudsin vähemalt kohale. Lennujaam oli magamiseks üsna hea, käsipuudeta toolid ja ei lastud pagasinormide teksti. Sain 2,5 h magada püüda.

Haapsalu ja minu EVS-järgne seminar

Aga eelmine nädalavahetus sai lõpuks käidud Haapsalus Pillel, Mardil ja Stellal külas. Kuna laupäeval ja pühaäeval oli vabatahtliku teenistuse järgne seminar, sai kenasti bussiga Tallinna ja edasi siis rongiga Riisiperre, kuna see 14 kr, millega saab poole Haapsalu tee peale, tasub end ikka väga ära. Ja siis Riisipesest häälega Haapsallu. Oleks tahtnud venna juurest, kes nüüd ka Haapsalus õpib, läbi käia, aga tema oli just bussijaama jõudnud, et koju sõita.
Aga tore oli. Stella on ikka suur preili juba, ronib laua otsa ja mängib laulukarusselli. Minu tehtud sõrmenukud talle meeldisid, tellsi tibusõrmenukugi. Hommikul viis Pille mu hääletuskohta, kust ühe vormikaga Tallinna sain. Seal tee Üksikusse Rüütlisse seminarile.

Aga vabatahlike seminar oli kka väga positiive. Kõik rääkisid hea meelega oma kogemusest, mõned isegi kurtsid, et keegi teine neid niikuinii ei kuula ja mõned sõbrad peavad neid nüüd imelikeks, kuna nad nüüd eelnevast hulga positiivsemad on. Mul tuli mõte, et võiks kirjutada oma vabatahtlikust kogemusest raamatu, mille pealkirjaks oleks "Mälestused, mida mitte keegi kuulata ei tahtnud". Päris mitmed olevat kohanud lauset stiilis: "Ma ju ütlesin, et sellest midagi head ei tule, näed nüüd sa olen nüüd kogu aeg nii rõõmus".
Aga meeleolu ja teotahe oli ikka märksa positiivsem kui minu Saksa vabatahtlike seminaridel. Mitmed panid end tulevaste vabatahtlike abistajatena ning muul viisil infoandjatena kirja. Minagi lisasin oma nime. Praegu teglikult hea meelega oleks mõnele Tartus tegutsevale vabatahtlikule jõudumööda abiks. No eks see meeleolu võib ajapikku raugeda, aga igatahes seal seminaril olid nii mõnedki väge täis.
Ja samuti kuulsin, mida Eesti poolsetele vabatahtlike seminaridel tehakse. Et igast suitsusaunad ning Võrumaal rahvaluule kogumine. Nüüd plaanitakse saa soo kõrval sauna teha ning mingi riituse laadne asi teha, Mulle oleks see küll meeldinud. Samuti imestati, et mu esimene seminar ainult saksakeelne oli ja mõlemad senimarid nii pikad.
Hispaanias olnud meile tantse õpetamas.
Ja antud ülesandeid tehti ka hea meelega kaasa.
Need olid hoopis teistlaadi motivatsiooniga noored kui need, kes minu vabatahtlike seminaridel Saksamaal. Rääkimata muidugi neist suvistest projektidest, mida me korraldasime ning pärast mida nii mõnelgi enam mingit tahtmist midagi korraldada polnud. Mitte keegi ei teinud midagi kaasa, ülesanded tehti moepärast ära, kogu projekti võeti nagu odavalt saadud puhkust. Väga jube kogemus oli ikka, kui teiste grupide grupijuhid ka kaasa ei aidanud, osalejaid valetasid oma vanust ning mu enda grupp vastas igale minu küsimusele, et nad polevat varem asjast midagi kuulnud.
Aga see selleks, oleks mul sellise meelsusega grupp nagu need meie vabatahtlikud, korraldaks küll midagi veel.
Tahaks siin Tartus ka midagi korraldada, aga nendel noortel pole siin küll erilist sedalaadi huvi.

Tagasi Tartus

Rohkem kui kuu aega möödas sellest kui viimasel ajal kirjutasin. Viimane kuu Saksamaal (ja ka Eestis, sest siin oli mul ju ka üks projekt) möödusid imekiiresti. Ega mul siin väga palju teha polegi olnud. Loenguid on suhteliselt vähe, see-eest istub pidevalt lõputöö kukil. Mitte et ma sellega tegelenud oleks, lihtsalt mingi detsembri keskpaigus pean kaitsma lõputöö projekti. Seda sama projekti, millest mul praegu õrna aimugi pole. Pea täesti tühi, huvi puudub.

Pregu istun töö juures. Töötan nimelt natuke noortekeskuses. Esmaspäevane päev on suht nõme, kuna pean siin lärmi sees kella 15-21 istuma. Teoreetiliselt teen siin kunstiringi. Esmaspäeval on viltimine, kolmapäeval graafika, aga noh huvilisi väga pole. Ja siis viimasel jala oleme veel sussi-workshope teinud. Mingi projekt "Keskkonnasäästlik noortekeskus". Ja siis diivnikattetest ülejäänud juppidest õmbleme susse. St noored ja lapsed ise minu juhendusel õmblevad. Täna just tegin kolme u 10-aastase poisiga kolm paari susse.
Aga muiudu oma kursuste asjus olen natuke flayerid kesklinna viinud, aga kesklinna noored siia tulla ei viitsi. Siis septemris oli mul ka noorte infopäeval oma boks, mis, selle asemel, et mingi rularambi ja õnnelooside kõrval olla, oleks võinud kohe samal ajal toimuva käsitöö laada külje all olla. Oleks vaja ümbruskonna koolides reklaami teha, olen sinna kirjutanud,et kas saaks mõnda tundi tulla ja 5 min oma kursusest rääkida, aga vastust pole. Kah toredad koolid meil, koolivälist tegevust väljaspool oma kooli ei või kah lasta natuke reklaamima. Selle pärast olen kah vihane, et mitu korda olen rääkinud, et oleks vaja plakaeid juurde orgunnida, et ma läheks kooli ja teeks reklaami, aga no ei saa. Juhatajaga jäi nüüd nii, et ta tänaseks orgunnib plakatid ja siis ma kolmapäeval enne tööd saan need koolidesse viia. Aga loomulikult palakateid siin pole. Mul hakkab sellest juba vaikselt kopp ette viskama. Teeks ringi, aga need tavalised noortega noored pole mingisugusest tegevusest eriti huvitatud. Korra proovivad ära, aga mingeid järjepidevaid ringiskäijaid neist ei saa. Nii, et oleks ikka vaja minna koolidesse. Ja siis palgajama, see on muidugi teine asi.
Ja muidu ma üritan jah hullult käsitööd teha, tahaks omale käsitööblogi teha. Sellist, kust inimesed minu käest asju saaksid tellida. Ja siis kui oleks mingi enam-vähem töödega blogi, tahaks pakkuda end kuhugi normaalsematesse tingimustesse ringe tegema. Siia noorteka lärmi siise ju iga inimene tulla ei taha, mis tingimused need kunsti ja käsitöö tegemiseks on. Pregu on käinud mõned üliõpilased, kes tunduvad huvitatud, aga pärast esimest korda tagasi ei tule. Ja siis väikesed lapsed, kes esimese tasuta korra ajal teevad omale mingi väikese ehte (nagu see käevõru),siis enam edasi ei tule, masendav.
Tuleks maksta vaid materjaikulu eest. Samas Rahvaülikoolis maksaks selle ssama asja eest u 1000 kr pluss veel materjalikulu.

Nii, et praegu ma siis igal võimalikul hetkel vildin, nii et Kenil, kelle juures ma elan, asjast juba ammu kopp ees. Ja nüüd hakkasin omale ühte päris keerulist mantlit õmblema. Vahepeal käin koolis ja loen kooli jaoks ja siis teen perele süüa (Kenile ja tema vanematele). Vahepeal oli meil päris tihti Uno-õhtuid. See nädalavahetus polnud, eelmine nädalavahetus olin ise vabatahtliku teenistuse järgsel seminaril. Siis alguses käisin ikka sõpradel külas, muuhulgas vaja ka pealetulev põlvkkond üle vaadata (siiski mõned lapsevanemad alles külastamata, kuna iga näd vah ei jõua ka Tallinnamail käia) Ja siis kandideerisin Kanaaridel toimuvale koolitusele ja olin ikka väga kurb, kui siina ei saanud. Jama, tahaks kuhugi sõita, aga ei ole koolitusi, kuhu kandideerida. Aaastalõua asi, rahad ostas, keegi ei korralda. Peab siis varakevadele lootma jääda.
Ja ikka jube kahju on, et mul Saksast tulles kott nii täis on, et omale saapaid ei saanud osta. Mõtlesin, et küll siit Eestist ka saab, aga tutkit. Esimesed normaalsed on 1500 kr, aksas oleks sellised 500-600 kr-ga saanud.
Nii juhataja just käis, läks palakateid vaatama, nii et äkki saab plakateid, mis tähendab siis, et tuleb end hakata koolidesse vedama. Ja siis tõi meisterdamismaterjale, tuleb hakata väikeste jaoks erinevaid tegevusi välja mõtlema, mis pole õnneks nii hull, kuna saan Saksamaa kogemusi kasutada.